Kui kogu rahvas Ei enam mürskudest põru siin Vagula kaskedes kallas ja tänavaid väikese võru ei sakslane elamlit alla. Näe, lõikuskuu põua sees Winas ees kerkimas munamäekuppel ja Rõuge järvedes idas salk punaväelasi supleb. Silm hellitab teetähist, Tartu peo paitab tolmusõit, tanke. Kui meeldivalt lõhnab siin kartul kui koduselt krägised Varker. Kui kadunud muinasmaad otsib silm Ahja jõest tilgast forelli ja kahurimürinat, Rotsiks Haun mõtleidma nukraid ja hell. Kuulsime kaugelt koju jõudnu esmamõtteid värssidesse seatuna. Nende autor Paul Rummo meenutas kunagi, et 1944. aasta augustis Võrru saabununa olnud nii helge tunne, et tahtnuks igat vastu tulnud kaelustada. Tulipalavalt sündisid siis värsid, mis kiiruga lähetati teele Leningradi, kus parasjagu laoti almanahhi sõjasarv kuuendat numbrit. Seal nad ilmusidki, jätsime luuletuse viimases Trophy saate lõpuks selles vabastatud tartust. Poeet tunnistas. Sel ajal, kui ta luuletuse kirjutas, oli Tartu veel vabastamata kuid ta oli veendunud, et see kohe-kohe sünnib. Punaarmee liikus Jusiis raskeid lahinguid, pidades Lõuna-Eestis järjest edasi lääne suunas väikese Emajõe ja põhja suunas suure Emajõe poole. Vaenlane ei lohutanud kergelt ühtki jalatäit maad. Ta oli klammerdunud Eestimaa külge ja kaugeltki mitte armastusest meie sünnimaa vastu. Eestist hoidis ta kinni nii strateegilistel, poliitilistel kui ka majanduslikel kaaludel. Matustel olid ju selle käes, kes Eestit valdas. Läänemerevõtmed. Ja meie vabariigi territooriumi vabastamine tähendanuks sakslastele tähtsate ühendusteede läbilõikamist nii maal kui ka merel. Ohus oli kõigepealt Soomes asunud fašistid, vägede tagala. Pealegi kippus Soome siis sõjast välja oodates vaid viimaste ajendit selle sammu astumiseks. Kuid oli veel midagi. Meie põlevkivibensiiniga varustati toona armeede grupi nord, sõjamasinaid ja Eesti põllumeestelt rööviti Toiduained, toitsid paljusid fašistlikke diviise. Polnud siis ime, et lahingud lõuna Eestis kujunesid üliägedaiks jääd. Hitlerlased võtsid korduvalt ette raevukalt vasturünnakuid. Suure isamaasõjaajaloos kannab punaarmee pealetung Tartu operatsiooni üldnimetust. Operatsioon ise algas teatavasti kolmanda balti rinde 67. armee pealetungiga Eesti NSV piiril. 10. augustil 1944 11. augustil vabastati Petseri ja 13. augustil Võru. 15.-ks augustiks jõudsid meie väed Toomas Mäe Pugnizza varaste perimäe küla Sulbi joonele. Ööl vastu kuueteistkümnendat august toimetasid Peipsi üksiku jõekaatrite brigaadi meremehed üle Lämmijärve vaenlase tagalasse. 191. ja 128. diviisi võitlejad, kes lõid platsdarmi Mehikoorma piirkonnas ja asusid seda vaenlase raevukat vastupanust hoolimata laiendama. Juba 18. augustil kohtusid üle järve tulnud väeüksused naha kureküla joonel Petseri suunast pealetungivate 67. armee üksustega. 20.