Kaheportaal ja Kristjan Port Tere. Eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Arvestades toiduga seotud sõnavara mahtu, on ju ütlematagi selge, kui oluliseks söömist peetakse. Teisalt toidud tarbimisasukohtade tähistamiseks on sõnavara napp. Selles on midagi religioosset, püha dialoogi või suhtluse pidamiseks sobivat, samuti loetud olustikud. Üheks palvuse kohaks on muu hulgas just söögilaud. Palvetatakse nii kõikvõimsa kui toidu nimel. Söömine andis laualegi nime hoolimata töise pinna ümber keerles ka suur osa muust kodusest elust. Noh ja siis on olemas veel eraldi töölaud. Toidu ja söömise kaitseks ja seotud väärtuste süsteemi eest hoolitsemiseks on sätestatud mitmesuguseid seaduseid. Toidukoosseisu kaitsmine ning valmistamise ning hoidmise reguleerimine on pikemalt mõtlemata isegi arusaadavad. Isegi söömist kaitsvatest seadustest saab aru, eriti kui seadustega kaitstakse näiteks lõunapause. Mõne trellid on kohtlasemad. Näiteks USA George'i osariigis ei luba seadus pühapäeviti jäätis tasku panna. Indiana osariigi karri linnas ei tohi kasutada ühistransa. Partega külastada teatrit enne, kui küüslaugusöömisest ei ole möödunud nelja tundi. Massachusettsis ei tohi peiedel süüa üle kolme võileiva ning Marylandi seadused keelavad söömisujumise ajal ja nii edasi. Analoogseid näiteid leiab paljudest riikidest. Prantslaste toidukultuuri sügavust ja suurust vaidluste Advist vaid itaallastest naabrid prantslased. Kaitsevad sajanditevanust söögikultuuri ja selle positsiooni maailmas üpris kiivalt. Näiteks 2010. aastal võeti vastu seadus, mis piiras koolides ketšupi kasutamist. Carreteet ameerikalik, kas te leiab laste kaudu tee õõnestama kohalikku toidukultuuri? Prantslasi ei lohutanud seegi, et ameeriklased nimetavad ketšupis kasutatavaid friikartuleid prantsuse friikateks. Söögikohaga keelab Prantsusmaa seadus toidu tarbimise töökohal. Söömiseks on söögilaud ja töölaud selleks ei sobi. Seal need tööseadus on sõnastuses, keelab toidud tööruumidesse kaasa toomisel. Prantslased suutsid hoida söömise ja töö teineteisest eemal. Isegi kui muu maailm tõi toidud klaviatuuri juurde. Sest tänu infotehnoloogiale jõuab töine info kõikjale. Sama tehnoloogia abil on osa teistest protsessidest automatiseeritud. Näiliselt pidanuks tulema inimestele vaba aega juurde. Sellist kuvandit võib aga kohata vaid reklaamid Brusüürides, sest sama tehnoloogia võimaldas uut tööd juurde võtta. Oluliseks kitsaskohaks hakkas kujunema aeg, mitte kehaline ramm. Kultuuri sugenesid, tehnoloogilised metafoorid, milledest kurikuulsamaks multitaaskemine. Rähklemine füsioloogiliselt võimatu praktilises elus petlikult lihtne isegi kui kõige lihtsamate tegevustele kulub tegelikult rohkem aega. Igatahes on tulemuseks ajapuudus. USA poliitikud nimetavad riiki tihti eksperimendiks. On sobilik käsitleda sealset keskkonda inimlaborina millest kogutud vaatlusandmete järgi süüakse iga viie seina autos. Kiirtoit moodustab samuti ka viienda suutäie. Jõle pooltel töötajatest kulub lõunapausil toiduga tegelemisele allapoole tunni. Samal ajal üle poolte tegelevat söögipausi kõrval arvutiga. Umbes pooled neist surfad netis, vahetavad sõnumeid ja uuendavad endast küberruumi mahajäetud jalajälgi. 20 90 protsenti teevad toidu kõrvale tööd. Järelikult söövad miljonid ameeriklased lõunat just töölaua taga. Kahmul avastus. Märgiksid ilmselt nii sakslased, rootslased, soomlased kui eestlased ja veel paljud aga mitte prantslased, sest seadus keelab toidu toomise töökohale. Nii nägi kord ette kuni. 15. veebruarini tänu panepi teemiale muutusid töö tegemise viisid ja sündisid uued, harjumatult puhuti vaimset tervist ohustavad olukorrad. Mõned kodus töötajad kaebasid isolatsiooni rusutuse pärast tulid tööle töökohtades Peedaga järgima sotsiaalse distantsi nõudeid, mille Üheks ohverduseks osutusid ühised söögiruumid koos suhtlemisvõimalustega. Veebruari keskel alates üheskoos süüa enam ei tohi ja toit tuleb tarbida isolatsioonis. Keelatud on ka kogunemised kohvinurkades ja traditsioonilistes söödi ruumides. Seega lubab seadus nüüdsest toidu tuua töökohale. Värske seadusemuudatus on ajutine. Toitumistavasid pehmendav eeskiri kehtib ainult üle 50 töötajaga ettevõtetele. Ülejäänud tööl viibijad peavad sööma siis ütleme kultuursemalt ükskõik mida sega lõpuks ei tähendaks. Sest tehnoloogia ootab oma võitu inimestelt Avadile. Vaja oli vaid käivitavat tegurit. Milleks asutus, viirus? Olgu nüüd lõpetuseks paralleelne näide prantslanna pükste kandmisest. Pariisis kehtis aastast 1800 seadus. Mis keelas naistel meeste moodi riietumise peamiselt siis pükste kandmise. Suuresti tänu jalgratastele aga hakkasid daamid siiski pükstega väljas käima, teades, et neid võidakse arreteerida. Pükste kandmist karistav seadus tühistada. Alles 2013. aasta lõpuks ketšup ja töökohal söömine ennustavadki prantsuspärasele söömise ideaalile lõpu algust. Kuula varasemaid portaale R2 L2.