10 aastat tagasi andis Loomingu Raamatukogu toimetus välja teose mille ilmumine sai kahes mõttes sündmuseks meie kirjanduselus. Esiteks tutvus meie lugeja silmapaistva kirjaniku Vassili bioloogiga. Teiseks tõi selle teose külge olev jõele kirjanduse aastapreemia. See teos oli Vassili Belovi jutustus. Igapäine asi. Jutustust lugedes hakkas silma, kui hästi oskab autor kujutatavat olustiku põhjavene külaelu lugejale elavaks teha. Maainimese hingepuude ja rohuhinge võid tunda ainult inimene, kes ise on nende keskelt võrsunud. Kuid oleks vale nimetada Vassili Belovi ainult külakirjanikuks. Kuigi põhilise osa oma loomingust on ta maainimestele pühendanud. Põhjuseks, miks tema teoseid üle kogu Nõukogude Liidu ja paljudes välisriikides tuntakse. Miks tema loomingust juba aastaid mahukaid uurimusi kirjutatakse, on kindlasti see, et tal on oma lugejale midagi väga olulist öelda oma ajast tänapäeva inimesest ja lõpuks ka iseendast. Tema väga omapäraseid jutustusi lugedes tekkis mul suur huvi ka tema enda isiku vastu. Ja nii võtsingi paari nädala eest ette teekonna oblastikeskusesse Vologdasse kus Vassili Belov elab. Kohtusin temaga kohalikus Kirjanike liidus, kus oli parajasti algamas aruandlus, valimiskoosolek. Minu palve peale kutsuti koosolekuruumist välja väikest kasvurõugete juuste ja habemega mees, kes, nagu selgus, oligi Vassili Belov. Nõusolek intervjuuks ei tulnud kergelt. Esialgse keeldumise põhjusest sain alles hiljem aru ja seletasin seda endale. Nii. Inimene, kes oma teostega on nii sügavuti läinud, ei hakka nii kergelt oma loometööd üle rääkima. Seda suurem heameel mul oli, kui ta lõpuks ikkagi nõustus. Viimane, mida ma Vassili Belovi loomingust olen lugenud, on tema teos pealkirjaga laad alapealkirjaga esseed rahva esteetikast mis ilmus ajakirjas nas Sabrennenic. Kirjanik üldistab põhjavene külaelulaadi sajandite läbileid, kes see hiigelde sunnib võrdlema teost teadusliku uurimusega ning küsisingi, kas ta seda kirjutades ka palju arhiivides töötas? Nööridest ei töötanud, sest see kõik oli tal endale teada. Ta on ise neid töid teinud. Aga pool nendest märkmetest, nagu öeldud, on kirjutatud üles ema sõnade järgi. Ema elab talvel kirjanikust poja juures soolakas. Suvel on nad mõlemad maal. Küsimusele, kust ta tavaliselt töötab, vastas kirjanik, et tavaliselt maal. Aga võid töötada ka linnas, kui keegi sega. Aga linnas on raske kirjutada, sest õhk pole niisugune nagu maal ega vesi pole vaikust. Sellepärast ta eelistab maal elada. Isegi elada mitte ainult töötada. Kuna mul ei õnnestunud Vassili Belovi kodukohas käia siis võtan appi Jevgeni nossovi kirjelduse sõidust sinna. Varsti avaneski meie pilgule Vassili koduküla Timoonika. Mets taandus paremal ja vasakul läks valgeks jaburaks. Rohelisel mäekünkal asusid kõrged vana vene stiilis talutared. Künka jalamil väänlas suurte rahnude vahel pruuni metsaveega kiirevooluline väike jõgi. Üsna varsti suubub jõgi mõtlik vaiksesse vesiroosidega ääristatud tiiki mis peegeldas sama vaiksete mõtliku taevast. Tundsin õnnelikku äratundmise rõõmu. Alles pisut hiljem taipasin neid juba kauges lapsepõlves. Olin näinud niisuguseid pilte vene muinasjuttude raamatus. Olen näinud ka samasuguseid torne, majade katustel ja valge koorelistest kaselattidest õueaedu, mille otsas madistasid ja keksasid harakad. Muinasjutud muinasjuttudeks. Aga ma teadsin ka, kui raske oli siin elada karmil sõja ajal, kui