Tere õhtust, algab näitlejatund. Täna veedame selle nukuteatri näitleja Margus Tabori seltsis küsib Pille-Riin Purje. Kuidas see mõte tuli näitlejaks saada? Päris mõte näitlejaks saada tuli niimoodi, ma arvan, et ma olin kuskil seitsmendas või kaheksandas klassis juba. Ja ma nägin triaatri saadet, see oli ilmselt Eesti telefilm, võib-olla shanss Lauterist. Aga vistikaga Kaarel karmist ma ei mäleta. Ja seal oli filmis oli selline kaader perele kodusliku mustvalge telekas ja kus lava oli tühi, olid näha, aksid või oli taksidki ära korjatud, kõik need valguspark, see lava, nii nagu see tolm pisut lendab. Näitleja, oletame, et Karl karm kõndisele lava ja lava oli täiesti selline tühi, alasti ja siis ma ütlesin endale. Ma tahan näitlejaks saada, nii, äkki algaski kõik. Sest hakkasin suuremõisa algkoolis, siis oli kaheksaklassiline kool, seal tehti ka näitemängu esimeses klassis mind ikka on ka see, eriti oli see kuningalt sleppi kandma, niisugune lillepärg sinilill oli peas, Pöial-Liisi oli tüki nimi, siis mind usaldati. Vahepeal, ma tundsin huvi nagu täppisteaduste vastu või mul oli vahepeal tunne, et ma lähen kindlasti matemaatikat õppima. Ma olen isegi matemaatikaolümpiaadil mingi rajoonis mingid kolmanda koha saanud keemiaolümpiaad ja meil on niisugune väikeklassi kooli siis mind igale poole saadeti. Ja mõelda, et ma olen isegi füüsikaolümpiaadil käinud, aga füüsikast ma ei tea ikka mitte midagi. Keemia ja matemaatika. Sihukeste arusaamine on mul veel olemas. Lenica, anorgaanilise, orgaanilise keemia, vahetia ja, aga füüsika täiesti nagu oleks mingi muu maailm. Aga siis, kas see lavakunstikateeder tuli kohe peale keskkooli? Ja see tuli täiesti peale keskkooli 80. aastal lõpetasime ja siis oli veel selles mõttes hull olukord, et tavaliselt on lavakasse sisseastumiseksamid varem ära, pärast jõuab mujale proovida. Aga see aasta oli olümpia-aasta. Juuni lõpus olid need eelvoor nagu ära, kus võis dokumendid sisse viia ja see oli alles augustis. Nii et majutati ilmselt olümpiakülalisi ja, ja Tallinn tehti nüüd suhteliselt puhtaks ja siis poleks nagu kuhugi minna olnudki, siis vist tõesti sõjaväkke kohe. Aga ei tekkinud seda probleemi, sissesaamine läks. Läks nagu hõlpsasti, jah, ma ei tea isegi kuidagi peale eelvooru, mul oli niisugune tunne küll, et kõik läheb nii, nagu ma tahan, nii nagu peab. Aga see oli maniakaalne, ma ei tea, kust see kõik tulisoni maniakaalne unistus. Ma nagu oleksin hulluks peaaegu, ma lugesin umbes karikakralehti ka niimoodi mitte armastava armastavaid saan, ei saa, saan, ei saa, saan, ei saa ja kõik basseansi, mis ma olen elus ladunud sel perioodil ainult üks küsimus oli kogu aeg ja ma julgenud kunagi eriti seda küsida ka, et äkki tuleb, ei vastus, sest kaarti tütre tihtipeale välja oledki muidu niimoodi ebausklik, siis natukene näitlejad ikka on ebausklikud. Aga osa raamatu peal istun, kui maha kukub ja ja mõne etendusega on omad rituaalid või. Näiteks viimane siin sügisest tulime Buratino välja ja me mängime Hendrik Toomperega dublandid. Ja mina lähen mängima ja üks etendus, ma inspitsient käest küsinud, et aga mis ma ütlen veel see kõige esimene sõna kõigepealt sirmi taga, ütle mulle braavo. Ja nii on see jäänud niimoodi, et ma iga kord küsin aju küsinud, mida ma ütlema pean, ta ütleb braavo. Braavo. Ja siis on nagu läheb tükk käima, mul on tunne, et kui see ära jääb, et siis ei ole kõik enam see, mismoodi see õppimise aeg meeles on, praegusel hetkel lavakunstilavakunstikateedris. Hästi huvitav, ma mõtlen selle peale, et kui ma käisin kaheksaklassilises koolis edasi Kärdla keskkoolis siis ma ei oska nagu aastate vahel vahet teha, kui küps või millest ma aru sain, kaheksandas klassis või kümnendas või siis abitooriumis päris. Aga seda ma mäletan küll, et kui ma tulin Tallinnasse lavakunstikooli siis nagu eluetapid oleks vahetanud kuu aega läks mööda ja maailm pöördus. Jälle läks kuu aega mööda ja jälle nagu maailm pöördus, kogu aeg, nagu oleks täiesti uute arusaamade ja sellega kõigega alustanud, see oli niisugune pööraselt tore aeg. Mäletan esimest korda elus, ma sain aru, et ka koolis on meeldiv käia. Nii et kui olid ikka suvevaheajad tihtipeale niimoodi peaaegu kolm kuud, siis augustis ma ootasin, et ma saaksin koolid. See oli nagu see kindel kants ja varjupaik, kõik need õppejõud. Aeg oli ka selline kõige suurem stagnatsioon ja mis kõik seda aega oli. Võib-olla sellepärast kontrastina mõjuski, see kool hästi-hästi sihukese vabameelsena ja tagant kergiga nostalgiline, nostalgiline, aeg-ajalt mööda läinud, sest nii palju tööd on teha praegu. Aga vahepeal, kui palju oli nagu vähem peale kooli lõpetamist ei läinud nii nagu et lõpetad kooli säravalt ja siis suubud kohe töösse, siis oli aega nostalgitseda, siis mulle väga meeldis selle kooli peale mõelda. Ma olen ikka Mikiveri tema koolituse eest väga tänulik. Eriti mis puutub see, kuidas meie maailmapilti