Kui kogu rahvas Seitsmeteistkümnendal juunil 1945 pisut rohkem kui kuu aega pärast fašistliku Saksamaa tingimusteta kapituleerumist kuulas grupp Nõukogude ohvitsere Nürnbergi süle, Wehrmachti, kõrgema ülemjuhatuse staabiülemat kindralfeldmarssal Wilhelm kaitelit. Ülekuulamisprotokolli kirjutati muuhulgas. Küsimus, millal teie kõrgema ülemjuhatuse staabiülemana jõudsite arusaamisele, et Saksamaa on sõja kaotanud? Vastus kõige jämedamates joontes võin ma öelda, et olukorda analüüsides sai see tõsiasi mulle selgeks 1944. aasta suvel. 1944. aasta suvel ma mõistsin, et sõjaväelased on oma sõna juba öelnud ega suuda enam otsustavat mõju avaldada. Nüüd oli järg poliitikute käes. Kuuldu põhjal tekib paratamatult kaks küsimust. Esiteks, miks alles 1944. aasta suvel jõuti järeldusele, mis pidanuks juba varem selge olema. Teiseks, kuidas mõista ütlemist, nüüd oli järg poliitikute käes? Tõepoolest, fašistide sõjaretk Nõukogude liidu vastu sai tegelikult juba sõja alguses tagasikäigu. Hitler ei saavutanud ühtki seatud eesmärkidest. Ei õnnestunud välksõjaga meie maad murda. Vallutamata jäid Leningrad ja Moskva. Tohutute kaotuste hinnaga jõuti sõja teisel aastal Volga lähistele ja Põhja-Kaukaasiasse kus aga vaenlast tabas ränk lüüasaamine. Pealetungi läbivus, kumine Kurski kaarel 1943. aastal pidi fašistliku väejuhatuse lõpuks ikkagi viima arusaamisele, et ta ei ole enam suuteline ühekski suuremaks aktsiooniks. 1944.-ks aastaks ei planeerinudki hitlerlased enam ühtki pealetungi operatsiooni vaid asusid kogu rinde ulatuses kaitsele. Seda vagas lootuses, et ka punaarmee on oma jõud ammendanud ega suuda ette võtta midagi vapustavat. Tarvitseb vaid luua tugev, sügavasse tagalasse ulatuv kaitse ja siis on hõlpus meie sõjamehi kinni pidada sellel joonel, mille määrab ära fašistlik väejuhatus. Muidugi ei arvatud, et nüüd tuleb pelk positsioonisõda. Füüreri peakorteris oldi kindel, et punaarmee teeb 1944. aasta suvel kindlasti katset nende kaitsest läbi murda. Aga kus kõige tõenäolisem tundus, et see katse tehakse rinde lõunaosas Rumeenias, kus pealetungi all on kõige soodsamad võimalused püüda oma strateegilisi plaane realiseerida. Ja nii koondatigi lõunasse suured jõud Tomaks uut lööki. See prognoos teatavasti ei pidanud paika. Punaarmee andis selle suve esimese võimsa löögi hoopiski rinde keskosas, kus vaenlase arvates tingimused selleks olid kõige ebasoodsamad. Operatsiooni Bagratsioon. Hoog oli niivõrd hävitav, et punaarmee tungis kahe kuuga edasi üle 500 kilomeetri vabastades okupatsiooni ikkest Valgevenemaa, kandes lahingutegevuse üle Poola territooriumile ning jõudes mõnes punktis juba Ida-Preisimaa piirini. See löök ja selle üheaegselt antud teised löögid ei jätnud enam mingit lootust, et fašistlik väejuhatus suudaks oma armeed lüüasaamisest päästa. Nüüd katkenud toonase kaheksanda kaardiväe armee komandöri Kahekordse, Nõukogude Liidu kangelase, Nõukogude Liidu marssal Vassili Tšižikov mälestuste raamatust. Ta meenutab jutuajamist saksa sõjavangidega. Valgevenemaal. Sõjavangid tõmbusid sirgu, seadsid endid nii palju korda, kui said. Ei usu, et meie mehed sõjavangis Saksa kindrali ees