Eetris on näitlejatund. Saatekülaliseks on draamateatri näitleja Aleksander Eelma kes 1996. aastal sai kultuuriauhinna suur vanker õnnestunud rolli eest teleteatris. Ta mängis doktor reepenit. Ain Prosa telelavastuses tuli sinu käes August Mälgu teoste ainetel. Intervjuu Aleksander Eelmaaga toimub aga varem, kuuendal novembril 1996 päeval, mil näitleja sai 50 aastaseks. Aleksander Eelmaad küsitleb Pille-Riin Purje. Kuidas sa teatri juurdetulek oli või kus see algus oli? See oli vist 64. või? Kui ma läksin esimest korda Ugalas poisiks, tähendab, seal on ka teatri juurdetulek siis peale seda ma tulin 65 tulin draamateatrisse lavapoisid, siis on sõjaväes, siis tulin tagasi 68. Ma ei mäleta ka need lapsed aastaarve, vahepeal ma läksin ära draamateatrist, siis töötasin keldrimäe kultuurimaas, siis puhkeparkide direktsiooni, siis tutvusin Lembit Petersoni ka. Ja tema siis huvitas, Kalju Komissarov on, tähendab siis mind niisiis sattusingi noorsetajates. Mida sa oled õppinud või kas midagi selle kunstiga seotud? Ka Maret Kristali juures õppisin, siis oli veel teatriühingu õppestuudio patriin, õppestuudio õppisin pantomiimi. Iseerus Priidiga tegime koos mitu head aastat, nii et ma olin enne, kui ma teatris jõudsin, siis oli umbes üks, kuus aastat, olin siis pantomiimi tegelenud. Aga etendusime suurte tinud kest, kaks V3 Anto võimetusest me tegime. Õppeaeg on mul olnud, nüüd tähendab ikka siiasaadik, palju väga heade režissööridega koos töötanud, taastanud Lembit Petersoni Roman Baskin, Evald Hermaküla, aga praktiliselt on ta terve tee olnud ikka koolitöö. Selles mõttes õppimise töö. Mingi õppeaeg on olnud aga esimene etteaste või tähendab esimene lavale ülesastumine oli mul siinsamas Draamateatris. See oli silleri salakavalus ja armastus Kaarin Raidi lavastuses, kus olid mul sõnad ja, ja liikumania vehklemine, nii et et esimene üldse elus ette astumine või ülesastumine laval oli Draamateatris. Teatripisik ikka pidi olema olemas. Huvitav, kust see tuli kas kuskilt kodust või või koolist? Ma ei oskagi seda öelda, selleks et kooliaeg ma küll ei ei tahtnud kuidagi näitemängudes osaleda ja teatripisik ilmselt oli küll esimesed töökohad ja kõik olid seotud teatriga, olgugi et nüüd lavapoisina, aga ega ma nüüd ei olnud unistanud sellest ja ega ma ei oskanudki unistada, tähendab, et valid näitlejaks, saal või see tuli nagu ikka ootamatult või juhus, see oli juhus. Seda teatrikoolimineku mõtet siis Panso koolimineku mõtet ei ole olnud. See oli mul natukene liiga kauge unistus selle jaoks, et mul oli ainult kaheksa klassi haridust, kui ma olin siin ja kui aeg oli selline, et ma võisin minna. Ja pärast läks aeg üle. Ja ma lõpetasin keskkooli 30 aastaselt ja samal aastal astusega teatrisse või et mul nagu puudus võimalus isegi enne minna, et need kõik tulid ühel aastal kõik korraga, et lõpetasin Tallinna 10. õhtukeskkooli. Ja siis samal suvel läksin lausa teatrisse näitlejaks. Kas hiljem on kunagi olnud mingi kahjutunne või, või et on puudu jäänud see teatrikool? Et võib-olla oleks olnud kergem, on või? Ma ei oska öelda, tähendab, otsest sellist ei ole küll olnud selleks, et nagu need võimalused kõik on mööda läinud. Ja siis kuidas sa ikka 20 jah, on küll töö juures tunned ikka, tähendab, et see või teine asi oleks võib-olla võib-olla olnud parem või kindlam selleks, et see neli aastat, olgugi, et ma olen väga tuttav konsi eluga vahin, küllaltki tihedalt seotud seitsmenda lennuga ja siis ma enam-vähem seda koormust ja seda teadsin, võib-olla see alguse koormus jäi mul natukene noh, saamata ja ma ei oskanud tähendab ennast jaotada või, või teha või läks paljude asjade peale liiga palju aega, mis koolist tulles võib-olla ei olnud, nii et ma ei oska seda nagu ütelda, tähendab, et kas see oleks olnud, sest aeg on läinud siiamaani. Aga see liikumine, pantomiim, kuidas see on kasuks tulnud või kas see on kainem mingit aktiivsemat rolli mänginud, mõtlen, et liikumisseadeid oled ise teinud, eks ole. Ma päris liikumisseadet ei ole teinud. Ma olen küll osalenud nukuteatris kui ka lavastuste juures, aga rohkem treeningute ajal kui lavastuse seadmiste ajal. Minu