avardati, mida ta meiega kõik tegi, kellega ta meid kokku viis. Ja nende mõtlemistasandid muutusid kogu aeg. Nii et see tõde, mis ma arvasin heaks üks päev välja öelda, et see ongi tõde. Siis ma kuue pärast sain aru, et see ei ole nii. Ja nüüd ma olen püüdnud vähemalt ise ka, et ma ei ütle neid tõdesid niimoodi välja, sest kui mõne asjaga ikka ei ole kokku elus puutunud või kuidas asjad lähevad, siis mõtled lihtsalt ringi. Saad teistmoodi aru. Nii et ei ole lõplikku tõde elus ei kunstis ja ant hetke ja kokkusaamise värk täpselt selles ajas ja kohas. Siis ma võin küll öelda, hästi veendun, ma oskan veendunult tuliselt rääkida, et kui ma niisugune väikese pilgu kõrvale pööran, et nagu näeks ennast kõrvalt, siis ma vahest mõtlen, et jumal küll, miks ma nii resoluutne olen, küll see võib naljakas olla. Siis ma saan nagu sellest ka üle. No siin oli juttu, et nostalgia selle aja järele, kas XI lend Mikiveri kortsus, kas mingi ühistunne on ka siiani säilinud või on mingi teine suhtumine oma kursusekaaslastest? On küll noh, näiteks siin hiljuti, kui ikkagi Urbid käisid jälle siin Toomas Urb õppis meie kursusel siis, kuigi mina temaga kokku ei puutunud ristunud veel niisugune oma tunne. Ja kui me kellegi sünnipäeval või kokku saame või see on väga soe tunne. Me olime suured kokkusaajad, on meil hästi palju kursuse kokkutulekuid organiseerinud ja nüüd on niimoodi, et me päris siukest kursuse kokkutulekut pole enam teinud, et siis on. Nii, saab 35 ja kellelgi mingeid sünnipäevad ja siis saame kokku ja ja no ikka mõne inimese elu on nüüd laiali pillutatud k ik ja nii paljude meie lennustik tegelikult ei tööta teatris. Pärast teatrikoolide läksite suurema seltskonnaga? Kõrre jah ja minek oli hästi uhke, Rakverel alati kõigi võimaluste maa, seal on nagu alati mõtled, et kõike saab alustada, eriti kui koos lähed ja kõik teed on nagu lahti, aga nii huvitav kui see ei ole, ma ei ole lõpuni aru saanud meiega seda juhtunud. Noh, minul näiteks isiklikud Rakveres tööd ei olnud ja hiljem sellepärast tegelikult provintsi teatrist täiesti alakoormatud saigi nagu ära tuldud. Rakverest see on jah, kummaline, kummaline, ma ei tea, kuidas see kõik nii juhtus. Kõik hakkas muidugi sellest ka pihta. Kohe sõjaväkke. Jõudsime esimese tüki Ohmeid mere tellita trassiga teha, mis oli siuke hästi tore isetegemine, kõik meie kambaga ja mitte, et ma ei oleks esimene laul, kus teil läinud kuhugi teatrisse sõitsime, Rannapungerja, panime materjaliga kokku, sõelusime selle välja, siis võitlesime siin ministeerium oludega, kes tahtsid tüki ära keelata ja meil oli vist neli või viis, ma ei tea kontrolletendust ja jälle ikka mingite sõnu väänati ja lõpuks ikkagi kõik oli korras, siis oli sinimustvalge valgustus, sinine, prožektor tuli laual, oli valge lina, jaksid olid mustad, see oli kogu sinimustvalgus. Siis nendele aktidele tõmmati peale pruunid kotid, kui seda tükki mängiti. Aga sisse ja läksime kohe sõjaväkke sügisest Me läksime Eduard Salmistu koos ja see oli kõik väga tore. Me läksime Moskva lähedale. Kes see seal oli? Hästi. Me oleme kalmistuga ühes toas, aga see tähendas seda, kui ühes toas magab 120 meest, siis me olime ühes toas. Niimoodi üksteise otsas ja hästi palju eestlasi oli ja mulle tundus, et me sattusime pioneerilaagrisse. No marssisime, laulsime ja meeste seltskond oli ja, ja hästi lõbus oli, ainult lõkkeid ei tehtud, aga iga päev marssisime, laulsime, läksime millegipärast joostes sööma ja see kõik oli niivõrd arulage. Ja siis kui midagi teha ei ole mingisuguse paberi peal kõik need trips, traps, trulli ta, kõik need sõnamängud, mis üldse on võimalik teha, peeti kuskil Lenin skaja Komlatas kinni ja siis hüppasime teemajja ja magusahimu oli ju nii suur. Kahekesi läksime Chain asja, nagu seal öeldi, siis oli üks tort ja neli kohvi. Kohvi oli selline juba magusaks tehtud, piimaga keedetud klaaside sees ja üks tort kahe peale väga hästi probleemideta mahtus sisse. Ja ka see poolteist aastat oli ikka natuke liiga pikk aeg svinud, viidi kuhugi Kasahstani kõrbesse, kuhugi Parhashi järve äärde. See oli niivõrd kummaline, seal seal ei olnud isegi aeda ümber, kõik võisid vabalt ringi joosta, sest kuhugi minna ei olnud puid ümberringi kasvanud step by step kogu. Siis meid viidi sauna Parhashi järve pesema. See oli üks paarteist kilomeetri sõita lahtise veoauto kastis, sinna minek oli lõbus, siis me võisime ujuda ja ennast seebiga hõõruda selles järves, mis sul nii soolane, et seal võis selili lamada, põhja läind, ujuda ja on vaja osata. Aga noh, siis kui puhtaks saanud, meil tuli siia stepis see 12 kilomeetrit nagu tolmu siis tagasi sõita, siis sellest kõigest ei olnud midagi kasu. Ma kogu aeg sain aru, et seal maha visatud aeg hästi nagu kõikide tegemata tegemata tegemata. Aga üks kasumi suusad sain. Ma kirjutasin seal kirju, aeg oli palju, kirjutasin oma kursusekaaslastele kirju siia ja teinekord