niisamamoodi oleksid sirgu ajanud. Ma pöördusin tõlgi poole. Küsige nendelt, kas keegi neist suudab seletada, mis toimub. Küsimus tõlgiti täpselt. Eakamad karjusid vastu Hitler kaputt, kaputt. Mis toimub, kordasin oma küsimust. Meie taganeme, härra kindral, meie ohvitserid ei teadnud, et meid ründavad niisugused jõud. Seda me teame, te taganete, seda me näeme. Aga see ei seleta veel midagi. Vanemad sõdurid nihkusid mulle lähemale, mulle tõlgiti, et neid oli juba ammu vaevanud küsimus, kust saavad venelased nii rikkalikult tehnikat, kus on võetud nii võimas suurtükivägi. Nemad olid arvamusel, et meie tööstus on purustatud. Ent Nõukogude tööstus osutus hoopiski võimsamaks, kui neile oli räägitud sõja algul. Sõda on kaotatud. Neid sõnu olingi neilt oodanud. Punaarmee kasvav võimsus tundus käsitamatuna ka fašistliku väejuhatusele. See ei oleks tohtinud nii olla, aga ometi oli Pole siis ime, et 1944. aasta südames hakati energilised pinda sondeerima separaat rahuks lääneriikidega kuna teati sellele sealsetes kõrgemates ringkondades toetajaid leiduvat. Villem kaitel mõtleski just seda, kui väitis, et järg oli poliitikute käes. Paralleelselt Valgevene operatsiooniga valmistus punaarmee uuteks löökideks rinde teistes lõikudes. Räägime kõigepealt lahingutest lõunas. Punaarmee oli juba märtsi lõpuks jõudnud Rumeenia pinnale ja üritanud ka edasi liikuda, kuid siis katkes pealetung ja augusti alguseni valitses seal suhteline rahu. Kuidas see suhteline rahu tegelikkuses välja nägi, seda meenutab endine 27. armee, 78. laskurdiviisi suurtükiväeluureülem August Rusman. Maastik oli omapärane mäed ja orud ja niidukid, kus meie väed läksid kõvas positsiooni asumisel. Ja siis olid kohalikud kaitselahingut, nemad püüdsid oma jõududega peale suruda, nii palju, kui said, olid ka niisugused momendid, kus oli 100 saksa tankerid ühe kilomeetri laiusel rindel vastu. Ta suurtükiväelastel oli selles suures omane töö sellest, et tegelikult kõikide vastu on kaks võimalusi, tankid või suurtüki lennukit. Nüüd need vähemalt ann suurimis kogumise kohtadelt, millest võivad võtavad, aga see oligi suurtüki veel aastal, sest suurtükiväelastel ankidega tankide vastu sõdimist. Ta oli seal palju ja nii kaua, kui need väed said purustatud, et endale pealetungi võim enam ei olnud, meil oli nii palju jõudu koguti, siis hakkaski Jassi Kišinjevi operatsioon peale. Jõudsimegi Jassegi Zenjovi operatsiooni juurde, milles taas kujunes eredamaid lehekülgi Nõukogude sõjakunsti ajaloos. Asi oli nii. Oodates punaarmee pealetungi lõunas oli vaenlane Kišinjevi piirkonda kogunud võimsad väekoondised kokku 44 Saksa ja Rumeenia diviisi. Teisel ja kolmandal Ukraina rindel ei olnud seal otsustavat ülekaalu. Kuid vaenlase grupeering tuli hävitada, mil viisil? Operatsiooni kavandades otsustas punaarmee peakorter mitte frantaalselt peale tungida vaid murda läbi tiibadel, mida kaitsesid Rumeenia diviisid, kes olid sakslastest hoopiski halvemini relvastatud ja ette valmistatud. Läbimurdeeesmärgiks oli vaenlasest mööduda ja ära lõigata tema taganemistee suruda ta suurde katlasse. Punaarmeel tuli kiiresti jõuda jõekoolmekohani, milleni oli 