Kas on võimalik uurida nende inimeste psüühikat, kes elasid näiteks noh, ütleme 3000 aastat tagasi. Sest kui uskuda ajaloolisi romaane, siis tundub, et nad mõtlesid ja tegutsesid just samuti nagu meiegi. Et nende soovid ja püüdlused olid samasugused. Kuid kuidas oli asi tegelikult? Muidugi selleks, et uurida inimese psüühikat, tuurida tema mõtlemist, peaks see inimene olema meil käepärast ja ammu elanud inimestega selline võimalus kahjuks puudub. Kuid siiski saab teha mõningaid järeldusi ammuste kultuuride psüühika kohta. Kõigepealt, arheoloogid suudavad üsna täpselt rekonstrueerida ammu elanud inimeste eluolu nende leidude järgi, mis meie kätte satuvad. Ja lisaks sellele meil on ammu möödunud aegadest ka üsna palju kirjalikke jälgi. Et nüüd teada saada midagi selle kohta, kuidas tolle aja inimesed mõtlesid. Uuritakse praegu neid tuure, kus inimesed elavad nii, nagu nendel ammustel aegadel püütakse leida kohti, mida euroopalik tsivilisatsioon veel ei ole puudutanud või on siis tsivilisatsiooni mõju olnud üsna väike. Ja kui uurida nende niinimetatud traditsionaalsete kultuuride inimeste psüühikat, siis saabki teha mõningaid järeldusi selle kohta, kuidas inimpsüühika on aegade jooksul muutunud. Täna räägimegi mõnedest sellelaadsetest uurimustest. Tartu riikliku ülikooli dotsendid, Psühholoogia kandidaadid Peeter Tulviste ja Jüri Allik. Mul on üks niisugune oluline erinevus niinimetatud Kreeka-eelsete Kreeka järgsete kultuuride vahel nii nagu praegu paistab, et erinevus on üks, erinevus on selles, et teadmised mõtlemisest tekivad alles Kreekas. Kui räägitakse rahvafilosoofiast Aafrika filosoofiast või Kesk-Aasia rahvaste filosoofiast siis torkab see silma niisugune asjaolu, et seal kunagi ei ole probleemiks mõtlemise olemise vahekord sotsiaalsed probleemid, küll sees, ühiskondlikud probleemid selles filosoofias. Aga kosjoloogiline problemaatika tähendab, tunnetus, problemaatika on täiesti puudu nendes kultuurides ja nii palju, kui praegused andmed näitavad. Kultuurid erinevad näiteks meie praegusest kultuurist selle poolest, et teadmisi mõtlemisest ja mõtlemise ja maailma vahekorrast, et ei ole olemas seoses sellega, nad ei oska näiteks ütelda, missugune mõttekäik on õige või niisugune mõttekäik on vale. Me tegime niisuguse väikese katse. Paar suve tagasi. Ühes traditsionaalsus kultuuris rääkisime inimestele niisuguse ülesande. Jahimees läheb jahile, jahimehele tuleb vastu loom, keda ta ei ole kunagi näinud. Ja jahimees mõtleb niimoodi, et sellel loomal on neli jalga, jänesel on kaneeli jalga, järelikult see loom on jänes. Ja küsisime nüüd nendelt katseisikutelt, kas jahimees mõtleb õigesti või valesti. Neid katseisikud, kes ei olnud koolis käinud. Mitte ükski neist ei hakanud hindama mõttekäiku, vaid kõik viitasid jahimehe autoriteedile, et jahimees ise teab, kas on jänes või mitte. Et küllap ta mõtles õigesti, et ta on ennegi jahil käinud, küllap jahimehed juba loomi tunnevad. Need, kes olid koolis kannul, hakkasid silmapilk hindama seda mõttekäiku. Kas mõttekäik on õige või vale ja leidsid, et hoopiski mitte iga nelja jalaga loom ei pea olema jänes, et jahimehe mõttekäik oli vale? Kui me nüüd saame. Need on nüüd ühestainsast traditsionaalsus kultuurist vägagi pealiskaudsed ja katkendlikud andmed, aga kui me saame kätte niisuguse üldise seaduspärasused nendes kultuurides, kus