Kui kogu rahvas Meie üleeelmises saates oli J. Võru vabastamisest, kuid täna siirdume Võrru veel kord, meenutamaks, missugune ta oli 40 aastat tagasi. Selle retroekskursi mõte peaks kuulajale saate käigus selgeks saama. Ütleme ette vaid niipalju, et 1944. aasta august ja september olid selle väikelinna ajaloos eriline periood mida annab tagantjärelegi pikka aega mäletada. Võru vabanes teatavasti 13. augustil, kuid siis veel ei nihkunud rinne temast tükil ajal kuigi kaugele. Ometi võis Paul Rummo olukorda linnas paari nädala pärast hinnata järgmiselt. Pealtnäha kujutas võru endast peatselt juba otsekui rahuaegset või kauge tagala vaikset idüllilist soojas hilissuvepäikeses unelevat pesa. Tänavad olid täis rahulikku askeldust, turul pakuti talusaadusi pehmes võru murrakus lauluisa monumendi ümber ja järverannal kilkasid lapsed. Tõsi küll, tarbeainetega sinus kauplustes sööklate vesisevõitu menüüd ja öösiti linna kohal jõuravad ning vahel ka munevad vaenlase lennukeid. Ei lasknud unustada, et sõda pole veel kaugeltki lõppenud. Samal ajal levitasid Eesti okupeeritud osa ajalehed ja ka langes Sander Reval hirmu ja õuduse lugusid, mis leidvat aset punaste võimu alla sattunud Lõuna-Eestis. Näiteks kirjutas fašistlik Eesti sõna 23. augustil. Teated kõnelevad naiste äraviimisest leelis. Lisaks sellele on saabunud teated ka Petseri ümbruskonnast. Et mehed 15 16 aastani on mobiliseeritud naised ja lapsed aga läkitatud Venemaa poole. Sealses künklikus maastikus näeb paljude kilomeetrite taha ja nii on viimased põgenikud Petseri ümbruskonnast võinud oma silmaga näha Pihkva maanteel liikuvaid inimeste kolonne, keda juhtisid ja valvasid punasõdurid. Tagantjärele paneb see lapsik vale kõiki muigama kuid 40 aastat tagasi oli kahjuks küllalt neid, kes seda räpast väljamõeldis tõe pähe võtsid ning kümmet asja pakkima asusid, et rinde edasi liikudes kohe oma kodu maha jätta. Kõigepealt haaras paanika väikekodanlikke kihte, sealhulgas ka teatavat hulka ka haritlasi. Eriti nobedad pakkijad olid muidugi need, kes oma rahvast reetes olid oku paelte truu, alamlikult teeninud nende käsul ja ka omal algatusel tapnud ja röövinud rahulikke, mitte milleski süüdi olevaid inimesi. Sedasama fašistliku soperdis edasi lugedes pidi toonagi teadlikumale lugejale üht-teist selgeks saama. Juba on andmeid ka sellest, et punameelsuski pole mingiks kindlustuseks. Sõmerpalu ümbruskonnas on saabunud teateid, et mõned mobilisatsioonist kõrvale hoidunud isikud on punaväe lähenedes relvastatult metsast välja tulnud ja tahtnud punaarmeega ühineda. Nädal aega kinni võetud ja maha lastud. Nii et armsad eesti mehed, pange aga oma pead tulle fašistide eest, sest muud väljapääsu teil pole. Niisugune oli kirjatüki mõte. Kui paljusid see tookord ära hirmutas, pole teada. Aga need mehed, kellel oli fašismi suhtes kindel seisukoht, ennast küll heidutada ei lasknud. Neid hindasid ka punaarmee komandörid ja võitlejad vääriliselt. Kuid Võru Landesse Reval teatas, kommunistid käsutasid Võru rahvaturuplatsile kokku ja tähistasid kõik kuulipildujast maha. Veri kobrutanud mööda kallakuid tänavaid alla Tamula järve. Kuidas oli tegelikult sellest Paul Rummo