Kui kogu rahvas 22. september 1944 hommik Tallinnas. Ilm oli sel päeval nagu mäletan, mihklikuu kohta haruldaselt ilus. Ümberringi selge taevas, päikesepaiste. Ent linna kohal tuulevaikuse tõttu peaaegu liikumatult suitsupilved. Jälg viimastest süütamistes südalinnas, Lasnamäel ja mujal. Haruldane vaikus, mida ainult korraks rikkus tugev plahvatus sadamas, kus saksa hävituskomando sealsed rajatised õhku laskis. Ehkki tööpäeva hommik olid tänavad inimtühjad, ei tööle ega kooli tõtta jäid. Asutuste ja kaupluste uksed jäid sel reedel lukku kokku. Kuid veel eile oli olnud meeletu sagimine ja paanika. Alles hommiku eel oli lõppenud tohutu vooride liikumine läbi linna. Need olid põgenevad fašistid, kes lootsid endid Virtsu ja Paldiski kaudu päästa. Vaikiv, just nagu välja surnud linn oli ootel. Keegi ei teadnud, kui kaugel on punaarmee ega teadnud sedagi, mis tuleb täna-homme-ülehomme. Kuid oli inimesi, kes ootele jäänud, kes olid juba teel teadmatusse. Põgeneti põhjusega, kui käed olid verised ja kardeti sattuda silm silma vastu rahvaga. Põgeneti ka fašistliku propaganda tekitatud massipsühhoosi mõjul, nagu paljassaares sündinud ja kasvanud, nüüdne viinlanna miralda heegellainel seda mäletab. Siinsamas kai ääres, meie maja ees seisid laevad reas. Läbisegi jooksvad inimesed, erutusest virildunud näod, isad-emad, kes otsisid oma silmist kadunud lapsi. Nutt, mis tuli südamest ja naer, millega püüti varjata, et pisarad on kurgus. Olin siis üheksateistaastane iga, mil ollakse kõigist targem. Arvasin, et läksin laevale omast tahtest. Alles hiljem taipasin, et olin jooksnud vaid teistega kaasa. Niimoodi mindi kodutuse ja kodu maatuse teele kui üldse kuhugi välja jõuti, sest osa põgenike laevu läks kogu täiega põhja. Sõda on halastamatu ega tee vahet süüdlaste ja süütute vahel. Õnneks olid äraminejad vaid piisake kogu rahva merest. Seal 22. septembri hommikul oli palju neid tallinlasi, kes ootasid, et punaarmee kiiremini tuleks, et ta hiljaks ei jääks, sest linnas liikusid veel fašistidest õhkijate salgad. Tallinna ja tallinlaste saatus oli täielikult punaarmee võitlejate kätes. Punaarmee eelsalgad jõudsid Tallinna isegi pisut varem, kui seda staapides planeeriti. Tee Tallinnani ei olnud kerge, sest seda tuli rajada raskete lahing. Olete hinnaga. Kuid alustagem Tallinna operatsiooni kirjeldamist, selle algusest algus aga oli Emajõe ääres, kuhu Neljateistkümnenda septembri varahommikuks olid välja jõudnud kõik kindral Fregjuuninski teise löögiarmee korpused teiste hulgas ka kaheksas eesti laskurkorpus. Kindralleitnant Lembit Pärn meenutab 10. septembril toimunud nõupidamist Leningradi rinde juhataja armee kindral Leonid Kovorovi juures kus korpustel anti teada nende lahingülesanded. Kaardile märgitud noolte järgi nägin, missugust teed pidi minema meie korpus. Jäme punane joon läks Kastre kukuta liinilt Alatskivi, Ambla ja Kose suunas ning punkti Irina edasi Haapsalu ja Virtsu poole. Pean tunnistama, mul oli kahju, et meie korpuse nool ei läinud läbi. Tallinna. Oleks väga tahtnud esimesena vabariigi pealinna jõuda. Kuid arvestades seda, et Tallinna on veel palju maad ja et nool läheb sealt lähedalt läbi, jäi oodata esimeste lahingupäevade tulemusi. Kui korpus suudab vaenlase kaitse Emajõe paremal kaldal edukalt läbi murda ja kuskil Avinurme kandis kiiresti operatiivse avaruse saab, on võimalik kiires tempos kaheksanda armee väekoondistest ette jõuda. Siis ehk avaneb mõnedel korpuse jõududel võimalus Tallinna vabastamisest osa võtta. Olgu märgitud, et Tallinna pidid esialgse plaani järgi vabastama Narva suunalt, peale tungivad kaheksanda armee väekoondised. Kuid edasi veel pisut sõjaplaanidest. Nõukogude väejuhatus kavandas fašistlike vägede väljakihutamise Eestist ja Põhja-Lätimaalt mitme erinevas suunas ettevõetava pealetungiga. 