100 kilomeetrit selle eesmärk vaenlaselt ära võtta. Vähimgi võimalus katlast välja pääseda. Et otsustavat ülekaalu ei olnud, oli läbimurdeks ette nähtud võrdlemisi kitsas lõik ainult kuni 16 kilomeetrit, kuhu koondati 240 suurtükki ning 30 kuni 50 tankiiga läbimurdekilomeetri kohta. Samal ajal tuli korraldada vägedega pettemanöövreid, et vaenlase grupeeringu juhataja kindralfeldmarssal friisner ootaks pealetungi ainuüksi Kišinjevi piirkonnas ega asuks vägesid ümber grupeerima. Kavalus õnnestus. 19. augustil korraldasid mõlemad rinded laial rindelõigul lahinguluure, mis ajas vaenlase ärevusse. Kuid hilja oli juba midagi otsustavat ette võtta. 20. augustil kell kuus 10 alustas teine Ukraina rinne ja kell kaheksa null null kolmas Ukraina rinne suurtükiväe ettevalmistustuld. Seejärel läksid armeed liikvele. Kišinjevi Jassi operatsioon kulges edukalt kart. Operatsiooni esimesed päeva jooksul purustas punaarmee kuus vaenlase diviisi ja liikus planeeritud 25 kilomeetri asemel edasi kuni 40 kilomeetrit. 21. augustil hõivati Jassi kartes täielikku sissepiiramist, valus riisner 22. augustil Hitlerilt luba väedki Zenjovi juurest ära viia. Füürer kõhkles, kuid andis siiski loa alustada taandumist alles pimeduse saabumisel, aga siis oli juba hiljaks jäädud. Piiramisrõngas oli kindlalt suletud. Algas vaenlase grupeeringu hävitamine, mis lõppes neljandal septembril. Vaenlase kaotused olid kohutavad. Armeede grupi süüd. Ukraine 25-st saksa diviisist hävitati täielikult 18. Suured olid ka Rumeenia armee kaotused. Kuigi juba pealetungi esimestel päevadel hakkasid Rumeenia väeosad Enn massiliselt vangi andma. Võitjassegi Zenjovi operatsioonis, tingis Rumeenia väljaastumise sõjast hitlerliku Saksamaa poolel ning tõi kaasa vihatud fašistliku diktatuuri tuttamise Rumeenias. Nüüd mõned mälestuskillud noilt lahingu päevilt meenutab Lääne kaluri kauaaegne töömees Eduard Siil, kes tehnik leitnandina organiseeris toona rindel kannatada saanud tankide remonti. Pesuväel välja hüpanud ja seal surnud ja ja haavatuid, esimene linn oligi Jazz, kus me siis läksime Rumeeniasse, sealt edasi juba väeosad hakkasid kiiremini liikuma, ikka 25 30 kilomeetrit päevas. Nii et meil oli siis tööd ka, palju see marssali juba ikkagi tankidel juhtus, midagi seal. Et tuli, mäletan, vas Lui linn oli meie väeosa komandör andis niisuguse käsu, et öösel sõitsime ja äkked, pange tuled põlema, kõik masinad, muidu pidid pimedas sõitma. Aga see oli väga tark mõte, et see kõik tuledega läksid ja, ja siis sakslased ei teadnudki, et meie väeosa juba nii ligidal, seal oli lennuväli, ka need saksa lennukit veel maandusid selle, kui meie tankid olid juba sellel lennuväljal, noh need siis kohe krabati jälle vangi. Kuras remontisime tanki ja saatsin ühe oma mehe sinna, teisest tankist välja võtma, niisugust tagavaraosa sellepärast meil osaliselt midagi ei olnud. Mis oli põlenud tank või pihta saanud, niimoodi taastamisele ei saanud. Ja vaatame seda meest, vaatan, ei tule. Aga siis tuli ka töötada ööd ja päevad, nii et uni kippus peale. Ja see mees oli mul magama jäänud, sinna. Mehaanik oli põlenud, seal oli istme peal niimoodi ja ja tema