Tere õhtust. Minu nimi on Pille-Riin Purje ja ma kutsun teid kuulama näitlejatundi. Täna on stuudios linnateatri näitleja Raivo E. Tamm. Ja alustame ikka algusest. Kuidas ja millal tekkis soov saada näitlejaks? Kuidas see tee alguse sai? See hakkas pihta kuskil koolipidudel keskkoolis ja meil oli teatriklass ka Sirje Raudsik oli meil seal õppejõud 30 teises keskkoolis, seal ei olnud kogu aeg teatriklass. Aga tookord siis ma veel ei teadnud midagi, anna v saarestega Andrus Vaarikut, kes olid ka minu kooli kunagi käinud, aga seal ma sain natuke aega käia. Ja mulle kõik see meeldis, mis seal tehti ja, ja siis, kui oli koolis peod ja uusaasta peod ja siis kuidagi iseenesest niimoodi see asi läks, et mina olin nende pidude eeskavade lavastaja ise mängisin alati peaosi seal. Ja siis. Kodust mul mingit vastuseisu ei ole olnud, sellele aga aga kui oli valida keskkooli minnes, kus teatriklass või autoklass, siis mu isa ütles, et mis, mis teatriklass, mis pole midagit, minek, autoklassi, load sealt omale ja kõike. Ja siis muidugi see oli kohe määrav, noh ma olin selline, et ma olen väga palju üldse, ma kuulan, mis teised inimesed räägivad ja soovitavad. Ma olen selles suhtes väga vastuvõtlik, nii kui keegi midagi ütleb, nüüd ma kohe teen ka. Ja nii nagu isa ütles, mingeid vastuväiteid ei olnud. Muidugi ma läksin kohe autoklassi ja siis oligi niimoodi, et seal meie vanemlend oli vist seal midagi hakkasid, alkoholiga olid probleemid ja teatriklass lihtsalt kaotati ära ja oleks ma sinna läinud, oleks saanud täiesti tühja keskharidus. Aga siis ma sain B C-kategooria load, töötasin kuna ei olnud kohe teatrikooli vastuvõttu, et mitte sõjaväkke minna, olin aasta tehnikakoolis, sain kokku ka hilisemate kursusekaaslaste Riho Rosbergi, Hendrik Toomperega, kes olid samamoodi põgenenud sõja eest. Seal tehnikakoolis oli ka näitering Eili silla juhendamisel põhise olimegi seal, nii et ega seda autoremont eriti saanudki. Siis oli juba kindel teadmine, minek kui mina ei saa, kes siis veel sellise sellise suhtumisega ma sinna läksin. Ma olin täiesti kindel, et ma saan siis kuigi alguses ma olen hiljem kuulnud, reetne Neymar on rääkinud, et tema vaatas, et noh, kuna ma olin koos Hendrikuga, et nüüd on nagu nalja teinud, et ta mingi paksu maapoisiga endaga kaasa siia kes siuke tuim tümikas ja, ja niimoodi, et noh, et seal mingi Toompere nagu vimka, et need on lihtsalt kutsunud ühe sellise kergeuskliku poisi kaasa endaga lollitamiseks nagu vain Harritamiseks. Aga et siis järsku olid hakanud kuskil, ma ei tea mitmendast voorust vaatama, et sellel inimesel on ju ometigi huumorisoont ja hakkab avanema. Aga mis sa arvad, kuivõrd tähtis eneseusk oli seal sissesaamise juures? See on, ma arvan, peamine sellepärast, et mu käest on hiljem väga palju küsinud. Noored on tahtnud nagu mingeid minu soovida kütust või minu arvamust, kes tuleb lihtsalt. Üksvahe olin Von Krahli baaris baarmeni nad koos Guido Kanguriga ja seal oli väga palju niimoodi, et osteti paar õlut ja siis jäädi mulle sügavalt silma vaatama ja küsiti, mis sa arvad, kas ma võiks minna lavakasse proovima ja mõtlesin, et ei, ei ole mõtet. Kui sa juba niimoodi käid inimeste käest nõu küsimas, täiesti kuskil õllekruusi taga, kas ma võiks minna, siis ei ole mõtet, siis sa kukud läbi, siis on juba nii ette kahtled. No nüüd see õppimise aeg praeguselt distantsilt milles 13. lennufenomen oli või see on ju tegelikult üks kuulus lend Jah, see on tõesti kummaline, et kui hakata tagantjärgi mõtlema, siis mina küll ei mäleta, et mismoodi