14. septembril kolme balti rindevägede kontsentreeritud pealetungiga Väike-Emajõe Kauajõe Kulbene Jelgava joonelt Riia suunas. Seitsmeteistkümnendal septembril Leningradi rinde teise löögiarmee jõududega Emajõe põhja ja loodesse ning paar päeva hiljem sellest kaheksanda armee pealetungiga Narva maagitsuselt läände. See plaan viidi täies ulatuses ellu. Kui rääkida Emajõe rindelõigust, siis vaenlasel olid seal arvestatavad jõud. 11 jalaväerügementi ja 27 Suurtüki divisjoni. Kokku 22000 mehe, 200 suurtüki ja miinipildujaga. Tartu-Tapa raudteeliini piirkonnas oli neil varus veel ligi 8000 meest, 70 suurtüki ja 60 tanki. Kõne alla võis tulla veel kohtumine kiiba vererakke reast vere piirkonnas paikneva varuga, umbes 12000 mehe, 90 suurtüki ja 120 tankiga. Mütsiga ei saanud seal lööma minna, vaid selleks tuli koondada suured väekoondised. Seepärast nähti ette, et pealetungist Emajõel võtab osa kolm korpust pluss kolm suurtükiväediviisi koos suurtükiväebrigaadi ja 15 üksikut suurtükiväepolku. Eesti korpusest pidi Emajõe forsseerima kõigepealt seitsmes diviis. 27. laskurpolk kavastust ida ja 354. laskurpolk kavastust lääne pool. 300. laskurpolk pidi ületama jõe 354. laskurpolgu järel korpuse 249. laskurdiviis jäi esialgu teise ešeloni. Pealetungiks, ettevalmistumiseks jäi ainult mõni päev. Selle ajaga tuli teha põhjalikku maastikuluuret ja soetada vahendeid jõe ületamiseks. Need päevad olid eriti kibedad sapööridel, meenutab endine sapöörijaokomandör seersant Paul tõldsep. Ühtegi paati ei olnud, ühtegi silda ei olnud. Nüüd kutsuti mind kolmanda pataljoniülema major Kevvai juurde ja seal sapööri lüüri jaokomandör saime käsu ehitada sild üle Emajõe. Kuidas silda ehitada, kunagi olnud, seda ehitanud ja millest ehitada, ka midagi ei olnud. Kogusin meie materjali palke ühe vanad küüni, kandsime ära kusagil soo ääres, mida kellelegi vaja ei olnud. Vaenlane, teisel pool ja meid jälgiti kõike seda tuli kanda salatuli. Lennuk õhku mürises. Me pidime jälle viskama pikali maskeeruma öösel raketid valgustavad jälle pikali. Kuid nagu raketi valgus oli kustunud, mehed jälle edasi. Nii kandsime palgid üsna Emajõe ligidale. Kastras, kus oli üks metsatukk. Metsatuka ees oli hulka kaera Rõuke sest sügis oli need kaera Rõugud, need olid meie silla lülide peidupaigaks ka metsatukk. Kõiki muidugi ei saanud ühte kohta mahutada, sest see oleks äratanud tähelepanu. Tuli nii teha, et vaenlane sellest aru ei saa kuid siiski kohtus. Vaenlane jälgis meid ja pani miinipilduja tule peale. Nii hävis rida sillalülisid. Sapöörid ehitasid pealetungi alguseks neli ründesilda üle Emajõetõmbamiseks. Peale selle muretseti paate ja parvi, mille abiga väeüksused teispoole jõge saaksid. Kõik sai valmis õigeks ajaks. Nüüd aga pean vabandust paluma eeskätt sõjaveteranidelt. Pealetungi käigu vähegi üksikasjalikum valgustamine nõuaks tohutult palju aega. Seepärast tuleb meil piirduda ainult mõne pildi edasiandmisega, mis peaksid siiski näitama sealsete lahingute ja korpuse edasiliikumise omapära. Niisiis, seitsmeteistkümnenda septembri hommik, see oli udune rünnak, tuli üks tund edasi lükata ja ta algas kell seitse 30. Pean veel mõned arvud nimetama. Teise löögiarmee lõigus võttis ettevalmistava tulest osa üle 3000 suurtüki ja miinipilduja. Ühel jooksval rindekilomeetril tulistas üle 150 ja miinipilduja. Seitsmenda Eesti laskurdiviisi. Pealetungiribas oli tuletihedus veelgi suurem 170 suurtükki ja miinipildujat ühe kilomeetri kohta. 70 minuti jooksul lasti fašistide positsioonidele 70000 mürsku ja miiniabiks olid ka kindralmajor Robaltšenko. 