Laialdaselt töötava rahvahulgad oma suurtel meeleavaldustel on nõudnud Eestis tööliste ja talurahvanõukogude loomist. Sellepärast mina ettepanek kuulutada Eesti vabariik sotsialistlikuks nõukogude vabariigid kus poliitilise võimualuse moodustavad üldja talurahvanõukogu, kus kõik võinud Eesti sotsialistlik nõukogude vabariigid kuulub vankumatult nii linnas kui maal tööliste ja talurahvanõukogudele. Riigivolikogu koosolek 21. juulil 1940 ja kõnelemas Johannes Lauristin. Kuid täna 40 aastat tagasi oli selle ettepanekuni ja järgnenud ajaloolise otsuseni läbi käia veel üks teelõik Eesti töölisklassi võitlusteel. Kui algas detsember 1939, oli Teise maailmasõja puhkemisest möödunud juba kolm kuud. Läänerindel käisid harvad kohaliku tähtsusega lahingud. Peamiselt piirduti luuretegevusega, nii et kümned tuhanded mehed Sigrid ja Mašinoliini betoonpunkrites olid üsna ilma tööta. Üksnes merel hakkas järjest suuremat hoogu võtma miinia allveesõda, kus kõige rohkem sai kannatada Inglismaa. Saareriik omalt poolt kuulutas Saksamaale nõndanimetatud totaalse blokaadi, millel sõja selles faasis erilist tähendust ei olnud. Üldiselt oli siiski läänerindel muutuseta või kui midagi sõduri argipäevas muutuski, siis see, et Londoni ja Pariisi varietee daamid hakkasid järjest sagedamini rindel käima. Ka Eesti ajakirjanduses ilmus selle kohta lõbusaid pilte, kus sõdurimundris noormehed ja üsna paljad tantsutüdrukud üheskoos vahuveini rüppavad ja muidki veel. Täiesti põhjendatult nimetas ajakirjandusolukorda läänerindel kummaliseks sõjaks. Üheksandal novembril oli Müncheni õllekeldris plahvatanud pomm. See oli mõeldud Hitlerile, kuid füürer oli seal oma kõne selleks ajaks juba ära pidanud ja minema läinud. On avaldatud arvamust, et Hitler ise organiseeriski pommiplahvatuse, et vastasrinda veelgi tugevama terroriga vaikima sundida. Olgu kuidas oli, aga kõneainet pakkus pauk küll mõneks ajaks. Kõige rohkem oli muidugi oletusi, kas ikka oleks sõda kohe lõppenud, kui Hitler tõesti oleks atentaadi ohvriks saanud. Eestimaal aga oli tunda algava erakordselt külma talve hõngu. Ja novembri lõpp lisas veel midagi ärevat ministri mõneks kuuks sõja meile üpris lähedale. 30. novembril läksid 15-st diviisist koosnevad neli Nõukogude armeed sõjalaevastiku toetusel üle Soome riigipiiri. Algas sõda, mida mõnikord nimetatakse ka talvesõjaks. See kestis kogu selle karmi talve. Kuni 12. märtsil 1940 kirjutati Moskvas alla rahulepingule. Kui poleks teada sündmuste tõeline tagapõhi, võiks seda aktsiooni käsitada suurigi agressioonina väikeriigi vastu. Niimoodi lääneriikide reaktsioonilised ringkonnad, seda oma propagandas valgustasidki. See kontseptsioon kui nii nimetada on kodanlike ajaloolaste ja poliitikute seisukohavõttudes püsinud tänapäevani. Saab ju sellest pidepunkte Nõukogude vastaste laimukampaaniate püstiajamiseks. Seepärast lühidalt sõja tegelikest põhjustest. Seitsmendal oktoobril tegi Nõukogude valitsus Soome valitsusele ettepaneku vastastikuse abistamise pakti sõlmimiseks. Ühtlasi läkitati kutse Soome esindajate saatmiseks Moskvasse. Esimene reaktsioon Soomes. Alates 10.-st oktoobrist hakati linnu evakueerima ja tagavaraväelasi tegevteenistusse kutsuma kuid esindaja siiski 12. oktoobril Moskvasse sõitis. Saatuse tahtel oli selleks sõjajärgse perioodi silmapaistev riigitegelane ja Nõukogude Soome sõbralike koostöösuhete rajaja Juho Kusti paasikivi kelle õlgadele langesidki läbirääkimiste raskused. Läbirääkimised toimusid mitmes etapis 12.-st 15. oktoobrini 20.-st 24. oktoobrini, 31.