Meie külast vasakule jääb Kubasouli jõgi. Paremal voolab lassi oja, mis kubiseb vähkidest, võlgastest ja üles kääritud püksisäärtega poisikestest. Üle kube souli viib vooga sild. Igal kevadel kannab suurvesi selle ära ja järele jäävad ainult vaiad. Ja ikkagi on meie küla kõige ilusam ja kõige vahvam küla kuurias. Ma armastan teda rohkem kui ühtki teist küla maailmas. Pole võimalik, et mina, vanaema, Illarion, ylikku ja minu koer Murada, võiksime elada kusagil mujal. Minu vanaema on tark naine, ta kinnitab mulle alati õppivalla roog, muidu jääd rumalaks. Õppimisest on vanaemale küllalt omapärane ettekujutus. Kardistusin rõdul ja ajasin valju häälega pähe gruusia keele grammatikareegleid. Äkki küsis vanaema. Mida sa seal tuubid, pojake? Tegusõna isikut, vanaema, kes seda enne kuulnud, et tegusõnal on isik. Isik on inimene, see ei ole see isik, vanaema. Isik on ikka üks ja see sama. Hea küll. Aga ütle mulle siis, mis on isik? Küsisin vanaemalt ja lõin raamatu kinni. Kiisik isik, isik on isik, istu vanaema sulandunud õppimata ja ma panen sulle kahe. Küll ma sulle näitan kahte. Jookse kohe ja pane kits köide, muidu sa oled niisuguse nahatäie, sa ise ka pärast oma nägu ära ei tunne. Ütle mulle veel ühte asja, vanaema ja siis ma lähen kohe. Mitu isikut on olemas? Isikuid on olemas, niisama palju, kui palju on olemas inimesi maa peal. Isikuid on olemas, igasuguseid, mõned isikud elavad ilma isikutunnistuseta. Need on väga kahtlased isikud. Ja mõned sulid ka. Ja on küll, nagu näiteks meie Postimees kisub ümbrikupeolt margid ära ja pärast ütleb, et olid ilma margite sina maksaga rubla peale. Aga missugune isik, mina olen, vanaema? Sina oled võllaroog, säniga, logard, kelm, väänkael, pagan ja lobamokk. Kurjas ei oska ükski naine nii hästi sõimata kui minu vanaema. Aga mina tema vananemist ei karda, sest ta ütles ükskord ise. Ära karda, minu süda õnnistab sind, kui ma sinuga taplen. Vanaemal on oma arvamus ka hariduskomissariaadi selle südametu määruse kohta, mis näeb õpilastele ette kuus koolitundi päevas. Mina omalt poolt ei anna vanaemale rahulolematusega küll kunagi põhjust. Ma suudan koolis iga päev suure vaevaga neli tundi vastu pidada. Neljanda tunni ajal kaotan ma igasuguse ajaja mõõdutaju ja küsin oma pinginaabrilt üleliia valju häälega. Romuuli, kullake, mis sa arvad, kumb nüüd loojakarja läinud on, kas kell või kooliteenija? Roomuli irvitab õpetajaga, näitab minu peale näpuga, lausub sõbralikult. Tõuseb püsti Kasi klassist välja ja ära oma nägu koolis ilma vanemateta näitab. Ma ei küsigi, miks. Sest pärast sellist sõnavahetust segavad end asjasse ka kriiti ja joonlaud. Võtan vaikides oma Lätu ja loivan ukse poole. Järgmisel päeval toorme vanaema kooli, siis viib vanaema mu koolist koju. Sisvini jälle mina, vanaema kooli ja nii edasi. Võib vabalt öelda, et 10 klassi lõpetama koos vanaemaga. Minu arvates on see ainus taoline juhtum inimkonna ajaloos. Kui notherdumbatse oleks kirjutanud ainult ühe jutustuse sellesama mina, vanaema Iricoya Illarion, millest te praegu algust kuulsite oleks ta olnud ikkagi väljapaistev gruusia