meid õpetati või kuidas me konkreetselt midagi õppisime, on täiesti meeles ainult mingid üksikud lausekatked, mida mingi õppejõud on öelnud ja see ei olegi üldse niivõrd suunavad, aga mingid seosed on sellised meeles, et et mul ei ole konkreetselt. Mis, mida me õppisime, käisime lihtsalt koolis, mõned teadsid rohkem tahta, mõneti rääkisid kooli ajal, et seda võiks olla rohkem, seda võiks olla rohkem, aga mina lihtsalt kogu aeg teistega koos teistega koos kogu aeg ma ei teadnud rohkem midagi tahta. Ja eriala tundides me tegime tööde ja põhiliselt on meeles teiste tüüpidega vaatamine. Kohutavalt palju sai naerda, kogu aeg ka teised lavale, midagi tegid. Vahest oli ka sellist pahatahtlikku naeru, võib-olla isegi, aga see võis ka samas, ma arvan olla olla suunav see, kui sa tunned oma kursusekaaslaste reaktsiooni saalist, mismoodi sinusse suhtutakse, see suunab hoopis paremini kui õppejõu märkust. Ja niimoodi see kuidagi käis ja mina ei mäleta, mismoodi või. Käis kogu aeg räägiti seda, et see on täiesti nagu kirjutamata reegel, et et igav kursus armastab neid õppejõudusid, kes tulevad kuskilt kõrvalt oma kursusejuhendajad, ei, ei peeta eriti temast lugu. Meil ka tekkis mingi kihistumine lõhestumine, aga, aga mina. Kui ei saanud kohe teatrisse tööle, kes ei Tallinnasse ja siis ta võttis veel tuttavaid siit-sealt juurdegi. Osad, kes olid jätnud teatrikooli pooleli osakese ei olnud üldse midagi teinud. Prooviperioodis on see kohe näha. Et see, kes on selle kooli lõpuni käinud Alused võib-olla juba saanud, aga kaks aastat on jäänud veel puudu. Teinekord on ju nii, et neljas kursus näiteks meil ta kujunes ainult etenduste mängimiseks kõik loengud lõppesid ära, ainult käisime mööda Eestit, sõitsime bussiga ringi, tegime etendusi. Aga kellel on jäänud see viimased kaks aastat väravi? Ta mõjub kuidagi täiesti nagu nagu ta ei teaks üldse sellest asjast mitte midagi, see on nii kummaline, et see nii on. Varasematest saadetest on nagu läbi jooksnud või tsiteeritud just sinu näitleja päevikuid või oled sa ise ette lugenud, nii et sa ikkagi üritasid seda kooli kuidagi fikseerida või seda protsessi? Aga mis ajast peale seal juba enne? Tähendab, enne oli mul olnud selliseid reisipäevikuid ja selliseid asju, aga esimesel septembril Komissarov kinkis meile kõigile suured kaustikut tuleb hakata näitlejapäevikut, mida ma siis mul läks, nii et oli kuu aega täis ja ja teistel see jäi kohe kuidagi kujunes lihtsalt tunniplaan yles märkimise liikuks, aga mina olin siis oma sõiduvees ja ma kirjutasin praktiliselt kooli lõpuni iga päev. Aga tähendab kohe alguses, kui oli kool läbi minnes teatrisse tööle, esimene töö, täiesti teine seltskond, juba vanemad, näitlejad võõras lavastaja ja siis on selline tunne, et ma pole üldse ei tea, mis siin teatris tehakse, tegelikult, mida ma siin laval praegu pean tegema hakkama ja tookord. Otsemat teed Nõmme kultuurimaja näiteringi kuhugi minu tasemega aga siis oli küll selline tunne, et vaadates ja eriti ütleme mingid Ameerika filme, näiteks noori näitlejaid, kes ma ei tea, millise koolitus ja nemad on saanud, aga see, et neil on seal mingi tehniline baas niivõrd tugev, mida meie näitlejatel ei ole, et tal on täielik vundament olemas, kuhu peale ta võib hakata midagi ehitama, aga meie näitlejad põhiliselt puudub tehniline baas, hakatakse oma emotsioonidele oma läbielamiskunsti peal midagi proovima ehitada. See on tunduvalt raskem ja selle pärast kohutavalt igasuguseid piinad ja, ja tunded, et ma ei oska midagi teha ja, ja mul ei tule