-st oktoobrist neljanda novembrini, kuuendast 13. novembrini. Kuid iga kord luhtusid need Soome poole vastuseisu tõttu. Veelgi enam venitamistaktikat kasutades jõudis Soome ennast hambuni relvastada oma lahinguvalmis väed nõndanimetatud Mannerheimi liinile koondada ja perioodi lõpus alustada ohtlikke piiri provokatsioone. Võiks arvata, et nõukogudeettepanekud olid Soome jaoks liiga rängad ja leidsid seetõttu vastuseisu. Sugugi mitte. Kuid mida nad siis tegelikult sisaldasid? Nõndanimetatud Tartu rahulepinguga 1920. aastal määrati kindlaks ka Nõukogude Venemaa ja Soome riigipiir. Laadoga järve ja Soome lahe vahel kulgenud piir kujunes meie maale kaitse mõttes vägagi ebasoodsaks piirist, Leningradini oli ainult 32 kilomeetrit. Leningrad oli aga eriti tähtis tööstuskeskus, mille osakaal meie maatööstuses oli praegusest palju kordi suurem. Moodsal sõjalennukil kulus piirilt Leningradini lendamiseks ainult viis, kuus minutit. Ka kaugelaskekahurid, teleoli, Neeva linn kättesaadav. Just Leningradi julgeoleku kaalutlustel tegi Nõukogude Liit ettepaneku nihutada riigipiir Karjala maagitsusel mõnevõrra läände. Vastutasuks lubati Soomele märksa ulatuslikum maa-ala Põhja-Karjalas, kus olid head tingimused metsatööstuse arendamiseks. Nõukogude Liit soovis rentida merele baasiks Hango poolsaare, et lukustada agressorile sissepääs Soome lahte. Olid ju Nõukogude baasid Eestis juba rajamisel. Ja nagu suure isamaasõja algusperiood näitas, ei saanud fašistid kuni Osmussaare ja Hango evakueerimiseni oma laevu Soome lahte saata. Nii et seegi ettepanek oli strateegiliselt õigustatud. Loomulikult sisaldas ette pandud vastastikuse abistamise pakti projekt muidki klausleid näiteks koostöö sõjalise kallaletungi puhul ja nõnda edasi. Selles mõttes oli projekt analoogiline Eesti, Läti ja Leeduga sõlmitud lepinguga. Ühtlasi pakkus Nõukogude Liit soodsaid võimalusi kaubavahetuse edendamiseks. Kuid Soome kodanlik valitsus otsustas nendest soodsates tingimustes keelduda ja kutsus välja sõjalise konflikti seda mitte üksnes omaenese tarkust mööda. Ehkki Soome oli kolmekümnendatel aastatel energiliselt tegutsenud oma maa militariseerimise, tundus ometi ebaloogilisena alustada sõda nii võimsa suurriigiga, nagu seda Nõukogude Liit. Konflikti puhkemise tegelikus taga põhjas ei tulnud hetkegi kahelda. Juba Nõukogude Soome läbirääkimiste ajal arendas lääneriikide ajakirjandus ohjeldamatut laimukampaaniat nõukogude liidu vastu. Sellesse sekkusid tolleaegset poliitikatuusad nagu talladjee, Semper, läind, Mussolini ja teised. Laimuga kaasnesid otsesed ähvardused. Soomele tõotati anda ja antigi mitte ainult moraalset tuge, vaid otsest abirelvastuse näol. Rutuga hakati värbama vabatahtlike põhjalasse saatmiseks. Soome Omalt poolt suurendas põhjusetud hädakisa organiseerides propagandistlikel rühmade lähetamist paljudesse maadesse. Muuseas värvati propagantistidele ka Soome spordikuulsused Paavo normi viljo Heino ja teised. Seega siis õhutati ülemaailmset kampaaniat nõukogude liidu vastu. Väga tabavalt hindas seda rahvusvaheliselt kommunistliku liikumise väljapaistev tegelane, Prantsusmaa kommunistide juht moristorees. Prantsusmaa ajakirjandus oli lämbumas vihast nõukogude liidu vastu. Leon bluum kirjutas kuuendal detsembril poplarist rea aastate jooksul jättis Hitlerlik hädaoht Euroopa silmade eest nähtavasti varju vene hädaohu. Haleda kuulsusega mitte vahelesegamise kangelane nõudis seekord Soome jaoks lennukeid, kahureid ja igat liiki relvastust. Taladjee teatas parlamendis 50 tuhandelise ekspeditsioonikorpuse saatmisest Soome. Lennuväeminister eraldas mõned nädalad enne saksa kallaletungi ilma selletagi juba nõrgast Prantsusmaa lennuväest. 