meenutuste vahendusel? Mitte küll turuplatsile Vaide Kandle aeda tuli 10. septembril terve Võru linn tõepoolest kokku. Rahvast voolas ümbruskonna küladestki käsutamist ja kuulipildujaid polnud põlispuude all. Pilve vidusel pühapäeval toimus õige õdusi, asjalik rahvakoosolek. Analüüsiti olukorda Eesti vabastatud alal ja seati sihtjooni tulevikuks. Kõneleja ise mäletan Eduard Päll i üht nõukogude armee kindralmajorit, kelle juhitavad väeosad olid Võru vabastanud ja kunstnik, kirjaniku Jaan Vahtra. Et tolleaegne Võrumaa oli esimene Eesti maakond, kus kohe pärast vabastamist algas ülesehitustöö. Loomulikult olid kesksel kohal majandusprobleemid, sest nende kiirest lahendamisest sõltus nii sõjaväe kui ka tsiviilelanikkonna kõhutäide, aga samuti ka inimeste ulualune ja tööots. Täiesti iseloomulik partei ja nõukogude organite tegevusele vabastatud aladel oli see, et keerukaid majandusmõrasid murdes ei peetud kuskil teisejärguliseks. Haridus- ja kultuurielu hoolitsus laste eest. See oli ka sõjaaja ränkades tingimustes kõikide tähelepanu keskmes. Teisiti polnud lood ka Võrumaal. Võru maakonna täitevkomitee operatiivgrupp Biguulus, praegune teeneline õpetaja Erika Siilivask, Dali maakonna haridusosakonna juhataja olnud ka 1941. aastal. Nüüd tuli seda tööd jätkata, kuid missugustes tingimustes Konid olid õnneks kõik terved, kuid nii laostatud teises kaheksaklassilises olid pingid ja kõik kooliinventuur, eriti nii, ütleme kapeedian, nii, sisustus kõik sakslaste poolt põletatud. Ja kui see kool tegevust alustas, siis oli niisugune pilt, et vanemad läksid koos lastega kooli tassides tooli ja Keskkoolis seal oli ju väga suur mairist 15000 köiteline raamatukogu, sellest ei olnud mitte midagi järele jäänud, kõik oli laiali tassitud, ligi laiali pillatud, kemikaalidega üle kallatud, nii samaga keemiakabinet. Ja, ja teised füüsikakabinetid olid täiesti nii purustatud. Tegime kommunistlike noortega, kes meiega kaasa tulid, nendega niivõrd korda, nagu oskasime, vähemalt oleks mingisugune kord sealt jooksime Kreutzwaldi muuseumi, hakkasime korda tegema, kuid oli Nikolai Karotamm ja ütles, et ärge tehke ennem, ma tahaksin pildistada, et see on niivõrd reostatud tõesti, Kreutzwaldi töötuba oli sakslaste vormiriided ja, ja, ja must pesu oli laiali. Tõesti, oli sinna kohe hunnikut tehtud. Õnneks oli väga tublide võru inimeste poolt, nimetaksin eeskätt Jacobdetre Kreutzwaldi muuseumientusiast hästi, kes väga palju eksponaate üldse oli kogunud. Tema oli kõik kaotanud, oli doktor Percy tallu viinud mõist ja mõist Sõmerpalu kooli koolimajja. Täitevkomitee autot ei olnud. Me olime täiesti ihala mehed. Koli aga üks väga tore mees. Victor Hiiu on tervishoiu rahvakomissar, kes oli ka tol korral oma vildisega liikumas, sõitsime siis leerile veri orale Räpinasse ja noh, igal pool ikka samasugune pilt lavastatud, mõnel pool oli juba ikka omal jõul seal õpetajate poolt korda kah tehtud ja tuli niisugune mõte, et need on nii tuttavat vallad, mulle tuttavad inimesed ja kõik on siin veel nii pilla-palla, et kui paneks ikka täitevkomitee esimesed esimehed hakkama ja räägin doktori ionile, tema ütles, et aga muidugi mul on pitsat, tunne