-ks augustiks oli peaaegu kogu Lõuna-Tartumaa vabastatud. Vaenlase käes oli vaid kitsas lõik suurema jõe suudme ja Võrtsjärve lõunatipuvahelisel alal. Loomulikult liikusid edasitungivate punaarmee üksuste kannul tagalas moodustatud operatiivgrupid, kelle ülesandeks oli nõukogude võimu kiire taastamine vabastatud maa-aladel. Tartu maakonna parteikomitee operatiivgruppi kuulus sellal praegune Tallinna riikliku konservatooriumi haldusprorektor Rudolf Meijel, kes noil palavatel augustipäevadel alustas oma ülesannete täitmist lähtepunktiks Võru linn. Mulle anti kaasa seltsimees riis maanteel ja koos kahekesi alustasime teed Tartumaa suunas, kuna meil seal oleva informatsiooni põhjal oli eelmisel päeval vabastud Tartuma esimene Waltheri kiidere vald. Liikusime siis sõjaväe transpordi abil küll vahel olime surg tõkylas fetil vahel mõne teise masinal, jõudsime siis kiidere valda. Taluinimesed Ottik metsas kedagi kohal ei olnud. Tartu suunas käis lahingumüra, lennukit, õhus, kahurite mürsu lõhkemised ka kuuli pil tärinade kuulda õitsema, seal mõned isikud ikkagi ülesse ja hakkasime pärima, kuidas siin olukord on. Ja lõpuks siis saime nende inimeste kaudu teada. Kiideras elab üks inimene, kes oli oma kaitseinimeste poolt arreteeritud, oli ka koonduslaagris olnud ja oli siis seal aasta või rohkem istunud ja läksime otsisin teda esimese päeva leidnud, aga teisel päeval Stahli tulnud kodu leppisime kokku, võta, võtab omale valla täitevkomitee esimehe ülesanded. Kirjutasin ka vastava dokumendi, mul oli selleks volitus olemas ja palusin siis teda sellistest inimestest, kes sobivad valla täitevkomitee koosseisus töötama, leida omale kaaslased ja alusta otsekohe vastavate korralduste tegemist andmist ja peaasi tuua välja inimesed kodudesse, sest lehmad ammusid nood lüpsta tarvis, siis saime seal ühe grupi sõjaväelastega, kes ühe kapteni juhtimisel olid teise ešeloni esindajatena juba kohapeale tulnud ja ütlesin siis selle kaptenile, et oled Kiidjärve komandant. Näitasin temale oma dokumenti ja palun siin, nagu öeldakse, sõjaväelaste kaasabil kord majja panna. Kõigepealt loomad ajada suurde koplisse sõdurid, kes oskavad lüpsta ja neid oli ka piim lüpsta ja, ja kasutuse nendele omale toiduks, et oleks loomad kokku aetud, et ei oleks juhuseid, et keegi hakkaks neid omavoliliselt hävitava ja seda ka mõnikord rindepiirkonnas võis juhtuda. Niimoodi olime seal paar-kolm päeva inimeste käest tagasi tulema, sai nendega vestlusi läbi viidud. Palusin kõikidel julgelt oma kodudes olla, mitte midagi ei juhtu. Niimoodi oli mõni päeva pärast juba paljudes taludes olid ja majades olid inimesed kohal. Seest saabus Tartumaa operatiivgrupp juba Kiidjärvele. Maakonna täitevkomitee esimees Tõnurist. Siis sellises Max Laosson, teised parteikomitee töötajad. Ja järgmisel päeval koostasime nimekirja, kes pidid sõitma esimestena vabastad Tartusse. Esialgu kulus selleks veel aega. Tartu operatsiooni teine etapp võru vabastamisest alates kestis 23. augustini. Selle etapi viimast nädalat tähistasid vaenlase lakkamatut vasturünnakut. Üks ägedamaid ja verisemaid toimus Elva piirkonnas. Palusin selle kohta üksikasjalikku selgitust Elva koduloomuuseumi direktorilt Kaljula kirdilt, kes ka ise on suure isamaasõjaveterane. Sõda Elva peale tuli meil õieti kahest suunast. Tollel ajal kui 67. armee paisati Lõuna-Eestis meil Tartu operatsiooniga, siis loode suunda, siis osa tema väekoondisi jõudis üle Jõksi lagu ja jõudis juba Elva piirile 21. augustil 944 ja kui oli 23.