Tere päevast, kell on saanud üks, algab saade 50. nädal nädala sündmustest teeb ülevaate Uku Toom. Alustan täna rahvuslane talvisest temaatikast, konkreetsemalt Nato tegevusest. Sest mida aeg edasi? Seda rohkem puudutab see tegevus ka vahetult Eestit ning meie arengut Brüsselis oli koos NATO nõukogu. Teiste sõnadega tähendab see, et koos olid NATO välisministrid. Eesti ajakirjanduses on Päevalehe initsiatiivil hakanud kergelt hoogu võtma arvamuste vahetus selle üle, kuivõrd kasulik NATO liikmeks saamine Eestile üldse on. Seni kuni keegi vastupidist tõestanud ei ole, loetakse aktsiooniks, et meile on kasulik NATOsse astuda ja et me ka tahame seda teha. Ainuke halb asi on praegu see, et NATO ei ole meie kiiresti vastuvõtust huvitatud ning seda ka erinevatel tasanditel välja on öelnud. Muidugi leidub palju ka neid poliitikuid, sealhulgas läänes, kes on valmis mitmel erineval põhjusel kinnitama, kui väga nemad Eesti kiiret NATOga liitumist pooldavad ja kui lähedal see tegelikult on. Huvid võivad siin olla vägagi erinevad, ei tasu neis alati suuri omakasupüüdmatult sõpru näha. Ehk nagu märkis Soome peaminister Lipponen, Läänes leidub alati neid, kes on valmis Soomet kaitsma viimase soomlase ja Eestit viimase eestlaseni. Kuid see annab Eestile taas taas ikka põhjust oodata, mida järjekordsel nato foorumil öeldakse ja ehk on midagi nüüd muutunud meile kasulikkus suunas. Ning mida öeldi seekordsel NATO nõukogul, sõna Madis Mikola Brüsselis. Veel aasta tagasi arvati, et NATO-ga liituvate riikide nimekiri valmib käesoleval aastal. Kuid nagu Euroopa liidule, nii ka maailma võimsaima sõjalisele organisatsioonile on laienemine ehk nagu siinses kõnepruugis kasutatakse avanemine suureks suutäieks läbi hammustada. Brüsselis kohtunud NATO liikmesriikide välisministrid ehk NATO nõukogu otsustas, et NATO tippkohtumine, mis toimub järgmise aasta kaheksandal kuni üheksandal juulil Madridis peab nimetama need riigid, keda palutakse liitumisläbirääkimistele. NATO peasekretär Javier Solana rõhutas pressikonverentsil, et alles juulis selgub, kas liitumisläbirääkimistele kutsutakse üks või enam riike. Alliansi välisministrid otsustasid, et NATO laienemine saab teoks 1999. aastal. Samas on viimased vähemalt pool aastat Lääne ajakirjanduses spekuleeritud, et Balti riigid jäävad NATO laienemise esimesest ringist tõenäoliselt välja. Briti välisminister Malcolm riskinud vastates Eesti raadio küsimusele, kas NATO-l on mingi julgeolekuplaan selleks puhuks Sept Baltikumi jaoks rõhutas samuti, et alles juulis selgub, kes ikkagi kutsutakse liitumisläbirääkimistele ning Euroopa Liiduga ühinemine on julgeoleku garantiiks. Ameerika Ühendriikide riigidepartemangu ehk siis välisministeeriumi esindaja Nicolás pööndus ütles, et USA on toetanud ja toetab edaspidi balti riikide iseseisvust tuletades meelde USA tugevat survet Venemaale viimase vägede väljaviimiseks Baltikumist. Kahjuks polnud riigidepartemangu esindaja midagi lisada, kuidas täpselt ikkagi balti-poliitikat NATO-s lähitulevikus ajama hakatakse. Siinkohal on südantsoojendav lugeda Islandi välisministri seisukohta, kes oma kõnes NATO nõukogule tegi ettepaneku alata liitumisläbirääkimisi kõigi kandidaatriikidega korraga ning protsessi käigus alles valida välja sobivad. Islandi välisminister haldur Askrimisson pidas seda ettepanekut eriti oluliseks just Balti riike silmas pidades. Strateegilisi otsuseid teevad NATOs aga teatavasti suuremad riigid, kui. Seniks jääb Eesti osakese võimaluste piires osaleda NATO partnerlusprogrammides, mis juba lähitulevikus muutuvad aina ulatuslike maks. Kuulame nüüd, mida arvas nendest probleemidest Brüsselis NATO koostöönõukogu istungil osalenud Eesti vastne välisminister Toomas Hendrik Ilves. NATO jätkab oma sihikindlat poliitikat, mitte nimetada ühtki riiki ega grupp riike, nii et