ei ole probleemiks mõtlemise ja reaalsuse vahekord ja kus ei ole teadmisi mõtlemisest, mis meie kultuuris on koondatud niisuguste teaduste alla nagu psühholoogia, filosoofia loogika. Kui me leiame üldise seaduspärasused kultuurides, kus need teadused või vastava teadmised puuduvad, inimesed ei suuda hinnata mõttekäiku siis selle mõne möödunud ajastu kultuuritekstide korpuse järgi me võime teha järeldusi selle kohta, kas need inimesed oma mõttekäiku kontrollida või jälgida suutsid või mitte. Tähendab, asi on selles, et põhimõtteliselt on võimalik oma mõtte õigsust kontrollida ka niimoodi, et me võrdleme teda reaalsusega, ei kontrolli, mitte mõttekäigu õigsust, nagu me oleme harjunud tegema, nagu meid koolis õpetatakse. Et kas see järeldus tuleb nüüd nendest eeldustest krimite. Teine lihtsam võimalus on see, et, et kui meil tuleb, mõtlesime lihtsalt, vaatame, kuidas see asi päriselt on või vaatame, mis kultuuris sellest asjast arvatakse, kas seda peetakse õigeks või valeks. Aga mõttekäigu hindamise võime praeguste andmete järgi võib oletada, et see tekib koos teadusliku mõtlemisega. Teadusliku mõtlemise puhul on täitsa võimatu ütelda ühe teadusliku teooria kohta. Kuskil seal arengufaasis, kas ta vastab reaalsusele või mitte. Siin on tihtipeale täitsa võimatu kontrollida küllalt paljusid niukseid teooriaid, mida isegi valmiskujulise kontrollidega reaalsusega otsese võrdlemise teel Seda teaduslikke teooriaid ei saa sageli kontrollida vaatlustega või mingisuguse praktilise tegevusega, seda esineb ju üsna sageli just igasuguste uute teooriate juures. Noh, kui võtta näiteks kas või Einsteini relatiivsusteooria on esimene pähe tulnud näide siis selle õigsust praktiliste vaatluste abil tõsteti hoopiski hiljem. Aga teooria loomise ajal oli põhiliseks tõestuseks see, et see teooria ise oli loogiliselt üles ehitatud, et temas ei olnud sisemisi vastuolusid, ühesõnaga tõesuse määraks oli ülesehituse loogika või kui näiteks võtta lobadzewski geomeetria, selle tõesus tulenes samuti just mõttekäigu loogikast. Nii et kaasajateaduses on võimalik selline noh, täiesti omapärane uute teadmiste saamise viis. Et meil ei pruugi järele vaadata või mingil moel mõõta Ta või järele uurida, et kas asi tegelikult on nii vaid noh, järelduse, mis on tegelikult, ongi uus teadmine. Selle saame hoopiski mitmesuguste täiesti abstraktsete manipulatsioonide abil. Tähendab, uue teadmise saame tänu sellele, et meie mõttekäik vastab loogikareeglitele. See on väga ilus, mõtlesin, avastame niisuguse asja, mida me reaalsuses ei ole tunnetanud ja siis kaudsel teel tõestame, ta tõesti olemas on. Siin oleks nüüd ilus mõtelda selle ületi traditsionaalsuse skulptuurides on ju ka olemas niisugused kategooriad, millele meie arvates reaalsuses miski ei vasta, eks ole, kui meil on teaduslikud mõisted, niisuguseid, millele noh, teaduse ühe või teise seaduse antud arenguetapil me ei tea, missugune reaalsustele vastab siis täpselt samasugused tühjad Hilotaadiga või niisuguseid mõisteid, millele reaalsus näidiseid, miski otseselt ei vasta nüüd nende skulptuuride olemas igasuguseid vaimud ja muud asjad. Me oleme nüüd harjunud jagama kõiki olendeid nendeks, kes on olemas ja kes ei ole olemas, aga teistes kultuurides piir ei pruugi hoopiski mitte nii terav olla. Mõni aasta tagasi üks lumeinimese otsimise ekspeditsioon