isad olid sõjas. Ja kui peale naeri polnud õieti midagi süüa või kui, siis ainult veel kolhoosipõllult saadud hernekaunad mis kaunistasid toonaste laste rasket lapsepõlve nende hulgas ka Vassili Belovi oma, kes kaotas samuti sõjas isa. Sellest suurte katsumuste ajast on Vassili Belov kirjutanud oma varases jutustuses Berdja ikka küla, milles paljudest dramaatilistes lehekülgedest hoolimata õhkub palju poeesiat. Sajandivanuse kase all asuva maja aknas vilksatas kellegi nägu. Juba jooksis trepile ja surus ennast poja rinna vastu. Ema Alfissa Ivanovna. Ta jooksis välja paljajalu lihtsas kleidis. Tema nägu oli imeliselt lihtne ümmargune ruuged, juuksed nagu pojalgi ümbritsesid pead pehmelt nagu rätik. Hetkeks oli ta pisarais, aga kohe valgustas tema nägu naeratus ning rõõmsalt lausus ta ainuüksi pojale määratud sõnu mis meie emadel alati niisuguseks puhuks valmis olla. Muidugi köeti kohe saun. Suurel valgeks küüritud laual seisis samovar ahjus, küpsesid kalapirukad. Lauale toodi nööbisuurused, soolatud riisikad ja merevaigu värvi murakakeedis. Teejoomise vahele, sõime aga mustikaid piimaga. Mustikaid pakkus afisse Ivanovna meile suurelt puuli jõualt. Imetlesin puust tarbeesemeid kõiki neid kase tohust, karpe, vasest joogikruuse ja karikaid, mis Kesk-Vene küladest on ammu kadunud. Afisse Ivanovna seletas, milleks üks või teine asi on. Ja selle targa ja armsa naise jutu kuulamine pakkus tõelist naudingut. Selgus, et ta loeb palju ja üldse meie kirjanduse asjadega üsna hästi kursis. Peagi sai mulle selgeks, et Anfisse Ivanovna ei ole ainult teema vanainimene majas vaid kirjanikule väga vajalik isik. Vanaaja teadmiste ammendamatu varaait, kommete, pühade, vanade laulude vanasõnade kõne käänduda tundja. Kui palju kasulikku võistlemalt võtavasiibelov oma loomingu jaoks. Kasvõi oma sädeleva huumoriga vooluga ta naljalugusid, kirjutades. Oma esseedest rääkides ütles kirjanik Mul oli tahtmine teha niisugune raamat, mis ärataks huvi rahva eluolu ja kunsti vastu, mis on juba kadumas. Ma ei arva, et me peame loobuma kõigest, mis oli minevikus. Sellepärast tahtsingi äratada huvi minevikku esteetika vastu. Ka rahvaluule vastu. Väitsite, et raamatul on teaduslik intonatsioon. Võitlesin kogu aja endaga, sest ilukirjandus ja see spetsiaalne töö, neid on raske seostada. Praegu valmistan neid esseesid raamatuks ette. Raamat peaks ilmuma tuleval aastal kirjastuses malad aeg, värdja. See on illustreeritud väljaanne. Operaator Anatoli sabolotski, kes varem töötas Kossoksiiniga. Nad tegid koos filmi seesamune On Belovi loomingu suur austaja. Koos kirjanikuga käisid nad mööda Vologda külasid ja pildistasid vana vene olmet illustreerivaid esemeid ja hooneid. Raamat ise aga algab nii. Rahva elu stiihia on ääretu ja mitte millegagi võrreldav. Kellelgi ei ole õnnestunud seda lõpuni tabada ja loodame, et ta ei õnnestugi. Inimeste teadmistejanu on kustumatu. Selles ongi teaduse peamine omadus, tema suurus ja jõuetus. Kuid maailma kõigil rahvastel on ka ilujanu niisama traditsiooniline. Kui erinevad need kaks inimlikku vajadust ka oleksid. Ometi on nad oma jõult ja päritolult ühesugused. Ning kui maailm koosneb tõepoolest ainult ajast ja ruumist, siis ma arvan, et teadvus tegeleb rohkem ruumiga. Kunstajaga. Rütm on elu üks tingimusi ja minu esivanemate põhjavene talupoegade elu oli oma põhiolemuses ja ka üksikasjades rütmiline. Selle rütmi, igasugune