-ks ette nähtud läbi murda raudteeliin Peedu ja vapramäe vahel kuskil, siis tegelikult see raudteeliin murti läbi juba 21. augusti õhtuks 1944. Need kaks päeva varem muidugi selles sattus kohe üsna suurde paanikasse ka Saksa väejuhatus koha peal, kuna igal juhul oli vaja leida manööverdamisvõimalus Riia kandis tislutseeruva siin mitte gruppi ja nordgrupi vahel. Ja selleks oli muidugi sees Riia, Tapa raudtee see raudteeliine läbimurdmine ja samal ajal ka peaaegu siis Tartu ja Valgalaud maantee läbimurdmine Tõravere rajoonis, see tegi juba kahtlaseks saksa vägede ümberpaiskamise selles rajoonis. Selle tõkestamiseks paisati tuku seal meie vägedele suurt kahju teinud strahvitsi tanki gruppa Elva suunas ja see grupp jõudis Elvasse 23. augustil 1944. No arvata võib, kui selline suur tankigrupeering juba liigub, sisu midagi kuuldakse ka ikka. Kuid meie väeosad inid teada sellest Tartus paikneva saksa väeosade ülemjuhataja kaudu. Nimelt ta saatis siia Ello piirkonda sidet otsimast, rahwitzi, väegrupeeringu, ka raadioauto. See raadioauto langes meie meeste kätte vangi ja juba 21. augusti õhtuks oli veel enam-vähem teada Elva kandis siin kuskil ümbruses on plaanis üks suurem vasturünnaku eesmärgiga lüüa segi 67. armee rivikord. Mitte lasta vabastada Tartu linna. Ja võimalik, et siis teha veel mingeid operatsioon, nokskümmend kolm, August jõudis, saangi grupeering siis Elva lähistele ja 23. õhtul. Kuuno seitsme armee staabist anti teada kõigile Elva ümbruses paiknevate jalaväeosadele samuti ka Tõraveres võitlevale 326. laskurdiviisi väeosadele. Elva all oli 189 laskurdiviis. Ja siis lagu ja lähedal oli siis 98. laskurdiviis, et olge valmis võimalikuks vaenlase vastuvõtuks. Noogu vaena tuleb nagu kutsumata külaline tuleb vastu võtta korralikult. Mineeriti Elva jõe kaldad kõik ära ilusti. 24. augusti hommikul juba kella viie paiku oli esimene ületulek oli siinsamas Elva juures kohe Pangodi silla juures. Hiljem siis veel mahlamäe juures lõpuks lilli lähedal. Nii et kolmest kohast pealöögi oli määratud nende andmiseks siis üle Tamsa Pangodi. Ja on teada Pangodi Kambja kandis oli kuuenda armee staabiväeosad esimest tankide miini otsa lendamine. See muidugi tõkestandivad vaenlase järgnevaid nii luure kui ka kui otsesest pealetunge ja oli, niiet esimese järgnes teine, kolmas, neljas viiendaga murti juba läbi need miinid, kuked ja kuuenda rünnakuga juba murti läbi teise pataljoni seisukohad just Elva lagu ja silla juures ja vahel hakkas liikuma edasi Tamsa suunas. Esimene suurem saavutus, mida sakslast juba rõõmustada rõõmutsesid, olid väikese mahlamäe langemine tagasi nendega. See väike mäe kuplikel Elva lähedal umbes 60 meetrit kõrge. Kui see oli langenud nende kätte, siis juba anti siit raadio klam edasi väejuhatusele. Et meil, Elval on juba esimene edu käes, kui oli näha Telval juba murtud läbi teise pataljoni kaitsesüsteem. Selles kaasuses laskurdiviisis anti kiiresti teada, et tuleb kohale tuua ka abivägesid. Põhjast siis Tõravere kandis, praeguse Tõravere observatooriumi pool võitis kolme Sagan muus laskurdiviis. Ja siis lõunast Illi kandist, kus siis 90 kaheksat laskurdiviis pidi tulema sedasama suurele kiilule löögile vastu lõunast kindral krahv strahvits kes ise nähtavasti selle operatsiooni edukus ei uskunud. Tankikolonni Elvasse tuleku ajal laskis oma käed auto ukse vahele. Aga oma abilist saatis muidugi siia kindlasse surma. Ja kui alguses oli esu, edusin küllaltki märgata tanki. Grupeering pikakeelena