selles osas ei olnud mingeid muudatusi siinsamas, aga peame olema alati realistlikud ja mõtlema põhjalikult selle üle, et kuidas edasi juhul kui üks või teine variant osutub meile selleks variandiks, milleks ta osutub. Ja siin on väga oluline, et me juba praegu ja Eesti praegu suudaks seda protsessi mõjutada nii et see kulgeks meedias soodsalt ka siis, kui see kulg kas meile kõige soodsamalt. Nii et need olid mõned väga konkreetsed ettepanekud siin täna, mis yldiselt võeti suhteliselt hästi vastu. Samuti avaldasime ka mõned mured, siin see otsus, mis langetati NATO riikide poolt teha Atlandi partnerlusnõukogu, mis siis tooks kokku näksi, mis on praegune see, see nõukogu kokku siis PSP programmiga on vähemalt põhimõtteliselt päris hea idee ja nii nagu näiteks ameeriklased näevad seda ja tuletage meelde siiski naftat juhivad, ameeriklased on, see on peaaegu nato ja oleks, ütleme, vaheaste NATOsse, pürgivat riikidele. Ja mis on siin oluline Nil vähemalt nagu see kirjeldati meil ameeriklaste poolt, see on nato ilma viienda artiklit. Mis on see artikkel, mis käsitleb seda kohustuslik. Kui kõik ühe, üks kõigi ja ma arvan, et täna oli ka üks Eesti diplomaatiale samuti väga tähtis kohtumine Eesti vabariigi välisministril nimelt Vene kolleeg Jevgeni Primakov, palun paar sõna, mis oli nüüd selle asja tulemus. Me saime teineteist tundma õppida, me tulemus oli veel ka, et me saime teada, et Me vist järgmise kuu aja jooksul ei saa alla kirjutada piirilepingule ütleme, need on need vähem huvitavad tulemused, võib-olla positiivsemad hulka oli see, et meie tegime selgeks ja üldiselt jää nõusse. Sellega piiriküsimuste puhul ei ole mingit seotust ega saa olla mingit seotust mingite muude küsimustega. Ja Venemaa jäi selle seisukohaga siis laias laastus nõus. Nad ütlesid, no eks me siis ürita neid käsitleda neid probleeme paralleelselt, aga nagu ütles mulle ka siin kõrge Rootsi diplomaat kes oli kuulajalt selles paralleelsus, et paralleelsus siiski tähendab, et asjad ei lähe kokku klassikalises geomeetrias. Nii et vähemalt see põhiline positsioon, mis Eestis on alati olnud ja see jäi püsima, et me ei saa siduda piiriküsimust ühegi teise küsimusega. Ning arvamusi veel kaugemalt sealt, mis tegelikult NATO ongi ehk Ameerika ühendriikidest. Mida arvab NATO laienemisest USA ajakirjandus, sellest annab nüüd ülevaate Ilmar Mikiver. Washington Times paremal tiival avaldas teisipäeval eriväljaande, kus sõna võtavad NATO laienemist pooldavad valitsuse ja kongressi liikmeid niinimetatud liberaalsed lehed, Eesti mõistes siis vasakpoolsed, see tähendab New York Times ja Washington paust sõdivad aga ägedalt NATO laiendamise vastu. Nad väidavad, et üritab asjata Venemaad et Venemaa on praegu nõrk ega ohusta kedagi. Et NATO on külma sõja igand. Ning et USA kongress ja rahvas ei kiidaks iialgi heaks sellega kaasuvaid uusi kulutusi. Reportaažid Brüsselist aga võtavad omaks, et laienemise otsus on nüüd pöördumatu. Eriti kus Vene välisminister Primakov nõustus NATO poolt pakutava NATO-Vene erihartaga. Ning et juulikuisel tippkonverentsil Madridis antakse üle esimesed liikmeks astumise kutsed uutele kandidaatidele. On tõenäone, et Balti riigid nende hulka ei kuulu, kirjutab New York Timesis väliskommentaator Trei võtmi. Kuid võtnyon imponeeritud Eesti välisministri Toomas Hendrik Ilvese sõnavõtust Brüsselis. Ilves rõhutab Nato liidritele, et Euroopa turvaprobleemi peab nägema pikas perspektiivis moraalsete väärtuste taustal. Välisminister Ilves ütles, tsiteerin. Selline NATO laiendamine, mis jätab mulje, et demokraatlike soovi avaldanud maid on tagasi lükatud eirab julgeoleku jagamatus printsiipi ja seab küsimärgi alla rahalised väärtused, millele kogu allianss on rajatud üheksa umbsõlmeks. Siinses Nato vaidluses on küsimus, kas tähendab alliansi laiendamine Euroopa uut jagamist