13. lennuarmee lendurid. Kell üheksa 20 olid juba Emajõe põhjakaldal kaks laskurpolku. Kella 10 30-ks olid kõik kolm polku üle Emajõe. Nüüd meenutus erualampolkovnik Nikolai Vanaseljalt, kes siis oli 27. laskurpolgu teise pataljoni komandöri asetäitja kanunud kohut. Ta aga sellesama kanade kaitsel viisid mehed jõe äärde ujuvvahendid, millega Emajõge ületada. Me olime esimene ešelon. Läks läksin polkovnik Rahmaniga koos üle jõe ja esimene kahjulgeda liin teispool ääres karteri põhjas. Kükitasin kaks Eestimaa naist. Me teadsime seda küll, et meie vastas oli üks osa nagu eesti politseipataljonis, aga mehed olid muidugi jalga lasknud pihta saanud, seal oli aga terve selle tulemöllu, kannatasid need naisukese sel kaltsukas ära. Muidugi trankondagi hirmsat lärmi, kui ta nägi neid, mis niisugused niisugused olete. Need naiseks võib olla tänapäeval on elada, ütles, et ma viisin nad üle jõe tagasi teisele poole väljalaske kiiremini jalgelt, muidu satud ründavate meeste sekka tal lükateid jõkke jaga edasi läks juba siis lahingutega. Vira juures oli üks snaiper, tema oli sättinud ennast puu otsa ja tema mõtlesin ka meid seal tulistada lasigi meile rühma komandör, kovitsele haavastada jalga. No aga siis oli meie mehed tulistasite puu otsast alla, siis samas sai surma pataljon komandör, raseleta Sahharov. Ta kuidagi läks lihtsalt heast vaatama, et mis seal taluvus on. Tähendab, vill kuradid olid peitunud fašistid ja need tuliseid ja selle peale muidugi meie mehed tegid selle majale lõpu peale, lihtsalt panid tule otsa vajale ja, ja oligi kõik. Jätkab praegune kindralmajor Aleksander Martin sellesama 27. polgu teise pataljoni mees Erilist vastupanu ei olnud, oht oli milles, et vastase üksikud grupid, metsad, hukkadest, igasugustest hoonetest, mis olid säilinud, andsid äkilise tule ja siis mehed et mitte kaotusi omada, pidid väga valvsad olema. Ja vahest tuli ka meil seal väikesi arenguid teha ja raamatus minna, et hävitada. Tulepesad nad küll vastane vastu ei pidanud, ta oli temale fikseeritud ja Ani edasi Vot jõudes Kose teeristini, seal oli üks tugev tema tugipunkt. Ja peamine jõud selles tugipunktid olid tal tankivastased kahurid. No muidugi ka kuulipildujad ja elavjõud ja, ja tankid, mis tulid meiega juba kaasa, need olid siis fantoonid ehitatud, nad seal jõudsid, enne meistasime osaliselt tankide peal. Tankid jäid seisma, tulime maha ja siis vanemleitnant nottingoli neljanda roodu komandör, tema ästi organiseeris seal ümberpiiramise ja tankid oma tulega toetasid ja seal toimus üks tõsine lahing, kus meil oli ka väikesed kaotused ja võib ühe näite tuua, kus üks sõdur silm roomas ühe kahuri lähedale granaadiga, hävitas selle peale selle terrorirünnakule ja võttis selle tugimuti ära, siis tankid said tee vabaks ja panid edasi. Esimese lahingupäeva õhtuks kella 23-ks hõivas 27. laskurpolk, nina küla Peipsi kaldal ja 300. laskunud polk Alatskivi. Vasakul tiival jäi 354. laskurpolk veidi maha ja peatus naelavere külas. Päeva ülesanne oli rohkem kui 10 kilomeetri võrra ületatud. Nüüd veel Nikolai Vanaseljamälestusi. Veider, me parajasti mõtlesin niiviisi, et nüüd hakkame õhtul sööme, puhkame, jalgu võimeline, nii palju käinud ja meil tunnimist väljedega midagi tundsime nagu oma kodu, peaaegu. Äkki ilmuvad kolm meest sakslase mundris käed püsti. Kust te tulite, mis tekitanud, rääkisid oma andmed asjad ära kõik. Et see niimoodi, et sõite kõhu täis, aga öise lähete sauna. Aga kui kirpu sõidan seal siis ärgem süüdistage, need kirbud on, neil ei olnud seal ja las nad söövad teid edasi. Tababane uksed, orgi seal sees, original tuli kenasti välja sealt ja siis siin Peipsi ääres on neid mehi veel üsna palju, kes praegu on metsa pagenud ja et tahaksid välja tulla. Panime oma kolonni ette kõndima ja Õiga iga talu juures, kus mees peitus. Tulge välja nii. Ja nemad tegidki niimoodi ja tuli ju üks 30 meest, vähemalt tuli välja asja mõttes nii-öelda Mises, need kanname oma neid raskeid relvi. Me oleme neid kandnud küll teis nii vastakad põle, kandke teie-meie relvi, panime selga miinipildujaalused ja. Kahjuks tuli korpuse sõjameestel sel lahinguteekonnal korduvalt Saksa sõjaväkke