kirjanik. Niisugust mõtet on avaldanud kriitikud. Sõidan Gruusiasse, kaasas seesama raamat, mida vahetevahel uuesti lehitsen. Ja aina imestan, kui palju mahutab see lehekülgedelt väike teos. Kui hästi on suutnud kirjanik tabada rahvusliku koloriiti rahvuslikke karakterite jooni, seda tabamatut ja sõnulseletamatut, mis on ühes rahvuses sajandite vältel välja kujunenud. Ja Tbilisi tänavatel jalutades otsin ja imekombel leiangi vastu tulevates noorukitest raamatu, lõbusa peategelase suriku vasse, Lumitsiooni. Leian neid isegi autori, gruusia Kirjanike Liidu esimehe nodaardumbatse leedes pisut kelmikas pilgus, kui lõpuks tema jutule pääsen. Peab ütlema, et kerge see ei olnud, sest tema juurde jutulesoovijaid on nii palju, et esimesel päeval, kui Kirjanike liit tuleksin, see ei õnnestunudki. Teisel päeval oli ooteruum jälle rahvast täis. Sellepärast kujunes meie jutuajamine ka üsna põgusaks. Alustangi sellest samast jutustusest, millest eespool rääkisin. Raamat tuli mul noderdumbatse kabinetti minnes julgustuseks kaasas. Autorile oli see väljaanne tuttav. Meie kirjastus oli selle talle omalajal saatnud. Küsin, kuivõrd on teos autobiograafiline? Täiesti autobiograafiline jutustus ei ole, aga osaliselt küll. See on aeg, kui kirjanik elas sõja ajal maal koos vanaema ja tädiga. Nii et ta kujutab külaelu sõja ajal. Ja tükike on seal ka tema üliõpilasaastatest. Ta on lõpetanud majandusteaduskonna. Niisugused tegelased nagu iiliku ja Illarion olid ka olemas, kuigi mitte täpselt, niisugused autori fantaasia on siia üht-teist lisanud, nagu see kirjanduses ikka esineb. Jutustuses on palju huumorit. Tegevuspaigaks on kuuria. Kas selle kandi inimesed on üldse hea huumorimeelega? Gruusias on mitmesuguseid kohti, nagu ka Heetja kuurija kartli smanima. Curielased on kõige koloriitsem ja teravmeelsem rahvas, grusiin, laste hulgas. Kirjanik, kasutabki, nende teravmeelsust, nende rahvalikku huumorit. Ta on ka ise kuurialane ja talle on tihti öeldud, et ta on teravmeelne. Kuigi ta ise seda ei arva. Ja kirjaniku teravmeelsus ja vaimukus on nauditavad kuid tema teostes köidab eelkõige nende mitme kihilisus, mitmete meeleolude ja vaatenurkade ühtesulatamine. Naer ja nutt läbisegi. Ta on ise sõjaaja laps. Sõjast räägitakse nii jutustuses mina, vanaema, Eliko Illarion kui ka järgmises teoses. Ma näen päikest alaealise poisi pilgu läbi kellel nendele karmidele päevadele vaatamata säilib hea süda ja sõbralik suhtumine teistesse inimestesse. Jutustuse ma näen kõikest peategelasel. Sossol on kaljuühist surikuva Salumiitsega. Tõelab oma õpetaja ennast, tädi juures algab sõda. Jutustuse haaravaid lehekülgi on rindemeeste ärasaatmisest seen. Noorte pillimeeste puhkpilliorkester mängis hüvastijätumarssi. Siis panid pillimehed oma mänguriistad ettevaatlikult muru peale maha, jätsid kordamööda dirigendiga hüvasti ja ronisid auto kasti. Sel päeval nägin ma esimest korda nii paljude inimeste silmis pisaraid nii palju kannatavaid ehmunud nägusid. See oli nagu suure mõõnapäev Mil tagasi tõmbub. Laine jätab kaldale kalu, teokarpe ja laaste kõneldud jutustuses. Mind