said need kirjad 40 leheküljelised mahtunud ühte ümbrikusse ära. Eestimaa on ju nii väike ja nüüd on kõigil telefonid, kui on vaja midagi, teatmeSa, telefoneerige, sõidad ise kohale. Aga see kirja kirjutamise kunst või see on nagu üldse kaduma läinud, kes ikka nii väga kirja saadab, enam või kirja saab. Aga sealt tuli tore, kuidas seda kirja ehitati, kuidas sa kirjutad ja ja kõige parematel niisugustel hetkedel või ma nägin selle inimese nägu, keda ma kirjutan, kuidas ta sellesse suhtub, et kust ta nüüd muigab ja mida ta seoste või mida ta arvab ja nagu looming nagu prooviski on vahest nagu tabad ära selle kuidas ta peaks välja paistma või partneritunnetust tuhandete kilomeetrite tagant. No siis see sõjaväeotsa siis Rakverre tagasi. Tuli Rakvere tagasi ja siis ei olnud. Siis hakkas jah, kuidagi niimoodi, et ei olnud seal ühtegi kummaline aeg sest tegelikult mulle väga meeldis Rakvere teatri koosseis sel ajal niisugune täisverd, näitlejate koosseis, igas vanuseastmes ja, ja väga professionaalne trupp. Kõige raskem oli näiteks see kett, teadus tehti proovi ja ükski näitleja kaasa ei teinud. Juhtus niimoodi, et oli see Steinbergi mäng, kus mängisid direktor, peanäitejuht ja Alice Talvik. Väga, väga kena ja tore naine. Mängis külalisena, aga meie istusime, kõik tööta. Ei olnud seda nagu, et terve teater oleks haaratud. Vähemalt kord hooajast, see aeg oli võib-olla just sel ajal ära, oli kindlasti huvitav aeg Rakvere teatris, kui mind ei olnud siis tuliliilia välja. Roman Baskini väga hea lavastus. Kas parimad, mida ma olen näinud, mis mulle väga meeldis? Libahunt Mikiver tegi libahundi, siis villima tegi vest saidi, ükskõik kuidas ta kirutud või, või on, aga nad olid ikka suured ühendavad teed. Sellest ma jäin kõigest ilma vestlemise pärast kaasa tehtud ka Feliks Kark Pärnusse läks. Aga Rakveres oli noorus ja armastus ja kõik ilus-ilus aeg. Kui ma nüüd Rakvere teatris käin siis ma nagu seda teatrit minu jaoks ikkagi ei ole, kus ma olen olnud? Minu arust on Rakveres ikkagi järjepidevus katkenud kuidagi tehislikult või? Mõtlen, kui Peeter Jalakas teatas, läks kogu repertuaar, pandi stopp seisma. Ja siis hakati kõiki täitsa otsast pihta, aga sa teatri nagu ära lõigatud ja paljalt need ruumid, mis seal on, see ei tekita mulle siukest teatritunnet. Ma olen seal olnud, ma tean, kuskil taga on, et ma olen Rakveres elanud olnud, aga sellest on tegelikult kahju, et seda oma ei ole. No ja kuidas see ära tuleb, siis sealt tuli, ära tuleb kõik asjad langesid kuidagi kokku. Ühel hetkel otsustasin, et ma ei ole enam. Et lähen ära Tallinnasse, siis me olime sel ajal tulevase abikaasaga juba tutvunud. Karmen tahtis nagu teatrikooli tulla ja juhtus nii, et mina tulin Tallinnasse ja ma ei söandanud nagu kuhugi minna ja mulle tundus nukkude selliseid toredaid lavastusi tehtud nagu nagu seal imeline imik ja Roomeo ja Juulia ja tuli nagu huvitavam oleks nagu Aguriga rääkima. Mitte nii väga, et ma oleksin tahtnud nukuteatrisse minna spetsiaalselt. Aga mingi hirm oli või, või ma andsin endale aru või mulle tundus, et nagu kõik kohad on mujalt täis, võid, kas mind vajatakse? Ma ei käinud nagu mujal pakkumas ka ennast. Ja agur nagu ütles, et tule tule nukuteatrisse ja Karmen tuli teatrikooli ja ja tema sai teatrikooli sisse ja siis me leidsime mõlemad Tallinnas. Aga nukuteater on nagu täitnud ootusi, lootusi, kui ma ikka takkajärgi mõtlen, kui ma oleks teadnud, mis mind nukuteatris ees ootab ja milline töö see on, ma väga kahtlen, oleks seda sammu tegelikult ette võtnud, sest nukuteatritöö on nii pagana tehniline. Nii, ma ei kujutanud ette, et siin nii tehniline on. Vahest on? Palju on, lavastusel on erinevalt proov, aga ütleme nii 30 35 40 ümber siis seal rabelda välja sellest, kuhu sa kinnitad mingisuguse konksu, kuhu sa riputad mingi võrgu, mida sa veel pead tegema, mida veel, mida veel, tehnilised asjad matavad sind nii alla, et teinekord see karakterrolli tegemine see lõpuks jääb nagu sinu isiklikuks mureks. Mäletan, kui ma tegin esimese tüki Ruhve Lendav Hollandlane, mäletan, kui kunstinõukogu, kus oli ledki arutelu, siis keegi ütles, et, et jahil väga kena. Kus aga ei tea, miks ta kõik neli rulli ühtemoodi teeb? Ma ootasin kedagi lavastaja või aitab mind naguniimoodi rolli ka teha, nagu teatris ikka, proovitakse seda teist kolmandatega. Elu on õpetanud, et tuleb nagu natukene ise ka peol pidada. Lavastaja on ka ikka raske kõigi nende tehniliste probleemidega toime tulla ja siis veel igaüks tuleb oma oma hädaga näitleja, lavastaja juurde, aga peaproovis, kui tal on 1000-le asjale mõeldav valgus, muusika, kõik kõik kõik, aga, aga poisi ämber on siin, kuhu ma ta siis panen. Ja ma mõtlen alati, et Ma pean olema peast päris ulguma, lavastama hakkan. Kõik on tore. Näitlejad tulevad. Ma lavastan, hästi vahva, kõik negatiivid proov ja ma kohe näen kõrvalt ja annan nõu ja see nii huvitavad, et inimesed