mobiliseeritud eestlastega kohtuda Duda keda küll ei kraabitud kokku, et kas või pisutki aega võita SS rügementidesse mobiliseeritud piirikaitse üksused, erariides omakaitse mehed ja nõnda edasi. Oli neidki, kes varem üldse polnud pauku teinud. Vangiant ennast kas üksikult või rühmiti, paljud lihtsalt viskasid relvametsa ja lassid kodu poole jalga. Kuid oli ka delikaatseid, muidugi jutumärkides kohtumisi. Endine 900 seitsmeteistkümnenda polgupartorg Tartu mees Elmar millert mäletab Et me läksime üle ja tulime siia Kavastu juure välja ja siis anti meile üteldi, et oled politseipataljon siin metsades kavastav metsades ja siin vanakantsi kõrtsi juures ja siis meile anti ülesanne pärnapoolt, meie hävitasime seda grupi seal ära, seal props oli küll, aga andis tükk aega huvitavalt meil kaotusi seekord ei olnud viimase minutile suurem jagu sai ümber piiratusega neil enam midagi teha ei olnud ja mis meil pärast võtsime vangi, need, kes seal olid nii-ütelda suurem ja kooli nii noh, aga nendel kõigil käed verega määritud, et selle pärast nad ei saanud alla anda. Politseipataljonid olid olnud Kanged rahulikke elanikke röövima ja tapma. Rindel nendest õiget sõjamehi polnud. Selle pealetungil ristusid mõnegi korpus üksuse teed kurikuulsa Rebase pataljoni riismetega. Needki püüdsid iga hinna eest kiiremini jalga lasta. Paljudel see siiski ei õnnestunud. Vaenlane oli demoraliseeritud, kuid mitte löödud. Ikka ja jälle puhkesid lahingud, nii et korpuse mõlema diviisi kõikidel polkudel tuli tublisti sõjamehe tööd teha. Loomulikult olid igaühel neist omad ülesanded. Kokkupõrked vaenlasega toimusid eri paikades ja erineva ägedusega. Kuid see, et kahe päevaga tungiti edasi rohkem kui 50 kilomeetrit kõneleb meie sõjameeste erilisest innukusest ja palavast soovist kiiremini vabastada oma sünnimaa. Teise löögiarmee juhataja kindral Ivan Fregjuuninski tunnustas seda rünnakuhoogu veel hiljemgi. Mulle paistab, et see oli üks paremaid pealetunge, mida ma üldse olen näinud. Teise löögiarmee edukas pealetung võimaldas Narva maagitsusel paikneval kaheksandal armeel kindralleitnant staarikovi juht, ütleme seal samuti pealetungile asuda. 19. septembril murti läbi vaenlase kaitsejoon sinimägedes ja järgmise päeva õhtuks oli vabastatud juba üle 300 asula nende hulgas Vasknarva, Jõhvi, Iisaku, Kiviõli. Kaheksanda armee ülesannet lihtsustas mõnevõrra see, et sissepiiramist kartes oli vaenlase Narvaga Behring juba tagasitõmbumise asunud. Nimelt oli Hitler 18. septembril antud pärast pikka nõupidamist oma kindralitega käsu viia ellu plaan Adler mis tähendas saksa vägede üleviimist Riia eelsetele positsioonidele. Feldmarssal Erich von Manstein kiidab oma raamatus Verlorene Siege kaotatud võidud, sakslaste operatiivsus ja kiirust. Nimelt jõudis füüreri käsk plaan Adler ellu viia Riia piirkonda taandunud armeede grupi nordstaapi kell 13 20 päeval. Viis minutit hiljem oli käsk edasi antud Narva grupp veeringu staabile. Sealt sai kolm minutit hiljem sellest teada 18. armee juhataja. Oli selle operatiivsusega, kuidas oli, aga esialgu hakati taanduma üsnagi organiseeritult julgestuseks mahajäetud Arier kaard kaitses oma positsioone äärmise visadusega. Ka Eesti sõjameestel oli sellega kokkupõrkeid. Üks ägedamaid toimus Avinurmes. Ööl vastu üheksateistkümnendat septembrit oli sealt möödunud teise löögiarmee eelsalk polkovnik kova leski juhatusel. 