huvitab rohkem karakteri kujunemise teema, noore inimese kujunemine. Ma olen kuus romaani kirjutanud, seal on mitmesuguseid kangelasi. Aga põhimõtteliselt on seal üks kangelane tema näidatud mitmetes situatsioonides mitmetes olukordades Dumanis valged lipud. Seda teost oli meie vaatajatel võimalus näha Moskva Malaia branna ja teatri instseneeringu pealkirjaks süüdistuskokkuvõtte. Seal on niisugune mõte, et inimene ei ole fresko, et teda võiks vaadata ainult ühelt tasapinnalt. Inimene sarnaneb skulptuuriga, keda tuleb vaadata ümberringi igast kandist ja eriti sellest punktist, kust teda saab kõige paremini silmitseda. Sellepärast ma vaatangi oma esimese raamatukangelast surikova Salumiidsed järgmistes raamatutes. Mitmetest uutest aspektidest. Romaanis valged lipud on peategelaseks vaatleja. Tegevus toimub vanglas. Need, kes seal koos on, on rikkunud inimeste elu kümmet käsku, ütleb kirjanik. Seal on kuus vargad, bandiidid, mõrtsukad, altkäemaksuvõtjad, igasugused tegelased vaatleja silma eest möödub nende endi jutustuse kaudu nende senine elu. Ta on saanud juba suure õppetunni, et edaspidises elus ka ise mitte vigu teha. Valgete lippude peategelast on autor nimetanud süüta süüdlaseks. Kui inimest süüdistatakse, aga ta ei ole süüdi, siis võib-olla nii, et tal ei ole alibit, ei ole tõendeid. Ometi ta teab, et ta ei ole süüdi ja see sisemine veendumus annab talle jõudu. Kuidas tekkis konfliktitus ühelt poolt positiivsed kangelased, teiselt poolt negatiivsed, nende vahel toimusid karakterite kokkupõrked, see ei olnud kirjandus, ütleb nodardumbaatse. Kogu probleem on selles, et need negatiivsed ja positiivsed poolused on inimeses olemas. Ühel õlal istub kurat, teisel hingel. Ja kogu inimese mõte ongi selles, kes võidab. Ja ma valin oma tegelasi selle järgi, ütleb kirjanik. Kas võidab selles sisemises vastandite võitluses hea või kuri usk seadusse headuse võidusse, usalduse valgetesse lippudesse? Niisugused on eetilised lähtepunktid romaanis kus arutatakse süütu inimese süüasja. Kirjanik näib olevat ühel meelel Gabriel Garcia Marquezi ka, kes on öelnud. Solidaarsuse tundel, on minu jaoks täiesti selge sisu. Ma tahan öelda, et igas oma tegevuses on igaüks meist vastutav kogu inimkonna ees. Seesama mõte on juhtmotiiviks ka notar tumba tse loomingus. Headuse motiivi seob kirjanik mitmes teoses päikesekujundiga pimeda tütarlapse Hadja jutustusest. Ma näen päikest, lubavad arstid terveks ravida, kui ta näeb päikest. Päikesekujund esineb ka romaanis igaviku seadus teose peategelase, infarktiga haiglas viibiva kirjanik patsiana unenäos. Ta näeb und, et päike on suremas. Värviline vikerkaar ümber, pea seotud jõuetud käsivarred külgede pealt alla rippumas. Lamas päike hiiglaslikul hõbedas tasemel teadsiks igilumega kaetud Kazbeki mäetipp ja hingas raskelt. Päike jättis eluga hüvasti. Päike oli suremas. Tema asemees põlvitasimbatsiana, lisa joram ja bulika ning käsi taeva poole tõstes anusid hinge, heidavad taevatähte päike ära jäta meid maha. Ära sure, suur päike. Pisarad nende silmadest voolasid vahutavate jõgedena mööda Kaukasuse