selle mehaaniku peal ajasin ta üles. Riidlesite teda, et mismoodi vaatas surnud inimesi peal magasin. Aga uni oli pidi niimoodi. Peana kuulajalt vabandust paluma, et saime väga põgusalt käsitleda Jassegi Zenjovi operatsiooni, milles oli mõõtmatult sangarlikkust, aga ka rohket dramatismi. Kuid aeg kiirustab uute sündmuste juurde. Juba juulist 1944 toimus mitmeid aktsioone ka Eestimaavahetus läheduses, mis augustis jätkusid ja jõudsid Lõuna-Eestisse. Kõigepealt sõna endisele, esimese balti rinde juhatajale, Nõukogude Liidu marssal Ivan pagam Jaanile. Edukalt teostatud Valgevene operatsioon oli piltlikult väljendades trumpliiniks, millelt esimene ja teine Balti ning kolmas Valgevene rinne alustasid Baltikumi vabastamist. Sellest hoolimata, et uus pealetungi operatsioon, mille lõppeesmärgiks oli Nõukogude vägede jõudmine balti mere kallastele algas ilma igasuguse pausita otse operatsiooni. Bagration ajal liikusid esimese balti kolmanda Valgevene rinde väed edukalt edasi, surudes maha vaenlase kasvavat vastupanu. Kolmanda balti rinde vägesid juhatas kindral Tšernjahhovski. Varsti pärast seda läksid Läti piiri lähedusest liikvele teise balti rinde väed kindral Jerioomelko juhatusel. See toetas ja mõjutas otseselt meie esimese balti rindevägede tegevust. Need väed jätkasid liikumist läände, rünnates Daugavpilsis lõuna pool armeede grupi nord lõunatiiba. 22. juuli varahommikul läksid 51. armee ja teise kaardiväe armee peajõud üle otsustavale pealetungile panebeežis Šiauliai suunal. Selle hoog oli nii suur, et vaenlane paisati peatamatult läände. 26. juuli õhtul alustasid kolmanda mehhaniseeritud kaardiväekorpuse eelväed lahinguid Šiauliai pärast. Järgmisel päeval linn vabastati hitlerlikust okupantidest. Pärast Shiauliai vabastamist vahetas esimene balti rinne pealöögi suunda eesmärgiga isoleerida armeede grupi nordjõud Ida-Preisimaast suundudes selleks läänest põhja, et jõuda Riia lahe kaldale. Tulge Eestimaale veelgi lähemale kolmanda balti rinde tegevustandrile. Selle rinde väed alustasid pealetungi seitsmeteistkümnendal juulil, vabastades 21. juulil Ostrovi ja 23. juulil Pihkva. 31. juulil tee nõndanimetatud Marjenburgi liinini, mille põhjatiib kulges mööda tolleaegset Eesti NSV piiri. 10. augustil algasid Lõuna-Eesti vabastamislahingud. Võru suunal tegutses 67. armee kindralleitnant romanovski juhatusel. Juba esimese pealetungipäeva õhtuks jõudsid armee üksused Võrumaa kagupoolsetele aladele ja algasid lahingud Serga Chirgu Meeksi joonel ja Vastseliina lähistel. Meie vabariigipartei keskkomitee ja rahvakomissaride nõukogu volinikuna tegutses 67. armee juures partei veteran Hendrik Allik. Temalt nüüd meenutused esimestest kokkupuudetest vabastatud piirkonna elanikega ja rahva meeleolust üldse. Rahva meeleolu oli mitmesugune muidugi sakslased olid kõik, võib-olla isegi need, kes need omal ajal vaist, ootasidki olid surmani ära tüüdanud ja sakslase vastav meeleolu üldine ja selle tõttu meid oodati. Kuid teisest küljest oli ka neid hirmu ja õuduse juttusid sakslaste poolt viiski levitatud ja see avaldas oma kohta ka mõju, nii et rahva meeleolu oli alguses, võiks öelda nii äraootav