huvisfäärideks. See on venelaste standardväide ja seda jagavad ka liberaalsed lehed, nagu New York Times ja Washington paust. Vastupidi NATO laiendamine teenib Euroopa integreerimist, ütlevad kõik Washington Timesi ekstra väljaandes sõna võtnud riigimehed eesotsas kaitseministri William Perry ja julgeoleku peanõustaja Anthony Leikiga. Brüsselis oli Lääne poliitikute konsensus, sama. NATO laienemine tähendab mandri integreerumist ükskõik kas koos Venemaaga või temast lahus. Öelgu venelased mistahes. Selle kohta lausus Brüsselis üks kõrgem USA ametis järgmist. See on juba kord, venelaste viis. Linnad mängivad malet ja nii nad peavad läbirääkimisi. Ega nad ei jäta jonni, vaid kaebavad NATO laiendamise üle kuni lõpuni lootes rohkem järeleandmisi välja tingida. Kuid nad peavad ükskord aru saama, et isegi kui läbirääkimised NATO-Vene eriharta üle takerduvad jätkub NATO laienemisprotsess. Kava kohaselt. See oli siis NATO poliitika kohta välismaalt veel nii palju, et täna algas Iirimaal Dublinis veel üks esinduslik foorum Euroopa Liidu tippkohtumine. Seal on osalemas ka Eesti peaminister Tiit Vähi ja välisminister Toomas Hendrik Ilves. Aga Dublinis otsustatust räägime pikemalt hiljem, tegelikult ka juba tänasest päevakajas. Nüüd aga tagasi Eesti ja Venemaa suhete juurde, mida ka eelpool juba põgusalt puudutati. Möödunud nädalal oli Eestis kauaoodatud vene ekspertide grupp. Initsiatiivi nende kutsumiseks avaldas Eesti. Ning nagu arvas välisminister Siim Kallas, tookordne välisminister, et venelased saaksid veenduda, kuivõrd ekslikud on nende eesti poolele esitatud süüdistused. Kuivõrd siin käinud Venemaa välisministeeriumi töötajad ekspertide mõõdu välja andsid, on omaette küsimus, sest nende sõnade kohaselt ei tulnud nad siia ei probleeme tundma, õppima ei hinnanguid andma, ei otsuseid tegema, mis, nagu kõik ekspertide ülesannete hulka peaks kuuluma. Meie välisministeeriumi pressiesindaja Jüri Arusoo esitles külaliste visiiti nii. Paaritunnise kohtumise käigus lepiti kõigepealt kokku edaspidistest põhimõtet, mille järgi töötama hakatakse, noh näiteks selles, et mingisugust ühist ekspertgruppi ei moodustada see tähendab, et tegemist on kahe eraldi ekspertgrupiga eesti ja vene omaga. Samuti leiti, et kumbki grupp esitab pärast Eesti kohtumiste lõppu omavalitsusele soovitusi kuidas humanitaarküsimuste tasandil edasi suhelda. Seda mõistagi juhul, kui leitakse, et on, mida soovitada. Nüüd selle lõppenud kohtumisel esitas Vene pool oma arvamused kõnealustes küsimustes, see tähendab venekeelse elanikkonna olukorrast Eestis samuti välismaalasi puudutavast seadusandlusest. Üksikasjadesse ma ei tahaks praegu laskuda, sest nagu meie ekspertgrupi liikmed märkisid, tulistasid Vene eksperdid juba praegu, et pärast ühepäevast viibimist Eestis tuli neil juba üht-teist oma varasemat, sest arvamustest korrigeerida ja loodetavasti muutuvad nende seisukohad veelgi pärast seda, kui juba meie poole eksperdid esitavad oma seisukohad nendes küsimustes ja rohkem saavad tutvustada oma seisukohti. Aga lisaks sellele on siis vene ekspertidele ette nähtud programmi järg mitmeid muid kohtumisi, näiteks Euroopa koostöö- ja julgeolekuorganisatsiooni Eesti missioonis külastavad Inimõiguste instituuti ja õhtul kohtuvad veel vene fraktsiooniga. Jüri Arusoo arvamused, eksperdid oma seisukohti muudavad, ennast ei õigustanud. Külaliste visiidi esimestel päevadel olid meie infoagentuurid rõõmsad. Venelased ei tee meile mingeid etteheiteid. Meeleolu õigemini ütleme siis ajalehtede pealkirjad tuletasid meelde vanu aegu, kui rõõmustati. Ka kontrollid on siinse olukorraga rahul. Eestis valitses idüll ja kodurahu näidet, isegi siinsed venelased ei torma kaebustega oma rahvuskaaslaste juurde. Vähemalt võis nii aru saada Eestimaa ühinenud Rahvapark ei liidri Viktor Andrejev intervjuust