välja ja vaadates neid filme, ma täitsa imestan seda, kuidas seal on niisugune tunne, et nad on kõikvõimsad näitlejad seal filmides, siis mul vahetult peale kooli lõppu oli täpselt teada, mida ma siit koolist ei saanud, nägin seda ja enda kehal tunnetasin, mida ma ei oska teha laval ja nüüd tagantjärgi nüüd ma ei näe enam põhjust, et ma peaks midagi sellele koolikorrale ette heitma, et siis siis ma jäin nii paljust asjast ilma. Praegu olen, kes ma olen ja, ja ma olen sellega rahul. Tagantjärgi midagi koolile ette heita. Kuidas siis läks see tee pärast lõpetamist algul vist oli hoopis Pärnusse suunamine. Pärnu teatrist tuli mulle kõige esimene tellimine ja, ja, ja siis tundus, et mind on seal väga vaja. Ja lubati kohe korteri ja kõik. Aga siis läks nii, tookord jah, et, et seal tekkisid mingid möödarääkimised või täpselt ma ei teagi, mis seal täpselt oli, aga aga siis ei olnud seal võimalust. Ei elada ega midagi. Ja ma rääkisin kohe uuesti Komissaroviga komissar ütles, et õigus on sinu poole peal. Tule ära. Mul oli veel. Tellimine oli vanalinna stuudiost. Ta oli just siis, kui me lõpetasime mööda vist ei olnud näinud meie etendusi, kus ta oli Soomes midagi lavastamas. Tellimine tuli Roman Baskinil tookord ja siis ka. Siis sain põhikohale ja siis muidugi alguses oli kade meel küll, kui ma vaatasin tsenjaniinovite Simmulitsed, kui kohutavalt nemad said kohe palju tööd ja suuri rolle. Sellist sellist koormust. Aga see vanalinnastuudioaeg, no ilmselt mingi koomiku maine või koomiku laad sul oli olemas? Ja just juba siis, kui ma lavakasse astusin, siis juba kuidagi lõi läbi jätkuma midagi laval tegin siis seal see meie vanem kursus tookord, kes vaatas saalis kohutavalt, naersid kogu aeg ja kohati tundus mulle isegi üllatav mõnda asja ma proovisin väga tõsimeelselt ja ma mäletan seal laulda tulismi, laulsin ühte Georg Otsa laule, siis lausa röökesid naerda, siis mulle tundus küll imelik, mina mõtlesin ikkagi, noh, täiesti üks-ühele seda laulda ka. Nende jaoks on see täielik proodi väga hea paroodia. Ja siis Komissarov küsis mu käest, et kas te olete koolis, olite selline pullivend. Ja ma mõtlesin, et see võib olla halvustav küsimusega, ma ütlesin täiesti nii, nagu oli, ütlesin, et jah, olin küll, aga mulle lolli nalja mul ei ole kunagi meeldinud. Kas see ongi jäänud nii, et ei pea pingutama, et olla naljakas või on seal ainult ka keerulisemaks? Selles mõttes, kui on olnud küllalt palju koomilisi rolle? Ei ole pidanud pingutama kinno. Katkenud Lydia Koidula Saaremaa onupojast Tamur Tohver kuuldemängu lavastusest aastast 93, kus Raivo E. Tamm mängib talumeest muru, mikut. Loore mu onupojal sinu venelase aasta turja peal ja selle alli pea vana raugaga peaks sinu priske laps elu lõpuni elama. Mikk. Tõsi küll, aga kui nüüd onupoeg tänavas tuleb, mis siis? Psy on. Tühja. Sellele tasun teekulu tagasi pesta rublakese pihku, sellega saan õigeks. Kas lugu juut, mis ütleb ise oma sõna kõige esimene peremees? Nõnda jääb. Ja mis peaasi nüüd. Kuidas saan ma kõige paremini teada, mis Miina Andrust arvab? Tühi ei, aitaks ometi midagi. Ta võtab viga teiste, enne, kui aga mitte Saaremaa onupoega. Pea peab ja see on tõsi. Aga kas usaldan ette võtta? No miks ei issake. See on terve, ülikond ripub juveel, kambris tuleb parajaks täna Peetrist venna munder, mulle küll ei sünni, selle kurdetud koolitarkus liiga õhukeseks. Pean õnnist isa püüdma, see oli ta jumala andeks, minust veel ümmarguse tarkuse puudus ei karda, ammugi tuleb riiet haisuga enesest ninasse aga võõrast häält jääma tegema. Et see on see raskem tükk. Muidu saab ta siiski varsti aru, et Rebane kadalaudas. Onu jumal katsub õnne või õnne. Tere, tere, seet kena külalaat. Ülalaps läheb, läheb, läheb, läheb nõnda oli õigus. Läki nüüd, enne kui saari muidugi veel siia siiringuks. Isake, oma jumalaga siis. Omal, aga jumala käsi. Sellest vanalinnastuudioajast, kui mõelda, millised rollid sulle endale tunduvad olulisemad või on meelde jäänud eredamalt. Mitu aastat sa üldse olid vanale õnnestumisest? Viis ma leidsin ühest intervjuust 91.