rikkumine. Sõda, katk, viljaikaldus häiris kogu rahvakogu, riigi eluhäired, perekondades, haigus või enneaegne surm, tulekahju, abielurikkumine, lahutus, hobuse otsa saamine, Bojan ekruttiks võtmine laostasid mitte ainult perekonda, vaid avaldasid mõju kogu külaelule. Kõik oli omavahel seotud ja miski ei saanud elada eraldi ega ilma üksteiseta. Kõigel oli oma koht ja aeg. Kusjuures ühtsuse terviklikkus ei olnud üldse vastuolus. Ilu ja mitmekesisusega. Ilu ei saanud eraldada kasust kasu ilust. Meistrit nimetati kunstnikuks kunstniku meistriks. Teiste sõnadega ilu esines lahustunud mitega kristalliseerunud olekus. Vassili Belov elab pikka aega maal. Missuguseid muudatusi ta on pannud tähele maainimeste elus? Põhilised muutused toimusid kolmekümnendatel aastatel kollektiviseerimise ajal ka sõja ajal ja pärast sõda. Neid viimaseid ei pea kirjanik positiivseks. Näiteks sõja ajal ei tulnud tema kodukülla sõjast tagasi ühtegi meest. Kõik said surma. Nende hulgas, nagu öeldud, ka Vassili Belovi isa naaberkülas samuti. Vologda oblastis on palju niisuguseid külasid. Nii et kõige suuremad muutused toimusid juba siis. Aga kui rääkida hilisematest muudatustest, siis need on positiivsed. Näiteks kaotati ära maksud ja inimesed elavad praegu üldiselt väga hästi. Aga noored ei taha enam maale jääda. Maal elavatel poistel ei ole kellegagi abielluda, palju on poissmehi, aga tütarlapsi ei ole ja noormehed ei oska endale kuskilt pruuti otsida, jäävadki poissmeesteks, vananevad pikkamööda ja sellest tulevad igasugused negatiivsed nähtused. Inimene ei saa elada ilma perekonnata Ta. Ka sellest on juttu Belovi uues raamatus laad. Kirjanik peab perekonda tehaks. Mehhaniseerimisest rääkides ütles kirjanik, et alati ei tehta seda arukalt. Võimsad masinad on palju heinamaid ja karjamaid ära rikkunud. Kui niisugune masin sealt läbi läheb, siis niita seal enam ei saa. Aga teed on halvad. Nüüd on hakatud juba teid ehitama. Küllap on selles teeneid ka Vassili Belovi, ta on kirjutanud sellest probleemist isegi Pravdas. Ta ei pea õigeks veoautode kandejõu suurendamist. Hiljaaegu olevat kuulnud, et projekteeritavat isegi 120 tonniseid kallurid mis lähevad igalt poolt läbi, võivad sõita isegi mööda soid. Kirjaniku arvates on see mõttetus. Milleks raisata nii palju tööjõudu, nii palju bensiini ja metalli kui võiks ehitada hoopis heiteid ja väikseid mugavaid autosid. Meil on küllalt häid automudeleid mis ei ole nii massiivsed. Mis mõte on sõita sajatonnise hiiglasega präänikute järele? Küsib kirjanik vaimukalt. Maainimeste juurde tagasi tulles märkisin, et lugesin just hiljaaegu televiteost see lõõtsasaari. Seda võiks tõlkida Koit ja Hämarik. See on kolme maamehe seiklustest linnas. Seal Belovi loomingust küllalt sageli korduv motiiv maainimese sattumine talle võõrasse keskkonda. Seal olid sõduri, see on filmi stsenaarium, mille järgi on tehtud komöödiafilm. Belov arvab, et nüüd on kangelased teistsugused, eriti noored. Nad on väga erinevad neist kolmest tegelasest. Nad tunnevad ennast praegu väga kindlalt, isegi liiga kindlalt. Ma juba kardan nende pärast, ütleb Belov. Minu põlvkond oli häbeliku tagasihoidlikum. Praegused noored on enesekindlad, selle pärast tunnevad nad ennast linnas normaalselt. Praegu on tihtipeale nii, et ühes perekonnas osa inimesi elab ja töötab maal, osa linnas näiteks Vologda linakombinaadis või siis vastupidi, elatakse linnas ja töötletakse maal. Liiklus