Eesti raadiole. Mina nagu selle riigikogu õiguskomisjoni liige tutvusin neid selle seadusandlusega, mis praegu käib, vaid toimub meie riigikogus ja Deletasin nende positiivse seadusandluse, mis on toimunud sellel aastal. Meil on võetud mittetulundusühingu seadus, mis annab siis nagu õiguse mittekodanikele ka ühenduse looda ja siis mitu teise veel. Need olid niisugused positiivsed momendid, probleemid on olemas ja nad on seotud välismaalasest seadusega kodakondsuse seadusega ja need sõjaväelaste pensionäridega. Ja Me ütlesime oma nägemust nende probleemidele ja see kohtumine toimus väga sõbraliku atmosfääris ja ma sain aru nii, et nad ei tulnud siia teha oma ettepanekut Nixon kategoorilise formis. Nad ainult seletavad oma Vaat on selle eksperdikomisjonile, vot seda ma ei saanud aru ja ei saa teile ka seletada, missuguse mandaadiga nad tulid. Aga ma sain aru nii, et nad nagu realiseerivad seda kokkulepe, mis on saavutanud Petrosovotskis Siim Kallase ja Primakov vahel. Ja ma arvan, et see ei ole viimane kohtumine ja ma ütlen teile otse, et niisugused kohtumised on vaja teha, et seletada oma nägemuse siin Eestis ja nad siis seletavad oma nägemuse ja siis dialoogivormis, ma arvan, need positsioonid lähenevad ja iga pool saab aru, toimub, ütleme siin Eestis kaasmaalastega. Lõpuks selgus loomulikult, et arvamus, nagu avaks vene ekspertide külaskäik idanaabri silmad meie headele kavatsustele, osutus pehmelt öeldes ennatlikuks. Moskva külalised ei teinud etteheiteid üksnes seetõttu, et see ei kuulunud nende ülesannete hulka. Küll aga teatasid nad üsna selgelt, et nende varasemad seisukohad said Eestis kinnitust. Et venelaste õigusi Eestis rikutakse, jäeti ilma kodakondsuse nullvariandi, ta ei saa siin normaalsest olukorrast juttugi olla. Vastukajad Moskvast endast on seni veel sisuliselt saabumata ja ilmselt tegi Eesti pool üsna õieti, et kohe uut kohtumist kokku ei lepitud. Eriti kui arvestada asjaolu, et piirilepingu sõlmimine lükkub tahes-tahtmata edasi. Eesti on nüüd taandunud uutele rajajoontele. Tartu rahu mainimisest oleme loobunud ja kinnitame nüüd, et piirilepingute ta mitte mingil juhul siinse venekeelse elanikkonna õigustega. Siin tuleb taas meelde Euroopa ja sealsed seisukohad. Ühelt poolt avaldas NATO peasekretär Xavier Solana Eestile tunnustust, et me oleme piiriküsimuses nii paindlikud olnud. Seega võib oodata teatud survet Venemaale piirilepingu allakirjutamiseks. Teisest küljest räägitakse meile, kuivõrd suurt tööd peame me tegema uute seaduste vastuvõtmisel ja vanade kooskõlla viimisel Euroopa Liidu nõuetega ja pole üldse kindel, et mingil hetkel ei selgu, et vastavalt Euroopa tavadele ja ihade suhete säilitamiseks Brüsseli ja Moskva vahel peame me hakkama muutma ka mõningaid venekeelse elanikkonna olukorda reguleerivaid seadusi. Ootame ära järgnevad kontaktid, seni üks ajaloo alane meenutus muusika vallast. Ja ei. Ta. Teeb reklaami püüda Molga Eva ääre. Ta ei aruta. Rea. Käärivaruga. Piirilepingu võimalik sõlmimine on kutsunud esile uue diskussiooni. Vahepeal üsna vaikseks jäänud Isamaaliit on asunud taas resoluutselt kaitsma Tartu rahu ja sellega ette nähtud piire. Piiri võimalik korrigeerimine oli jutuks ka mööduval nädalal. Sõna tunnega elamine. Me oleme kuidagi liugumas üsna ebamääraselt ja libedale, ühepoolsete järeleandmiste teele oma suhetes Venemaaga. Ma kordan veelkord, meie suhete parandamine Venemaaga on vajalik, normaalsed suhted on kindlasti võimalikud ja Me teeksime omalt poolt kõik, et seda saavutada. Samas on ajalooline kogemus suhtlemisel Venemaaga õpetanud seda, et riik või ka isik, kes ei ole väga kindel oma seisukohtades ja kes need ise ei respekteeriv, täie tõsidusega ei võta, ei saavuta mõistmist ka meie suure partneri poolt, veel vähem siis kasulikke kokkuleppeid. Tunne Kelam osutas seejuures