teenimli ja panime kesis kaader. Küsimus oli muidugi väga terav, sest väga paljud eesrindlikud õpetajad olid Võru vanglas pikka aega istunud, mõned nendest olid mõrvatud nagu Karl Siilivask, Lilo, VR Kelde paljud olid aga jalga lasknud. Aga muidugi põhiline hea kaader oli kohale jäänud ja see hakkas ise juba osakonda tulema ja leppisime kokku, selgitasid ka, missugune una olukord kohapeal on ja palju õpetajaid järele ja hakkasid ise kuulama koha pealt õpetajaid ka noori keskkooli lõpetanuid näiteks Karl savi oli üks esimesi noori keskkoolilõpetajaid, kes praegu töötab Võrumaa haridusosakonna juhatajana. Niisama Antslas töötab Thierry Paul lehestik Põlvas. Veel väga hea oli see, et Võrus oli tol korral Eesti NSV valitsus ja seal oli ju niisugune kaader koha pääl, et viisime läbi õpetajate päevad, mis kestsid, kui ma ei eksi nädal, terve nädal vähemalt. Ja niisugused lektorit nagu Andri ESM, Jüri Nuut, Tiia valsiner pikka aega kestnud peale selle muidugi ei olnud õpikuid olemas mingisuguseid niivõrd, kui õpetajatel oli säilinud 40 41. aasta omi. Neid kasutati nii, et need kursused kulusid marjaks. Et instrueerida õpetajaskonda, kuidas alustada tööd ja, ja, ja mida ette võtta. Mu põhiline oli ju ideoloogiline. Külg ütleksin siia juurde niipalju, et Eerika siili vasel tuli seda ülimalt humaanset tegevust alustada. Pärast kohutavaid katsumusi Võrru saabunud sai ta teada, et fašistid olid mõrvanud tema abikaasa ja vanema poja. Üldse oli fašistide käe läbi hukkunud Võru sõjaeelsest kuuest 1000-st elanikust umbes 600. Vabastamis hetkeks oli ülejäänutest pool teab kuhu kadunud kuid need, kes olid jäänud, tervitasid vabastajaid kogu südamest ja panid käed külge, kus vähegi võimalik. Entusiasm nakatas nii noori kui ka vanu. Kui 22. augustil hakkas vabastatud võrus ilmuma ajaleht töörahva elu oli selle toimetajaks eesti haritlaskonna vanema põlvkonna esindaja kirjanik, kunstnik Jaan Vahtra, kellel revolutsioonilisel 1900 seitsmeteistkümnendal aastal oli olnud võimalus Petrogradis kuulata Vladimir Iljitš Lenini esinemisi. Kohaliku hariduselu aitas rööbastele seada tuntud pedagoog ja kooli uuenduslane Johannes Käis, kes okupatsiooniaastail oli saanud maitsta koonduslaagrileiba. Need on ainult mõned näited selle kohta, kuidas vabanemine aitas kõigis inimestes uut jõudu leida. Mis väärtus SAISis olla fašistlike SÕNA seadete lõksutamistel. Seda saadet ette valmistades lehitsesin okupantide pea häälekandja Revalertzaitum kausta. Silm jäi peatuma 1944. aasta 19. augustil. Seega, kuus päeva pärast võru vabastamist ilmunud numbril leidsin sellest artikli ter Villed, summleebenn, tas Esnisse folk, kentsainen Week maakeelde ümberpanduna, elutahe eesti rahvas tunneb oma teed. Algus kõlas peaaegu et õigesti eesti rahvas elab läbi sõja väga ränka faasi kuid kõigi raskuste kiuste säilitab oma hingejõu. Fašistlik autor mõtles muidugi teisiti, kui meie sellest aru saame. Eesti rahvas säilitas tõesti oma hingejõu hoolimata fašistide ponnistustest seda talt ära võtta. Ta. Edasi aga oli kirjutises kõik Kööbelsi snitti järgi pea peale pööratud eesti rahva tee see olevat võitlus bolševismi vastu. See olevat kõigi eesti