arvates iga režissöör näeb seda joonist tähendab niivõrd isiklikult, et kui keegi seal veel surkima hakkab et see ei anna mingit tulemust, vaid ainult näitlejate enda ettevalmistus võib küll aidata. Ütleme, selles joonisest ta töötaks paremini või võiks tantsu seada või mingit numbrit, küll aga tähendab lavastuslikult on ikka niivõrd režissööri isiklik nägemus, et seal ei ole lihtsalt võimalik ära arvata, mida ta nagu soovid. Mis see kõige täpsema Kuidas ta endale näitlejana kasuks on tulnud? Kindlasti on, aga ma ei oskagi öelda, mille poolest või mul on öeldud, et täidan rollijoonist nagu noh, täpselt võib-olla see ma ise, sest ei, seestpoolt ei oska noh, antud on lihtsalt nagu loomulik osa või aga mind ennast huvitab ma, kuni siiani tähendab ikka, teen tunde ja harjutan ja. 76, kas see oligi kohe esimene roll, see Lembit Petersoni kuulus lavastus kud oodates? Beckett. Millised mälestused sellest tööst on? See oligi mu esimene roll, noh, välja arvatud see, eks mõõgamees salakavalusest armastusest, aga üpris segased mälestused selles mõttes, et esimene roll kutselisest teatrist olgugi et ma olin nüüd olnud mitu aastat teatris tööl, aga see tuli niivõrd palju korraga, nii et ma olin üpris segaduses selles mõttes, et teised tulid ikkagi koolist, nad teadsid, mida nad teevad. Mina olen kobasin või ega ma kõigest aru ei saanud, mida tehakse, või üks seik oli küll, mis on nagu väga meelde jäänud. See algus on. Vladimir seisab. Hestrakon istub kivi peale ja esimene tekst on Ladineerit. Ühine proov oli ja mina unustasin esimese teksti ära. Ja Sulev Luik istus kivi peal, tema ootas minu repliiki ja see kestis umbes 10 minutit või see on kohutav aeg. Lembit Peterson, kes istus rõdul, vaatas, ei seganud sellele vahele ja 10 minutit lihtsalt ootasime mille peale Sulev lõik tõusis püsti ja lõpetas proovi ära, läks koju. Ja mina ka ei saanud aru, mina ei saanud aru, et minu süü on, aga pärast Lembit Peterson ütles, et see jääb, see jääb see veic jäi mulle meelde, et 10 minutit repliigi ootamist tähendab, et see oli mingi nende proovide jooksul murrang, aga Lembitu jaoks vähemalt kindlasti mingi selgusele jõudmine või ma ei tea, millest see oli seda. Ja muidugi minul oli väga suur süütunne, masin ikka proovi ära rikkunud. Katkend Samuel Becketti näidendist kodud oodates. Lavastaja Lembit Peterson. Vladimir Aleksander Eelma, Estrakon Sulev Luik. Igaüks peab oma risti kandma. Enne pisikene rist kaelas. Beats aga nüüd võiksime oodates rahulikult rääkida. Sest ait olla mind nagunii ei suuda. Siia jutt jookseb meil ikkagi mitte mõelda. Vabanduse leiab alati. Tulite kuulda? Põhjusi leiab alati. Õigem oleks öelda ekad. Sosstavad. Odysevad sumisevad viis. Kas neile ei piisa Nadal elalt säkidega kas neil ei aita, et nad on surnud? See on nagu sulgede issi. Räägi ometi midagi otsiljutavartsa. Praegu ükskõik mida, mida me siis nüüd teeme ootamiku, Too õigusk. Kui raske see on? Läksid, oi. Siis tuleks otsast alustada? Surelt polegi raske. Iga algus on raske alustada, milles tahes. Tõsi. Aga kas Eesti vajab otsustamist? Õigusk? Aita mind ometi võtsin jutuotsa. Jutuotsa otsides kuuled ikkagi kuskil see takistab Leimist täpselt. Takistab mõtlemist. Ikkagi mõtled raja sobimatu tože? Kalee võimatu arvad? Ei julge ju enam mõelda. Ja mille üle me siis veel kurdame? Mõtlemine pole sugugi see kõige halvem. Muidugi muidugi. Aga see on juba see, kuidas see on juba see, see, et hakkame teineteisele küsimusi esitama. Mis sa sellega öelda tahad, et see on juba see niuke sinnapoole. Ilmselt me kunagi pisut mõtlesime riis, alguses. Luukamber. Luukamber asub, vaata ja kõik torkab tahtmatult silma. Küll. Tee või tina, mis tee või tina? Peaks vist otsustavalt looduse poole pöörduma. Oleme juprofrovi kuskil. Muidugi ei ole see kõige hullem, mis asi? Et kunagi pisut mõtlesime. Üldiselt küll. Aga parem oleks olnud, kui seda oleks olnud. Mis teha? Aga nüüd, kui tagasi mõelda, kas see esimene roll on kuidagi tähendusrikas või kuidagi edasi ka kandunud või mõjutanud Laan kindlasti Becketega kokkupuutumine tekitab alati mingisuguse tunde ja ta jätab kindlasti mulle kogu selle