Kirgiisias. Neile pidevalt sattusid Etti, inimesed kes olid kelleltki kuulnud lumeinimese kohta midagi ikka üle ühe. Et mina ise ei ole teda näinud, aga ma tunnen meest, kes on näinud. Ja siis räägitakse täpselt ära, mida see mees nüüd sellele vastajale rääkis. Lõpuks ekspeditsioon leidis ometi inimesi, kes ütles, et jah, tema ise on näinud lumeinimest. Nad sattusid vaimustusse ja hakkasid siis selle mehe juttu üles kirjutama, mees rääkis täpselt, kus ta lumeinimest nägi, mitu korda, kui suur lumeinimene oli, missugust häält ta tegi ja missugused lapsed tal olid ja mida ta sõi, kus ta käis, missugused kombed. Tal on ekspeditsioonide täielikus vaimustuses, vaatasid kõik sellele mehele suhu ja siis mees sattus aina enam hoogu ja siis rääkis sellest, kuidas lumeinimene liigub. Et ta liigub kümnemeetriste sammudega ja tal on ainult üks jalg ja seal vasest. Ja siis muidugi terve ekspositsioon ehmus sellest ära. Ja nende jaoks oli jutt lõppenud, aga selle mehe jaoks hoopiski mitte sellepärast et tema jaoks ei ole küll teistmoodi tegelane kui kui teised inimesed, aga täpselt sama reaalne tähendab niisugust selget piiri folkloorikujude vahel, nagu me seda nimetame reaalsete olendite vahel näiteks kultuuri on erinevad olendid kuldsed võrdselt reaalselt, võib-olla erinevalt reaalselt võrdeliselt reaal. Kui traditsionaalsus kultuurist tulnud inimene läheb kooli sisemaailmapilt, hakkab väga huvitavalt muutuma. Kaks aastat tagasi ma rääkisin Taimaris ühe mehega, mis oli üks kalassaal kes oli käinud paar aastat koolis ja muuhulgas vestlesime temaga sellest, et mida inimesed kardavad ja täpsemalt siis sellest, keda või mida tema kardab. Ta ütles, et kardab hunti metsas. Järgmine, mille ta nimetas, oli saitaalne, saite, meie kuradiga võib olla võrreldav tegelane, ta on üks käsi, üks jalg, üks silm. Ja siis mina küsisin salakavalalt, kummuta rohkem kordakas hunt või kuradit selle peale ta ütles. Kuradid Ma küsisin, miks? Sellepärast, et hunti on näha, kui ta tuleb, aga kuradit ei ole näha. Aga ometi ta teadis, missugune see kurat on ja siis me läksime edasi karu juurde. Aga karu on seal kõige hirmsam loom, keda kõik kardavad ka jahimees püssiga hoopiski mitte iga kord lisakarust jagu. Ja siis ta rääkis, et karu, tema kõlbab nagu kõik teisedki, siis ma küsisin jällegi, et et keda rohkem, kas kruvi kuradit siis ta mõtles tükk aega, ütles, et karu. Siis ma küsisin, et aga miks karu. Ta ütles, et sellepärast, et karu on kindlasti olemas, aga kuradit võib-olla ei ole olemas, nagu koolis õpetati. Ahsoo tähendab, tänu kooliskäimisele tekkis siiski väike kahtlus Jah, nii et hundist saab jabur, sellepärast kuradid kordades rohkem kui hunti, aga karu on juba väga tõsine tegelane ja siis ta hakkas sellest võimalusest kinni, et võib-olla seda kuradit siiski ei ole olemas. Aga noh, tema oli erand, sest ta oli tõesti paar aastat koolis käinud ja saanud juba võõrast mõju. Nojah, seal üldse igal pool, ma usun, et kui hakkab niisugune uus elulaad sisse tungima, siis tekivad esimesed niuksed, skeptikud ja reetikud selle traditsionaalse kultuuri suhtes, kes hakkavad, panevad mõningaid asju kahtluse alla. Need näitajad peaksid näitama seda, kuivõrd ikkagi oluliselt erinev on inimeste suhtumine ja ja nende, ütleme, mõtlemisviis, maailmapilt ja kogu psüühiline laad erinevates kultuurides. Ja võib-olla ühe