tuli edasi Elva lähistelt Uta küla salt mäeküla ja tuli välja juba kerki mäeni. Otsene oht Tamsa külale juba selle maastiku iseärasus on see, et siinsamas Elva lähedal algab Otepää kõrgustiku lääneserv. Ja kui Elvas kõrgused siin umbes 45 kuni 50 isegi 60 meetri kõrgusi seal juba Tamsa mägedel tõusevad, kõrgus ühe 100 meetri. Need meie kahurväe üksikutel patareidel, kes siia olid Kirta juure üles toodud, nendel oli väga hea kohe tanke otsesihtimisega purustada, aga kahjuks tulid ka osa tulitsi killi mägedelt selja taga, need oli otsene ümber hävimisoht. Samuti osa tanke läks lättemäelt vapramäe suunas. Alles nii kella 10 paiku hommikul, kui juba vapramäelt jõudis kohale 1000 99 polk ja lõunast jõudis kohale neljas polk siis 99. laskurdiviisi vaid siis, kui hakati juba läbi suruma seda kiiru täpi hammustama kiilu, seda osa, mis juuda külal siis juba muidugi saksa hakkas mõtlema ka, et see pealetung ei saa enam edukas olla. Kuna siit järeldada Elva linna tagamaid enam tuua ei saanud, sest kõik tankid korraks lahingusse toodud Pole poole seal tanki üle poolesaja liikursuurtükitoodi lahingusse. Aga need pommitati, purusisin otsesihtimisega, samuti oli apiga lennuvägi, aga ometi suutis sakslast kala vallutada veel Tamsa küla samuti ka taustakülast liikuda edasi Jum nukramäe suunas panguli suunas. 181-ks laskurdiviisi komandör kindralmajor Pavel botab, Wow pani kõik mängu, võttis kõik oma reservi mehed alates sidemeestest lõppedes kokkadega ja viisis lahingusse mügramäe nimetatult kõrgustikule, tema oma vaatluspunkt. See praegu kannab kindralimäe nime siin keskpäevale, kui oli juba näha, tankilahing on vaibumas, vedas Ungru juba mõttetu, siin ka Viru-Roela Sernalidaabist anti siis raadiogramm kui Elva alla venelased panevad meeleheitlikud vastu siis Saksa tankidele maksjana surnuks sõdida. Aga see oli muidugi juba hilja, see on sellepärast juba üle poolesaja tanki ja liikursuurtükk oli juba siia. Elva ta Tammsaare teel oli juba puruks taotud, tankid põlesid ja siis, kui nähtid enam väljapääsu ei ole, siis muidugi anti käsk haavatuid mitte maha Ta ka mitte kaasa võtta, vaid kohapeal hävitada. Meie väeosade komandörid jõudsid kaheplatvormile, kus oli laaditud pääle, kui saksa leid haavatud ja surnud ja need tuli bensiini kõle valatud, põletasin Elva metsavaheliselt maa. Selline koletu roim oli veel põgenedes. Nüüd, kui tankilahing oli siin juba määratud läbikukkumisele, siis püüti põlema panna veel Elva linna esimene majas, mis süüdati loodetega terve Elvas uitab Jaan Kärneri kunagi kunagine eluase ja angerja tänavas 37. Ja see maja põles ära ka tuulevaikusega edasi midagi läinud ja Elva linn ja nii männimetsades ei peaaegu puutumata. Järgmine päev pommitati veel Elva, kes tänavaid, et veel suuremat maad puru saaks. Tankilahingu kulminatsiooniks kujunes väga traagiline sündmus praegusel kindralimäel oma vaatluspunktis lahingufinaali ajal. Kui kaks tankeri pääsunud Pangodi teed minema ühe tankimürsukillust, sai ta siis surmavalt haavata kindral maal botaapo 189. laskurdiviisi komandör, kes siis ka kindralimäel suri. Peatusime Espool Elva piirkonnas toimunud lahingutel üksik aselisemalt, sellepärast et kuulaja saaks pildi 1944. aasta suvelahingut Ta ägedusest. Eestimaa vabastuslahingud