on nii hea, et paari tunniga võid juba olla kuskil 200 kilomeetri kaugusel. Praegused maa noored ei erine enam kuigi palju linnanoortest. Näiteks Vologda oblastis noores linnas, seetõttu võiks siis on peaaegu kõik noored. Nüüd on eelsed maainimesed. Nad on asunud elama linnakorteritesse, aga mingil määral on nende psühholoogia ja isegi elulaad endiseks jäänud. Tundsin huvi, kust võtab kirjanik oma väga eredad tüübid. Kas ta leiab need inimestega vesteldes või on ta nii-öelda vaatleja? Huvitavaid inimesi ja tüüpe on palju. Kui olla uudishimulik, siis näed, et neid on ümberringi väga palju. Praegu oli siin koosolek, väga huvitav oli jälgida. Kirjanikul peab olema võime meelde jätta kõige originaalsem AT kõige huvitavamat kõige garanteerima. Kui seda võimet ei ole. Kui jätad meelde kõik järjest, siis tegelikult ei jää midagi meelde. Minul üldiselt niisugust probleemi ei ole. Ütlejatelov, et pole, millest kirjutada. Eelkõige huvitab kirjanikku ikkagi inimene. Meie elu tehniseerimine on kutsunud inimeses esile mitmeid muudatusi. Kirjanik toob näite. Ma räägin praegu mikrofoni ees, ma ei ole enam normaalne inimene, ma olen näitleja, kaob loomulikkus. Kui rääkida maarahva elust, siis kultuur hakkab muutuma kuidagi ühekülgseks. Oma uues raamatus kirjutati, et see sarnaneb ühesuunalise liiklusega tänavaga. Televisioon, raadio, kino, suured kontserdid. See jagab inimesed kahte ossa. Ühed esinevad, teised istuvad ja kuulavad. Aga varem võtsid kõik, osa ööd olid andekamad, teised vähem andekad, aga osa võtsid kõik. Nüüd on tekkimas mingi tarbijalik suhtumine kultuuri. Istutakse ja vaadatakse televiisorit ja pöördutakse tantsimisest, laulmisest. Jalutad mõnikord mööda hilisõhtust külatänavat, vaatad, aknad on valged. Aga see on televiisori ekraani sinine valguspäevadest väsinud inimesed magavad ammu ainult televiisorid Hugavad üksi edasi. Pärisin kirjaniku arvamust kuidas võiks saavutada meie päevil isiksuse harmooniat. Ta rõhutas, et eetiline ideaal peab kõrge olema. Kui eetiline ideaal on olemas, kujuneb inimene iseenesest välja isegi väga rasketes tingimustes. Kui seda ka ei ole või on madal, siis mis harmoonias saab siin rääkida? On inimesi, kes teevad halba mitte sellepärast, et nad on halvad vaid nad lihtsalt ei pea seda halvaks. Neil ei ole lapsepõlvest peale sisendatud, et see on halb. Mõnikord nad isegi ei tea, mis on hea, mis halb. Kõik sõltub isast ja emast. Inimese eetika kujuneb järk-järgult. Kui aga eetilises järjepidevusest midagi katkeb, siis tuleb see taastada. Kirjanik on veendunud, et oma hingehädades peab inimene leidma toe enda kõrvalt. Peab leidma inimese, kes teda aitaks. Ei meeldi see suur kirjade hulk, selles on juba midagi halba, kui kõik inimesed hakkavad kirjutama raadiosse, ajalehtedele. Võib aru saada, et inimesel on tahtmine kellegagi oma mõtteid jagada. Aga on ju olemas lähedased inimesed, kuid nendega ei räägita. Raadios ja ajalehtedes töötavad ju samasugused inimesed. Näiteks tütarlaps kirjutab kuhugi toimetusse noormehest, kes ta maha jätnud, mida ma pean tegema. Aga teine, mulle meeldivad kaks noormeest, andke nõu, keda ma olin seal mingi infantiilsus. Niisugune on kirjaniku seisukoht, ärguse nüüd meie kuulajaid ära hirmuta praegu aga õige on muidugi see, et me peame ka ise oskama leida enda kõrvalt inimesi, kes meid saaksid aidata. Kui vaja. Edasi läks jutt Vassili Belovi sugulashingedele kirjanduses. Neid