175 hävitajat valge soomlaste vajadusteks. Kindral vei käen valmistus Süüriasse ja 50 tuhandelise armee eesotsas kallaletungiks Kaukaasiasse. Prantsusmaa reaktsionäärid tahtsid Bakuu naftatööstusi põlema süüdata aga ei lasknud mitte ainsatki mürsku baasel Karlsruhe raudtee pihta, mis läks mööda Reini vastaskallast. Mõnevõrra teistsugune oli tookord hitlerliku Saksamaa osalemine selles kampaanias taktikalistel eesmärkidel otseste kallaletungide nii nõukogude liidu vastu seal ei laskutud. Kuid suured relvasaadetised Soomele ning telgitagused läbirääkimised tulevaste ühisaktsioonide üle on faktidega tõestatud. Meil ei ole mõtet pikemalt sõja sündmustel peatuda. Vast niipalju, ainult et sõjategevuse algus ei olnud punaarmeele kuigi edukas. Kindralstaabi mees, armee kindral Stemenko hindab seda tagantjärele. Niimoodi. Punaarmee ei olnud ilmselt ette valmistatud lahingutegevuseks karmi talve ja sügava lume tingimustes. Soisel metsamaastikul. Ukrainast põhja paisatud diviisidel oli nende iseärasustega kohanemine väga raske. Suuri puudusi oli vägede organiseerimises ja juhtimises. Lõpptulemusena said provokaatorid karistada ja olid sunnitud rahu paluma. Kümned tuhanded soome lapsed olid jäänud ilma isadeta. Paljud kodud olid varemetes. Rüdi ja Tanneri kodanlik valitsus oli kogu maa viinud äärmisse majandusliku Laosesse. Niisugust hinda tuli siis Soome rahval maksta valitsuse kuulekuse eest imperialistliku riikide sõjarditele. Nõukogude Liidu, Soome sõda pani kodanliku Eesti võimumehed väga täbarasse olukorda. Ühelt poolt sidus neid vastastikuse abistamise pakt Nõukogude Liiduga, teiselt poolt aga paar aastakümmet rõhutatud nõndanimetatud tänuvõlg Soome relvavendade ees. Olid ju Soome palgasõdurid 1919. aastal aidanud Eesti kodanikul valitsusel üldse püsima jääda. Sellesama 1939. aasta jaanuari lõpus olid suure käraga toimunut nõndanimetatud põhja poegade juubelipidustused, mille paraadidest pärjapaneku tseremooniate eest ja iga liiki bankettidest sõitis Helsingisse osa võtma kindral Laidoneri isiklikud. Siis kirjeldasid ajalehed pealkirjadest, vennad jäävad relvavendadeks, ühiselt valatud, veri on koostöö pandiks ja nõnda edasi. Nüüd aga ei saanud mingitest avalikest aktsioonidest juttugi olla. Veelgi täbaramaks muutis olukorra see, et võis karta isegi Vellede õhurünnakuid Tallinnale sest Tallinna sadamas seisid nõukogude sõjalaevad. Nende õhutõrjerelvastus oli suhteliselt nõrk ja kokkuleppe kohaselt pidid Eesti õhukaitsejõud nende kaitses osalema. Nii et hoopiski Vellede vastu jätkab tolleaegse Eestimaa Kommunistliku partei illegaalse büroo sekretär Hendrik Allik. Ametlikult muidugi Eesti valitsus, seda, seda erapooletuse poliitikat, kuid tegelikult me teame, et seen kogute vabatahtlikel kookad ei ajanud edasi Soome sõjaohvrite toetuseks ja seda Küllaldast abi Eesti poolt, kuid märtsist sõda lõpes sõlmiti Soome ja Nõukogude Liidu vaheline rahu ja sellega need kodanluse soovunelmad ka luhtusid. Tõepoolest, kodanlus sai julgust juurde. Endine kahevahel olek asendus järk-järgult kindlasuunalise tegevusega. Nimetame mõningaid sele tunnusmärke. Kõigepealt süvenesid suhted hitlerliku Saksamaaga, seda nii majanduslikus kui ka sõjalises koostöös. Aktiviseerusid ettevalmistused balti riikide nõukogude-vastase sõjalise bloki kokku klopsimiseks. Sisepoliitikas arendati ühelt poolt seninägemata natsionalistlikud propagandat, mille teenistusse rakendati kõikvõimalikud kanalid eesotsas ajakirjanduse ja raadioga. Näiteks tulid siis raadiosaatekavasse rahvuslikud. Pühapäeva hommik. Ajakirjanduses suurenes järsult klassi sõjakangelaste ülistamine nende