teatritegemise ajaks ühe sellise igatsuse või nii nagu nüüdki lõppmänguga tulime nagu tagasi selle juurde ja võib-olla tahaks veel kord tagasi tulla, nii et ta jääb nagu terveks eluks saatma. Ega ta ei pruugi, tähendab isegi mitte teda peaks mängima, aga ta ikka saadab kogu aeg selleks, et see maailm on minu jaoks üpris argielu sarnane. Nii kummaline, kui ta on, nii ka on see argielu või kuna see kõik tuli niivõrd ootamatult ja ta see mulje oli nii noh, segane, et see segadus jättiski terveks eluks ühe teatava segaduse ja teatava igatsuse. Ja tegelikult ongi vist nii, et nüüd on see lõppmäng, vahepeal ei olegi vist olnud Becketiga laval kokkupuudet. Jah, laval ei ole ja aga ma olen proovinud kalda sõnadeta mänge teha ja mitte need ei ole välja tulnud, aga on ta romaane püüdnud lugeda ja temaga nagu side ei ole katkenud. Ilmselt tänu sellele, et see oli esimene roll, võib-olla oleks mingi teine roll olnud võib-olla kellelegi teisegi näitekirjaniku austaja olnud? No see peab ikkagi kuidagi ka maailmatunnetuse küsimus olema, noh seesama, mis sa ütlesid, et elu on samamoodi kummaline või kergelt absurdne, et olid ise sisimas valmis selliseks elu nägemiseks, mingi kokkuklappimine pidi siin vist olema ikka. Ilmselt oli küll selle jaoks, et ka pantomiimi tegemise juures, olgugi et ma ei olnud veel paketi kokku puutunud need et tüüdid või need väikesed sketšid, mida me tegime eero sprindiga ja nad üpris sarnanesid selle maailmaga, nii et tegelikult ta ei olnud tulnud niivõrd üllatusena mulle kuid tähendab rohkem toetusele siira avastusega. Et ilmselt on küll natukene valmis, aga äärmiselt vähe selleks, ega ta muidu ei oleks ta nii suurt mõju avaldanud. Noh, seesama, et sarnane pargi eluga, see tähendab siis nagu, et elu ja teatri piire ei ole nii lahus või et need ei ole erinevad maailmad või kuidas see on, sinu jaoks? On need kaks erinevat reaalsust. Kõik halvad sõnad, et peegeldab või ta on tihedamalt seotud, tan uneline neelu, Geon unelin. Ma võin näite tuua selleks, et me kunagi ei näe tervikut. Me näeme katkeid, katkeid, katkeid katki. Aga ometi me seome ta tervikuks. Ja ütleme, et see on, ütleme, see sündmus, teine sündmus. Aga me näeme sellest sündmusest ainult katkeid, mine eelnevatega järgnevat tina. Nii, ka teatris antakse katked, katked, katked, katked kas vaatuste vahedega või selles mõttes on nagu väga sarnane. See on selles mõttes kummaline, et see ring, milles me oleme See on ainukordne, sest selle jada paneme meie ainult kokku, see ei vasta selle jadaga, mis on teisel, nii et me oleme nagu mingis rõngas ja kui sa nüüd rõngas kokku vajub, siis see maailm ka lõpp. Selles mõttes on ta kummaline ja ka teatris on etendus lõpeb, siis ta lõpeb. Järgmine kord on jälle, aga ta jälle suubub ühte ringi. Minu meelest Becketti puhul on see väga selgelt loetav tantsu kordumata üks olgugi et ta kordub tähendab see, et me ei näe tervikutega. Ometi me paneme ta kokku, me näeme nagu mingeid pilve seest mingeid juppe, mingid käsi, nägusi, jalgu. Ja ometi me ütleme, et see on tervik. Me ei tea kõike, ütle, et me teame. Kummaline järelmõju sellel Kodool tõesti vist on, sest ma ei saa sinna midagi parata, mul tuleb see kuidagi ikka meelde, kui ma näiteks näen teid Sulev Luigega kahekesi koos tavalises millegipärast mulle alati see kodo heiastub seal taga. On sul oli ikka väga hea partner ja selles ei ole mingit kahtlust. Muidugi on kahju, et me ei ole nüüd väga kaua aastaid enam. Oleme koos mänginud küll, aga mitte pikemalt. Aga see, mis puutub sellesse mõjusse sesse kohaloleku mõju, on hoopis teine, mis on saali mõju, nii et ma ei saa iialgi teada, tähendab kuidas mõjus Kodood oodates, ütleme saalis ja see on väga kurb, oleks hea, kui ükstapuha millise filmiga või võilõiguga või ka tervikult teda vaadata televisioonis või mingisugusel seda ei saa kätte. Ma ei näe seda iialgi. Kui ma lähen teisi vaatama, siis ma tean, mida ma saan ja mida see tükk saali toodab. Aga laval muidugi ma tean, mida ta peaks tootma või mida me tahan, et ta toodaks laval on mitu inimest, mis me kokku teeme, teda ma ei näe. Ma tean, ainult, mida me tahame toota. Need