mäeaheliku alla ja langesid kohina ning uigamisega sügavikku, kus keerles uttu ja pilvedesse mähkunud maha. Päike lamas hiiglaslikul hõbedas tasemel ega suutnud enam tõusta. Ta oli ilmunud varahommikul nagu tavaliselt Kaukasuse kohale tõusnud kikivarvul ja pidi just taevalaotuses lendu tõusma kui tundis rinna sätti teravat kõikkimatvat valu. Päike varises alguses ühele Sis mõlemale põlvele. Langetas oma vaevatud pea Kazbeki nõlvale. Jäi niimoodi Kaukaasia hiiglaslikule valgele asemele lamama. Kogu inimkond jälgis läbi päikeseprillide ja tahmaklaaside hinge, heidavad päikest sest tema nagu kõik surijad muutus enne surma veel 1000 korda ilusamaks, heledamaks täiuslikumaks kui varem. Hariliku silmaga teda selles agoonias vaadata oli peaaegu võimatu. Inimesed seisid linnatänavatel, sildadel, põldudel, teedel, majade katustel. Lapsed istusid puuokstel nagu ema, ootavad linnupojad ja vaatasid suud lahti, kuidas sureb päike. Oo päike, ära jäta meid maha, anus inimkond. Kuid tema hääl ei küündinud päikeseni. Täikey kuulnud, mida inimesed palusid. Ta nägi vaid nende väljasirutatud käsi ja hirmust pärani silmi. Mida nad tahavad? Küsis päike, silmad juba tuhkumas. Paluvad, et sa neid maha ei jätaks. Vastase patsiana nuuksudes. Sosistas päike ja sulges ühe silma. Ära saada meid hukka, eluandja langes isa joram tema jalgade ette. Mis sind vaevab, päike, ütle meile, kus sul valutab. Palus bulika läbi nutu. Ma valutab, ütles päike. Maa. Siis maaelu ja valu pole mitte sinu enda teha. Õnnistaja püüate sisa joram. Päike naeratas vaevaliselt ja testis elutu käe oma rinnale. Ma olen juba kaua aega suremas. Juba mitu sajandit on elu lahkunud mind ümbritsevatest planeetidelt. Kõiki minu keha koed ja rakud on juba surnud. Ainuke kehaosa, mis veel hingede mul eluvaimu sees hoiab, on maa minu rinnas. Kas teie inimesed, kes te nii paljude sajandite jooksul mind austanud ja kummardanud olete, seda tõesti ei näe ega tunne? Imestas päike. Kes või mis sa üldse oled? Päike küsis üllatanud patsiana. Mina olen armastuse läbi surnud inimeste leegitsev hõõguv hing. Minu elu toitub armastusest, surnud inimeste hingedest. Juba palju aega sureb maa peal inimesi rohkem vihkamisest kui armastusest. Maal on ära kuivanud mulle eluandev armastuse allikas. Mul on aeg surra. Kui te suudate maa peal elustada armastuse siis tõusen ma surnust üles. Mina päike. Anun teid, inimesi. Andke mulle tagasi mu elu, mis toitub inimeste armastusest. Andke mulle tagasi armastus. Ja ma tulen jälle teie juurde. Romaan igaviku seadus, mille eest kirjanik sai Lenini preemia, on mitmeplaaniline suure filosoofilise üldistusjõuga teos. Ühest vaatenurgast võetuna on see peategelase patsiana kujunemislugu cademonorgiga möödus sõja ajal. Teisest küljest on autorit huvitanud inimväärikuse inimeseks jäämise teema. Palusin kirjanikul lahti mõtestada mõiste igaviku seadus, mis on andnud ka teosele pealkirja. Romaanis on see lõik kirja pandud nii. Nägemiseni, lugupeetud professor, tõusis patsiaga. Kõike head ja unustage meie haigla asukoht, et teil ei tuleks enam mitte kunagi meie poole abi saamiseks