saavad laval kokku. Ma kujutan ette, et maga, illustuksid, näitlejad, midagi mängivad, ma olen oma nõu ja väga tore, aga kõigepealt tuleb kokku kõik viia, siis tuleb põlgustajal, siis tuleb mingi muusika, siis tulevad näitlejad kõigemad pisihädadega, hullumeelne ametile, näitleja amet pole parem, aga see on viis korda hullem. Iial, mõtlesin sõbrad-tuttavad, kui mina ka lavastama hakkan, siis oleme lolliks läinud. Palju nukuteatris oleneb partnerist just selles sirmitaguses maailmas või kuidas sealse partneriga suhtlemine käib. No, ega see nüüd ütleme, nukuteatri ja muu teatripõhi on ikkagi kõik sama. Ja mille järgi mina kõige rohkem ja on alati partner. Näitemängu tegemine minu jaoks ongi selline, et kui keegi pakub mulle midagi geniaalset või mis on selline täpp ja siis äkki sähvatas mul, ma panen talle midagi, ronime nagu üksteise õla najal üles, aga kui sa pead üksi ronima? Kas sellepärast, et, et no ei lähe see asi kokku, võib-olla lavastajast aru saanud igasugused põhjused võib-olla. Aga Ma mõtlen, et meisterlikku maid, nukunäitlejaid kui mina teatris just vanast kaadrist ja astmega, vaatan niimoodi suu lahti. Kuidas ta selle pusliku niimodi elama saab. Et ikka häälest sõltub, kelle paljud, kuidas edasi annad. Ja see on ikka mõelda, et sul on nagu teeks rolli ja siis on sul. Näitlejal on niimoodi, et see lõpeb kõik ära žest ja pilke, midagi tuleb sealt suust välja ja, ja pilk mängib. Tuleb välja, et sa võid seal lava taga higiseks ja punaseks minna, nagu minuga on nii palju juhtunud. Ja, ja nuppu kehatses ripub. Kujutage ette, et see kõik võib nüüd kätt mööda välja minema siis peab kajastuma, selles nukus on tegelikult ikkagi pöörane. Kunagi Eero Spriit ütles, ei kujuta ette, kui ma teeksin midagi. Et noh, näiteks parandan autot ja mul on sealsamas veel nukk, käesoleval sellega väljendab midagi, et ma teen niigi nagu ühte tööd, siis ma pean veel midagi tegema. Vahest on lihtsalt kujun, nukud rasked ja vaestemehaanik ei ole nii õnnestunud ja seda on nii raske siis on, vahest on tõesti niimoodi, et kogu energia kaob selle luku peale ära. 1000-sse mängib näiteks nukk ei olegi nii raskendatud, tasakaalust väljas või ja siis oleks energia selle peale lõpeks ometi see stseen ära, et saaks selle maa alla nagu kaduda ka ei saa. No neid rolle oli nüüd üksjagu seal mängitud juba nii sirmi ees kui sirmi taga millised on siis olnud noh, mõlemast äärmusest võib-olla siis kõige raskemad piinarikkamad või siis kõige enda jaoks. Huvitavamad ja vahvamad, noh, alustabki piinarikkamast, kõige piinarikkam oli Faust, see paljalt ühe tüki tegemine, aga see oli nagu uue mängupaiga ja uue saali avamine. Ja see võttis ikka olematult palju energiat meilt kõigilt, kogu teatrilt juba sellest, et kõik need valgusparki kõike seda üldse ehitada, teha ja ja muidugi lavatehniliselt on tükk tohutult keerukas ja nukud olid ikka suured ja palju mehhaanikat sees ja ikka tõesti rasked. Aga mäletan, kui me seda tükki tegema hakkasime, siis esimesed proovid olid kohutavalt huvitavad, sest nukuteatris ikka ei puutu kokku sihukese materjaliga nagu Faust näiteks. Aga need valud ja vaevad hakkasid kõik hiljem pihta. Ja ma arvan, et ka päris sinna kuhu oleks võinud ja kas või enda poolt jõuda. Lõpuks käis kõik üle pea ja ma mõtlesin, et saksa tüki ometi kuidagi valmis. Õudselt raske, väga raske oli just niimoodi sirmi taga lukuga ja ja kõiki neid monolooge ja kõike seda teha suures lavas kuskil nukuga ühes servas. Ma ei tea, kuidas see kõik välja paistab ja ma ikka loodan selle peale lihtsalt, et kui rahvas tuleb saali, et ta päris pettuma ikkagi ei pea, et on ikka väga huvitav lava ja huvitav ruum ja kõik see, mis seal koos mängib ja ikkagi palju lukke näha ja. Aga tekstiliselt ja sihukeselt arusaamiselt võib-olla. Paljud, kes käivad, neile ka meeldib ja kiidavad ja ju. On ka inimesi, kes on väga rahulolematud olnud, mis mul kõige libedamalt teatrist tulnud suli, Kivirähine vanamehed seitsmendalt. See oli selline juhus, et lihtsalt võtsin esimeses lugemisproovis osa raamatu lahti. Ja nii kui lugesin, nii jäigi mulle tegin vist ühtegi küsimust lavastajale ega lavastel mulle ka, vahest on niisugune hea juhus, et töötajaid niimoodi, et nagu kõik läheb ja tegelikult oli Kalevipoja lugudega oma nukuteatrisse, tuli esimene töö, sellega oli ka nii et oli suvi, oli tore teha ja kõik läks niimoodi, et ühel hetkel esietendus natukene pabistamist ja valmis. Jah, see vanamehed seitsmendalt, seal on ka see, et ei olnud seda sirmi ees, eks ole. Oi ma olen ju Aguri proovides seisnud sirmi taga, niimoodi. Olen seisnud kolmveerand tundi järjest ühe jala peal. Tormasin, ma ei suuda mitte midagi enam teha. Aguriga vait ja ma ei tea mitte midagi. Jabur. Noh, kas sa suudad midagi teha? Suurt mitte midagi vastatega vaikisin, seisin ikka ühe jala peal. Lõpuks ta ütles, et no kas sa noku suudad üles tõsta. Mõnuga tõstsin, ma kohe