-st aastast kui seal 13. lennu lõpetajaid Elo Selirand ajalehes küsitles sellise vastuse, et 10 15 aastat tahaks ühes teatris paigal olla. Tähendab, ma olen küll sellise vaikse loomuga küllaltki ja, aga see kuidagi tuli küllaltki ootamatult jälle kursusekaaslast mõningat tungival pealekäimisel, et ma tuleks sealt teatrist ära, kes arvasid, et ma lihtsalt närtsinud seal, et mul ei ole seal võimetekohast tööd. Ja nad käisid mulle nii kaua peale, kui ma lõpuks tulingi ära. Ja, ja suvise hooaja vabakutseline, kuna mul järsku oli väga palju pakkumisi igalt poolt, nagu ma oleks seal teatris edasi olnud, oleks saanud neid töid teha. Aga ega ta mul kerge see äratulek ei olnud. Trupp oli mulle niivõrd omane ja me saime niivõrd hästi läbi, et ei olnud mingeid intriige. Teiste pealekäimisel, aga kas endal oli ka mingi sisetunne või kahtlus, et see närtsimine Ja, ja ma tundsin seda muidugi küll ja ma aktsepteerin seda täiesti, aga minu oma initsiatiivil ma ei oleks hakanud sealt ära tulema, ma oleksin täpselt samamoodi, ma tean, on olnud läbi aegade seal paljudel näitlejatel sellist soovi, et tahaks kuhugi ära minna ja aga samas jällegi noh, kuhu siis, kuhu siis ikkagi minna või kus see parem on. Ja siis mul oli ka nagu võimalus valida oleks saanud kuidagi nagu muganduda draamateatrisse, siis käisin seal baaris proovis ja kuidagi. Ja samas jälle tundus nagu vabakutselise elu, et, et see nüüd ongi just see õige. Aga, aga siis järsku üks hetk, kui kõik proovid olid läbi, siis oli ja, ja üldse ei teadnud, kas üldse mind keegi veel mäletab, kunagi üldse kuhugi tellib, mind ei tea üldse mitte midagi, mis edasi saab. Nüganen tuli minu juurde just selle sedasama jutuga. Et aeg kaob ja niimoodi noh, kaua sa ootad. Aga jah, isegi linnateatris on mul kohati olnud selline tunne, et, et ma oleks hea meelega vabakutseline, kui oleks kogu aegrida ees, kui oleks kogu aeg tööd, ma oleks hea meelega vabakutseline. Nii palju kui ma nüüd mõnda teatrit küll rohkem, nii päris kõrvalt vaadates, aga mul on selline tunne, et minu jaoks ei ole ideaalset teatrit Eestis, kus ma tõesti tahaksin käia päevast päeva tööl. Aga kuidas või millal sa selle Von Krahli teatriga sidemed tekkisid seal särandiga paljuga? Jah, need sidemed tekkisid üsna kohe siis, kui, kui teater loodi ja mul tuli täieliku üllatusena, kui mind kutsuti sinna teatri avamisele ja siis kui ma nägin seda Libahunt Peetri oleks lavastus ja see oli minu jaoks täiesti osoon võrreldes sellega, mis mina olin ise teinud sinnamaani vanalinnastuudios ja, ja mulle ta nii kohutavalt meeldis. Ma olin täitsa lausvaimustuses. Ja ma rääkisin seda jalakale, mitte nüüd nii, et et sinna kuidagi pugeda sinna siis. Esimesena mind sinna hakkas kutsuma Toomas Hussar, kes kes oli minu nooremalt kursuselt, aga tal ja igaüks kool pooleli, aga arvati, et ta sinna ei sobi, aga minu meelest on väga teatriinimene ja sellest on seda näha, et küll sealt nagu aeti välja, aga ta ei ole oma jonni jätnud siiamaani ja ja tema ütles, et tema