vägitegude ülespuhumine võitluses punaarmee vastu. Muide, sõjas Landeswehri vastu siis enam peaaegu üldse ei kirjutatud. Teiselt poolt ägenes pealetung töölisklassile ja kõigele progressiivsele. Ridamisi suleti ühinguid ja organisatsioone, kelle tegevus teenis tõesõna levitamist rahva hulgast. Nende juhte hakati kodukohast välja saatma. Suurenes igasuguste kitsenduste hulk, samal ajal aga soodustati Soome abistamisi salajasi aktsioone. On teada, et illegaalselt tegutsenud abistamiskomitee organiseeris Usaldusväärsete isikute kaudu ulatuslikke korjandusi. 1940. aasta jaanuari alguses pidas Soome välisminister Tanneri isiklik saadik professor Lauri Kettunen läbirääkimisi kindral Laidoneri, peaminister uluotsa piiskop Kõpu ja teistega. Salajases ülevaates on selle kohta öeldut. Peastaap ja valitsus ei tahtnudki, et Eestist vabatahtlike tuleks, sest Eestil endale võib tulevikus iga mees kulla hinda maksta ja vabatahtlike saatmine võiks Eestis enneaegse plahvatuse välja kutsuda. Kuid ühte asja peaks revideerima. Peaks lubatama ja soodustama, et eestist lendurid vabatahtlikena tuleks, seda kahel põhjusel. Soomes on suur lendurite puudus, teiseks võiks vajaduse korral samad lendurid Soome lennukeid Eestisse lennata ja seal maavägede operatsioone abistada. Kommentaarid nagu öeldakse, on liigsed. Nüüd aga mälestuskild. Revolutsiooni veteran Leonhard Illisson-ilt. Arvestades seda, et üliõpilaste hulgas aga üliõpilaste enamus oli kodanuses pärit, oli küllalt tugev liikumine Soome Vabatahtlikud saatmise poolt ja nii edasi sõitis Tartusse tolleaegne välisminister, Ülikooli professor Piip, margutan professor Ülikooli professor, sellepärast, et tal ülikooliringkondadega olid tihedad sidemed. Võrdlemisi kutsuti kokku spetsiaalne üliõpilasorganisatsioonide esindajate nõupidamine, kus esines inspireeriva ettekandega välisminister piip. Tema kõne oli, kui nii lubatakse öelda täiesti kahe otsaga. Ühelt poolt ta nagu hindas soomlastele kadunud avaldamist patriotismi na, kuid teiselt poolt hoiatas, et avalikud väljaastumised selles küsimuses võõrat kutsuda arusaamatusi esile nõukogude liiduga, kellega meil on vastastikuse abistamise pakt ja palus tungivalt tagasihoidlik olla. Ehk teiste sõnadega andis mõista, et tehke kuid ärge seda avalikult tehke. Niisugust silmakirjalikkust võis kohata igal sammul pluss halvasti varjatud Nõukogude-vastane propaganda. Kui näiteks tolleaegseid ajalehti sirvida, siis torkab otsekohe silma, et esikohale on seatud Soome ja lääneriikide teadeteagentuuride liialdatud sõnumit punaarmee kaotuste kohta. Tassi informatsioon ilmus enamasti tagasihoidlikul kohal. Jaa, ilmutati pikki lugusid Soome sõjameeste mõeldavatest ja mõeldamatutest tegudest soome naiskodukaitsjate ehk Lotade emalikust hoolitsusest vastassoost mundrikandjate vastu. Kui aastavahetusel avaldati sõnum hallutsinatsioonid, kus ühes rindelõigus olevat rühm Soome sõdureid külmal talveööl näinud põhja taeval risti kujutist, mis kaldu ida poole siis kommenteeriti seda segast asja üliagaralt. Umbes selles vaimus, et kelle pool usk selle poolga, õigus. Kui oktoobris ja novembris avaldati veel mõningaid kirjutisi Nõukogude Liidu elu kohta, mis oma laadilt olid küllaltki objektiivseid siis aastavahetuseks need asendusid väga üldsõnaliste lugudega kust alustavat suhtumist ei olnud raske välja lugeda. Kuid esines ka otseseid provokatsioone teisel veebruaril 1940. Muide, see oli Tartu rahu 20. aastapäeval ilmus ootamatult eesti sõjalennuk Tallinna sadamas viibinud Nõukogude sõjalaevade kohale. Kuna oli kokku lepitud, et Eesti lennukid Nõukogude baaside ja sõjalaevade