on, et selles mõttes kurvad hetked, et et sa ei tea, sa ei näe oma töö vilja tegelikult, aga sa aimad muidugi. Kui sa teisi lähed vaatama, siis umbes aimab, mis, mis sealt võib tulla, aga see jääb ikka aintuseks. Kes saalis on, see ikka saab selle kohe ehedalt kätte. Jääb jälle üks oletus, me teame. Aga me ei tea. Mis sellest noorsooteatriajast veel pärast Kodood on midagi veel rollidest eredamalt meelde jäänud või enda jaoks olulisem? Kohe selle kodule järgnes kommelgi suurepärane sarvekandja mis oli ka minu jaoks väga suur töö, täispikk kolmevaatuseline näidend ja rollis kolm erinevat iga, see oli vist 18 30 ja 80 70. Mina ei tea, kuidas ma sellega hakkama sain, seda suurt ei mäleta, aga see töö oli täiesti teisetööna. Kui mul praegust oleks, siis ma võib-olla julgekski teha. Ja, ja see on täiesti esin, tähendab, aga siis oli, tähendab, tõsise segadus oli nii eneses nii suur ja see üllatused teatris oled. Ei pannud üldse tähele, kui töö tuli, siis hakkasid tegema ja oligi kõik. Nii, mõlema tüki juures alguses oli proovide perioodil kaks väga rasket hetke. Kus oli, tähendab päevakorras see, kas üldse edasi teha või mitte. Nii kaua kodu juures suurepärase sarve juures tänu Lembit Petersonile muidugi tegime edasi, aga endal oli küll tunnet suuda materjali haarata, aga välja ta tuli. Praeguses meenutustest on niisugune kollane ele kollane kuidagi. Aga mis seal täpselt toimus, isegi praegust ei mäleta. Olgugi et ei olegi, tähendab nii palju aastaid möödas, siis mäletan veel kindlasti Buratiinat, see mulle meeldis tantsida seal olla. Need kaks rolli olidki nagu põhilised. Aga muidugi tähendab see viis aastat soli. Esimesed aastad olid põnevad. Siis tuli teatrivahetus miks? Ei olnud pahandust, olid külmulsel, pahandused ka, aga tähendab sellepärast teatrivahetus ei toimunud. Aga tekkis seal selline asi vist, mis on, nagu selle aluseks oli, Lembit Peterson läks Viljandi Ugalas. Ja kuna ma olin tulnud koos Lembituga siis järsku tundus, et mis ma ikka teen. Kuidagi niisugune ebamäärane tunne oli. Kogenematu ka, mõtlesin, et võib-olla ma ei saa üldse enam rolle, olgugi troll olija. Ja siis täiesti ootamatult tegi ettepaneku Eino Baskin ja mina ka ilma sügavamalt mõtlemata oli nõus ja jah, ilmselt oli selline üks, viie aasta jooksul mingi järk ja pidi toimuma muutus lihtsalt. Ja muutust on kõige parem teha, kui sa vahetad kohta. Olgugi, et öeldakse, et peab ikka olema oma teatri patrioot, aga mina ei oskanud seda võib-olla hinnata. Võib-olla praegust, ma isegi olen sellega nõus. Ei tea. Ja ma olen kindel, et see vahetus oli mulle kasuks. Ma teen intuitiivset neid muutusi toimunud küllaltki teistele ehmatavalt, tähendab nagu ei ole põhjust, et ma niiviisi käitun, aga ma ei tea, ma ei oska endale ka põhjust anda. Nii et need jäävad üpris arusaamatut, eks. Nii et ka Kalju Komissarovile oli sel hetkel üpris arusaamatu, miks ma seda teen? Ta küsis, et mis kuupäevast ja meil ei olnud mingit tüli või ma ütlesin, et kui võimalik, siis homsest täita. Et mõtle järele, et aega on. Kuu aja pärast räägime uuesti. Kuidagi Ma jäin enda juurde kindlaks. Kusjuures ei olnud ka seda, et Eino Baskini oleks mulle palka pallurid juurde ja meelitanud. Ei, Eino Baskin oli väga lühike ja selge jutt. Kas sa tahad tulla? Ma ütlesin, et ma mõtlen järgmine päev, ütlesin, et jah ja oligi kõik. Vanalinnastuudios tegelikult hoolitseb päris kaua aega 10 aastat. No mismoodi need selle perioodi peale tagasi mõelda? See oli väga tormiline ja ilus aeg oma põhitööd ma tegin Roman Baskiniga, kuidagi mõistsime teineteist pooltelt sõnadelt ja meie aeg ei läinud mitte nii palju lavastuste analüüsiks kui lihtsalt teatril. Ja sellepärast ma ütlen, et wanna heade režissööridega koos olnud. Et tegelesime nii palju, mitte näitemängude tegemisega kui teatri endaga, et ta ikkagi on või mida ta tahab, võib, kus me oleme või milleks või kes me oleme. Kuidas me temasse peame suhtuma, kas ta meie jaoks või meie oleme tema jaoks, kuhu me ennast paigutab ja mida me teeme, kuidas teeme. Nii, et see oli üpris põnev aeg minu meelest? Roman Baskiniga Me oleme vist rääkinud, vähemalt kui nii võtta