nõudsid punaarmeed suuri ohvreid kuid miski ei suutnud pidurdada tema edasiliikumist. Ja siis tuli see piiri. See käskkiri loeti raadios ette 25. augusti õhtul. Otseselt Tartu pärast algasid lahingud 23. augusti varahommikul, mil 67. armee 118. laskurkorpus alustas kahe diviisiga rünnakut vaenlase kaitse läbimurdmiseks tatra Unipiha Kolga joonel. Päeva esimesel poolel jõuti edasi Ropka hilbu joonele. Vaenlane avaldas tugevat vastupanu. Pealetungijaid ründasid õhust korraga kuni 35 Junkerseid, mida saatsid hävitajad sõidutada. Too oli meie vägede edasiliikumine aeglane. Korpuse 146. laskurdiviisi üks polk jõudis Variku jaamani, teine hõivas lemmatsi ja jätkas lahinguid ränimõisa pärast. Eriti edukas oli 200 kaheksakümnete teise laskurdiviisi rünnak. Õhtuks jõudis see Tartu-Ilmatsalu teele. 24. augusti hommikul asusid kõik väeosad eelmise päeva edu edasi arendama. 118. korpuse 146. laskurdiviis pidi pealöögi Tartule andma edelast. Tal tuli aga kogu päev ägedalt võidelda Variku raudteejaama ja ränimõisa pärast. 282. laskurdiviis ületas lahinguid, pidades letsi juures Tartu-Tallinna maantee, hõivas Kärevere silla Emajõel. See tema realiseeris Tartut kaitsvaid vaenlase väeosi. Lahingus Tartu pärast kandsid eriti suuri kaotusi belgia fašistid Leontegrelli poolt rindele meelitatud seiklushimulised Valloonia noored SS-diviisist Valloonia. Esimese nõukogude väeüksusena tungis 24. augustil Tartusse 116. laskurkorpuse 86. laskurdiviis, kes sisenes linna mööda Võru tänavat. Linnas algasid tänavalahingud. Keskpäevaks jõudsid diviisi eelosad koos 16. üksiku tankibrigaadi teise pataljoniga südalinnas Emajõe äärde. Vastupanevate vaenlaste gruppide likvideerimine jätkus. 25. augusti keskpäevaks laskis vaenlane õhku kõik sillad Emajõel forsseerida jõge käigu pealt südalinnas ei õnnestunud ja alles pärast luuret kell 18 forsseeris 26. laskurdiviisi 129. polgu teine pataljon praeguse jõesadamakohalt Emajõe platsdarm oli loodud. 25. augusti hommikul murdis Tartusse sisse ka 146. laskurdiviis, kes liikus piki Viljandi, Tartu ja Valga-Tartu maanteed. Kella seitsmeteistkümneks jõudsid selle diviisi väeosad Emajõeni ja alustasid selle forsseerimist. Nii sai Tartu põhiliselt vabaks. Kohe jõudsid Tartusse ka linna ja maakonna operatiivgrupid, meenutab Rudolf Meijel. Majad põlesid, lahingukära oli teisel pool jõge Veeaa surnuaia taga, sõjalejev asula kandis esialgu vee sõitsime läbi linna Riia maanteed mööda alla kesklinnas ka läbi seal praegune EPazeebõlesel täie hooga terved linnaosad seal üle jõe põlesid. Endine promenaadi tänav, see piirkond asusime Tähtvere pargi äärde ühte majja selle katoliku kiriku lähedal maa veel küll, ütlesin siis laos nüüd, et, et siin on natukene ebamugav koht, et annab, et seda kirikut leitakse arvata, et ta võib olla vaatluspunktiks ja seda võetakse nagunii tulistama kahuritest ja Nevades teis enam mugav koht ja, ja nii edasi ja nii edasi ja no mõne minuti pärast oligi esimene mürsk need, kes olid sõjaväes olnud, et see pauke ehmatanud. Nii, aga need, kes ei olnud sõjas, on, nendel oli muidugi see hirmus kärakas olige, nii ehmatuseks küll. Nii abilised, meil olid seal just põhiliselt partisaniüksustest tulnud mehed, hakkasime Hässa korraldama selliselt, et inimesed saaksid juba