on palju lähedane Sergei, löögin, mõtlev kirjanik väga aus. Kunstilistidest rääkida, siis meeldib Georgi Semjonov, samuti Vladimir solvuhhin. Häid jutustusi kirjutab Valentin Rasputin. Palju on häid kirjanikke. Huvitav kirjanik Vladimir grupin, kellelt ilmus Novi Meris jutustus eluvesi. See on juba uus põlvkond. Luule ei ärata praegu erilist huvi. Viimane, kelle vastu Vassili Belovi tundis, oli Nikolai Rubsov. Välismaa kirjanikest meeldib lugeda fooknerik. Teda on alguses raske lugema hakata, aga siis ta haarab su nii kaasa, et ei lase enam lahti. Ta loeb teda juba ammu. Tundub, et on meie aja üks suuremaid kirjanikke. Hiljaaegu avastas Belov enda jaoks Toomas Wolfi. Väga meeldib kasteinbek. Toiminguid peab suureks kirjanikuks, aga mitte peamiseks. Inglise kirjandusest on avaldanud muljet hiljuti loetud Susan Hilli romaan. Mina olen kindluses kuningas. Suurepärane teos, kuigi seal on ka seisukohti, millega ei saa nõustuda. Viisin jutukirjaniku asjasele Rootsi sõidule. Rootsis ilmus jutustus, iga teine asi. Praegu tõlgitakse Puusepa jutustusi. Iga teine asi on tõlgitud paljudesse keeltesse, kui paljudesse täpselt selle kohta ei ole autoril ülevaadet. Ta teab, et see on välja antud kõigis sotsialismimaades, samuti Prantsusmaal, Norras, Rootsis, Soomes. Kuidas välismaal teose probleeme mõistetakse? Soomlastele on teos lähedane, nad saavad aru, kuidas autor on selle läbi tunnetanud. Aga kas seda mõistab ka prantslane, ei tea, aga võib-olla mõistab, sest raamat osteti ära. Purukto nalja lood tõlgiti saksa keelde, ei tea, kuidas nad kõlavad, palju oleneb tõlgist. Kellofarvad, et tõlk peab olema andelt tõlgitava teose autoriga võrdne. Ta on kindel, et on olemas niisugune anne nagu tõlkija Anne. Missugused on Vassili Belovi sidemed Eestiga? Eestiga erilisi sidemeid ei ole. Mõned aastad tagasi käis ta Pärnus ja Tallinnas kohtus igavese asja tõlkija Olev jõega. Kahjuks ei kohtunud mats traadiga, kellega õppis viis aastat koos Moskvas kirjandusinstituudis. Mats Traadi teoseid on üsna palju tõlgitud vene keelde ta neid lugenud. Ta palus Mats Traadi tingimata tervitada, kui teda näen. Aga üldse on Eesti huvitav vabariik, arvab Belov. Teil on säilinud palju rahvuslikke iseärasusi, rahvaluulet ja laule. Juttu oleks jätkunud veel kauaks, aga kirjanik tõttab Moskva rongile. See jutt aga jätkub tema teoste kaudu, mis eriti originaalis lugedes pakuvad suurt naudingut. Saate, lõpetame halenaljaka looga jutustusest, igapäine asi. Ivan Africa Jaanovits on otsustanud oma sõbrale traktorist viskale naisega. Ning kuigi kell näitab seda tundi, ei taha nad enam põrmugi viivitada ning võtavad otsekohe kosja, teete katkendi, esitad Jüri Järvet. Ivan Africa Novitš läksas ruunale ohjaharuga siis veel korra. Bergselt keeras parm ion ära, äge, sõitleks juba allamäge. Ringi hakkas kandu libisema. Tahes-tahtmata pidi ruun särki tegema juba veidikese aja pärast. Tõsid toredas tujus topsisõbrad uljaltsast Novkad külla sisse. Röökides kallimmissin oad ära unustada, vints. Hoia vana mälestust, armasta mind põrgulist. ZAZ nuhkem magas ränkrasket und. Reedulekul ei haugutanud ükski koer, majad seisid harvlikult, üks siin, teine seal, aknad laikisid Kuu alguses käkkas kaela ajasi Vanna frikaanovitš Runa puuride äärde ja viskas reel talle ette viimase käputäie heinu. Nisa tead, mis, minu peale võid kindel olla, ise parem, hoia suu kinni. Minul põle see asi esimene