näiteks selle kohta Irboskas, Irboska vabastamise järel oli seal vaja kohe selle valla täitevkomitee tööd organiseerida. Seal oli omajagu kirjeldatud vaja ja saad seisuks tütarlaps, kes oli selle Petseri keskkooli lõpetanud, see asus tööle a'la kantseleis. Läks jutt selle peale, et kas oleks veel kusagilt saada neid kirjaoskajaid inimesi, ütles, et laskem enda jaoks kolmeks-neljaks, tunneks ära, et ma toon veel kaks tütarlast. Nonii juhtus tuli veel kahe tütarlapsega, siis läks jutt, et kus need tütarlapsed olid, et me olime kõik metsas, Mikserist metsas, vaatlesin, levitati, juttusid, et Punaar mehel tuleb, et siis hakkab tapmine, vägistamine nad edasi ja meie otsustasime ennast hüljes puua metsas. Age, kas siis noor elu muidugi nii kergesti ka ei taha lahkuda, siis jäädi metsa äraootavale seisukohale, siis üks tütarlaps, siis saadeti nii-öelda maad kuulama ja kui see vaatas, et, et selle tapmise vägistamise asemel pandi kohe tööle siis see läks ja tõi need teised lapsed ka kaasa. Nii et inimesed kirjeldati, elu läheb siis hoopis teist rada, kui selleni kuulutab. Ma mäletan seal hänna Võrru jõudmist, kas ta oli 12. 13. sobivusel Vastseliina kantsis külas läksime siis küla eesti külad, neid viis, kuus talu koos. See oli päris tühi. Lõpus leidsime vanamehe, paneme selle väga üllatatud keesse keeld kuuliselt ujuma, Rumma, eesti poja. No hakkasime siis rääkima, kus teised teised on kõik metsas. Miks metsa läksid talumastele muidugi kaks mured. Ühest küljest oli kõrgusekartus kuuldused, et see, mis punaarmee hakkab tegema teiseks, oli otsekohe sõja jalust vaja päästa. Muidugi omad hobused ja pudulojused ja sead. Nagu vanamees ütles, et seal oli veel ära tapetud, sellepärast et siga metsas ju karjuma. Aga siis teised loomad olid metsasaetud. Aga miks sina siis metsale mõtlesin? Noh, et ma vana mees oma vene sõjaväes teener oskan vene keelt ja ma tean, ega need venelased nii hullud ei ole. Nonii, siis tõi vanamees välja ka siis selle. Mul olid ka sea ära tapnud, sellest olid sülti keeldutud, tõi selle süldi välja, küsis lõbus, no et kasvõi puskarit kabakuda, no proovisime siis ka selle puskari ära. No see näitab nii-öelda kõiki neid rahva meeleolusid, kuidas need olid? Hiljemgi tuli punaarmeelastele ja tagalast tulnutel veenduda, missugust koletut mõju oli avaldanud fašistide alatu laimupropaganda. Eks meiegi oma saates peame seda edaspidi korduvalt nentima. Kuid nüüd vabastus lahingutest Lõuna-Eestis teise Eesti linnana pärast Narvat vabastas punaarmee 13. augustil 1944 Võru. Sellest lähemalt räägib meile suure isamaasõja veteran, Võru teise keskkooli õpetaja oktre foolin, kes koduloolasena on kontaktis paljudes paikades üle Nõukogude Liidu elavate Võru linna vabastajatega. Võru linna vabastas 122. laskurkorpus. Ja vahetult läbi Võru linna läksid 43. diviisi kaks polku, 65. ja 708. polk. Diviisi kolmas polk oli 147. oli reservis na tol ajal piki Võru linna oli ainult kaks tänavad, endine Jüri tänav, praegune Lenini tänav ja Kreutzwaldi tänav läksid kummastki polgust üks pataljon. Teised pataljonid läksid juba linna kõrvalt mööda ja nad läbisid Võru linna ning jäi tehtuks peatama