probleemina, mida SIND näiteks vaagida võib, on see, et me oleme harjunud ajaloolased veelgi enam inimeste poliitiliste aktsioonide või mõnilise mingisuguste tegevuste seletamisel kasutada niukse psühholoogilisi termineid. Et noh, omistame, ütleme mingisugusele antiikpoliitikategelasele tahte, omistame talle mingisuguse moraali, omistanud talle mingisuguse noh ekse motivatsioonid, ta tahtis seda, tahtis mingit teist ja niimoodi me püüame nagu siis ilmselt üle kanda enda vaimseid või õiguma enda isiklikke omadusi, siis nende möödunud aja kirjeldamisel. Aga noh, täitsa selge on, et mõningatest mõningad seid väärtus, mis meil on mõningad Theo põhjused mida me suudame välja mõelda, ei pruugi ajaloos kehtida noh, näiteks süütunne, või siis ütleme isikliku saavutuse motiiv. Kuidas seda niimoodi ei olnud, see ei pruugi alati ajaloos kehtida. Jah, meil on siin juttu nendest erinevustest tunnetusprotsessidest aga täpselt samamoodi on inimeste vajadustest ka olulisi erinevusi, tähendab inimese käitumismotiivid, põhivajadused, mis meil looduselt on need onud muidugi igavesed ja universaalsed nad muutuvad nüüd sedavõrd, et, et muutub nende vajaduste rahuldamise viisi ja muutuvad need objektid, millega vajadused rahuldaks. Söömine on kahtlemata bioloogiline vajadus, aga siin, mida me sööme, see on juba mingitel kultuurist suurel määral. Aga peale selle peale nende põhivajaduste, mis on loodusest, on inimesel veel suur hulk vajadusi, millel ei ole jumala loodusega tühjagi tegemist ja mis on puhtkultuurilist päritolu ja kuna kultuurid on erineva, siis need vajadused ka nendest kõige enam on praegu uuritud viimase paarikümne aasta jooksul hästi intensiivselt niinimetatud saavutusvajadust. Euroopa kultuuris on nagu loomulik, et inimene tahab oma elu jooksul midagi ära teha kuhugi välja jõuda, kindlasti saada ja nii edasi ja seda on peetud, noh, ütleme möödunud sajandi hiljemalt möödunud sajandist peale Euroopas niisuguses inimese loomulikuks olekuks, et inimene tahab läbi lüüa, midagi ära teha, kuhugi välja jõuda. Aga see ei ole hoopiski mitte universaalne. Teistes kultuurides seda vajadust tunduvalt nõrgemal määral ja paljudest puudub üldse. See on osad nähtavasti seletada sellega, et kultuurilise on erinevad. Näiteks needsamad kalassaanid, põhimõtteliselt ei saa muuta oma sotsiaalset seisundit ja sellepärast on täitsa mõttetu seal tahta, et inimene võiks saavutada mingisse teise positsiooni, kui see, mis talun täpselt samamoodi Euroopas ja teine suur soov on, et tal oleks palju igasugust koli ja igasuguseid asju on tal vaja, see on seal ka mõttetu, sellepärast et seal kehtib see reegel, et kõik, mis on, kannan endaga kaasas un rändrahvas ja mida vähem seda kaasaskantavat on, seda kergem ja parem on rännata ajalist või alalist nisust, kodu või olemiskohta ei ole seal üldse. Ja need kaasaveetavad asjad täiesti kindel komplekt, mis on ka kõikidel ühesugune, nii et mingisuguseid vahesid selles ei ole. Nii et kultuur ise on juba niisugune, mis ei motiveeri inimeste eriti tegutsema teistest midagi rohkem ja paremini tegema. Kõik tõesti veel võrdsed. Kas saab aga uurida ka nende inimeste saavutusvajadust sellist metoodikat kasutades, kes elasid näiteks sajandeid tagasi, ütleme näiteks keskajal? Seal on isegi tehtud ja väga huvitavat tööd. Tekib muidugi küsimus, et kuidas me saame jällegi uurida neid