olukorrale, kus me oleme jätnud väärtustamata oma kannatused ja ohvrid näiteks ka Tartu Rahu piirid on välja võideldud vabadussõjaga. Diskussioon nende piiride üle on olnud formaalne ja pigem niisuguse suunaga, et kuna Venemaa poolt pole mingeid muudatusi ette näha, siis Eesti peab niikuinii järeleandmistele minema. Kui me oma kannatusi ja seda, mis järeleandmisi me teeme, milliseid ohvreid me peaksime tooma ka mõistliku kompromissi huvides, kui me neid ise ei väärtusta ja me rahvusvahelist avalikkust nendest ei teadvusta siis me ka väga midagi väga olulist nende järeleandmiste eest ja saavuta, välja arvatud see, et kerkivad uued nõudmised uuteks järel andmisteks mida väljendas ka Vene välisministeeriumi osakonna juhataja äsja oma seisukohas, et eesmärk on ikkagi nullvariant kodakondsusesse. Pressikonverentsil käis Mall Mälberg Isamaaliidu kinnitused, et me peame väärtustama oma kannatusi, on teadagi õiged, aga ei vii kuhugi, kui ka venelased väärtustavad omad kannatused sest kui me räägime lahingus langenute arvust, siis pole meil venelastele midagi vastu panna. Tuletan meelde, et vene rahvuslaste üks põhisüüdistusi Mihhail Gorbatšovile on see, et ta reetis 20 miljonit suures isamaasõjas langenud kui lubas eralduda Ida-Euroopal, Balti riikidest rääkimata. Mis puutub rahva arvamuse teadasaamisse, siis oleneb see arvamus teadagi küsimusest ja siin pakub referendum väga laialdasi võimalusi. Muuseas, seda on näidanud ka eelnevad referendumid. Võib ju küsida, kas te soovite meie ajalooliste asualade loovutamist Venemaale ja saada suure tõenäosusega avastuseks? Ei võib küsida, kas te soovite, et piirilepinguga fikseeritakse piirina praegune kontrolljoon ja saada suure tõenäosusega vastuseks? Jah. Võimalused on väga laialdased. Jääb üle korrata tuntud tõde, et Eesti peab endale selgeks tegema, mida ta tahab. Mis on seejuures võimalik ja mis kasulik. On selge, et Tartu rahuga meile kuulunud alad võib Eestis omale tagasi üksnes Venemaa uue lagunemise korral ja ka seda üksnes siis, kui asjad kulgevad meile erakordselt soodsalt. Võib ju minna ka tont teab, kuidas Venemaa lagunemist ei soovi, aga praegu keegi ei idas ega läänes, sest see tooks kaasa prognaseerimatu olukorra ja äärmise ebastabiilsuse kogu maailmas. Teine võimalus on kinnistada praegune olukord rahuleppega ja ammutada sellest leppest, mis meile kasulik. Võib ju tegelikult nentida, et Küprost ollakse nõus võtma Euroopa Liidu liikmeks samal ajal kui seal valitseb äärmiselt terav piiri probleem Kreeka ja Türgi vahel. Aga samal ajal ei tasu unustada, et need mõlemad riigid on NATO liikmed ja seega USA poolt üsna lihtsalt ohjeldatavad. Venemaa puhul see teatavasti ju ei kehti. Ning selle teema lõpetuseks veel üks moment ei tasu unustada, et iga lepe on hetkelise situatsiooni fikseerimine. Jõudude vahekorra muutumisel rikutakse seda lepet nagunii ja sõlmitakse uus, mis vastab uuele olukorrale. Nii et võimalikke muutusi on meie ees igal juhul küll aga mõlemas suunas. Aga lõpetame nüüd rahvusvahelised suhted ja tuletame meelde, mida tehti möödunud nädalal Eesti riigikogus. Olulisi asju oli päris mitu. Teisipäeval arutas parlament õlleaktsiisi seda kodumaise õlle kasuks. Kas pole tegemist vaba turumajanduse kallale kippumisega, selgitab Toivo Jürgenson. Pigem just täpselt vastupidi selle seadusemuudatusega Eesti õlletootjad ja me loodame, et meie õlletootjad, nii täna kui ka tulevikus toimivad ühtlasi Euroopa majandusruumis meie õlletootjad satuvad samadesse tingimustesse või vähemalt võrreldavatesse tingimustesse oma Euroopa partneritega, milles on asi. Ka praegu kehtivas alkoholiaktsiisiseaduses diferentseeritakse õlletootjaid tootmismahu järgi ja kui selle diferentseerimise järgi loetakse Eesti tingimustes suurtootjaks tootjat, kes toodab 0,3 miljonit liitrit siis meie ettepanek on, et minna