tundide kaupa, siis üks paar kuud järjest, nii et vahetpidamata. Kas me selgemaks olema selle asja rääkinud või mõelnud, kes seda teab, seda näitab aeg. Aga ka nüüd, nii. Kui me Roman Baskin kokku saama, siis automaatselt läheb jutt teatri peale, mis ta siis lõpuks ikkagi on? Et see oli väga põnev aeg ja ta oli kiire aeg, palju tööd oli, rollid olid suured, aga sellist pinget, koormuse tunnet, et ma väsinud oleks olnud, sellel ajal küll ei olnud aidsele 10. aasta lõpuks tekkis küll selline tunne, et iga järgnev roller üpris teisele sarnale. Ma ei tea, kas see nii oli, aga endale vähemalt tundus. Ja kuna lavastuste kiirus oli küllaltki suur, tekkiski selline tunne, et nii lähebki ja ei jõua välja. Et nagu peaks aega maha võtma, natukene rohkem süveneda. Aga ikkagi läks kogu aeg edasi edasi edasi, edasi edasi. Ja siis 10. aasta lõpuks tuli uus ettepanek, kohtasin, eks Evald Hermaküla ja ta ütles, et kas sa tahaksid tulla? Ma ütlesin talvel. Ja nende käitumine oli muidugi mul jälle selline üpris kummaline. Ma ei läinud Eino Baskini juurde, vaid ma läksin direktori Jüri Karindi juurde ja andsin avalduse. Eino Baskinil oli suure üllatusena Roman Baskini veel suurema üllatusena. Aga mitte pahapärast, ma ei teinud sellist käiku, aga ma ei oskanud põhjendada. Selline intuitiivne soov minekuks oli aga sellele põhjendust anda või sõnades ta ära seletada. Võid valetama hakata nii endale kui teistele pärast tuli välja, et ikkagi see oli nagu vajalik käik ütleme, kolm aastat vanalinnastuudios ma olin üpriski tihedalt seotud treeningutega, tähendab pantomiimi treeningutega ja liikumistreeningutega oli tihedalt seotud. Ja siis selle 10. aasta lõpuks ma ei teinud midagi, aga siis pärast Draamateatris istuli veel suurem koormus treeningutel, et suur laine tuli, nii et see esimesed draamateatriperioodis need aastad olid praktiliselt kõik ainult õppetöö. Treening treeninud büroo. Töökoormus oli suur, aga rolle ei olnud kuigi palju. Aga neid oli, aga nad ei anta. Nagu põhiline oli see õppetöö. Aga veel korraks, kui vanalinnastuudiole tagasi mõelda, mis sealt tähtsamad rollid enda jaoks. Füüsikud siis lõunavaheaeg Ülle Kaljuste ja Viire Valdmaaga, see on meeles väga hästi, toimik on mul meeles väga hästi. Sel Roman Baskini roll etendused, mis meeles on, ega nad ei pruugi ka niivõrd palju olla iseendaga seotud, kui ka partneri rollidega grupipilt. See oli esimene roll, kus ei olnud materjali või noh, selles mõttes, et oli kirjutatud neeger ja ka tekstiga, aga Roman Baskin siis ütles, et ole kurt, tumm ja nii et algmaterjal sellele rollile puudus, nii et see tuli teha koha peal, nii et selles mõttes oli see väga põnev. Aga jälle, kui mõelda, siis midagi nendes rollides ju ikka haakub sellesama absurdi või kummalisusega või ega nii väga niisugust lauskomöödiat või niisugust ühest naerutamist on ikka vähem ilmselt sinu puhul, et. Ja aga see ei ole võib-olla nii palju minust tingitud selle jaoks, et, et vanalinnastuudios töötasid praktiliselt koos Roman Baskini ja tema mõttemaailm. Minu meelest on ka väga sarnane märksõnana nagu Becketti maailmale. Kurb katkendlikud selles maailmas. Ja nüüd siis sind Draamateatris, kus me praegu juttu ajame, on tõesti kõige rohkem olnud koostööd Evald Hermakülaga, eks ole. Kuidas nüüd seda trupi lavastajate seda maailma iseloomustada? See periood on olnud tõesti õppimise või treeningute aeg, avastusi on vähem, olen vähe mänginud suhteliselt aga niisugust vaba perioodi nagu noh, ütleme puhkuseperiood on väga vähe olnud. Kas siis on katsed midagi teha, tähendab, kõik on nagu, nagu stuudiotöö või ma ei oska ütelda ja, ja minu meelest kaevalt Hermaküla puhul on see, et muidugi mitte täielikult tegemata püüan ja ma mõistan teda, kedagi ei ole muidugi võimalik lõpuni mõista või meie töö on nagu laabunud, nii mõnedki laused võivad. Mis me vahetame, võivad teistele kummalisena tunduda, selle jaoks, et kui sa pikale inimest mõistad või noh, töötajate aga koos, siis sa nagu hakkad poolelt sõnalt teda mõistma või või mõtet hakkab paralleelselt tööle. Nii et, et selles mõttes on nagu kergem teha tööd ja need aastad on tõesti ka väga