kord, Stepanov, nad, see on ta ema, tunnen ammust aast, kuidas muidu minu isa täditütar, kes me liias auru all ole. Kulud veelgi elu tilgakese rokkmaas, kuni aeke Stepanov. Aafrikaanovitš koputas kahtlevalt värava pihta Stepanov AÜE Toas, Buddy peagi tuli põlema. Seejärel tuli keegi võõrusse ning tõmbas väraval rivist lahti. Kes ööhulgus on? Alles jõudsin ahju peale kobida. Vativamusega eideke vildid jalas, avas värava. Jõuan afrikaanovitš nägut perega Stepan, õnne. Ivan aafrikaanovitš sai julgust juurde. Kompsis jalgu vastamisi. Väiks astun sissepoole, aafrikaanovits, mis teereisid Suls. Kes see teine sul on, Mihhailov või demane tema tuvaalidesti aukirjadest ja diplomites kirju lamp põles. Suur lubjatud ahi ja tapeediga üle kleebitud säärant jagasid maja kahte ossa. Lee Lõuka lähedal naela otsas rippus sama varitoru põlvis. Selle kõrval kaks potti harki tuhalabidas ja süte kustutamise nõu. Samovar ise oli arvatavasti kapis. Jääte öömajale ka või Kudati, küsis Stepanov mäe ja tõstis sama vory lauale. Seda külm, et me läheme otseropsu, saame näha vahel soojaks ning kodu. Ivan African huvitš, võttis kärbuse peast ja toppis oma karusnahka labakud selle sisse kus kohtas nuuskaa läinud on või? Aga mis siin või kaks lehm olidki just poegima tulemas, panideni õhtasen. Kuidagi Sinuls käbarad käivad päris heasti ütlesi panna frikaanovis. Kui pole siis viga, kui heasti. Teie pole veel last toonud või? Üsna viimasel veerandil. Ja mina käin ahju peale, kobida, arvasin kiuse nuuskab, põrutab harva misse värammil riivis käib samovar lõik ahisema. Eit pani kapist pudeliga lauale, tõi veel pirukad, mis peale jäi wanna frikaanovitš köhatus, et varjata headmil ekratsis püksipõlvi. Mida Ants Mihhailov ikka veel poissmehe põli või peaksin naise võtma, ehk saaksid siis vähem viina sisse, rääkis Tepanova. No tõesõna, näha, mis ka naeris ja patsuta seedekest õlale. Seda põrgulis tahan ma sisse hullumoodi. Stepan. No võta, võid raadis siga täis, sai tõmmatud lihtsalt kole-kole lugu. Naljaka murelikkusega väärutas miska pead võtta täimeheks, muidu Ivan Africa nuts tonksas laualt teda vildi ninaga kuid Mihkati saanud pidama. Kas lubad tütre minule, Mess. Õnnistus kaasa puhkes ehiteke näärme. Võtke, kui tuleb, vii minema, kasvõi pilkus. Ivan African Child ei jäänud muud üle kuumaltki poolt kaupa toetada. Juuskaa. Ivan Africa anovitšilt Arvist niiskatoome minna, värav kolksatas ja nuuska ise ilmus uksele. Anjuske triikkivina toob ka käes tuikus Ivan Africa nuts talle vasta, Anjuutkaa kallis sugulane, valt Zimme vat. Me Me no pole säärdes tüdrikiterwe meie kandi peale põle ju teist Sännitud ja au paprusips, mis ka talle kõigile. Ma ütlen, etemad tüdrikut põle allagi. Ja mis ka on vilets vend, nõnda et paneme Judge käen samune teid paarimesse, Juuska sõnnikused, säärikud jalas ja silost haisev mammu sül seisatas kesk põrandat ning tunnistas kosilasi pilukil silmi. Siis kadus ta säärvandi taha, karges sealt vuhinal potihargiga välja. Kust Põrgut, käige teie haisuga, siin poleks lakekrantsi, närakad, võrgud, käige muidu togin, silmad peas. Kust põrgut, käige seal nagu tulite. Jõudnud Vannafrikaanovitš suudki paotada. Kuniuski andis talle kõva võmmu ja ta lendas ukse taha põrandale. Samaviisi toimetati pöörustesse miska. Seejärel tormas tüdruk eeskotta nüüd juba ilma poti hargita. Veelgi lühema lauluga küttis ta kosilased lõplikult tänavale ja rõmmutas väravad kinni.