tootja mujalgi klassifitseerimise samadele või vähemalt suuruselt samadele suurusjärku teile nagu on mujal Euroopas. Kui enamikes Euroopa riikides loetakse suurtootjaks 20 miljoni liitrise toodanguga ettevõtet, siis meie ettepanek oleks, et oleks selleks piiriks 10 miljonit liitrit. Seega tõepoolest suurtootja jaoks on nii nagu Euroopas, nii ka Eestis, kui see seaduseelnõu läbi läheb, et õlleaktsiis kas viis või kuus krooni olenevalt kangusest ja keskmise suurusega tootjaks ehk siis 0,3 kuni 10 miljonit liitrit oleks siis vastavalt kaks ja pool ja kolm krooni ühe liitri kohta. Muudeti vabariigi valitsuse seadust, edaspidi kaotatakse mitmed ametid, selgitab pahur klaase. Valitsus tahab teatud muudatusi teha valitsusasutuste süsteemis. Me teame, et meil on hästi palju igasuguseid ameteid, me teame, et meil on palju inspektsiooni, nende ülalpidamiseks läheb päris palju raha ja paljudel juhtudel ei ole mõtet pidada, ütleme, dubleerivaid struktuure. Ja sellel eesmärgil said ka näiteks mõned asutused reorganiseeritud ja mõned asud asutused üle viidud ministeeriumi osakondade, eks. Miks see on hea? See on ennekõike hea, sellepärast et noh, näiteks kui meil on mingisugune amet, siis tema ülalpidamiseks on vaja teatud vahendid, seal on, ütleme, majandamiskulud. Seal on palk. Arvestused personaliarvestust ja selleks on vaja eraldi inimesi pidada. Kui nüüd see amet reorganiseeritakse ministeeriumi osakonnaks, siis võib olla üksikutel juhtudel kaotab keegi seal töö, aga ma ütleksin, et see on üksikjuhtumit. Küll aga hoitakse terve suur hulk ja tajutav hulk raha, kui selle pealt, et palgaarvestus läheb ministriks tõrjumile enam ei ole topelt vaja seda pidada, võib-olla ka transpordivahendit, mis on seal inspektsioonil, ametil, mis ei ole põhjendatud nende kasutamine, see lihtsalt jääb ära. Seega me võime öelda, et niimoodi hoitakse kokku rahva raha ühest küljest ja teisest küljest muidugi ka veel see, et noh, näiteks selline niinimetatud poliitika väljatöötamine, võtame näiteks ühe lihtsa näite, Te nagu keelepoliitika väljatöötamine, mis on praegu oli meil keeleameti peal, siis sellist asja oleks tegelikult otstarbekas pidada just nimelt ministeerium, kusjuures me teame, et põhiseaduse kohaselt teostatakse valitsemist läbi ministeeriumide ja ministeerium teostab eraldi. Nii et ma arvan, et see on järjekordne samm meie riigiasutuste optimeerimiseli optimiseerimisel ja et meil ametnikkond väga suureks ei paisuks. Ning parlament arutas ka kaasomandis oleva elamu erastamist. Seda küsimust helgitab nüüd Mihkel Pärnoja. Keeruliseks teeb selle seaduse praegu vastuvõetud kujul see, nii, et see osa kaasomandis olevast elamust, mis läheb nüüd selle seaduse alusel erastamiseks jagatakse osadeks ja nende osade erastamisel saavad kõik üürnikud küll osaleda, kuid osadeks jagamine toimub niimoodi, et enampakkumise puhul, kui kõik üürnikud osalevad, ei saa kõik üürnikud kaasomanikeks. Nendest jäävad üürniku staatuses eraldi ja et nagu jagaks, üürnikud kahte gruppi pärast seda, kui erastamisprotsess on läbi viidud, ühed need, kellel tekib omandiõigus ja teised need, kellel seda ei teki. Mina seda probleemi nii väga tõsiseks ei pea, sellepärast et ka üürnike õigused on kaitstud ja uued kaasomanikud saavad endale selle omandiõigusega kaasa ka teatud kohustusi mida nad peavad seaduse alusel täitma. Aga protsess ise, kui ta käivitub, võib tekitada alguses teatud vastuolusid ja eelkõige keeruline selle võimaliku tulemi seisukoha pealt. Nende pingete seisukohad, kus võivad tekkida Valitsuse teisipäevasel pressikonverentsil räägiti juba rohkem üldisest kui üksikust rohkem sellest, mis on vaja teha kui sellest, mis tehtud. Peaminister Tiit Vähi. Eesti on olnud edukas nii välispoliitiliselt kui ka sisepoliitiliselt välispoliitika edu, nagu ütles Toomas Hendrik Ilves, on