meeste pugemine, välihalli mundrisse ja nõnda edasi. Püütakse hajutada Rootsi ajalehes Dagens Nyheter ther avaldatud kahtlust, kas eesti rahvas üldse säilib neis raskeid katsumusi, mis lühikese aja jooksul on teda korduvalt tabanud. Artikli eesmärk oligi kinnitada välismaailmale, nagu tahaks eesti rahvas in corpore hitlerlasi teenida. Ainult et bolševikud kipuvad talle liiga tegema, teda isegi ära hävitama. Lähenevad sündmused aga näitasid peatselt, kuhu oli suunatud eesti rahva hingejõud ja missuguse tee ta valis oma olemasolu kindlustamiseks. Käsi mõõgaga oli tõusnud raiumaks vihatud okupantide ja nende käsilasi. Käesoleva suve hakul, ühel varahommikul avanes mul esmakordselt võimalus sõita Lämmijärvel. See on Peipsi ja Pihkva järve ühendavas kitsas järve kaelas. Endise 27. laskurpolgu sõjaveteranid olid muu oma retkele kaasa kutsunud. Minule pakkus see sõit peegelsiledal järve veel esteetilist naudingut, sest parasjagu ulatus päike idakaldametsast üle vaatama olles helde, värve pilduma. Sõjaveteranide elamused olid kahtlemata teistsugused. Nende mälestustesse kerkisid vististi eriti selgelt septembri päevad, mil üle Lämmijärve tuldi taas oma sünnimaale. Ent meenutagem koos kindralleitnant Lembit Pärnaga. Neljandal septembril 1944 sain oma Leningradi rinde juhataja kirjaliku direktiivi. Korpus on Narva alt ära viia, koonduda 14 10.-ks septembriks Tartus lõuna poole Krootuse, Lämmijärve ja Mehikoormapiirkonda ning astuda seal kindralleitnant Fedjuninski teise löögiarmee koosseisu. Ümberpaigutust kästi teha kombineeritult raudteel ja jala mööda maanteed. Plaan oli järgmine. Kingissepast sõidab jalavägi Oudova asse raudteel, sealt edasi liigub jala suurtükivägi. Motoriseeritud väeosad ja hobused liiguvad eraldi kolonnidena maanteed mööda. Motoriseeritud kolonnid Pihkva kaudu hobuveokid Oudova, Lämmijärve ja Mehikoorma kaudu. Marss algas ööl vastu seitsmendat septembrit ja lõppes täpselt ettenähtud ajal. Neljateistkümnenda septembri koidik. Sõjamehelikult sõna- kitsi kokkuvõte. Tegelikult oli see nädalane teekond eesti sõjamehe elus kõige elamuslikum. Üks huvitav asjaolu. Olen vestelnud paljude sõjaveteranidega, kuid enamasti on aeg selle teekonna esimese poole Narva ja luugalt kuni meie Lämmijärve idakalda nii mälust kustutanud on meeles vaid õhin ja ärevus, mis saatis kõiki. Kuigi retke eesmärki avalikult ei teatatud, teadis ometi iga sõjamees kas üksnes intuitsiooni varal või ka kõiketeadva sõduri raadio vahendusel, et see on nüüd lõpuks kodutee ja nii see oligi. Eesti sõjamehed toimetas kodu kaldale puna lipulise balti laevastiku 25. jõelaevade brigaad esimese järgu kapteni Aleksei Arsav kini juhatusel. See brigaad oli ööl vastu 16. augusti üle järve sakslaste tagalasse vedanud 191. ja 128. laskurdiviisi dessantväeosad kes raskeid lahinguid pidades olid loonud soodsad tingimused Eesti korpuse väekoondiste rahulikuks ületulekuks. Brigaadi käsutuses oli 22 Tendrit seisse soomuskaatrit, viiskaater, traalerid ja kolm valvekaatrid. Õhust kaitsesid Eesti sõjameeste ületulekut kindlalt nii laevastiku kui ka löögi armeele juurde antud lennueskadrilli. Ületulekut ootasid nii sõjamehed kui ka rahvas