mäletab juba teatrikooliajast või see minu stiil, minu olek laval on tema jaoks olnud väga, väga meeltmööda. Ja siis ta hakkas seal Von Krahli teatris oli võimalusi tegutseda, hakkas just siis mind kutsuma Need, kõrvalehüpped või kuidas seda öelda, mis ma seal olen teinud, see on minu jaoks väga tervistav olnud, need on sellised etendused ja, ja sellised hetked, mis seal etendustes on sündinud, mida minu meelest kutselisest teatrist mitte iialgi ei saa olema see õhkkond ja see atmosfäär on olnud niivõrd teine. Isegi tundub, et ka publik on teine, publik tuleb hoopis teistmoodi sinna teatrisse, kui, kui ta tuleb linnateatris või Draamateatrisaali. Oled sa mõelnud, millest see tuleb? Mingi suurem sõltumatus või, või mis asi selle taga? Mingit sellist kindlat kuupäeva, millal see etendus peab välja tulema ja prooviperioodid on olnud ka sellised ütleme just Hussoriga koos, et et me oleme käinud ja, ja me oleme rääkinud, istunud ja lobisenud ja rääkinud mingeid lugusid ja anekdoote ja naernud ja ja, ja, ja mõni proon olnudki niimoodi paar tundi lihtsalt kasvõi all baaris istunud, ongi proov, tuleme kokku, istume seal ja räägime, naerame ja meil on mõnus olla ja lähme laiali, nii võib-olla et ei toimugi midagi, aga aga samas on ka juba teada, et, et see tükk pannakse kokku mingi nädal enne esietendust ö proovidega. Tulemusega on kõik väga rahul, just näitlejad ise. Ja noh, niisugune tunne on, et kutseline teater ainult taandab kõik materiaalsusena näitlejad on ammu valmis, aga siis nad lihtsalt kustuvad ära selle nende murede kõrval, kui kõik kogu tehniline personal enne esietendust saalis ja laval puntras koos kõik hädaldavad, et, et sealt ei saada seda ja sealt ei saada seda ja ja siis pannakse valguseid paika, ikka valgused paigast ära ja noh, Von Krahli teatris pole kunagi midagi sellist. Sa võiksid nimetada ka mõnda töö just kraalist. Kõige esimene oli oli ja ja minu jaoks oli ta kohe väga suure aplombiga algus oli, oli. Teema oma unenägusid kasutada. Ja siis, mis mulle väga meeldis, olime, tegime ussariga kahe peale, ise olime autori teise kahekesi, mängisime, oli. Selle etenduse nimi, oli mängufilm. See oli üks väga kummaline etendus, oli erilise värvingu nendele etendustele annab ka see, et, et on ka selliseid inimesi hulgas mängimas kelledel üldse teatriga mingit pistmist. Huvitaval kombel nad ei ole mõjunud diletantlikutena, tookord mängis Peeter Ristsoo kirikuõpetajat ja see sattus kuidagi niimoodi just kokku, et samal hetkel, kui kui paavst tuli Tallinnasse ja siis meil oli etenduses nagu kavandatud, see, et inimesed tulevad kokku, tulevad külla, tulevad sünnipäevale ja mida siis tehakse, hakatakse televiisorit vaatama. Et teeme teleka lahti, et aktuaalne kaamera tuleb ja siis oligi niimoodi, et telekast tuli kogu aktuaalne kaamera näitas paavsti Tallinnasse saabumist meie esietenduse puhul. See oli selline kokkusattumus ja selline. Eesti mängud, pulm jalakaga on muidugi selles suhtes väga huvitavad olnud need prooviperioodid, et materjali kogumised, imelike inglite aegne, käisime Paldiski linnas filmimas ja Prangli saare peal ja seekord siis need Värskas. Selles suhtes need on olnud. No selle vastanduse pealt, mis siit läbi jooksis, kas siis need kutselise teatriraamid on ikka nii lootusetud ja kivinenud või aga loometise ühest kutselisest teatrist ikkagi näitleja oled? Trummid. Samas, kas sul on näiteks olnud kahju, et sa ütleme, mängi pianoolas, mis on niisugune tipplavastus praegu? Ei olegi kahju olnud, tähendab midagi sellist tunnet