põhinenud Eesti sisepoliitilisele edukusele. Meil on väga vähe aega. Lähema kuue kaheksa kuu jooksul otsustatakse, kas Eesti on esimeses grupis Euroopa Liiduga liitujate hulgas Medeklareerimiseda. Kas me ka teeme meda, otsustasime veel kord, et kõik ministeeriumid võtavad sellist välispoliitilist ülesannet nagu ka Euroopa Liiduga ühinemine järgmise aasta esimeseks prioriteediks ja vaatame ümber teatud küsimused seadusandluse ettevalmistamise kavadest, võib-olla need, mis on tarvis ainult siseriiklikult. Me lükkame teise järjekorda. On tarvis ka, et Eesti annaks välispoliitika jaoks õigeid, sisepoliitilisi signaale ja need oleksid kõigepealt stabiilsus. Välispoliitilise kursi järjepidevus, sisepoliitilise ja majanduspoliitilise kursi järjepidevus. Nii me otsustasime ja minister tubasid selles osas tööd teha ka koalitsiooni parlamendiliikmete hulgas. Mis aga muutub sotsiaalministeeriumis ja seda sotsiaaltoetuste vallas? Minister Tiiu Aro. Esimesest jaanuarist järgmisest aastast on kavandatud sotsiaaltoetus ühtsena toimetuleku toetus, eluasemetoetus, samuti ka sinna juurde puuetega inimeste transpordikulud, ei riskigruppide, elektrisideteenuste hüvitis Maksmine koos riigieelarvest selleks ettenähtud rahaliste vahenditega üle need funktsioonid kohalikele omavalitsustele, nii et seda raha hakkab siis jagama kohalike omavalitsus põhimõtteliselt, mis on riigieelarvest ette nähtud. See on ka kooskõlas kehtiva omavalitsuse korralduse seadusega ja linna ja vallavolikogud peavad töötama välja konkreetse korra oma haldusterritooriumil, siis nende rahade maksmiseks. Ning nüüd konkreetselt siseministeeriumist ja seda selle valgusel, mida räägiti siseministri pressikonverentsil. Uus siseminister Riivo Sinijärv tegi ajakirjanikele teatavaks oma prioriteedid. Need on turvalisuse kindlustamine rahvusvaheline koostöö organiseeritud kuritegevuse vastu koos Euroopa Liidu struktuuridega piiride kindlustamine, viisavabaduse migratsioon, päästeteenistuse arendamine. Arusaadavalt käib siseministeeriumi alla ka regionaalpoliitika. Minu põhimõte on, et ära torgi seda, mis töötab. Ta töötab niigi hästi, kus meil on üks, üks raske probleemide pundar on kodakondsuse ja migratsiooniamet võttis. Aga sinna tuleb kindlasti jõudu juurde panna, võib-olla tegevust natuke paremini planeerida, võib-olla rohkem sellele tähelepanu pööratud. Teine koht, millega ka on varem tegeldud, aga ja kus on plaanid olemas, mida nüüd tuleks realiseerima hakata on ikkagi need piiri kindlustamise asjad. Ning lõpetame oma väga poliitiliseks kujunenud nädala vaate kultuuriteemadel Tartus oli eile koos kultuurikongress. Ülevaate sellest annab Marek Saal. Kultuurikongress leidis, et riiklik kultuuripoliitika on vajalik kultuuripoliitika väljatöötamine tehti ülesandeks kultuuriministeeriumile ja loodud kongressi redaktsioonitoimkonnale. Dokumendi kogule esitamise tähtajaks kinnitati esimene aprill. Kongressi avaettekandes tõi kultuuriminister Jaak Allik välja neli kultuuripoliitika peasuunda ja nendeks on kultuurile iseolemise tagavate seaduste väljatöötamine haridussüsteemi toetamine, kultuuri tarbimise sidumine, regionaalpoliitikaga ja kultuurialase välissuhtluse soodustamine. Kunstiülikooli rektor Ando Keskküla arvas, et kultuuri toetamisel Sa oled nii finantseerimisallikate paljusus kui otsustamistasandite mitmekesisus. Keskküla märkis, et kultuurile minevad summad on Eestis täna võrdlemisi suured. Probleemiks on aga tihti rahade optimaalne jaotamine. Senisest enam tuleks, kes küll arvates toetada kultuuriga tegelevaid institutsioone ja vähem üksikuid kunstiprojekte. Kokku osales kultuurikongressil üle 300 delegaadi. Kultuuriministeeriumi poolt ette valmistatud kultuuripoliitika. Eelnõusse testiti sadu parandusettepanekuid. Järgnevalt mõned järelkajad kongressile. Kultuuriministeeriumi