siinpoolsel kaldal. Meie suvise retke mootorimees Voldemar Narusk oli siis veel väga noor ent mäletab hästi. Ja teile esialgu poisike silmis selline noh, kõik palju külarahvast oli koos ja ootasime, kust need tulevad ikka. Siis ehitad heledaid sillad, siis hakkas tulema kolm silda, üks oli siin nurga peal, teine siil, kolmas oli seal. Ja siis laadisin väeosad Mahale. Muidugi rahvas oli kõik nii hästi heas meeleolus ja ja need, kes üle tulid, need olid eriti, kes andis saavale suud, kes tegi igalühel oma omavate java omas tulle, kui kodumaa pinnal. Meenutab nii sõja kui ka ajakirjandusveteran Meinhard Teder. Kui tulime üle ütleksin süda tundis rohkem, kui seda suudaks ükski kirjanik väljendada. Isegi pisarad tulid silma. Kult tekkisid ka mõtted, kus on isa ema, kus on lähimad sõbrad ja tuttavad ja nii imelik kui ka ei olnud tuli ka Juhan Liiv meelde, kuna ta polegi suhteliselt siit natuke edasi minna. Siitkandi mees, et millegipärast tekkis assotsiatsioon, kui seda metsa ees ei oleks, ma mõtlesin selle metsa all muidugi, seda tuleb nüüd maanduda. Tuleb lahinguid pidada, et lõpuks ületaksime selle saksa okupatsiooni aegse metsa. Felix Kaskneem kuulipildujarühma komandör. Me olime ju mitu aastat kogu aja tähendab Venemaa pinnal võidelnud ja tekkis niisugune tundmus, et eesti keelt räägivad ainult Eesti väeosad, sõdureid omavahel juba eraisik, see pidi ilmtingimata rääkida vene keelt. Ja yhe korraga, kui Mehikoormas saame juttudele rääkinud täpselt eesti keelt, see oli kohe nüüd natukene nagu alguses huvitav ja võõraski. Paari tunni pärast olid meil kohalike elanike tihele kontakt juba emas ja õhtut veetsime juba juba nii, nagu et noored sõjamehed ikkagi veedavad juba kohalike elanike ühisõhtus ühisel tantsuõhtul ja sealt tuli ka ju lahingud üle käinud. Alles mõni nädal tagasi. Nüüd mees, kellele üle Lämmijärve tulek tähendas sõna otseses mõttes kojutulekut. Sega Mehikoorma, mees, saagem tuttavaks. Sophie Jorge poeg, režofi vanim kaks tükki. Külas ilma tulin istunud oma ruuduga üles, mul oli jalg haige, mul kodus ilma. Palusin pataljoni komandöri käest, et lubasin endale, et mul on aga seal üks teine mees tahtnud mind pääle võtta, aga pataljonide komandörid käsklusi. Ja siis sain siis nii koduvärv natukenegi. Rästi. Isa oli kodus, siin. Olin ära kodus, ma jäin nagu maha tubakas voori peale mul. Ja siis läksin, ootasin foori ja siis viisin tubakat sinna isada, tubakat anda ma suitsumees ei olnud ja siis tuligi nii. Masinaga sai pääl sõita, aga ma panin Ahjale adminud panti, Pokk. Ratast kildas ka jääkeldris, mis sa teed seal paluma, kokk tuli välja siis ülemus, hüljes, mis personal, vintis puhason mode ta mul käsku ei ole antud. Padrunit ei anta meile soolaga ma käisin, jäi maha natukene ja nüüd tulid tagasi ja tulebki tuttav poiss, oi, teeb polkumis hinnad, seda teed pidi 300 0,0 ligi. Ja siis ma läksin Läksin välja ja siis tulin tagasi kurmulatama, hobused siin virutab siin olema, kuskil saigi kätte, no siis oli korras ka ja järgmine päev oli üleminek. Selge, et iga mees, neist tuhandetest, võiks sellest ületulekust rääkida erinevalt. Kuid mõndagi oli kõigi tunnustes ühist. Vastu võtab selle