tundsin, ma ei suuda suutnud seda ka. Aga kuidas on, kas mingid noh, just selles tehnilises osas mingit teel ettevalmistust ka oli aega või keegi tegeles sellega või kui sa läksid nukuteatrisse või, või see tuli kõik töö käigus? Kõik töö käigus. Üht-teist on ikka õpitud ka teiste kõrvalt. Kas sa oled niisugune hea improvisatsioonivõimega? Ma küll loodaks, et ma olen. Ma küll loodan, et, et see ehk ongi nii. Mulle hirmsasti meeldib improviseerida. Tegelikult ja mulle meeldib nii väga, kui on partnereid, kellega võib improviseerida ja mulle meeldivad sihukesed, nagu sihukeste laval käkki keeratakse. Partner on kõige tähtsam. On nukuteatris niisuguseid häid partnereid, kellega annab seda Vastastikku ikka on näiteks Hendrik Toompere on küll hästi-hästi tore. Niimoodi silmast silma võtta on teisigi. Tegelikult see proovide tegemine on ikka tore küll, elu on ikka teistsugune, ega siis proovis, ei, peaaegu kogu aeg proovi tegema. Mul tihtipeale tundub, et lavastajad võtavad asja liiga tõsiselt, muidugi neil on see vastutus, et kõik peavad kokku minema. Et proovi sõidame, ära jätta ei saa, oli, meil on 40 aega, nüüd me teeme selle täis. See kõik kujuneb kuidagi niimoodi. Kui inimesed tulevad kokku, siis nad teevad proovi ja siis aetakse täitsa muud juttu, mis elus juhtunud ja, ja kes on seal välja mõelnud täiesti parandamatult lugude jutustajad, nagu Villu Kangur näiteks, alustab, aga see juhtus nii ja, ja siis kõike nagu mingitest, mis seal tükis on või mingi mõte, siis tuleb maatriks paralleele. Tegelikult sa saad nagu tugevam, ma mõtlen juba, ma tean, mis see inimene on läbi elanud või millised situatsioonid on kogenud ja me leiame ühise keele. Alati mõtlen, et kui need lavastajad natukene rohkem usaldaksid näitlejana teinekord meid ei tohi ka muidugi. Aga teinekord on küll niimoodi, et vähem vaeva. Ma mõtlen, et kui ma oleks lavastaja, kuigi ma seda tööd tegema ei hakka siis ma küll alati teeksin need, kui me saavutame mingisuguse selle, mis on, nagu plaanis ta olnud kas või pooleteist tunniga, siis ülejäänud kaks puldinditaksime rahule siis tuleks kasuks ja tegelikult kui me eero sprindiga tegime oma esimest tööd, kui ta ei olnud veel nukuteatri peanäitejuht Kalevipoja lood, siis ta tegi tööd, küll see mulle meeldis, aga tegelikult on nüüd ka nii palju muutunud, et, et kui ta vastutab kogu selle teatri käekäigu eest ja tegelikult selle õudselt hästi suures osas enda peale võtnud ju kõik asjad jookseb selleni läbi, kust need juhtmed ikka, kui seda suve lavale ja kuhu sinna panna ja sinna, mida osta, kõik oma muredega jooksevad sealt läbi, ma saan aru, et see virvarr peas nii suur ja teinekord kus võiks natukene kupp lohkemalt, las ta siis istub ikkagi sees. Kuidas selle viimase rolliga on seni viimasega leiutajaga sõber, kurgis? Ei oskagi öelda, see oli hästi tehniline tükk jälle taas. Ja me seekord tegime tõesti kahe kuuga valmis Fausti, me tegime üle kuue kuu või üheksa kuud, ma ei mäleta ja, ja Alice, mis oli niisugune tehniline tükk, läks meil ka hästi pikalt. Sellest on hea meel, et see kõik valmis sai, selle ajaga. Aga mul ei ole, ma mõtlen, et äkki rolli seisukohast sihuke tunne, et kas see nüüd ongi roll või oleks võinud ikka veel midagi teha ja tegelikult me kindlasti teemegi. Tüki autor Janno Põldma rääkis minuga veel, mis tema asjast arvab, ta käisid vaatamas viimast etendust ja ja siis nad rääkisid lavastajaga omavahel, mis sa võiks veel parandada ja teha ja kuna nüüd kevadel mängime ainult veel kaks korda tükki, siis hakkab nagu ma ekspluateerimine oktoobrikuust pihta, siis me võib-olla võtan seal tükiga veel natuke midagi ette. Aga ei, mul näitemäng väga meeldib, kurk on hästi kirjutatud, tore, tükkan. Ilusa huumoriga ja augustikuu on ka päris tore. Ma natukene jalunen mõnede asjade järgi, mis oleks võinud veel täpsemad olla. Kui me tegime Alice, siit siis see oli selles mõttes loominguliselt, pole nii raske töö. Just see kübarsepas inimeste nukus, seedri ma sain veel kuidagi hakkama, aga see nagu mul, ma ei saanud üldse aru, mis ma teen muidugi materjalile ka kuidagi raske ja lõpuks oli see, kui ma sain peaproovides grimmi pähe endale, mis ma sain nagu jala maha kuidagi. Aga see tuli Krimmist ja see oli viimasel hetkel. Ja mul on natukene kahju, et meil ei ole, teatas grimeerijalt meile palgatud seekord grimmi ja kuidagi ise ja omapäi, muidu ma ütlen, et ma olen Margus Tabor ja väänan lihtsalt liiga palju kõrvale ja et äkki seekord nõks puudu. Tore on teha tegelikult näitemängu, nagu juhtus selle vanameestega ka, mida pole kunagi ennem tehtud mis on esimest korda ja meie puhume nagu sellele elu sisse. Globaaniat on tehtud kümneid ja kümneid kordi ja jälle vaatame, mis saab, eks ole. Mul tegelikult vana teater ka meeldib. Mulle meeldib vaadata tükke ka, mis on kolm õde või siukest mürgitus tulnud, et, et oh jumal, jälle nad teevad seda jälle see kese jälle Hamletit