kantsler Toivo Kuldsepp alustab. On täiesti vale nahakultuuri kongressiga, mingi protsessi lõppu tegime protsessi algusega. Me teadvustame kõigile poliitilistele suundumustele ja voorudele, et sõltumata sellest, millised on nende poliitilised nägemused kultuurirahvas, näeb meie Eesti tulevikku kultuuripõllul nii või teisiti ja me palume nende aktsepti, et sõltumata sellest, kes parasjagu on võimul parasjagu, kasutab rahakotti. Tomatikultuuripõllul, toimiksid need mehhanismid, mis tagavad alustatud protsesside lõpuleviimise. Riigikogu liige Tõnu Tepandi rõhutas, et kultuuripoliitika väljatöötamiseks on hädavajalik kompromiss erinevate huvigruppide vahel. See ei ole kerge tulema, see ei ole kohe mitte kerge tulema, aga aga ta on saavutada, ma usun, tähendab kui, kui, kui, kui, kui natukene noh, vähem üksteise peale karjuda ja natuke rohkem 11 kuulata. Filmimees Mark Soosaar arvas, et kongressi oleks siiski võinud pidada diskussiooni vormis mitte pelgalt erinevate seisukohtade väljaütlemisena. See dekoratiivkongress on vajalik muidugi selle kasvõi juba sellepärast, et siin kongressil me näeme, kui paljudel kultuuritegelastel on üldse olnud võimalik oma ainukene ülikond selga panna, kellel isegi seda ainukest mitte ei ole. Aga Ma arvan, et selliseid kongressi tüüpi kokkusaamised võiksid toimuda igal aastal ja juba enam mitte deklaratiivses vormis, vaid sisulises, aga mis, mis tähendaks seda, et plenaaristungile järgneks siiski töö sektsioonides või töörühmades erialagruppides teemavaldkondade järgi pärast siis tullakse uuesti plenaaristungile tagasi, kus siis tehakse kokkuvõtet sellest. Endise Kultuuriministri Paul-Eerik Rummo meelest oli aga kongressist osavõtjate nimekiri mõnevõrra lünklik. Puudub aga kutse ühiskonna sektoritele mis on Eestis viimastel aastatel ju väga jõudsalt, et arenenud ja lausa ootab seda. Et ka tema kutsutaks sellele kultuurimaastikule, ta saaks õla alla panna. Konkreetselt pean silmas praegu Eesti rahvusliku kapitali esindajate puudumist sellistes ruumitelt, mis on tingitud sellest, et riik ei kutsun neid sellistele foorumitele. Praegune kultuuriminister Jaak Allik eelkõnelejaga siiski ei nõustu ja leiab, et kultuurikongress täitis igati oma ülesande. Ega siin niisugust eri huvigruppide väga vastandlikke seisukohti välja ei tulnudki. See kultuure lahte riiges riigistada, rääkis ainult üks sõnavõtt, endine minister Paul-Eerik Rummo. Ülejäänute puhul võib siiski öelda, et riikliku toetuse määr kultuurile tuleb säilida, ainult loomulik on see, et teda tuleb täpsustada. Tuleb suunata olulisemalt riiklikku toetust kõigile algatustele, initsiatiividele, eriti kindlasti nooremana. Luban omadele inimesed. Kolmest viiendikust Eesti valdadest olid koos Eesti tippkultuuritegijatega ja ja oli ühine tunne, et me teeme ühte asja nii Tallinnas kui kõige väiksemas Eestimaa vallas. Tänane saade 50. nädal ongi sellega läbi, stuudios oli Uku Toom head päeva. Vanasti elati Ellmas lõbusalt, just nagu pool maas. Haridust palun, no neil suu kuuvada, sellest ei peatud kalu, sugu, haridust polnud neil suu kuuvada, sellest ei jäätud kalu, augu vanastel Öödiga, tantsu, vadaliisase häbene, saan Su, Ants. Tegi talgu Ellvada eta, kuis tee peal L-i Ants tegi tal koell vada etta kui süte peal. L i vanast käidi ka riide algu sissid sees või siis kõik oli. Salt ka tooduvada üleliigse sai aetud, kõik oli elusalt kae, Toodova, ta üleliigse sai ja tüütud. Aga nüüd. Põlvini paljastule ja la käivat kui sulginudega na põlvini paljastude ja laadavada käivad kui sulgi nõudega na. Nüüd on teadused suure suured, on kurjuse juur. Kas pool nõnda palju et sa võid kaotada täna? Kas pool nõnda palju et sa võid kaotada täna? Palju on rebaseraudu köidikuid, tõkkeid ja Puura haridus kaevab sul hau ta vada, seda teeb kõik see kultuurharidus, kaevab sul hau ta vadast.