pöörduda. Ka professor tõusis püsti. Ma lähen siit sügava rahuloluga, teie juures veedetud kaks kuud võrduvad kogumusenise eluga. Ma ei mõista. Nähtavasti peaks iga inimene elus ühe raske haiguse läbi põdema, et teha analüüsi elatud elust ja teistkordselt läbi käia kogu senine elutee seekord juba arutlevalt hindavalt. Selles suhtes osutas teie haigla mulle hindamatu teene. Minu arvates lugupeetud lubatsiana, ei nõua teie elutee mingit teistkordset analüüsi isi, vaidles professor vastu. Arvate, naeratas patsiana igal juhul eemalt paistab nii, kehitas professor õlgu. Need kaks kuud olid minu jaoks harukordsete avastuste ajaks. Mida uut siis avastasite? Igaviku seaduse. Mis te ütlesite? Hüüatas professor üllatavad. Igaviku seaduse, kordas patsiana. No kui nii, siis küllap on tal mingi formuleering olemas sellel seadusel naeratas professor ja muidugi ehk ütleksite ka mulle ja võite kindel olla, ma ei kavatse seda omastada ega ka kaasautoriks kippuda, naljatas professor. Igaviku seaduse mõte seisneb selles, et inimese hing on tunduvalt raskem kui tema keha. See on niivõrd ränk koorem, et ühel inimesel käib selle kandmine üle jõu. Seepärast peame meie inimesed kogu oma elu jooksul pürgima hingelise surematuse poole. Teie aitate minu keha surematuks teha mina kellegi teise, teine, kolmanda ja nii edasi kuni lõpmatuseni. Et kellelegi lahkumine meie hulgast ei paiskaks ülejäänuid tusse. Professor kuulas rabatult. Kui patsionali vait jäänud, seisis ta veel kaua mõtteisse vajunud. Olete väga keerulise seaduse avastanud, ütles professor pärast vaikust. Ja seda küll, nõustus patsiana. Ja teil on lootust seda ka ellu viia. Vastasel korral ei tasuks eladagi. Ja muide, siis poleks ma praegu eluski patsiana ulates professorile käe. Nad seisid väga lähestikku ja patsient ei pidanud vastu ning embas doktorit. Lausus professor vaikselt. Teil poleks tehissüdamega midagi peale hakata, teie sellega elada ei saaks. Ja kui patsiana tundis oma õlgadel professori soojadegemalde hellitavalt survet, siis mõistis ta, et igaviku seadus toimib. Mis kasu on ühiskonnal, kirjanikust? Missugune on kirjaniku missioon? Kaks aastat tagasi, kui kirjanik esines televisioonis, siis esitati talle samuti iseküsimus. Ta ei eralda ajastuid, vaid arvab, et kirjanikul on alati üks missioon. Gruusias oli niisugune vaimne isa, luuletaja, hilja salt saladuse. Talon luuletus. Mind määrab päevas, aga kasvatab mind maa. Aga jumalaga räägin sellepärast, et viia oma rahvast edasi. Sellepärast ma arvan, ütled noderdumbatse, et kirjaniku missioon on tohutu suur. Kui rahvas kuulab kirjanikku, kui kirjandus on niisugune jõud siis võib mägesid paigast nihutada. Kuninglikul nägi esimest korda Harriet Beecher tööd, siis ta imestas. Selle raamatu tõukel algas ju tegelikult Ameerika kodusõda. Lincoln ütles, et kas tõesti see väike naine alustas kodusõda. See raamat oli muidugi impuls, sädemest tõusis leek. Nii et kirjanikul on väga suur mõju, kui rahvas teda loeb. Gruusias austatakse kirjanikke väga. Noderdumbaatse toob võrdluseks isegi vene lugejate austuse vene kirjanduse suurkujude