põnevad olnud vana stuudios. Kõik läks nagu päris kergelt. Et selliseid kukkumisi nagu ei olnud. Aga. Ütleme selle algperioodis, mul olid mitmed väga tugevad kukkumised, mis ilmselt olid vajalikud ära teha. See tähendab, et nüüd neid kukkumisi tule, kindlasti tuleb selles siis asi, aga selles mõttes karastab ja sa ei karda eksida, sest eksimine siis hull ei ole Pekesed ikkagi, või? Kui sa nüüd meelega just ei eksi või vigurdajat, sa eksid. On ju olnud kirjutatud või kõrvalt niisuguseid etteheiteid öeldud Hermaküla tegevusele, et see protsess nagu on tegijaile olulisem kui tulemus nende endi jaoks on see huvitavam olnud kui publikule või kas selles on mingi tõetera? Ma usun küll, on küll kindlasti, aga ta on suunatud natukene kaugemale kui ühe tüki piires ilmselt ja see tekitabki selline tunnet, eksperimenteerib takse aga asja eest teist taga, aga see tegevus on ikka suunatud tähendab kuskile kaugusesse. Et äkki kunagi, kui need eksimused on tehtud või need eksimused, kas see on õige või ei ole ega ei tea, kuidas see õnnestub, aga see soov, et see õnnestuks, on olemas ja sellepärast tekibki selline noh, et ma tahan, et see avaneks, aga ta ei avanema. Aga võib-olla, kui ma sinna vastu jooksen, häkkida kunagi avaneb ja see on niisugune selline tühi töö muidugi. Aga ta annab võimaluse kuhugi välja minna praktiliselt selles mõttes teekond. Ja ega ta ei olegi nii trupisisene selles mõttes, et ainult üks trupp seda töötab ja läheb kuhugi, aga ta on ka individuaalne, võib-olla mul õnnestub kunagi üks väga hea roll teha, aga pressima pealike, tahtma, kadeda natuke teha. Eks ta iseenesest ei tule ja selleks peab vist mingi ettevalmistus, mitte mingi, aga noh, nüüd ettevalmistus olema ja ega ära õppida ei ole midagi võimalik. Selles mõttes, et noh, et valmis õppida, et õppima peab siis nagu kogu aeg, tähendab, et see ainuke ongi see pant. Et võib-olla õnnestub, ma ei tea muidugi täpselt, mida Eevalt mõtleb või kuhu ta läheb. Täpselt, aga võin öelda paralleelselt kõmbinta kõrval küll praegu. Aga draamateatrietapis, kas siin ka mõnda konkreetset rolli tahad nimetada selle teekonna sees ka mõne teise lavastajatel? Kindlasti lõppmängu nüüd kevadel, kui me lõppmängu tegime, see oli kindlasti väga niisugune põnev ja avastuslik töö, jälle Becketti ja ma ei tea, mis põhjustel. Kuid ühe võõra silmades tähendab mitte rolli suhtes, kuid miski muutus toimus mitte ise ütelda, hea või halb, aga mingi asi toimus, ma ei tea veel, mis oli, tähendab, aga midagi seal oli küll. Kas see oli tingitud sellest materjalist või oli see juba enne valmis, et mingi enesekindluse seal vist tuli? Ma ei ütle, et ma väga enesekindluseta olen olnud, aga, aga sealt miskid mulle tundub, et ta on niivõrd ligidal, et ma ei oska teda veel vaadata, aga aga seal miski toimus. See on Katri Kaasik-Aaslav lavastus ja seal selles lavastuses silm silma vastu mängib Taavi Eelmaaga. Kas see on nüüd kuidagi eriline tunne on see, et poeg on näitleja? Ei ole. Tähendab Plaval laval kindlasti mitte selle jaoks. Ta on ikkagi part. Poeka esimestes proovides oli nagu ehmatav. Taavi ei osanud ka minu poole pöörduda. Ja siis jälle kummaline, et järsku keegi proovis ütleb, et isa, teeme. Et isa teeme nii või. Siis oli küll kummaline, see läks kohe üle. Väga tihti ütlevad näitlejad, et nad mingil juhul ei taha, et nende lastest saaksid näitlejad. No mina ütleks ka, seda ei saa keelata või midagi, aga muidugi tahaks, et noh, et oleks kergem lastel, kui sul endal on, May ütles, et elukutse väga tüütu ja raske, mitte selles ei ole küsimusega. Ta nõuab liiga suurt pühendumist, tähendab, ja pere kõrvalt lagunev väheks ja ja bilansis on väikesed ja nii et sellist lahedat elu nagu me ikka lastele tahame, et ta tunneks muret oma igapäevaste asjade pärast. Eks ta loob oma perekonnaga ikkagi perekonnas kaks näitlejate natuke liiga palju. Selles mõttes, et mina ei saa teda toetada, ütleme, tulevases elus finantsiliselt midagi. Mina hakkasin siis siis ema, mind olin ikka 40 aastane, kui ema andis mulle ikka taskuraha. Et see nõuab ikka doteerimist, see eriala nii perekondlik või riikliku, nii et selles mõttes on