mõnepäevaselt täies ulatuses aga praktiliselt oma tööülesannete täitmisel asuda. Siin oli linnatuses otsekohe tarvis organiseerida kaubanduse asjus kla küsimust ja neid kõiki tuli alustada tühjalt, peaaegu tühjalt linnast, aga inimesi oli küll seal oli suurtes vanades kartuliladudes oli seal käisime neid välja rääkimas, alguses oli kole hirmunud ja andis neid rääkida, enne kui nad hakkasid uskuma. Etikett, ärge nüüd kartke, midagi ei juhtunud, tulge rahulikult oma kodudesse, vaadake, et siin kogu aeg käib tulistamised ja süütepommidega majad lähevad põlema, on tarvis kiiresti organiseerida kustutamist ja me lihtsalt ei suuda, kuid ei tule ka ise oma oma vara ja kaitsma ja päästma ja mul on meeles üks juhus platseebol, Jõgeva oli täitsa nagu täiesti Mei valduse siis Karotam käis neis Tartu riiklikus ülikoolis ja järgmine päev võtsime sakslasi sealt kinni ja solid seal ühes ruumis, kus ta sõitis, lukustanud ennast ja ja muidugi nad vastu ei hakanud ja võeti ära, aga nad olid siiski seal sees, kui partei keskkomitee esimene sekretär käis ülikoolis vaatamas niisuguses olukorras ülikonnas. Lisame sellele, et kahurimürina saatel nägi ilmavalgust ajaleht Uus Postimees mis viis tartlastele kätte vajaliku oodatud informatsiooni. Aga mis siis ikkagi Emajõelinnas sündis? Teavet palume taas Kaljula kirdilt. Tartu oli küll vaba, kuid meil on teada ka see tõsine oht, mis Tartut, ähvarduspõhjast ja isegi kirdest. Sest vaenlane oli ju suure Lohkvas veel vaenlane isegi Vasule all. Ja 28. augustil. Ta üllatas Tartu linna suure pealetungiga laeva Käreverenõela Kärkna joonelt ja sellest plasdarmid, mis olime põhja pool, Emajõgi juba loodud, see juba tuligi uuesti loovutada vaenlasele isegi palupõhja väikene küla koos selle silisaare rehesale, kus meie väeosad Jubaid laeva kaudu läinud, isegi need tuli uuesti vaenlasele loovutada, niiet põhja pool Emajõge jäi meil ainult Tartu linna kõige lähem ümbrus. Ja see andis muidugi vaenlase võimaluse otsesihtimisega kaugele lase Kaurides Tartut pommitada, kvartalite viisi. Vanemuine teater põlelt, Pauluse kirik oli ju alguses terve kõik linnad, Riia tänav põles leegiga, lõõmas nii et sir, midagi salata, päris kindel, tihti kõrgem ülemjuhatus boviga arvata, nii et nüüd on küllalt tankid ja raskesuurtükivägi Tartu alt ära, et lõuna poole anda ja see oli muidugi kahjuks vaenlasele ilmselt teada, ta hakkas ka Tartu pommitama, samuti koondas Tartu põhjaossa jälle raskeid tanke ja ründas nendega 28. 29. augustil Tartu linna Vasula kamara ja kuni kuni vahini välja Vaiges ühel päeval, kes kakskolm, kelle käest kätte isegi neid vōi mõis on kõvasti päevinäinud. Nii 30 august olid uuesti rünnakud, need 30 Augusel 60 tanki juba vaenlase käes ja tuli koloogid. Augusti kanis tuli Vasulani välja ja ründas uuesti Emajõe positsioone, meil 31 August vaenla sulus, ema lõunakalda siis meil juba need väiksed väeosa, kes olid jäänud sinna jänes ja muuge rajooni. Kui tooli tagasi meil kahurvägi samuti tankiüksused, siis, siis muidugi oli ka olukord kindel, et vaenlasel tsitartalt nii kergelt minna enam ära ei õnnestu. Aga kolmandal, neljandal, viiendal septembril oli Tartu linna jaoks nii mustad päevad, et mõnes polgus langes kolm-nelisada meest. Vaanial ründas suurest Lohkvast alates