Võhandu jõe äärde. Järgmise päeva hommikul vara Forfeerisid Võhandu jõe ja jätkasid pealetungi Osula Sulbi suunas. Muide, 65. polk, kes esimesena läbis Võru linna. Selle esimene pataljon jäi reservi ja pataljoni komandör Pirgukov Beutralikseeris sai Võru linna esimeseks komandandiks oli siin kolm päeva kommendanud. Diviisi komandöriks oli kindralmajor Borissov, poliitosakonna ülem oli veniets, staabiülem. Huvitav on märkida, et diviisi koosseisus sapööride ruudus oli roodukomandöriks tuntud kunstniku Isaac protski poeg ja tema teeneteks on see, et just tema temineeris meie lauluisa muuseumi, Kreutzwaldi muuseumi meelduli paigutatud pööningule kalevipoja toa kõrvale. No kohalikud inimesed teadsid ning palusid tema abi tema temineeris selle, kui vastupanu oli lõuna pool raudteed siin kus kunagi asusid kasarmud, oli sakslaste kahurväe, patarei Vastseliina, Võru maanteed mööda liikuvaid väeosi sealt tulistati. Kui meie omad rünnakuga vallutasid Võru raudteejaama ja ületasid raudtee ülesõidukoha, siis sakslased kiiresti taganesid Võhandu taha. Ja suuri ohvreid otsesel linnas ei olnud nii palju. Esimesed kaks pataljoni astusid Võru linna, Võru linn oli täiesti terve kuid seesama sakslaste kahurvägi, mis osutas algul vastupanu eliinil. See taganes ja asus põhja poolvõrud. Navi küla kandis ja Villa küla kandis ja jätsid ühe korrekteeria kiriku torni. Ning see korrekteeris nende tuld ja nad tulistasid Võru linna ja kõik need suured tulekahjud ja purustused, mis Võru linnas tekkisid, need olid juba kahurväe tulistamise tagajärjed. Linn sai kannatada, Osula ja Sulbini läks võrdlemisi lahedalt. Meil on siin isegi ärakirjad lahingulistest ettekannetest, mida saadeti Osulast 15. augustil Võrru. Armee staap asus Võrus ja siis seal teatati, et edukalt käivad lahingud edasi. Kuid üks Sangaste poole, seal juba sakslased suutsid koguda jõude ja seal algas visa vastupanu ja üldse Võru rajooni vabastamine kestis 10.-st augustist kuni 28. augusti 18 päeva. Võru rajooni praeguse rajooni territooriumi vabastamisest võtsid osa kolm armeed. 67. armee esimene löögiarmee ja 54. armee ning lisaks 14. õhuarmee maapealsetele armeedele olid lisaks veel mitut tankipolku kaugelaskekahuripolku, tankitõrje polkusid, kaardiväemiinipildujate polkusid ja lahingud olid visad, eriti just meie rajooni läänepoolses osas. On teada, et lahingutest Võru rajooni vabastamise eest sai surma ja Võru rajoonis maetud üle kolme poole 1000 Nõukogude võitleja. Võru vabastati Võru hakkas uuesti elama, mille eest hoolitsesid eeskätt inimesed, kes juba tagalas olid saanud ettevalmistuse nõukogude korra taastamiseks vabastatud piirkondades. Üks neid mehi oli praegune alma vöö, Eesti NSV keskkomitee töötaja Osfalt Belcer. 