oli siis, kui ma vaatasin, Jaanus Rohumaa seda igavene elu eriti just teist osa, see mulle ka nii kohutavalt meeldis. Ja see on juba midagi sinnapoole, mis on Von Krahlis toimub? See mind väga üllatas, siis mul tekkis küll kahju või, või mingi väike kadeduseussike, ma tahaks ise ka sellises etenduses osaleda. Aga lõppkokkuvõttes, kui oli kõik läbi ma olin vaimustatud sellest tulemusest, kas siis mul jälle hea meel, et ma ise seal ei mängi, et siis ma ei oleks näinud seda kõik? Ma mulle tundus, et ma sain selle nägemisest tunduvalt rikkamaks, kui ma oleksin ise sees olnud. Mul on niisugune tunne, et seal sellised karakterid, mis on teises osas Jaan Tättele, Tõnu Ojal ja ja, ja Marko Matvere ja need on, mul on niisugune tunne, et nad ise vist ei teagi üldse, kui head nad on, nad ise vist ei saa üldse aru sellest. Aga nüüd sinu enda rollidest või töödest, kui linnateatris mõelda on midagi, mis on olulisem või. Kuigi ta ei ole sugugi suur osa, aga, aga see kuidagi see ettevalmistusperiood ja see, et tabada seda itaallase nii nii välimist kui kui sisemist elu ja ja, ja see kuidagi See keeruline on siis rohkem see, et endast kaugemale minna või leida niisuguseid teisi väljenduse ühendeid ja. Osa just ütleme, kasutades ära oma sümpaatiat Ameerika filmide vastu ja seda stiili, mismoodi seal näitlejad mängivad, ma olen proovinud seda küllaltki sellist nullstiili, minimalistliku. Nojah, ja sul on ilmselt olnud ka vähem võimalust seda nullstiili proovida, sest koomika vist iseenesest juba eeldab niisugust võimendamist või ühel paisutamist natuk. Selles suhtes oligi kõige parem proovikivi oli seal Von Krahlis mängufilm, selles ma ise proovisin ka nii minimalistlikku joont hoida, kui, kui üldse vähegi võimalik üldse teatris kõne alla tuleb. Ütleme sinnamaale välja, et publikule hakkaks igav saalis. Aga imelikul kombel ei hakanud igav. Kui see film on nii palju märksõna olnud, kas see on mingi unistuste maailm sinu jaoks? Ja tahaks muidugi mängida mõnda suurt rolli filmis. Siiamaani ma olen vist seitsmes või kaheksas filmis osalenud, aga need on kõik sellised rollid olnud. Võib-olla siis vana mees tahab koju, seal võib-olla oli natuke rohkem, aga muidu on ikka nii, et. Nimi jookseb tiitrites läbi ja kui ma pärast on küll võttepäevi on käidud ja tehtud tööd nagu tundub, päris palju, aga lõpuks kui on esilinastus, siis olin mina olingi, jah, olingi mina. Kõik, kogu filmiroll. Ma vist ei ole eriti silmageeniline või ma ei tea et ei ole mind eriti kasvatatud. Tahaks kyll. Eriti ma ei taha seriaalidest rääkida või sellele teemale rõhuda, aga ikka päris mööda vist ei lähe ka sellest Õnne 13-st, mis mõtteid see sinus tekitab, see efekt näitleja seriaalis meil siin Eestis. Ma ei ole mitte ühestki ütleme kihtkonnast siin Eestis, kes kõik mind teavad, ma ei ole kordagi midagi halba kuulnud enda kohta ütleme, kuulujuttude tasemel, aga ega otse öeldes on nii, et, Ja sa ei näe seda ohtu või efekti, et vaadatakse automaatselt näiteks Allan tuli lavale või et rohkem ühte rolli ainult hakatakse nägema. Ma olen tunnetanud seda, kui ma tegin Draamateatris klaasist loomaaeda, siis oli küll kohati niimoodi, et kui nooremat publikut saalis ja ja noh, siis oli olnud vahetult nii, et et oli just enne seda olnud vist osa, kus, kus ma olin peksa saanud ja silm sinine ja seal küllaltki selline situatsioonikoomika sihuke halenaljakas. Ja siis järgmine hommik oli just 12-le ja päeval etendus ja siis oli küll niimoodi, et kui ma nii kui ma välja tulin lavale, siis hakati naerma kohe saalist