raaditaguselt territoorium peale kuni Vasuleni välja ja terve Tartu linna põhjaosa oli täiesti lahingutules. Tookord oli, oli täitevkomitee esimeheks Edgar Tõnurist. Tõnurist andis operatiivgrupile käsu, et operatiivgrupp peaks leidma omale siis paremat võimalust täitevkomitee viia kas Vana-Kuuste mõisa või siis Reola mõisasse. Kuid ometi need küsimused lahenesid, sest viienda õhtuks, kui vaenlane oli juba suutnud vahild isegi mõne tankiga uni Raadi mõisa müürideni laske sulatada siis viienda õhtus muidugi raugesid pääl täielikult. Ja kuuendaks oli juba lähevad. Et ühtegi rünnakut vaenlane on suuteline tegema, ei ole nii. Tulevahetus kestis, meie väed püüdsid mitu korda Tartus minna üle pärima back rajoonis Ihasta rajoonis kuid siiski kogu aeg jäi see lohva kant jäiga vaenlase kätte ja alles alles septembri 17 õhtuks täielikult vaenlasest vaenlase ohust vabaks. Vahetult pärast vabastus lahingute lõppemist algas kõikjal normaalse elu taastamine ja mitte ainult taastamine. Kui palju siis toimus muutusi inimestes endis, nendevahelistes suhetes, suhtumistes nagu alati olid esirivis kommunistid, kelle ümber kogunes Theo võimas aktiiv tublidest inimestest veel kord meenutamas Rudolf Meijel. Meie otsekohe asusime juba Põhja-Tartumaa valdades nõukogude võimu taastamisele ja Vena võtsite siis kõikides sellest üritusest osa. Istusin mootorrattal ja sõitsin vallast valda ja koos teise parteiga komsomoli komitee töötajatega. Siis viisime, nagu öeldakse, nendesse valdusse esimese käsu nõukogude võimu taastamise osas, eriti tahaks märkida just komsomoli osa. Tol ajal esimestel päevadel peale maakonna vabastamist oli meil isegi mõningad komsomoli liikmed olid partorgide ülesannetes. Kuna ta oli naguniiparteisse astumiseks ettevalmistamisel, siis meie vanad määrasin Eppar torgiks. Kuigi ta ei saanud tegelikult partorg korda, aga nad aga ta täitis patargi Daviese kohustusi. Aktivistid aastal olid tol ajal väga suurel hulgal parteisse. Ja selliselt alguses moodustasid partei kvaliteedigrupid valdadesse ja 46. aastal, millal mind edutati Harju maakonna parteikomitee esimeseks sekretäriks. Siis juba oli meil Tartumaa 43. vallas Kaspar parteiorganisatsioon. Kuid maal olid ees veel rasked päevad, kui klassivaenlane hakkas pead tõstma. See võitlus oli ohvriterohke, ent vaenlase ponnistused olid juba algusest peale määratud luhtuma. Kuid sellest edaspidi. Tänase saate lõpuks veel uue elu algusest Tartu linnas mis pidi taas tuhast tõusma. Esimeseks linna täitevkomitee esimeheks oli pärast linna vabastamist Bronislav võrse. Kesklinn oli kael pool, varemed keskel oli ainult kõnnitee ja sõidutee, kusjuures seal oli kahel pool sildid. Ettevaatust, ohtlikud varemed. No mis puutub tööstus, seda muidugi ei olnud, kommunaalmajandus oli ka rüüstatud ja lõhutud. Koon esimene kommunaalosakonna juhataja oli Puusta. See tegi määratu töö ära, veidisi kommunaalosakond organiseeris ta nii, ütleme nullist, aga elanikkonda aegamööda juure tuli ja kui mina linna tulin, siis oli seal juba ligi 6000 inimest. Ja see 6000 inimest endast kujutas ikkagi jõudu ja linna parteikomitee ja täitevkomitee aktiiviga. Hakkasime taastamistöödega taastamistööd, see on omaette peatükk. Tuleb ära ütelda, et inimesed hakkasid töösse palja