Kuu endise 354. polgu esimese pataljoni tankitõrjepüssirühma komandör, praegune Tallinna Pedagoogilise Instituudi dotsent Raul murel. Juba sellest hetkest peale, kui meid Kingissepalt hakati ära viima, Me teadsime nüüd meid viiakse lõpeks selle selleni, milleni me olime kogu aeg oodanud Eesti vabastamiseni. Ja seda tunnetasime eriti pärast seda, kui olime juba teisel pool järve Peipsi järve Eesti pinnal ning meid viidi Emajõe äärde. Siin hakati kiiruga ette valmistama aulahinguks. Valmistasime parvesid ja mõju muid ujuvvahendeid, millega tuli mehis üle Emajõe vedada ja samuti ka lahingumoona, relvastust ja nii edasi mehi muidugi see lahing vastu enam kui ükski teine sõjategevuses olnud lahing. Nii emotsionaalset laadis rohkem kui kunagi. Sellepärast et tegemist oli siiski oma sünnimaa vabastamisega ja selleks iga mees oli valmis minema välja ükskõik kas või oma elu hinnaga. Täna alustab Eesti rahvatäieõiguslike suveräänne esindus Eesti NSV ülemnõukogu oma tööd vabastatud Eesti pinnale. Lubage sel puhul kõiki tervitada ja soovida edu teie töös. Praegu on eesti rahvas jälle peremees oma maal. Nende sõnadega avas Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimees Johannes Vares 16. septembril 1944 Võrus Kandle teatrisaalis Eesti NSV ülemnõukogu esimese koosseisu kolmanda istungjärgu. Enne seda, 10. septembril oli toimunud sealsamas Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee kolmas pleenum. Nii partei keskkomitee kui ka ülemnõukogu olid sõja aastatel koos esmakordselt. Nende rängad katsumused olid aga jätnud oma jälje, meenutab tolleaegne keskkomitee liige ja ülemnõukogu saadik Hendrik Allik. Nagu selgus nei pleenumil, kui ülemnõukogul olid nii keskkomitee liikmed, kud, ülemnõu saadikud võitluses Meie maa vabastamist Saksa okupantidest olnud täiesti meie rahva esimestes ridades ja selle tõttu olid ka kaotused nende hulgas suured. Nii keskkomitee pleenum ess võtsid. Umbes pooled tapmine ja keskkomitee liikme liikmekandidaat kui revisjonikomisjoni liikmed, kes olid valitud 41. aasta algul toimunud neljandal kongressil umbes pooled olid omad elu kaotanud niisama ka 1940. aasta suvel valitud 210-st ülemnõukogu saadikust olid katsunud kaks hukkunud võitluses fašistlike vallutajate vastu. Ent mõlemal organil oli kvoorum olemas ja nadolid otsustamisõiguslikud. Loomulikult ei olnud sõjaaja oludes lihtne vajalikke inimesi kokku saada. Ei olnud ju siis reisi lennuliiklust eri paikade vahel ega kursseerinud mugavad reisirongid. Kogu transport oli allutatud sõjaväevajadustele, kuid kokku tuldi teekonda Võrru, meenutab tolleaegne ülemnõukogu saadik Melanie Lepik, kes Virumaa operatiivgrupi liikmena tegutses vabastatud Narvas. Tuli käsk ilmuda ülemnõukogu istungile, leebeegolija Valentin Volkovi Volkov oli selleks ajaks juba ka Narvas. Tema Narva mees. Juht oli, auto oli, bensiin ei olnud, kes vist oli see kaheksanda armee poliittöötaja, minu meelest oli ta polkovniku aukraadis ja see ütles, kui teil on nõud bensiini saatel, parkisime siis suure piimanõu. Selle panime siis bensiini täis, sidusime nööriga viliste peale ja nii me sõitsime. Sõitsime Peipsi tagasõit, oli muidugi ilus, sest aeg