20. septembri varahommikuks oli seal juba Eesti korpuse motoriseeritud eelsalk, mille moodustasid 27. polgu teise pataljoni võitlejad koos juurde antud tehnikaga. Edasi Nikolai Vanaselja. Suunati ainult meie teine pataljon, kuivõrd me olime väljaõppinud juba tankidega ja mehhaniseeritud üksus tegutsemiseks rünnad pataljonis, teadsin, mis on, ja meid paigutan sistankidele 16 liikursuurtükki 12 tanki automasinaid. Et 300 meest circa tuli välja valida oma pataljonis 700 umbes neist 700 800 meest. Saksa tagalasse Adrica juures vaatasime, et mismoodi, millest teha sild üle selle jõekese öö pimedal tee ääres nägime, et on sepikoda või nihke palkidest hoone seinad, mahakojaga, kõrts ja panime need sillaks üle. Aga Vatra kõrvalt on näha augud. Liinid olid pandud, aga miine pole. Ja siis tuli hiljem välja, et see Adraku peremeest oma poegadega õhtul saks miinid, Anikonnad nii panid. Neid oli jõudnud juba jaole ja võtsin mind välja. Aga meil olisi tohutut kasu jumaliku. Kui need oleks läinud miinide otsa, tankid seal kolaasjal, vaatleksime sedasi kõveriku küla juures, siis toimus esimene kohtumislahing sakslastega. See oli eelluure nähtudesse küll seal üks soomustransportööri ja, ja paar masinat meestega veel. Tank ei olnud nende. Aga pimedas öös. Sakslased ei kujutanud ette, et nende territoorium tuleb vastacki, Nõukogude armee üksus, mingisugune, mõtlesite oma mehed on, meie omad, teadsid. Panidki esimese transtõrjumaid põlema ja siis läks lahing lahti parvangisem kätte ja need parvangi rääkis, et tuleb väga tugev jõud. Üle Avinurme. Mälestuskild sellest lahingust veel Avinurmemehelt August Kolgilt, kes siis oli tankitõrjepüssimees? Ootangi pütiga panime maantee peale ja tõmbasin kooliga sinna silla pihta, et Kohootsis hirmutame neid. Meie tarbisid ja kadusid ära. Läksime silla peale, sild oli traatidega tõmmatud üle ja lõhkeaine oli pandud silla jalgade külge. Tõmbasin need katki, koekoot oli möödas ja jäime sinna ennast sisse seadma, et igaks juhuks ja ikka seal koendasime ja järsku tuli üks miinipildujalöök, kust kohast ei tea, 10 või 15 miini, lõhkesid silla peal ja silla kõrval ja jões ja sakslased ei teadnud kuskilt sealtpoolt näo olevat ja aga jäi kõik vaikseks ja enam mitte mingisugust tegevust nende poolt ei olnud ja saime sealt jäääärest ühe veohobuse. Sellel oli koorem peal, seal oli kolm-neli kasti muneja, paar koti suhkurt ja paar seapeolt ja hakkasin omal tegime seda koogelmoogel munad, kateloki, suhkur peale ja sõime ja ta läks aega ja tuligi Avinurmest käskit ruttu Avinurme tulla. Nii tuligi see niisugune noh, kohtumislahinguvärk peajõududega, nende poolt on tulemas ja umbes 3000 meheline jõud võtsime ringkaitse sisse. Ringkaitse pidi olema sellepärast, et meid ju seal haarati, iga kandivad Avinurmes, kui te võrd asuta soode ja metsade keskel on ju tohutu udu alati. Ja sel hommikul tulime sinna, nii et me ei läinud vend venda. Ja muidugi luuresaadet välja. Jaan Meril oli selle grupi juht. Luure muidugi põrkas kokku selles udus sakslasega saaks lahtiselt ilmaimet kuskohalt, äkki tulevad need kiivrit tegeleda hoopis punaarmee mundris mehed, eks ole selle nende nina alla, kes jõudis ennem lasta, see, see tegi töö ära ja meie omad jõudsid enne mis tahes, ega see nii lühida maa pealt enam mööda ei lase, eks ole, muidu peaks nende piirkond seal kõvasti tulistama, meie tõmbusid tagasi, nagu oli korraldus antud, tuli, võtsin oma positsioonid sisse. Sisektaati lahing, muidugi saksa oli tohutu tulejõud, neil oli pärast me lugesime ära 62 kahurit, kiriku juurde, jäisel teeveerde paigutatud Faust, rusikad, iga kõik muud relvad ja, ja voor tohutu tee peale seda kõik. Me nägime hiljem, aga tulejõudu me tundsime küll. Aga õnn oli see, et udu pääsmeid nad ei teadnud, kus kohta tulistada, vaatas posteri pandud kiriku torni. Udu oli allpool ja ta ei näinud, kus kohtasin, et tegelikult tasud lähevad ja nad Summisid oma terve tulejõus kuskil kõveriku kanti ja sinna ma pärast kohalike elanikega juttu need ütlesin, mispärast nad meid Summisid, ta oleks võinud teid Summidesel. No ja aga mina, isand saaksin, ütled Summige meid ja mitte mitte neid. Lahinguperiood kestis umbes üks tund aega. Siis udu langes juba allapoole hakkasime, päike juba paistab, enam-vähem. Siis läks teine periood, kus nad püüdsid haarata meid kahelt poolt