1944. aasta jaanuaris kutsuti ta tagavarapolgus tööle siseasjade rahvakomissariaati. Seal arvati ta Võru maakonna operatiivgrupp p ja määrati sõjaväearvestus lauaülemaks õppimis- ja ootekuud Leningradis ja siis kojusõit Pihkva kaudu. Pihkvasse saabusime juuli lõpul edasi, meie sel ajal ei saanud minna, meil ei olnud isegi autot antud veel ja nii tuli meil üks ööbida. Vabastatud Pihkvas. Linn oli inimtühi, ööbisime ühes tühjaks jäänud korteris. Ja ka järgmisel päeval meil autosaamise võimalust ei olnud ning meil tuli asuda jalgsi tulema Pihkvast Irboska suunas. Veel ei olnud teada, kas Petseri on vabastatud või mitte, tead seda maad on midagi 25 30 kilomeetri vahel. Ja päeva teises pooles jõudsime Vana-Irboska. Seal jäime peatuma. Mul tuli isegi minna tööle Petserimaa siseasjade osakonda abistama koha peal rahva registreerimisel läbiviimist. Nagu mäletan. Laks midagi paar nädalat, enne kui hakkas ront uuesti liikuma. See oli, mäletan täpselt 13. augusti hommikul ütles meie operatiivgrupi ülem vanemleitnant Aleksander Osila et tema sõidab essarvee osakonna ülema Pajuriga vaatama, kuidas on olukord Võrru vabastamisega. Hämara algul tuli Osila tagasi ana-Irboskas. Selle oli meil saadud juba. Masin ütles niimoodi, et nüüd hakkame Võrru sõitma. See oli juba pime, kui asusime sõitma. Meie põhjaaegselt sõitis ka partei maakonnakomitee ja täitevkomitee Okoba operatiivgrupp. Meie taga. Sõitsime tuld, üheski talus näha ei olnud. Ja kui olime jõudnud kasarita kohale, siis oli näha, et Võrru põleb suur tuli basmi ees, kui hakkasime ülevõrusoo tulema linna poole. Osila laskis masina peatada, läks ise kabiinist välja ja meie ka kuulasime, mis seal linnas võib-olla. Aga laskmislinnas ei olnud ainult kaugel, Sõmerpalu kandis oli mingisugune suurtükkide mürin kuulda. Ja nii me siis seitsme võrra eriti tugev tuli oli tolleaegses juri tänavas, kus juba oli näha, et tulijal oma töö põhiliselt teinud majad olid peaaegu ära põlenud. Meie sõitsime edasi mööda Kreutzwaldi tänavat ühtegi inimest kohanud. Ööseks jäime Kreutzwaldi ja praeguse pioneeri tänava nurgale. Hommikul Osila käsise linnas tuli tagasi, nüüd lähme oma asukohta tööle ka, et tema olevat endise politseimaja kojamehe üles leidnud tõeliseks rahva registreerimiseks. Meil läks juba 15. augustil, selle järgi saadeti mind Võru valda rahva registreerimist teostamata Võru vallas. Ma olen midagi nädal aega, tegin seal selle töö ära ja seejärel tuli mul minna Lasva valda. Lasva vallas oli ka juba Nõukogude või moodustatud tolleaegseks esimeseks täitevkomitee esimees, nagu mäletan keegi mari mäe minemine, mees dras Lasvad, ma käisin veel ka veel Mõnistes käisin. No aga siis oli veel sakslane Koiva juurest välja ajamata. Ja Valga juures oli Kamil sakslast sees, nagu ma mäletan, ta hommikul läksin jala 150 kilomeetrit, õhtuks jõudsin kohale ja nägin mõningaid inimesi, nad tundsid minu ära, ütlesid mulle kohe, miks te nüüd siia tulite, kopelt sakslased rääkisid kohe siit ära minnes tulevad kohe tagasi, tead, no muidugi ettevaatlik tuli olla teada ka sakslased enam nendele rahadele tagasi tuld. Meil tollal tuli lahata kõiki küsimusi, mitte ainult oma küsimusi, vaid ka maaprobleeme ja nii edasi. Esimene võib-olla küsimus, mida maal käies oli see, kas kohe kolhoosid tulevad või mitte. See oli kõige-kõige olulisem küsimus, nagu mäletan, peab maa probleem. Selle küsimuse kohta, nagu mäletan, oli juba karutam rahva hääles andnud vastuse ja nii me avastasime juhiduses sellest. Niinimetatud artiklis kui ka maal levitatud lendlehtedes oli selgesõnaliselt