kätega, armatuurraudades tehti kaardid, lauatükkidest tehti kanderaamid, labidaid ka kuskilt maha, seest leiti ja töö läks käima. Ja läks nii, et et pärast lõunat umbes nii kella neljast-viiest linn kihas ei ajanud neid seal keegi, nagu ütleme, suur agitatsiooni lippudega loosungitega välja, vaid inimesed olid errentoasmi täis, siis ta ta teadis seda, taastavad oma linna. Teisi tegijaid ei olnud ja no tulemused olid silmanähtavad nii-ütelda võrreldes teistega Tallinnaga. Me olime Tallinnast ees, õieti kohalikku kaadrit ei olnud, need olid Deboliseeritud sõjamehed. Ja enne palju oli neid nagu ma rääkisin, puust ajevel teisi nimetusi, need olid teed mehed, kes olid pilluki Luki all haavata saanud, aga need rivitud siis olid need esimesed kaadrimehed. Peale selle partisanid ka nendest tuli sai kaadrid. No ja palju oli saarlased patrioote, kes tulid lihtsalt ja pakkusid ennast. Kuigi tookord olukord oli siiski terav selles mõttes, et ümberringi oli vaenlane ja sa ei tundnud ju ära õieti kes sul vaenlane oli, metsades liikusid vaenlased ja, ja, ja, ja linnades oli siiski tehti kurja, aga siiski liinimisi leidus ja väga tublisid inimesi seda mäletan. See oli terviseosakonna räni. Tal oli ülikooli ainult pooleli, üliõpilasele läks ta frondile ja siis ta lõpetas ülikooli. Samal ajal oli ta tervishoiuosakonna juhataja ja kliinikute valitsuse ülemaks, oli siis Liinbergilise, murdis ka nii mitme mehe eest, küll ta oli professor, küll ta oli arst, üldoli, taastaja, kütraali, siis majanduse mees, kliinikud olid väga raskes olukorras. No näiteks kas või nii inimene tuli haiglasse siis haiglas ei olnud klaasi, inimesele kästi kaasa võtta siis kõik oma palitud ja tekid vista, Roli sellega kaeti siis haiged. Aga asi läks käima. Igatahes inimesed ilma arstiabita ei jää jäänud tänu nendele inimestele ja ka haigete arusaamisele, et kõik olid rahuliku pealsed, vabadus oli tulnud vett no peaaegu nagu ei olnudki, välja arvatud nüüd mõnes torus ja veetorn, see oli imekombel terveks jäänud, see oli õpetaja tänaval ei saanud anda praegu. Elektriga oli asi juba halve, elektrijaam oli ära hävitatud. Ja Ulila elektrijaam, enne kui sakslased minema läksid, Lassivad ka puhtaks. Nii lage plats oli. Seal tuli meile appi armee. Ja muidugi liiduvalitsus, me saime liikuma elektrijõujaama, mis endast oli viier, blattur raudteeplatvormil tulilas algas vana elektrivõrk ja seal oli siis ühtlasi ka küte, tähendab, turvas bulinagi jah, ja vot see oli olnud silda peal, sapöörid heitsid silla valmis, sellest sillast jätkus veel pärast sõda ligi 10 aastat, enne kui korralik betoonsild ehitati. Ja nii algaski balti rööpad maha, kaks tanki olid ees ja need vedasid rebastega siis rööbast pidi siis need vagunid kohale. Ja see ei lähe kaua aega, siis oli üks neli päeva oli jõujaam kohal ja ja kohalikud mehed, kes seal olid ja abi ka ja pandi käima. Kusjuures esimesed kütjad olid samad sakslased, kes olid seal jaama õhku lasknud. Need olid siin linna taga barakis, need olid vangi, oli siin külland ja need siis tegid turbarabas tööd ja eks nende küttega sime, kütsime seda jõujaamaga, tekivad oma patu tasaks nii palju, kuna tasa jõudsid teha. Nüüd Tarton vaba pea Tallinn pea, kodu ja isade talu siin sünnima liigama salli sust süda täis rõõmu ja.