ümber ja siis Kallase roodu komandör, kapten tema panus miinipilduja tuld anda oma roodu ette 100 meetri kaugusele. Aga miin on ikka, läheb püsti üles, langeb siis kaarega alla ja andanüüd Omar roodu ette 100 meetri kaugusele tuld. See oli väga täpne ülesanne. Aga meie miinimum root selle täitis, siis oli, meil hakkas juba lõppema laskemoon, õnneks oli korpus saatnud meile laskemoona järgi miine ja padrunid ja kõike muud. Kolm veomasinat jõudsidki meie sellest rõngast jõudsin sisse ja Nad sõitsid otsekohe positsioonidele, ei hakanudki usk maha laadima, läks täpselt sinna, kus, kus olid ruudud ja nende juurde siis ma üksveod sai sakslase, mingist otsetabamuse lendas vastu taevast. Kolmas see rünnak sakslase poolt tuli uuesti ja siis nad lihtsalt kolmest küljest nende haarata ja vot siis lõppes äkki saks jõud ära. Enam ei olnud. Otsemaid käsk mehed tankidele ja Ashly, kõik need 16 ise sõitjat ja 12 talki panid mööda teed Tudulinna poole. See pilt turvane meelde, mis siis oli tee peal, kui tankid läksid, suur jõud läks peateed pidi, aga kahelt poolt teed läksid siis osa peadeetidel, tankid need muidugi ei valinud, mis neil tee peal ees on, hobused, vankrid või võikahurit või mis seal tee peal oli tankla sületanki, roomikud ümber. Lehvisid need riide kanged, mis saaks kokku riisutud ja, ja pandud oma voori, sakslase poolt siseneb, vastupanekud ei olnud. Nad olid põgenenud kõikko relvade juurest ära ja nii need olid muidugi veetankid sõitsid välja pea kuri Tudulinnani dessandi dessant oli muidugi vihal. Avinurme oli kindlalt meie käes ja seal ta enam mingisugust läbipääsu kusagil ei olnud. Veel ühest lahingust, mille osatähtsust Nõukogude Eesti vabastamislahingutes ei saa alahinnata. 21. septembril ristusid Porkuni järvest lääne pool Eesti laskurkorpuse pealöögi suunas edasi liikuva 249. laskurdiviisi ja Alutaguselt lääne suunas põgeneva 20. SS-diviisi teed meenutab sõjaveteran 925. polgu mees, praegune tammsalu mees Anton Naukas. See oli 21. septembril umbes kell 16, null null, kui meie pulk liikus Simuna, Laekvere ja siis ja Tallinna suunas esimene pataljon või ees, siis oli teine ja kolmas, mina ise olin teises pataljoni koosseisus. Kui me jõudsime siia Loksale, siis järsku Espult kuulsime tuld. Kuulipilduja tuli püssil raginad ja, ja jaguenti raketis, meie hargnesime ja, või sai teada, mis seal, et esimene pataljon astunud lahingusse pataljonile, Rudolf Ernesaks, surmavalt haavata. Polkovnik viriti oli sissepolgu, komandör, andis üles antud pataljonile liikuda roaga. Pisi ja ja meiega hakkasin minema Loksa mäed üles, paremat poolt metsa ääres avati meile tuli ja neid tuli kohe hüpetega liikuda siia Loksa juures on ununeks kruusaauk, sinna kruusaauku üle maantee. Läksime siis mäe peale ei pandud raskekuulipöördvälja. Nii, raskekuulipildujad hakkasid suruma maha, vaenlased, tulepunkti siin. Et jalavägi saab edasi ja niimoodi jõudsimegi siis metsa juures ja ja metsa saime siis metsas, osutas kaunis visalt vastu Palo saksa väed polgukomandöri pataljoni komandör, ma täpselt ei tea, saatsid välja sõna nagu parlament, tärtsinna. On vaja, tulge üle ja eestlasi oli seal hulka hulgas. Tulge üle, tulge ime ja siis hakkas raha oli grupi diviisi tulema. Ja kes ei tulnudki, ülesistu saivuv tuli peale tõmmatud. Sel ööl said Loksa külastada kuurid ja küünid vange täis. Neid oli üle 1000. Ka see oli lahing Tallinna pärast. Lihtsustamist kartmata võib öelda, et kõik need lahingud, mida neil septembri päevil pidasid teine löögiarmee, kaheksas armee ja teised väekoondised tõlgendasid Tallinna ja Eesti mandriosa vabastamist. Eesti kaheksas laskurkorpus oli nii-öelda plaani ületades hoogsalt edasi liikunud ning pidi 22. septembri hommikul minema teise löögiarmee alluvusest kaheksanda armee alluvusse. Kes tegutses Põhja-Eestis. Sellest teatas kindral Pärnale teise löögiarmee juhataja kindral petjuuninski. Saamata esialgu ühendust kaheksanda armee staabiga. Küpses kindral pärnar otsus. Rääkisin staabiülem Luukasele ära oma ammuse kavatsuse saata 354. polgu baasil vaenlase kaugesse tagalasse tugevasti motoriseeritud väesalk. Seepärast viisingi polgu hommikul reservi. Väesalga ülesandeks on 22. septembril jõuda Tallinna. See oli 21. septembril edasi arhiivilindilt meie hulgast lahkunud endise 354. polgukomandöri polkovnik Vassili võrgu meenutusi. 