teeb ma seda juba näinud. Buratinos näiteks midagi kammitsas selles suhtes, et see on nii. Kuulas koju ja keegi veel ütles teatriinimeste suvel, et no nüüd on sul siis elu lõpuni Kulburatiiva nimeks olemas. Aga õnneks ei mindud selle peale, et oleks ta Buratino teinud mingisuguse kujuga sihukse puunuku just hääle ja karakteriga. Õnneks oli kohe niimoodi, me leppisime nagu lavastajaga kohe kokku see, et me ei hakka mingit eraldi müütega kuju sellest looma katsume teha suhteliselt enda pealt. Ja muusika tehti uusi laulud tulid selles mõttes uued ja kuigi mulle väga meeldivad need eelmised laulud. Imeilusad. Aga jumal tänatud, sain natuke teistmoodi. Ja tähendab, tegelikult on päris tore mängida seda, ma arvan, et Buratino oli esimene näitemäng mulle vist kooli ajal, viimati mul oli dublant kuskil mingites töödes ja mõeldud dublantilise saanud nautida. Jüri, ma sain, Hendrik Hendrik oli ka nii, no siis oli küll tore teha. Mõned näitlejad ütlevad ei või, et nad üldse ei taha dublant ja mõjub. See on niimoodi, et. Et midagi pole hea, kui dublante pole, pole hea, kui on dublantoni, jälle pole hea. Näitleja elukutse on üldse nii, mina kogu aeg mõtlen, et noh, et mikspärast seda tööd tehakse. See on amet, kus kogu aeg on halb. Nii, tükk algab, käskkiri pannakse välja. See tükk, nii need näitlejad kohe. Kas mõned üksikud nii mind ei ole? Teised on jah, teised, nii, mind ei võetud. Nii, kõik on halvasti. Teine variant oleks ühest küljest ma olen. Jumal küll, miks jama. Miks ma pean seda tegema, jälle halb, nii, tükk hakkab pihta. Teed proove, siis tuleb sul. Siis saad jaguma, käsi panna, siis sa ei tea seda, mida öelda, kuhu vaadata, kõik need probleemid sellega hakkama. Miks ma küll pean tegema, oi kui raske. No kas ma ei võiks praegu kodus, kas ma võiks midagi muud? Mu tee poleks läbi, ma läksin kell kaheksa välja, ma tuleksin kell viis koju ja nädalavahetus oleks mul vaba ja miks ma pean. Ja siis, kui, kui tükk tuleb hea välja, kui tuleb, sest iga kord ei tule siia, kui siis on selles eas etendus, nii et mõni sihukene sähvatus. No ma ei tea, mis see on, kui selle publiku huvi tekib täpselt see, et mida ma olen mõelnud ja täpselt sel hetkel võib-olla sedasama või, või see on edasi antud või kui tekib niisugune jumalik hetk, kui murdosa sekund siis see on see palk, see tasu. Ma käisin just natuke aega tagasi Tagoogi etendust vaatama, sest sel päeval, kui Ita Everi sünnipäev oli etenduse lõpus antidele lilled üle ja siis kogu see draamateatris oli puupüsti täis, siis tõusis püsti aplodeerisite raugematult. Mul endal oli ka kõik vesi lahti ja silmad märjad, mõtlesin, et ja et see on, see on see, mille nimel me töötame, mida me tahame, kõik see hetk kokku, see on see, et tõmbasin muidugi kananaha ihule. Ma olen üldse viimasel ajal läinud sihukeseks hästi melanhoolseks. Ma olen seal tähelepanu, ma lähen kinno. Ja no nutmises probleeme ei ole. Kui ma ikka käisin vaatamas veel paar aastat tagasi tükk aega ma ei ole näinud näiteks erinevat muusikat, kui ma läksin vaatama. Ja kui need lapsed, kõik oreliviled, seal tulitajad, terve esimene seeria, ma suutsin istuda seal väikeses pioneeri kinos ja ei, mul ei olnud aega mõelda, mis teised minust mõtlevad, silmad märjad, nüüd lihavõttepühadel laste telekast kordus sama. Ja üldse ma saan pisara väga kergesti välja. Nagu kõik läheb hinge noorem olin siis ma nagu kuid õudselt hästi indeksi suhteliselt naerdud või noh, niimoodi väljaelamine nüüd käid pisaratega. Tähendab, et kuldne keskiga on ikkagi tugevalt saabunud. Linnud pesa, mesilased. Lehmad, laudas, inimesed. Hiire Liilvastil hiireurulilled öid kui võim lumi olnud oma. Oleks väga või ka kui ei ole musta pimeda Pimeda sky seega kui ei oleks seda musta üksinda. Aga kui sa oled? Orgu tagasi ei saa. Veesaar säraksin olla. Tahtnuks olla oma üksinda ja. Tahaks olla Maurus üksinda. Külliminud sa mesilased taru, mania ulas, inimesed. Kas nukuteatris seda lastest publikut on nüüd kerge või raske võita või, või kätte saada või? Nii erinevaid sooli, täietoni, lapsi ja eriti kui mängida sellist tükki nagu näiteks see sõber kurk, sest esietendus oli ju ikka valdavalt niukene, suurem publik ja igas vanuses lapsi ka. Ja kui teine etenduse hommikul kell 11 ja seal on ühe käe sõrmedel üle lugeda õpetajad ja kõik ülejäänud lapsed, siis tundub nagu oleks hoopis teist tükki mängima. Vahest on küll niimoodi niisugune tunne, et et noh, meil on ka oma mõte sees ja omad siukesed naljad ja, või siukesed, lükked ja kõik, et nad lärmavad selle stseeni maha, tähendab, nendele ja kohaselt ei lähe ja kui tuleb üks ütleme paar aastat vanem on see keskmine vanus, kes saali satub, paistab nii täkke minna, mõni tükk ja teises kohas on see tundub nagu mõttetu. Et lapsed nagu räägivad selle maha vahesnendanud geniaalselt muidugi nõu ka ja ja hästi ettevaatlik peab olema sellega, et et jumala eest ei pöörduks Kuib tükele