öeldud, et sunniviisil kedagi kolhoos ei aeta. Põllumehe kohuseks on hästi töötada, et rahva söögilaud oleks alati kaetud. Muidugi ei tehta kellelegi takistusi kollektiivmajapidamiseks ühinemisel, kui selleks soov tekib. Niisugune selgitus rahuldas ja võiks öelda, rahustas põllumehi toona. Vägagi. Kuid nüüd veel nõukogude elu taastamisest Võrumaal jätkab Hendrik Allik, kes kuulus siis Eesti NSV valitsuse koosseisu ja juhtis Kaubanduse rahvakomissariaadi operatiivgruppi. Esimeseks täitevkomitee esemed seal ühtegi tööd muidugi alguses palju tähendab mis, mida tuli teha, tuli igal pool nõukogude võim maksma panna, tähendab. Võrus majutamisega nii väga suuri raskusi olnud, sellepärast et Võrus siis kui oli suhteliselt vähe, kannatas sõjategevuse läbi. Ja maakonnas oli muidugi üks, esimene oli vilja koristada ja sellepärast oli juba kibe rukkilõikusaeg inimesi julgustada metsadest välja tulla. Abistada palju abistada ei saanud, sellepärast, aga meil ei olnud need viljakoristamise masinaid kaasas. Mõnest kohast sai siit sõjaväe kaasabil abistada küttega ta viljapeksumootorite käigupanemisel ja sama andis ka sõjavägi mitmete oma abivilja koristamisel. Üldse peab ütlema, et vahekorrad sõjaväega olid meie valitsuse esindajatel operatiivgrupi esindajatel väga head ja need laabusid ta varsti kohalikul elanikkonnal näiteks võiks tuua niisuguse loo. Oli seal parajasti niisugune nõupidamine selle Armee kindral romanovsk juures, see oli veel Petseri maakonnast, kui adjutant teatas, et vaata, on tulnud seal juba määratud, üks valla täitevkomitee esimees tuli seal, mida ta tahab. No et ei saa rääkida terminale, küsimus no Romonovskutes nukunõukogude võim on tulnud, et siis lõpetame meie siin oma koosolekul, kuulame ära. No see oli ka tragi vana mees, seletas, et seal olid sõdurid, olid omavoliliselt kuskilt ära võtnud kaks kuhja hein, oli. Ein saaks ta tagastatud neile, kelle käest on ära võetud. Ja ühes sellega muidugi alustasid ka tööst meie varumisorganid, sellepärast et sõjaväge niikuinii oli vaja varustada ja tuli sõjaväele kanda. Ei no aga seal sai juba tehtud kõik seaduslikule vastavalt vastavalt vitangitele, ühesõnaga elusa korraldatud need Lagose nõukogude korra juures on vajalikke tarvikuid. 1944. aasta hilissuvel muutus Vaikla maakonnalinn ootamatult rahvarohkeks. Võrru kogunesid siis augustikuul juba suur osa meie valitsuse Nõukogude aparaate Leningradi eest. 25. augustil teatavasti vabastati, tar too aga liin nii mõneks ajaks veel peatama nei Emajõeääre ühel pool olid sakslased, teisel pallurid Meie ja üldse sakslased olid veel sügavnes ligidal. Nad üritasid seal kord pealetungi halva kaudelt ära lõigata, see maantee Võru ja Tartu vahel ja nõnda edasi. Nii et selle tõttu Tartus töötas küll Tartu maakonna operatiivgrupp. Kuid teised valitsusasutused olid siis päämiselt Võrus. Nii et võro lühikest aega meie vabariigi pealinn, kui nii võiks öelda. Taas oli Eestimaa kohal sõja kõu uuesti katus, meie sünnimaasõjahaavadega oli muret ja valu. Kuid vabanemistund vähenes kõigile meie linnadele ja küladele. Rahvas. Kas ennast lahti raputama sünge okupatsiooniaja tardumusest, sest elu ootas?