21. septembril hommiku varapolku juba liikumas teise poolde on ees kauguli piiralid ja liikmas tuli minu juure Corblikuma ribad, nimesi peleta. Jätvat till on käsk korpuse komandöri juurde tulla. Ukse sisse korpuse komandör. Ma ei tea, kuidas meie polku ja eriti austus ikka kohe tuli munud vastasugus kätter tere, seisuvõrk. Et teil on ees üks suurem isane. Alati ei saa aru, mis, mis see tähendab. Kaardumine lauapealsel põrk, siinse leiavad missioonid. Ma vaatasin siis igavese punase kaardi peal on ja üks joon läks siis läbi Tamsalu Ambla Tallinna suunas. Pärnu, ütleme niimoodi, nurk, see punane joon ongi sinu ülesanne. Avo keel Me teame, Sky purustan, mis võimalik on, et on tarvis ruttu minna Tallinna rahvale appi ja mitte lasteaed Tallinna hävitada. Selleks oma polgust. Kõik olid väga huvitavad, sõdulised antakse laskemoona nii palju, kui kui meil üks kakskolm normi. Läbi minema vend lahingjoone ja omingus vabastama meie Eesti Nõukogude pealinn Tallinn. Hurraa, looduses selle vastu. Edasi meenutab praegune Pedagoogilise Instituudi dotsent Raul murel, kes oli 354. polgu esimese pataljoni tankitõrjepüssirühma komandör. Meid koondati paasvere läheduses, kui mind nüüd mälu ei peta, ajas meiega veel juttu partei keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm, kes vaimustas oma kõnega mehi. Meil on vaja kiiresti Tallinn vabastada, tegutseb julgesti. Nii paigutategi meid ja tankitõrje ise liikuritele hulk veomasinaid. Minu poisid olidki veomasinal, sest tankitõrjepüssiga juba tankil oleks olnud raske olla. Kui meil oli võrdlemisi kiire, meeletasime isegi rindejoone, sel ajal kui 27.-st polgust Klay kõvasti lahinguid läksime rindejoonest läbi. Nii et 200 kilomeetrit praktiliselt teadmatusse, teadmata täpselt isegi, kuivõrd tugeva vastasega seal põrkuma kokku. Kuid ühelgi mehel ei tekkinud niisugust mõtet, et see võib olla minu viimane lahingtee peal. Jah. Ma ütleksin, eriti raskeid lahinguid ei olnud, me isegi tulistasime tankitõrjepüssist isegi põgenevaid, üksikuid sakslasi. Aga laskemoona oli meil väga tugevasti kaasas. Kõige niisugune tugevam lahing vastu oli Pirita jõe ääres siis, kui me jõudsime juba Lagedi lähedusse vaskjala juures see oli niisugune, kus siiski tuli vastastega ei tule ka tugevasti maha suruda. Ja kui me jõudsime Tartu maanteele välja selle assaku läheduses erehommik oli, Tallinna tornid hakkasid paistma siis kõikidel poistel, nagu spontaanselt tuli see laul, kalevite kants, mitte laulsema, vaid röökis seda laulu ja täiest kõrist, tankid mürisesid ja ja me olime öösel tulnud vahepeal isegi niimoodi täistuledega julgelt, sest võrk tegi julge otsuse, pimedasse oleks olnud aeglane liikumine, meil oli ikkagi ülesanne, hommikuks peab olema Tallinn vabastatud. Mul ei ole täpselt muidugi kellaajad meeles, kuid kuskil kella kaheksa paiku hakkasid need tornid paistma, võib olla veidikene hiljem. Ja nii me sõitsimegi Tartu maanteed pidi Tallinna siis samal ajal muidugi, ega ei olnud ka meie polk üksinda. Ka teiselt poolt Narva maanteed pidi liikusid teised väeüksused Tallinna poole, vähemalt meile jäi küll tunne, et meie oleme Tallinnasse, esimesed teisi üksusi veel Tallinnas ei olnud, linn oli esialgu tühi. Sakslaste vastupanu oli üksikutes kindlates punktides jaama läheduses ja mujal. Nii et siin said ka mõned minu poisid pihta, kuid mitte raskesti. Aga Toompeale me jõudsime