tuli nagu see meelde, et need, see see lollakas on jälle siin. Aga hiljem Ma ei näe selles küll Lohtu see kõik oleneb minust endast, mu enda teha, kuidas, kuidas publik mind võtab. Kui on see märksõna seriaal, siis seostub sinu puhul veel ilmselt teatud seriaalidele pealelugemisega, neid on vist ka päris palju olnud juba teles neid. Kuskil viis multifilmi seriaali ja siis üksikuid mängufilme, ka. See töö mulle väga meeldib. Juba teatrikoolist oli see, et ma olen väga Et ma ei kasuta muid registreid kogu aeg üks ja sama ma arvan, et see on mulle väga-väga palju kasuks, tuleb see töö. Personaalsel tasemel selles suhtes alguses oli esimene multifilm ei olnud nii väga kiir kõneline ja, ja see oli see Abbott ja Costello ja see oli selline hästi vaimukas ja seal ma ise lustisid neid erinevaid hääli tehes ja ja siis ta järjest kuidagi kiiremaks läks ja see oli lihtsalt nagu tundus, nagu lihtsalt enese kokkuvõtmise asi. Ja, ja lihtsalt tehnilised tingimused on sellised, et kui ma eksin, siis on mul omal on nii, et ma jõuan ja oodata, millal rull tagasi keritakse, millal, millal saab uuesti lugema hakata, nii et on mul lihtsalt kuklas, et ma ei tohi eksida kordagi, kui ma tunnen, et mul mingi koperdus tekib, siis ma juba oskan juba märgata lehe pealt juba kuskilt paari paari klaasi edasi orienteeruv tekstis niimoodi ütleme või siis selle antud karakteri käitumises, et ma kasutan oma sõnu või niimoodi, et ma ei lase mingit koperdus sisse. Aga on sul endale ka kõik need seriaalid meeldinud või? Alguses Yasse häbade Castello, kohati tundus, et on hirmus palju just seda vägivalda, üksteise tagumiste peksmist, ma mõtlesin, et see on lastele natuke liig. Ja siis väga paljud on öelnud, et see mootorrattur hiired, et see on ka siuke jõhker asi, kuigi tegelikult seal on nagu ja võitleb kurja vastu kogu aeg. Ja, ja need on, mis ma hakkasin lugema seda raudmeest ja fantastilist nelikut siis esimesed osad, mis ma lugesin, mulle tundus küll, et no nüüd ma olen küljega täieliku jama otsa sattunud. Aga mida edasi läheme nagu põnevamaks kogu aeg ja seal produtsent vahetanud joonistamise stiil, muutunud karakterid on ka muutunud näitlejad, teised tulid ja läheb nagu põnevamaks tõesti nagu actionfilmi, et vaatan endal ka mul kõne seda vaadata, seda süžeed jälgida täiesti sellisena ütleme need, mis siin praegu on, need uuemad Hollywoodi filmid, süzeeliinid jooksevad täpselt analoogsed, nii põnevusmoment on täiesti olemas. Selle Tobossodoltsin eaga seoses rääkisime veidi juttu ja siis tuli see mõte välja, et oleks olnud võimalus äkki paralleelselt mängida, kas Rakveres ja ja seal on ta nagu ta ongi hote. Ja siis ma hakkasin mõtlema selle sinu muutumise peale, aga ütleme väliselt, et kui sa teatrikooli olid ja lõpetasid, et siis sellega peas võib-olla ainult sanso Pansaga olekski sind seostanud. Millest see, kas see on nüüd seesama enesetäiustamine, paremini viimine? Mõned ütled nende ühesugused päris välja nägime, aga ta oli ka, mulle isegi tundus ta kooliajalgi nagu tugevama kondiga, võrreldes sellega, mis ta praegu kui on ja see avaldas mulle väga sügavat muljet, mis tema endaga tegi läbi viis. Ja see nagu tiivustas mind, mul on sihuke eeskuju, on oluline. Kas mingi see ampluaa avaldamise mõttega seal taga oli või sest noh, see oli niisugune karakterne välimus võiks olla kommilistes osades ei ole väga teretulnud. Mul oli küll selline tunne, et, et võib-olla need hakkab tulema tööd ka rohkem või, või ütleme, mingeid selliseid rolle, mida ma muidu ei oleks võimeline