kohal ei lenda ning lennuk oli sama tüüpi, mida kasutasid soomlased, avasid sõjalaevad pahaaimamatult tule. Lennuk viga ei saanud, kuid mõned mürsukillud langesid linna, vigastades üht inimest. Kodanlikud võimud tegid sündmuse ümber suurt kära kuni diplomaatiliste demarssideni. Seda kisakoori toetajatega välismaalt. Kuigi sündmuse provokatsiooniline iseloom oli päevselge. Nagu Hendrik Allik märkis, oli kodanluse jõudemonstratsioon siiski ajutine asendudes varsti taas kibeda kassiahastusega. Võidakse muidugi küsida, kuidas suhtuti ühiskonna eri kihtides nendesse sõja sündmustesse. Üheti sellele vastata ei saa. Klassiteadlikele, töölistele ja progressiivsele haritlaskonnale oli algusest peale selge, kes on kes. Kodanlus oli muidugi Soome poolt häälestatud. Kõige rohkem kahtlusi ja kõhklusi oli väikekodanluse ja ka maarahva hulgas. Ja osa koolinoorsoost, keda kodanlik propaganda oli eriti mõjutanud, oli paraku samuti soome orientatsiooniga ehkki nihked vasakule hakkasid sel ajal järjest rohkem noorsoomeelsust mõjutama. Selles mõttes on huvitav suure isamaasõjaveterani Nikolai Vanaselja mälestuskild. Ta nimelt õppis sel ajal Tallinna sõjakoolis. Ei olnud hõlpsasti vallutatab ja, ja soomlaste näitlejad vastupanu jää, soomlastel nagu suhtumine tolleaegselt. Suhtumine Venemaasse ei olnud hoopiski andmetega. Niisugune suve või soosiv suhtumine. No siis on loomulik, et see sõda nagu tennise veel ise ja mitte hiljem, kui raamatut seal põlve tähe all ja vaatad, mismoodi soomlaste niiske mõtted ja arusaamad olid. See on täiesti niisugune. Need olid kujuneva noore inimese selginemise järgus mõtted milles peegeldus ala teaduslik tõeotsing. Aeg oli jõudnud niisugusesse järku, kus polarisatsioon oli paratamatu. Küpsenud oli küsimus, millele iga mõtlev inimene pidi vastuse leidma ja see oli, kelle poolt sa oled ja kellega koos sa lähed. Vastust taheti juba varsti saada. Aga veel üks mälestuskild, Leonhard hilissonilt. Mul tuleb meelde üks niisugune kujukas näide selle kohta kuidas siin järsult meeleolud vastakuti läksid. Üliõpilasselts Ühendus oli tuntud enam-vähem progressiivse üliõpilasorganisatsioonina kuid samal ajal oli teada, et selles organisatsioonis oli nii hästi parempoolseid tegelasi eriti vilistlaste hulgas, aga ka tegelikult hulgas, aga samal ajal oli üsna tugev pahempoolne tiib endised noorsotsialistid. Isegi mõned kommunistliku partei liikmed kuulusid ühendusse ühelt kosilisel. Nõukogude Soome sõja ajal. Mälestada langenud soomlasi püstitõusmisega, selle juures aga jäi üle poole koosolekust osavõtjaid istuma ja vilistas välja selle ettepaneku. See sündmus üliõpilasselts ühenduses oli tartu seltskonnas tükk aega arutlusaineks ja selle põhjal võiks ka nii umbes määratleda, missuguse seisukoha üks või teine ringkond selles küsimuses on. Niisiis, 12. märtsil 1904 kümmet sõlmiti Moskvas rahuleping Nõukogude Liidu ja Soome vahel. Järgmisel päeval sõjategevus lakkas, Soome rahva kannatused aga kestsid edasi. Tuhanded inimesed sunniti oma kodudest lahkuma, sest nendele aladele, mis nõukogude liidule yle läksid ei tahetud jätta ühtki inimest. Ka suur osa sõjameestest jäi koju laskmata, sest Soome valitsev ladvik ei olnud millestki õppinud. Juba 1940. aasta sügisel saabusid Soome Hitlerliku Wehrmachti diviisid ja 1941. aasta suvel paisati Soome noormehed taas sõtta Nõukogude liidu vastu. Kuid ajalugu ei jäta karistamata neid, kes tema õppetundidest midagi ei õpi. 1944. aasta sügisel jõudis seegi kurbmäng finaalini. Ja meil siin Eestimaal võisid 40 aastat tagasi ainult vähesed kujutleda, kui lähedalt tänu kodandlusele sõja meist mööda käis.