oli ilus ja rõõm väga suur. Et Rinne nihkub üha ikka läände ja koduminek on juba käega katsuda. Ööseks vist jõudsime Pihkva järve taha seda pardi Salzki kraisse. Maju ei ole ööbide vaja, inimesed elasid maha sees Zemljanikas poolest saadik maa seest, no saime siis ühte kohta niiviisi ka siis öömajale. Mäletan, et meil oli pekid ja nendel oli kartuleid, et vahetasime seal veel pekki ja ilmatu pall oli, praadisin siis veel seal kartuleid omale meile söömaajaks. No on Võru oli muidugi väga tore, kui me võrusse jõudsime, see oli juba kodumaal juba tee ääres, nägime teineteistsugust maastikul, see oli tuttav ja armas. Põline võru kooli mees Ruut Liiv oli siis sõjamees ja teenis Eesti korpuse staabi juures. Tema kui rahvasaadik leiti üles Võnnust, kus tollal asuski korpuse staap. Meie väeosast anti mulle teada, et tuleb minna Võrru kus toimub ülemnõukogu istung. Saati teada pole õhtul ja ja siis sama õhtul me hakkasime teise sõjamehega sealt koos tulema, tuli kah Võrru ta jalg ülejäänuga saadikaga kodulinna Is armetusest, sinoriga, purustusi, põlemisi ja nii kurb oli vaadata mõni linna osaliga hoopis hävinud Juss Petseri tänava, Paju tänavaosa ja siis kesklinn. Nendelt varemetes ja põlenud söögimaja, kus minu Änzin elas, tuli gara, põle. Istungjärk algas järgmisel päeval. Küll Võrru jõudsin. Kas nüüd lühidalt sellest, mida arutati pleenumil oli keskne keskkomitee sekretäri Nikolai Karotamm, ettekanne Eestimaa Kommunistliku partei parteiorganisatsioonide järjekordsetest ülesannetest seoses Eesti NSV territooriumi fašistlikust okupantidest vabastamise algusega. Vastu võetud otsuse tähtsamad punktid võib kokku võtta järgmiselt. Pleenum kutsub parteiorganisatsiooni ja kõiki kommunistide üles ja kohustab neid. Esiteks sedamööda, kuidas toimub Eesti NSV territooriumi vabastamine okupantidest kiires korras taastama partei Nõukogude ametiühingu, komsomoli ja teiste ühiskondlike organisatsioonide keske kohalikud organid. Kõigi need organid peavad tuginema töörahva laiade hulkade usaldusele ja toetusele. Teiseks tegema okupatsiooni ikkest vabastatud elanikkonna hulgas ulatuslikku selgitustööd, mis peab paljastama fašistliku propaganda laimu Nõukogude võimu aadressil ja mobiliseerimata rahvast aktiivsele osavõtule vabariigi ees seisvate suurte ja vastutusrikaste ülesannete lahendamisest. Kolmandaks, pidama käesoleval momendil kõige tähtsamaks ülesandeks igakülgse abi ja toetuse osutamist punaarmeele tema võitluses saksa okupantide vastu. Pleenumi otsus kujunes programm dokumendiks, millel oli oluline mõju normaalse elu kiiremale taastamisele. Keskkomitee liikmed arutasid läbi ka põllutöö rahvakomissari Georg Aabelsi ettekande fašistlike okupantide poolt röövitud maa tagastamisest töötavatele talupoegadele. Analoogilistele probleemidele oli pühendatud ka Eesti NSV ülemnõukogu istungjärk, kus kõigepealt kuulutati kehtetu ükskõik okupantide antud seadused ja määrused ning kehtestati taas 1940. ja 41. aasta seadused, mille andis nõukogude võim. Maareform taastati. Nii pleenumi kui ka istungjärgu töö tulemused äratasid rahva hulgas tohutu suurt tähelepanu. Mäletan ise, kui suure huviga lugesid külamehed rahva häälest