Tolstoi Tšehhovi kurki vastu. Niisama austatakse kirjanikke, Gruusias. Hiljatsastavad siia juurde tagasi tulles ütles tõmbatse, et saavad, saavad see jutt apteeki Gruusias 1907. aastal. See on gruusia rahva traagiline hädiblik. Missugune jõud pidi vastaste silmis olema kirjanikul Ta tapeti? Teda kardeti, kartsid reaktsionäärid, kelle vastu ta võitles. Ta kõrvaldati elementaarselt, lasti maha. Kirjaniku missiooniks on viia oma rahvast edasi. Kui kirjanik tunned, et rahvas kuulab teda siis tal peab olema jõudu ja ka õigus rahva nimel rääkida. Muidugi, kui rahvas talle selle õiguse annab. Kununeviivne Gruusia Kirjanike Liidu majas ja mu vestluskaaslaseks on Kirjanike Liidu esimees. Siis läheb jutt loomulikult ka praegusele gruusia kirjandusele enega küsinud, mida tähendavad need lõvi ja tiigritopised selle suursuguse vana maja fuajees. See on sümboolne, ta on sellest isegi ükskord kirjutanud, et see on Kirjanike Liidu vastuvõtukomisjon. See on ühe konjakitöösturi maja, ta oli metseen, toetas kunsti ja kirjandust, saatis üliõpilasi välismaale õppima. Siin on käinud koos niisugused kuulsad kirjanikud nagu hiljad saksa vaatse, Sereteeli, saksa veela aba šviili. Pärast revolutsiooni maja natsionaliseeriti ja läks Kirjanike liidule. Kui see 1921. aastal asutati. Topised jäid alles, kui reliikviad. Kirjanike Liidu nimekirjas on ligi 500 inimest. See on üldse kokku alates liidu asutamisest. Väikese rahva kohta on seda muidugi palju. Gruusias on kirjandusega arenenud, kirjandust armastatakse ja loetakse palju. Luule on alati domineerinud, kuulume ju poolenisti Aasiasse ütletumbatse, kuigi peame ennast eurooplasteks. Idamaade mõju on olnud väga suur, samuti Helenistliku kultuuri mõju proosas. Niisugust suurkuju pole olnud nagu Rustaveeli luules. Viimasel ajal on roosa siiski elavnenud. Palju on tõlgitud seda vennasrahvaste keeltesse. Ka välismaal on ilmunud mitmeid gruusia kirjanduse antoloogiaid. Ka on mitmed luuletajad proosasse üle läinud, näiteks Otar silatse tardunud otse alustas samuti luuletajana. Nüüd kirjutate luulet koolieelikutele oma lastelastele. Ta tõuseb püsti, läheb kapi juurde ja võtad sealt välja oma seni viimase raamatu jutustuse kuka ratsavenekeelse tõlke, mille mälestuseks kaasa saan. Lugesin selle väikese raamatukese läbi juba kodus olles. Ja seda lugedes oli tunne, et viibin jälle Tbilisis. Seekord sõjaeelses Tbilisis, mille ühes linnajaos peab korda miilitsaleitnant Georgi tus uras viili hüüdnimega kuka ratsa. Ka selles teoses on kirjanik truuks jäänud oma traditsioonilisele problemaatikale võitlusele hea ja kurja vahel kujutades seda elavate rahvuslike karakterite kaudu taustaks elav, otse hingav ja pulbitsev suur linn. Nii reljeefseks suudab ühe maanurga ja selle inimesed muuta ainult suur kirjandus. Hüvasti jättes räägin moderdumbatsele Ain Kaalepi gruusia luuletsüklist mis ilmus Loomingus. Esimene luuletus lõpes mõttega hüvasti põhjamaa, kus ei usuta Ulmi. Kas lõunas usutakse? Kirjanik on see inimene, kes kõige rohkem usub unistusi ja muinasjutte. Selle tõttu on ta võimeline ka tänapäeva elavaks muutma.