pöördumise peale ehitatud, sest nad leiavad ikka võimaluse küsimus vastata näiteks tere hommikust. Ilus päev ja kui sa ütled tere hommikust pausi, vastan sulle hommikust ja kui sa veel ühe võimaluse annaksid, nad arvavad, nad ongi mängus sees. Et nad võivad kõik, me ju ei tee tegelikult tüki ikka puhtalt lastele. Ma olen mõelnud tegelikult ideaalis olekski niimoodi nukuteatris üldse lasteteatris. Et ega see isa-ema, kes ka kaasa tuleb, ei peaks istuma seal all fuajees pingi peal. Ja oota, millal lapsed teatrist ära tulevad, nad on nad toonud sinna. Muide, seal nukuteates oli mõned aastad tagasi väga populaarne, et all istus isasid, eriti isasid, kes olid laupäev, pühapäev välja pekstud kõvasti. Aga nüüd on juba tõesti see, mis in, nagu öeldakse, nii, mis nad on kõik saalis. Laupäeva pühapäeva hommikul läheb kardin lahti, niisugust head meesteparfüümi hoovab saalist kohesukest Enimesega parim. Tuleb niimoodi. Ja tegelikult ideaalis, mis ma tahtsin öelda, on see, et et, et oleks ikka see tasand ka, et isal-emal oleks ka midagi vaadata ja vahest nagu läheb see korda ka kus laps vaatab hoopis midagi muud ja isa ema seda aga tihtipeale nagu pendeldatakse ka, tehakse reveranss vanematele nagu eraldi juurde lähed asjad kokku. Tegelikult töö, mis ma tegin väljas. Linnateatris tegime kolme põrsakest. No sellega sa küll hirmsasti nalja tükk, vist muutus meil ka selle 130 mängukorra jooksul siia-sinna. Aga seal oli küll lõbu laialt, lastele ikka meeldis vaadata ja ma vaatasin neid vanemaid, kes saalis olid täitsa oma maotee vist niimodi lõbusalt kätte, et aga see tükk külg kasvas meiega koos, me elasime nii kokku ilmselt huvitav seltskond, siis ma küll usun, kui öeldakse, et, et vali õige trupp, vali õiged inimesed, trupi ja pool lavastajatööd ongi tehtud, seal juhtus küll niimoodi. Me oleme hakanud üks järgi täitsa puudust tundma. Kui reisid harvemaks jäi, siis me ootasime, et saaks bussi, et me saaks 11 niimoodi kombata ja, ja rääkida ja meid hakati teatriks kutsuma, kuid see pilet kaldega mingil etendusel kokku, venelased põrsaid jälle ninapidi. Kuidas sa sattusid sinna punti? Sattus nii, et kui see kõige esimene koondamislaine siin oli, siis meil teatas, koondati ka kõvasti kohti ja jäeti mingist paarikümnest näitlejatest 11 näitlejat koha peal ja mina sain ka tänu koondamisrahad kätte ja see, see aasta, kui Jaanus Rahumäe nende lend lõpetas Jaanus, läks tööle linnateatrisse või siseneda noorsooteater ja seal samal päeval, kui pole üles öeldi, et noh, et need tükid veel jäävad, et noh, nagu rulli lepingu peal siis Jaanust oli see sama päev, kas ma ei tahaks teha ühte tööd, noor teataks ja seesama hooaeg oli tegelikult kõige huvitavam hooaeg minu elus olnud selles mõttes. Et ma olin vaba, ma tegelikult tegin teatrisse see hooaeg, nukuteatris ka vanamehed ja siis tohuvabohu tegime suveks mulle kaks uut tööd, seal mul oli vana repertuaari palju mängida ja siis linnateatris oli see põrsad. Siis me tegime kroonisel armukesed, ma tegin mingisuguse õige pisikese sutsu veel seal ja niisugune ma käisin hästi palju ringi, hästi palju õhku niimoodi, et kõik need inimesed, vaheldused minu ümber ja see oli nii tervistav. Ja ometi ma olin seal nukuteatris ka väga tugevalt seotud, aga see, et ikka minu käest küsiti, et kas sa saad sel päeval etendusel tulla, kas me võime planeerida niimoodi paljalt see teadmine, see mõjus kuidagi niimoodi. Ja see oli tore hooaeg. Ja siis tuli, oli aeg, kus Eero Spriit tuli nagu majja peanäitejuhiks kui ametlikult. Ja siis ma, mind oli juba see hooaja keskel tagasi kutsutud, tegelikult direktor kutsus mind juba hooaja keskel tagasi. Aga siis ma nagu ütlesin, ära sissevabadus tundus nii tore. Tegelikult mulle meeldiks üldse, kui teatrielu käikski niimodi. Et kuhu trupi angaseeritakse, jälle uued inimesed ümber pidime mingi töö, kui on niisugune kõik, keegi kutsub, kohe näeb sind ja kõik see klapib ja nii tore on liikuda inimeste seas ringi ühest teatrist teise ühtede teiste inimestega. Ja, ja samas on kuidagi ka mulle muidugi meeldib öelda ka, et näed, et aga meil on nii minu garderoob. Meil on nüüd isegi nukuteatris ja sellest aastast garderoobid ja ühtepidi nagu tahaksid seda oma pesakese oma nurka. Aga teistpidi jälle tahaks olla niisugune maailmakodanik vähemalt Eesti piires ringi liikuda. Tegelikult nukuteatris meil on nii vähe näitlejaid kohustusliku kokku, kui ma leian, et meil tuleks kasuks viie, kuue inimese. Kindel vajadus oleks nende järgi sest need on näidanud, et teater on, sõrm on antud, nüüd on võtnud kõik ja natuke üle sellegi. See hooaeg on olnud pingetes väga raske. No mis sel suvel ees ootab nüüd siis pingelise? Järel kuidagi nii on juhtunud ja eks ma enda käsi oli ka mängus olen natuke sättinud ka, et suvelaval ma Kukop vist üles ei astu, tähendab, tegelikult mul on seda vaja. Jõud ütleb üles, enam ei jaksanud, kuskilt on vaja mingisugust mingisugust