välja küllaltki kiiresti tänu ka Tallinna töölistele. Siiski suudeti vältida see, et oleks lasknud õhku siiski Tallinnas küllaltki tähtsaid majanduslikke objekte. Praegune Pärnu mees Eduard Trent oli tankist ja ta oli Tallinnas sisse sõites kolmandal tankil, mis on meelde jäänud. Esimene asi, sõitsime Me Tallinn-Väike raudteejaama raudteejaamas, seal oli siis vagunid, tuli igal pool lahti kistuja rahvaskantsivat, mis vagunist kätt laiad Kotega je kompsega ja kõikega pead, selle sõitsime üteldi. Saksa laev on sadamas, sõitsime sadamasse, aga laevul juba kaugele järelenud kaks pauku tagas, sai manda veel ja Tartu maantee ja see viinavabrik. Sõitsime viinavabrikusse. Seal raudväravad tuli viljees, kivisein oli kõrge. Sõitsime sinna käsi viinavabrikule ära, mineeriti pill ja Smi mineerit meetritismises seal miini lahti ja aga ühes ühes piiretise disternist oli laat antud lennukipomm pandud umbes 500 kilo line jagu seos lõhkunud, aga see vaid siksus. Ja kui vällavad võtsin, mäletan, et räägid seotud, et olite, et 46 minutit veel jäi lehkenemiseni aega. Nii et kui sillast jänes, siis seda viinavabrikut ammuilma ei oleks olnud juba. Aga millega siis, kui sõja lõpp tuleb ja millega siis saab pühitseda, kurat, kui viinavabrik õhku laseb? Seal olid tsisternides mitukümmend 1000 liitrit puhast piiritust. Kui see oleks plahvatanud, oleks kogu linnaosa olnud tulemeres. Kuid me ei rääkinud kõige tähtsamast pungil puheiskamisest Pika Hermanni torni. See ülesanne langes osaks leitnant Johannes lumistele ja jefreitor Elmar Nagel mannile. Nüüd ongi sõnajärg endisel polgu snaiperid Elmar Nagel mannil. Ülevalt mäest tulime alla, tulime kesklinna praegune laste maailm ja sealt saime siis selle lipu, seimi läksime siit üles, läksime üles viiedangiga ja läksime üles. Seal ei olnud midagi, õhk oli puhas ja vaikne, kaks masinat läksid sinna selle toom pää väravasse pidama. Lumist juba juba karistatud, nüüd aitab masinat manid, lahing. Valimiskõik ilusti ja üks lahingpositsioonile ja nii viise lumiste ütles, ma tean enam-vähem, kus, Pealt Me peame hoovist minema, vaatame, mis on. Läksime, jooksime hoovi kahe käisime, läksime, aga siis teised käivad kõik valvesse, igale poole lahingolukorda. Läksime ukse taha, see oli lahti, oli lahtikütja. Juhan ütlebki niiviisi, et õige tee, läksime siis üles. Läksime, läksime, siis oli üks värav. Rauast värav võradega niisugune, seal oli lukk ees, üks väike selle lõime ära ja nüüd nõia. Nüüd me saame üles ja saimegi, tema läks ees, nina läkski järele. Ütles Elmar, nüüd oleme kohal, vaatame nüüd ilusti ette, et meil see ei juhtu midagi. Seal oli igatahes kaks lippu juba üleval ja nüüd võtsime maha ja panime selle, õhk oli puhas, oli sinna kohe Allanit, noh nagu saunas tuult oksist, et mehed, kes olid valves kõik, kõik Ura ja kõik niisugune kisa, sõrmus aga erainimesi ei olnud. Ta ei olnud. Ja siis võrk jõudis meile järele. Võrdsesse urus Kärkna Juhan. Elmar kas panid selle lipuses nüüd igaveseks vä? Ma ütlesin jah, igaveseks. Paljustki ei jõudnud täna rääkida kaheksanda armee sõjameeste mehisusest Põhja-Eesti linnade, asulate ja külade vabastamisel teistest rünnakust pidest, kes osalesid Tallinna vabastamisel vabaduse tulekust Valgasse, Paidesse, Rakvere tapale ja mujale. Eesti NSV, sealhulgas Tallinna vabastamisel osales ühtekokku 35 diviisi mille ridades võitlesid paljudest eri rahvustest sõjamehed. Meie vabaduse eest andsid oma elu venelased, ukrainlased, valgevenelased, grusiinlased, kasahhid ja veel paljud-paljud teised. See oli tõeline rahvaste sõpruse vendlus, mis noil rasketel, ent rõõmsatel päevadel taas avaldus. Moskva kuulutas täna 40 aastat tagasi kogu maailmale. Ja nagu alati lõppes see rõõmu teade sõnadega, mida ei unusta keegi ega iialgi, igavene au kangelastele, kes langesid lahinguis meie kodumaa vabaduse ja sõltumatuse nimel.