rasked. Aga või ta ise suudab rahulikult jääda nende majandusmurede kõrval, siis on õnn kaasa? Ei, meil peres lootsime ikka ta, ta läks konsistooriumi õppima ja siis me mõtlesime, et et peres kasvab ikka üks usumees. Nii et see tuligi küllaltki üllatusele ka meile, aga noh, me vastu tähendab me ei ole kunagi otsustanud selle eest, kelleks keegi peab saama või et need otsustas, et tuleb ikka nendel lastel endal teha. Minu meelest ja abikaasa on praegust küll rahul, et ta poeg on näitleja aga ta ilmselt ei aima neid raskusi, mis sealt ette tuleb. Olgu, käiks ta minu puhul, on võib-olla harjunud ka, aga. Aga abikaasa ei ole teatriinimene sellest pisikust nakatatud. Ta on tegelikult lõpetanud küll, tan Pedagoogilise Instituudi lõpetanud kultuurharidustöö eriala nimetus oli vist klubitöötaja aga kõrvale ja on lavastaja, et ta teab, mis see tegelikult on. Kas siis saab selles mõttes kodust niisuguse kriitilise vastukajatööde? Ei selle jaoks, et ta väga vähe käib, ütleme Ta poja tükk ikka käinud vaatamas, nüüd aga, aga ta suhteliselt minut tükem küllaltki harva käinud vaatamas. See ei ole vist selles, et tal huvi puuduks, aga see kodune kriitikal ilmselt üpris ebamugav asi, et eks seda kriitikat ja enesetunne on kah ja, ja kui veel kodus, siis kui lähed puhkama või et siis see kriitika tuleb veel kaasa, siis ta ei ole just eriti meeldiv, et üks koht peab olema, tähendab, kui seda ei tehta, siis. Ega ma ei mõelnudki ainult noh, mingisugust laidavad kriitikat. Vastukaja. Ja nimi sellel teemal eriti rääkinud. Aga noh, ma saan aru küll, kui talle meeldib või kui talle ei meeldi. Nii et seal, sest meil on ka 30 aastat abielu taga, nii et me enam-vähem mõistame ära ka poolelt sõnalt. Kuidas sulle televisioonis mängida meeldib? Vanalinnastuudioperioodil ja ja siis mängisin mitmeski lavastuses, aga nüüd tekkis suur suur paus, oli vist viis aastat? Praktiliselt ei mänginud. Ja nüüd selle viimase aasta jooksul on vist paaris kolmes telelavastustes kaasa teinud? Ei, mulle meeldib parema ikka kartsin. Pelgasin seda televisiooni ja see kaamera ees esinemist ja ei olnud mugav. Aga hetkel täiesti mõnuga. Nägin kui pakutakse. Üks viimaseid suuri rolle teles Ain Prosa lavastuses tuli sinu käes on minu meelest üks väga õnnestunud roll ja oledki teinud üsna noorte režissööridega tööd. Viimasel ajal. Mina ei tea, kus Ain Prosa sellele mõttele tuli. Ega ükspäev ta minu juurde tuli, et kas sa tahaksid teha? Ma ütlesin jah, siis me tegime paar-kolm proovi. Ta oli sellega rahul. Läksime võtteplatsile, külm oli, 20 kraadi külma, oli seal ahju juures ma kükitasin ja siis me tegime juttu, meil suurt ei olnud. See, mis ma tegin, ta oli rahul. Ja võtteperiood lõppes ära. Ja ega ma ei teadnudki, mis sealt tuli, sest juttumini Ainiga ja läksin telemajja. Ja Sven Grünberg, kes tegi sellele lavastusele muusika, ütles, et Monteerin just muusikat sinna ta ja ma küsin täiesti põnevusega, et, et kas on väga hull või. Ja siis ta ütles, et ei ole, et mõni koht on ikka päris hea koher ja see oli esimene informatsioon, mis ma sellest sain. Nii et ma, ma ei teadnudki, tähendab, kuidas või kuidas ta välja näeb või nii, et ma täiesti usaldasin ain prosot. Ega mul selle usaldamisega suurt küsimus kunagi ei olegi olnud, nii palju oma tööd on teinud, ma olen ikka usaldanud mul kedagi rohkem usaldada ei ole. Teda režissööri tähendab. Ja ennast ka ei pahelise ennast usaldada, sellepärast võttes on parem usaldada kedagi teist, kes seisab kõrval, et ja tõesti, ma ei ole kunagi nagu eksinud selles informatsioonis, mis sealt tagasi tuleb. Et, et see oleks vale, et mis on minule endale vastukäiv. Sellist kogemust mul nagu ei ole, on arusaamatusi olnud, ainult see on ikkagi ühe lavastuse piires või mingi stseeni piires, aga mitte sellist sügavat usaldamatust. Lavastaja eastasega ei sõltu, eks ole, et see klapp tekib sellest hoolimata, kas on palju noorem endast või, või hea kaaslane. Jaja ei, lavastaja ihast ei sõltu, see, see on ikkagist mingi inimlike suhete põhjal. Aukartust äratavaid on näiteks. Ma olen ka mitmike verega teinud mõned lavastused siis ma muutun küll väga-väga