puhkust ja enesetäiendamist laadimist ka. Kevaditi on ikka nii, et kui ma kumult keegi kutsub maikuu lõpus või juunikuust teatri külalisetendused Tallinnas ma ei suuda minna, milleks see kõik, milleks ma satun kuskile, keegi räägib teatrist nende kõrval, siis ma mõtlen, et kus need tõesti midagi muud teha ei ole, tead, kui juba kõik puud on lehes ja see on küll niimoodi, et saaks korraks minema sinna hea tagasi tulla. See paik on olemas, kuhu hing kutsub suvel ja kevadel ja minu koduni Hiiumaal ja suvila Võsul. Päris kohe enda, oma suvila peaaegu seal on ju niimoodi, et mitte midagi tegema. Mu töö on päevitamine. Randa minek, noh, kui kõht tühjaks läheb, siis midagi süüa ja ja või mängime kaarte või võtame ükskõik mida ette, see on niimoodi, et mitte midagi kohe kohustus ei ole. Hiiumaal on mul seal ikka abivajaja, siin ootab mind peenramaa ja siin on remonte, siin on kõik see, aga seal on tõesti mitte midagi. Ja siis veel sõita meie väikerikas teater tegi niisuguse, meil jagatakse vastiku kolleegipreemiat välja või midagi sellist. Sel aastal said sihukese võimalused seal augustikuus Amsterdami ja Pariisi. Teater on tehnilise töötaja näitlejad, nagu tegi niisuguse sõidu välja. Loominguliste saavutuste ma ei tea ja ma loodan, et see nii on, kuidas sa tunned ennast selles majas siin mikrofoni juures raadios ju kuuleb päris tihti Margus Tabori häält, ma ei tea, kas te vahelt või tema rolli häält. See on nüüd kõik seesama hooaeg, see viimane aasta olnud kui Anne Parksepp pakkus mulle tegelikult sind kevadel lugeda esimest korda üldse õhtujuttu ja oi, ma mäletan, kuidas ma kodus läbi töötasin ja hakkisin, pooleldi pähe õppisin ja kuum ja külm oli korraga, sest omal ajal koolis oli härmas. Aarma oli meil üks eriala õpetajaid ja me oleme paar kuuldemängu teinud. Aga ma eriti palju raadiotööd üldse teinud ei ole. Tegelikult et ega mul nagu hirmu mikrofoni ees ei ole. Ka teles ja filmis on palju raskem, eriti film mind nagu on ehmatanud küll, ega ma hästi ei tunne seal ennast. Jaan Kulbergiga tehtud park, üks materjal oli küll väga tore, igatahes mis mulle meeldis Smarti päävama. Absurdne, toredad jälle oli väga sihukesed toredad näitlejad, kõik. Oskar liigandi Olli Ungveri, Mari Lill, Aleksander ja see oli ka siuke hästi siuke soe tegemine. Raadios jah, ikka kõik näitlejad. Ma arvan, mina küll, ega selle oma häälešokist. Ma küll ei saa, ma kuulen kõrvus kui ilus sametine pess, meie tore hääl. Mul onju. Ja siis ta omandab nagu kergelt siukese praksuva väljundi, et kõik ütlevad, et ei, täitsa sinu armas, kas see on minu hääl? Aa see ongi siis ja no hea küll, kui ta sealt välja kannatavad, siis ma ise kuule küll, palju ilusamat häält. Mulle meeldib kohutavalt soe ilm, kohutavalt külm, no need äärmused, kõiki hädaldas mõõga külmal talvel, kui on ikka tõesti 30 ja veel ja veel rohkem lund ja äärmuslik olukord suvel, kui on seal lämmatav, tead, kuskil varju ei ole sedasama otsinud nagu laval ka kogu aeg. Et oleks selline hästi välja viidud, hästi äärmuslikud situatsioonid, hästi äärmuslik. Et peab olema õudselt külm või kuum, et noh sihukesed leigus nagu ei oleks muidugi minul küll väljendub ilmas dile umbes poolteist, ilm on hea küll, natukene aega, vahest mulle meeldib udune ilm ja vahest mulle meeldib selline ja aga ikka niisugune. Kas olgu siis ekstreemne üldse sissi kõige paremad mõtted tulevad pähe kuuekümnendas bussis. See on ka niisugune põgenemine täitsa seal, seda on peaaegu võimatu välja kannatada, iga päev sõita selle kollase kirstuga linna ja tagasi. Ja all lehvib see mõte juudi kõige kaugemale igasuguseid fantaasiaid pähe tulla, ma ei tea, mis ma kõik mõtlen endale kokku. Mul Tallinn muide meeldib ta mere ääres ja Hiiumaalt tulnud ja kõik. Ja ka see kollane 60 seal kõige hirmsam selleks ei peaaegu iga päev kasutanud. Aga kui saab selle mõte mujale ja, ja sellepärast ma tegelengi, ma mõtlen, siukse asjalikke asju ka, aga tegelikult seal on nagu mõte läheb kõige rohkem ründama. Igasuguseid asju endale kokku mõelda, juba pole loteriil võitnud juba ma jagan seda raha juba mängin jumal teab kus Hollywoodis ja juba ma olen kuskil kuningakoja aknalt ükskõik mida, ükskõik mida siis vahest ja tihtipeale ühte raadiosse sõitmisega on niimoodi, et ma sõidan maneeži välja, ma seda mööda. Sest ma olen millegi peale mõelnud seal magus mõelda. Past enne magama jäämist on mõte, käib nende peas ringi, hoiad nagu Kokini ei viitsi küll kõige vahet, et noh, mitte seda kõike pealt ära viia. Kuulsite näitleja tundi Margus Tabor iga mis oli esmakordselt kavas möödunud aasta aprillikuus. Margus Taborit küsitles Pille-Riin Purje. Saate mängis kokku Külli tüli. See oli Margus Tabori näitleja tund, küsis Pille-Riin Purje. Saate mängis kokku. Külli tüli. Laulis hiir Hermann nukuteatri lavastusest sünnipäev esikus ja Margus Tabori soovil musitseeris diforist. Nende muusika kõlab ka pärast südaööd.