Georg Aabelsi ettekannet istungjärgul. Selles anti konkreetne vastus paljudele probleemidele, mis põllumehi eluliselt huvitasid. Suurt huvi pakkusid ka sõna võtta. Mäletan arutlusi Nigol Andresen i esinemise üle. Selles oli vastatud küsimusele, mis saaks Eesti NSV-st siis, kui ta tahaks üksi eksisteerida Vitalistlikus ümbritsuses ning mida annab meie vabariigile koostöö ja tihe liit teiste liiduvabariikidega. Mõnedki asjad said seda lugedes selgemaks. Mõtlemisainet jätkus kauemaks kinni. Ja eks niimoodi sai kild killu kõrvale tud igast sõnavõtust. Sellest tuli suur kasu uue elutunnetuse idanemisel. Võrus valiti Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee esimeseks sekretäriks Nikolai Karotamm ja Eesti NSV valitsuse rahvakomissaride nõukogu esimeheks Arnold Veimer. Mõlemad ametikohad olid olnud vakantsed kogu sõjaaja. Vii pleenumi kui ka istungjärgu poliitilist tähtsust on raske üle hinnata. Kindel kurss oli maha pandud, selle järgi hakkas elu kulgema. Rahvas oli äratatud loovale tööle. Siia veel üks mälestuskild istungjärgust Melanie Lepikult. Pakkuse seal iseennastki veel sõna võtma, see on ka veel meeles. Rääkisin seda, tahaks, et see maa niisuguseks jääks, nagu ta on. Nii et võru oli siis väga tähtsate sündmuste keskpunktis. Tal olid kõik tunnused, et nimetada end Eesti NSV pealinnaks, ehkki lühikest aega, aga ikkagi. Seal asusid kõik valitsusasutused, seal hakkas tööle Eesti raadio. Seal ilmus vabariigi keskajaleht Rahva hääl, tõsi küll, ainult kolm numbrit, 19. 23. ja 26. septembril. Ja ka kultuurilukku vajutas nõndanimetatud võruperiood oma jälje. Pöördume veel kord Paul Rummo mälestuste poole. Seitsmeteistkümnendal septembril toimus Kangles pärast ülemnõukogu istungite lõpusündmus mida nimetasime Nõukogude Eesti 1944. 45. teatri hooaja avamiseks. Kunstiansamblite rindebrigaade andis oma parima ja publiku reageerimine oli tuliselt tänulik. Marta Rungi, Aleksander Arder ja külalisena õigemini kodusena Elsa Maasik esitasid soololaule ja duette draamanäitlejad, värsipõimik, kuid ja aktuaalseid poliitilisi Kubleesid. Õhtu kulminatsiooniks kujunes Ants Lauteri lühinäidend hirmu silmad Paul Pinnaga peaosas. Rahva tung teatrisse ja kaasaelamise kraad oli tohutu. Menukad olid ka kordusetendused. Tahtsime kodurahvale pakkuda ka korralikku kontserti. Sobiva kontserdisaali puudumisel kasutasime filharmoonia avaakordiks võru kirikut. Tobias süda, Leppnurm Arro Polnud kiriku jaoks põrmuga jumalavallatu ega solvanud ka ateistliku publiku tundeid. Elsa maasikuja tagalast koju jõudnud Hugo Lepnurme ühine kontsert kujunes õige kunstiküpseks ja meeldivaks. Olgugi et proovide aeg oli jäänud napiks ja sellestki kulus lekk nurmel palju aega oreli lõõtsa paikkamisele. Kas mõni kirikuteener koos fašistidega põgenedes või keegi muu oli heaks arvanud, lõõtsas pooltallad kaasa lõigata? Selle jutu lõpetuseks ja võrulaste heameeleks võib öelda, et 1944. aasta sügisel oli Võru lühikest aega koguni kolme balti vabariigi ühine pealinn sest seal peatusid ka Leedu ja Läti NSV valitsus. Eesti NSV täielik vabanemine fašismi ikkest oli 40 aastat tagasi ainult päevade küsimus ja selle nimel võideldi ja elad.