tähelepanelikuks, mitte nii palju lavastuses kui inimlikkuse tähendab mõistmise maailmakäsitlus maailmatunnetusele, selles mõttes muutun erksamaks. Tähelepanelikumad. Kas sa unistad mingist rollist või koostööst kellegagi? Mingeid niisuguseid soove hoiad endast? Sellist konkreetset unistust ei ole, tähendab et nad seda või seda rolli mängida suurt või väikest ega unistused on ka sellised, et nad muutuvad kogu aeg. Siis praegust on küll, et kui ma saaksin pihta ühele asjale, see põhimis toodab etendust ei ole pearollides. Biden kõrvalrollides Nad toodavad ühe etenduse atmosfääri etenduse tõelise suuna mille peale ehitab siis pea tegelemine oma rolli. Ja just et see põhisee põhiline põhi oleks. Et kui oleks peaaegu kui väga hästi oskaks seda mängida, mitte see, et mulle meeldivad väikesed trollid, mitte selles, aga Nad on tõesti väga olulised. See on hea tunne, kui sa või päikeses rollis peaaegu tervet tükki ikkagi nihutada või tähendab talle kaasa aidata või tähendab teda esile tuua. Et kui see taju tekiks, siis oleks küll väga, siis võite ennast vaika kunstnikuna tunda. Kõrvalrollid on väga suure tähtsusega, et etendus üldse õnnestuks. Selles mõttes sa ei tunne puudust niisugustest läbivatest peaosadest, et rohkem tõesti on olnud need kõrvalrolle. Ja ei seda, seda küll mitte, kusjuures ei tähenda seda, et ma seda vastu ei võta, kui mul pakutaks. Siis, kui meil oli juttu sellest saatest, dispelgasid, et äkki sellega üht päeva liiga ületähtsustatakse. Aga midagi pole parata, see saade on eetris kuuendal novembril. Mis sa ise nüüd sellest päevast arvates selle aasta kuuendast novembrist? Tundub, et seal tuli paraku ootamatult kui ma seda endale teadvustasin või et asi on nii kaugele. Ja ikkagi läheb korraks pilk tagasi, et mis siis kuskil olnud. Sest mul on üks kummaline asi, et mul ei ole, tegi märkmik kui need, näiteks kui keegi küsiks minu käest, kui palju ma olen mänginud rolle või ma ei tea, võib-olla ma olen selles mõttes ühepäeva liblikas. Et ma nagu ei eriti ei kanna seda, mis on läinud kaasas ja aga ta on mul meeles, seda kuskile ei kao, aga selleks ma pean natukene seisatama, mõtlesin, et et see on kummaline küll, et ega ma nüüd seda küll ei oleks arvanud komanid, noor poiss olin, et ma nüüd selles kohas isal, mul ei tulnud niisugust asja isegi pähe, selline unistus nagu puudus või, või ta ületab kõige julgemad unistused minu jaoks. Aga ega mul selles mõttes ei olegi. Näitlejatööd on mul sellest 50-st aastast üpris vähe, 20 76 oli see, kui ma teate sedagi. Aga see praegushetk Draamateatris, kas praegu on tunne, et see on õige paik? Selles mõttes, et ma ei näe, küll tähendab praeguses hetkes noh, et, et oleks seal või teises kohas või kolmandas kohas võib-olla ainult seda, et siis ma ei oleks üldse teatris? Ei, kindlasti ei ole ta ainuvõimalik, selles mõttes. Võiks teha ka mujalgi näiteks. Praegusel hetkel Evald Hermakülaga, me teeme nagu teatrivälist tööd, osa asju, mis me teeme, on ta teatriga seotud küll, aga nad ei ole väga teatriga seotud nagu projektid või kuidas seda öelda. Ma teen siis nagu põhitöö kõrvalt veel ka isetegevuslikud tööd. Näitemängude selles mõttes, et noh, on võimalus küll võimalik teha, küll tähendab ka mujal kõik su soovid ei mahu alati ühte kohta. Augustis käisin Tartu lasteteatris liikumistunde andmas, väga põnev oli väga sõbralik trupp, oli neid töid ja toimetusi, praegust jätkub. Aga kui kauaks, ei peagi soovida, küll võib ette, tähendab ühtegi või teistega arvestada vist ilmselt ei saa, et kõik läheb nii, nagu ta läheb ja ikka oleme selles kohas või teises kohas kinnistume või, või on garanteeritud, et oleme siin nii kaua nii kaua, kui juhtub. Ka on mõni soov, mida sa endale ise sooviksid ütleme siis sünnipäevaga seoses. Mõni soov on kindlasti südames, aga noh, midagi, mida võiks ka välja öelda. Endale soovinet, et tervis vastu peaks, et mul on päris meid on viis kolm last ja meie naisega, et me jõuaksime nad üles kasvatada Nendele haridus anda ja siis oleks kuni kaua tervis vastu peaks. See soov on. Tänases näitlejatunnid. Kõneles Aleksander Eelmaa, küsis Pille-Riin Purje. Saate mängis kokku Külli tüli.