tegema. Võib-olla tuli ka mõningaid, aga no ma ei ole neid näinud mingit nii väga suurt. Sealtsamast, 91. aasta intervjuust ma veel ühe lause noppisin välja. Loen seda praegu ette, et mul on selline tunne, nagu oleks aeg, mil ma jõu ja entusiasmiga töötan, piiratud kardan, et tuleb hetk, kus ma tunnen vabast päevast rohkem rõõmu kui tööpäevast. Kuidas sellega praegu 96. aastal. Vist veel päris kätte jõudnud ei ole see. See oli jah, vanalinnastuudios mõnede vanemate kolleegide pealt, mul tekkis selline tunne. Kuivõrd sa arvad, et näitleja sõltub mingist sisimast valmisolekust või kuivõrd on võimalik iseendas seda valmisolekut hoida, kui tähtis see on? Ma ise, nagu arvan, et ma ma sellega oma elustiiliga, mis ma praegu nagu viljelenud, see, et mul on mingi valmisolek kogu aeg olemas. Aga Neid kahtlusi selles suhtes on, et kas ta on nii väga vaja, et ma näen, et ka sellised inimesed saavad tööd. Trenni väikse ja see on nagu minu rituaal enne lavale astumist, et mitte olla garderoobis seal koos suitsu sees teistega, kus räägitakse oma päeva jutt, kus, mis kus tuldi, kus, mida täna nähti. Sina oma häälega siin teatris üks kõige vähem seda sellepärast muretsema ja, ja need on niimoodi olnud, et ma olen läinud lavale ka ilma seda tegemata ma näen tõesti noh, polegi vaja, et noh, mul ei lähe etenduse ajal ära ja sellepärast ma tunnen ise oma sisemuses, et täpselt sama, sama kõvasti tuleb hääl välja kui siis, kui ma seda teen, ma lihtsalt hoian nagu pidevalt ennast vormis. Samas on siga tõesti mingi jonni sotsiga, see. Vabadest päevadest ja puhkusest siis. Mis sa suvestar? Aga noh, mingeid niisuguseid tegevusi lugemine ja siduri kas või juttu, eks ole, sellest päeviku pidamisest kirjutamisest. Need on siis ehk seltsiks mingil määral vä. Silmadega read läbi lasknud või ma ei tea üldse, millest raamatus juttu ma pean, hakkame otsast peale. Minu jaoks täiesti otseselt ta tegelasmõned raamatud on küll olnud, mis on minu jaoks üldse nii, et ma ise ka imestan, et kuidas ma nüüd olen niimoodi suutnud läbi lugeda. Mis minu jaoks on täielik piibel on 1001 ööd. Aga kui siin kirjutamisest oli juttu, kas peale päeviku mingeid muid kirjanduslikke katsetusi oled ka teinud? Kunagi proovinud luulet. Paar esimest rida loene, siis tunnen, et ma olen näost punaseks ja paneme ruttu ära. Päris ära ka ei raatsi visata, ikka jätan alles, aga näed, ei kõlba üldse enam lugeda, ikka täielik jama. Aga siis ma olen teinud, tähendab, mul käivad mingid hood peal niimoodi, et ükskord, kui see oli lavaka aegu hakkas, hakkasid ilmuma pikris herbaarium. Ta ei ole midagi lihtsamat ja siis Movorpisindist-ist midagi, kas 280 seda herbaariumi lauset väljendite saatsin tikrisse sealt välja ainult kolm tükki trükitele. Kas muusika peab olema su juures, kui sa üksi oled? Põhiliselt ühed ja samad lood, mis ma olen omal tehtud enda enda kassett oma lemmiklugudest, mida ma võin, ta on, ütleme seda autoga sõites, see on täiesti selline minu muusikaga. Aga samas ma võin väga hästi kuulata klassikat täiesti seda vaibakloppimist, ma võin kuulata, seda ma kuulangi hea meelega siis, kui mu jalgrattaga sõidan, see on jälle siis asendamatu muusika, niivõrd hea rütmi annab jalgrattasõiduks. Ma ei tea, siis mida peab soovima, et suvi ruttu ja hästi mööduks. Kas sa tead ka juba, mis sügisel mõnda tööd ees? On sul mingi lause või mõte, mida sa elus kaasas kannad või? Ma tunnen, et see on minu jaoks kõige raskem haigus. See oli Raivo E Tamme näitleja tund, küsis Pille-Riin Purje. Tahate, mängis kokku Külli tüli. Jaa.