inimesi, kes, kes kaasa elasid ja vaadata kas nendel oli see saavutusvajadus olemas või mitte. Praegu uuritakse seda inimestel niimoodi, et kui meil on karjus ühe inimese kohta seda teada, siis me anname talle mingisugused pildid kätte. Kasutatakse psühholoogias on olemas nii isiksusepsühholoogias, et test, kus segase sisuga pildid ja palutakse inimesel sõltuda, mis pildil toimub ja kuna pildist endast ei selgu, siis inimene paratamatult projekteerib iseendast midagi sellesse pilti sisse. Ja neid pilt on siis muuhulgas kasutatud selleks, et uurida seda saavutusvajadust. Inimene räägib 20 pildi kohta, mis ta neil piltidel näeb ja vastavalt sellele, kui palju ta omistab nendele pildil kujutatud inimestele mingisuguseid püüdlusi või mingit tahet või, või soovi midagi ära teha. Vastavalt sellele otsustatakse tema enda saavutusvajaduse järele. Selle asemel nende inimestega, kes meil käepärast on. Aga varasemate aegade kohta saab seda teha niimoodi, et selleks, et tekitada saavutusvajadusega inimesi selleks iga kultuur näeb vaeva. Ja see vaev muuhulgas väljendub selles, et nendes tekstides, millega lapsi kasvatatakse, nendes tekstides on juttu saavutustest. Kui me võtame ükskõik missuguse meie euroopa kultuurikooliõpiku, siis seal tingimata on juttu mingisugustest inimestest, kes millalgi Väljapaistva hakkama saanud midagi ära teinud üsna suurmehed või kuulsad mehed või või kes on kangelased ja neid kõiki tuuakse lastele eeskujuks. Ja on tehtud niisugune hästi suur võrdlev uurimus tehti alguses praegu olemasolevate kultuuride kohta. Telliti välja kõikides kultuurides kooliõpikut või seal, kus kooli ei ole seal muinasjutud ja uuriti, kui palju. Kui sageli esineb nendes muinasjutulise kooliõpikutes inimesi, kes tahavad midagi ära teha või kes on midagi suurt ära teinud ja keda tuuakse lastele eeskujuks, siis umbes niimoodi kontentanalüüsimeetodit kasutades tegelikult natuke keerulisem, aga põhimõtteliselt nii. Ja siis ühtlasi mõõdeti nüüd juba siis nende trakti piltide abil ka saavutusvajaduste, omades kultuurides ja selgus, et tõepoolest Need tekstid, millega inimest mõõtmele mõjutatakse, nende järgi me võime otsustada selle üle, kui tugev saavutusvajadus inimestel tekib. Ja nüüd avanes suurepärane võimalus võtta möödunud ajastute tekstid ja nende järgi otsustada, kui tugev saavutusvajadus inimestel ühtedel või teistel aegadel seal on veel sellepärast ilus. Uurimissuund on ühtlasi viidud vastavusse ka majandusliku arenguastmega. Nendes kultuurides, kus on kõrge saavutusvajadus, nendel on kõrge rahvuslik tulu ühe elaniku kolla või ühe elaniku kohta pluss elektrienergia tootmine võetud teiseks näitajaks rahvuslik tulu võib tulla ka lihtsalt mingist tooraine ekspordist, eks ole, aga siis elektrienergia tootmine peaks näitama nagu mingi tootmise taset. Nii et kui võtta majanduse näiteks need kaks näitajat siis ja panna kultuurid nende järgi ritta siis kui võtame nüüd kooliõpikute ja muude tekstide põhjal saavutusvajadus ja siis need saame lineaarselt sama või kaks filon paralleelselt. Tänane saade oli viimane psühholoogia saadete sarjast kuid ega sellega see põnev, mida psühholoogias leida on veel hoopiski ammendatud. Ole sellepärast kavatsemegi tulevikus vestelda psühholoogia mõnedest rakenduslikest võimalustest ja nimelt sellest, mida annab psühholoogia tootmisele. Kohtumiseni.