Alustamegi siis sellest, et mis on siis, ühesõnaga see. Mis on sulle elus kõige rohkem nagu? Valu teinud või, või, või mida, sa ei salli, mis on sulle elus vastumeelne? Ega sellele küsimusele ei saagi ühesõnaga vastata. Töökogemuste järgi ja suhtlemisel inimestega. Näeme ja kogeme, et neid tegureid, mis võivad meile haiget teha, on õige mitu. Võtame kõigepealt seltskonna mõttes sõnapidamine, korrektsus, korralikkus, lubaduste täitmine, siis. Me kõik teame-tunneme seda, et igas inimeses on vene moodi varjatud niisugune teatud meeldivus, näiteks üliinimesega meelide, ajame juttu, me tahame tema läheduses olla, isegi puudutada teda teise lähedale. Teise suhtes, aga me tunneme, peab instinktiivselt vastumeelsust. Antipaatiad. Kokkuvõttes annavad meile siis mulje ühest või teisest inimesest. Aga mis on nüüd see, mis sulle elus kõige rohkem on nagu hea meel teinud? Ja, ja vabandage, et ma siin rõhutamist seda mina arvamust mööda meie kõikide aegade kõige parem kandlemängija oli Kandle-Juss kodanikunimega Johannes Rosen, Prätz. Nüüd on ta juba surnud. Dahli virtuaalScamlil mäng väsutas mitmeid ja mitmeid süsteeme lugude helistamisel. Ja, ja kord tuli, temal on niisugune juhtum elus deta vestist. Ma ei mäleta, mis see pilet maksis, ostsin loteriipileti. Ja sellele piletile langes pead õitseda püks miljon senti kodanliku valitsuse ajal. Kõik teised arvasid inimesed arvasid, et nüüd on ämm Kandle-Juss ülimalt õnnelik ja temale suur rõõm. See sai teatavaks avalikult, et tema peavõidu võitnud hakastele lugematul hulgal tulema igasuguseid abipalveid, toetuse saamise pälvid ja nii edasi. Vähe seda, teda peeti kinni teda õnnitleda lähedal Su et loterii puhul ja nii edasi. Sõnade tema elu oli häiritud. Niisiis küsimusele, mis on kõige suuremat jäätmete luks valmistanud. Ma ütleksin, see, kui ma saan elada rahulikult, kui minu rahulolutunne on täiuslik. Aga mis võib sellise energiaga inimesele pakkuda absoluutselt rahulikkust rahulolu? Kõigepealt oma tööde ja ettevõtmiste õnnestumine. Üks suurimaid naudinguid on see ja, ja ma ütleksin, moraalne tasud on see. Kui meie näeme, et meie ettevõtmine on korda läinud, on sajaprotsendiliselt vilja kannud sellest ja sellest ei rõõmusta siis mitte selle töö tegija ise vaid me näeme, et sellest on osa saanud ka seltskond ümbruskond ühiskonda. Aga kui nüüd rääkida rahvatantsus, siis kas rahvatantsu on vaja ja kui on, siis kellele on vaja ja kas seda on vaja läbi aegade alati? Sel ajal meie mõistame sellist ühiskondliku kunstivormi mille autorit meie ei tea, mis seal oma veennud Kimmeli rahvale. Näiteks kui me räägime eesti rahvatantsust, siis sellel Meie tunneme niisugust liikumist, liikumiste järjestust, mis seal on olnud ja mida meie esivanemad aegade kestel harrastanud. Seejuures meie ei tea. Keegi pidi esimese seemne viskama, keegi pidi, anna esimesed liigutused ja hiljem värv, mis siis vastavalt räppe ühiskonna mentati metallidieedile vormis, siis sellele rahvale omaseks liikumiseks. Mulle tundub, et iga mõist kannab oma südames oma hinges teatud kollektiivsusetel mett. Ja kui see rahvas on suutnud luua midagi väärtuslikku siis see Niukene sõnul lunastab elamus ka tänapäeva inimesele. Ta näeb, et tema esivanemad on olnud täisväärtuslikud. Nendele läheneb kunstimeel nendele mõelnud ilumeelt. Me oleme osanud luua niisuguseid liikumisi, niisuguseid tantse, mis. Mida korrati neli korda ja siiski suudetud vastu võtta kõiki pealtvaatajaid. Miks need pealt vaatad, sinna tulid ja mida nad sealt said? Ma julgen kinnitada, nad said sealt suur suure esteetilisi elamusi, elamuse, mis on kordumatu, selles mõttes. Näiteks kui käib üks või kaks inimest siis on see harilik, meie ei leia selles midagi. Lillased kummele sammub pühe 2000 3000 inimest lihtsate kõnnisammudega üle väljaku, siis on see juba suur dünaamika. Selles peitub peitub suur elujõud ja, ja isegi ilu, kui nad seda oskavad teha seda, et kui nad oskavad käia korraliku, korrektse. Aga kui sa seda koolinoorte tantsupidu suhet vaatasid mida sa siis mõtlesid või mida sa tundsid? Kas igast inimesest võib saada rahvatantsija? Ja ärgu. Seda me julgeme kinnitada, oma kogemuste põhjal on olnud korduvalt juhtumeid. Näiteks kõigepealt räägivad põhiliselt natukene rahvatantsurühmadest. Kui muudesse rühmadesse on pakkumine suurem kui mäng, mille see tähendab asjast huvitatud inimesi on rohkem, kui kollektiiv suudab vastu võtta, siis rahvatantsuga osas me seda ütelda ei saa. Me oleme kohustatud vastu võtma ka isegi neid inimesi kelledel tantsulise eeldusi, mis on siis tantsuliselt eeldasid eelkõige inimesi, rütmi, punne tulemusi, käelsus, tema keha, õid, kehakultuur sõnaga korrektne kõnd ja nii edasi. Tants on minu pead olema esteetiline liikumine. Meie tuleme sellest tantsu vaatama, et saada istad esteetilist elamust. See elamus tekib meis aga siis, kui ettekanne on tõepoolest hea, korralikku ja, ja kena liikumisega. Ja kui ta järjekindlalt käib harjutustunnis ja nii edasi, näiteks tänapäevarühmatöös meie ei hakka mitte kohe õpetama rühma liikmetele tantsi, väid, hakkame neid koolitama. Kehalises mõttes, see tähendab, õpetame mind esteetiliselt kõndima, õpetame neid tegema, korralikke liigutusi päästa. Meil olid nõndanimetatud sisemises pinges. Tema endisest harjumuslikust, kõnnakust või kõnnist, siis on kerge asi panna seda inimest tantsima. Aga kas sa tahaksid, et kõik oleksid rahvatantsijad, kõik inimesed? Tantsijad mitte aga et kõik inimesed omaksid korrektse kõndimisoskuse et kõik inimesed omaksid arusaamise oma rahvakunstist. Et kõik inimesed näeksid, et see on suur esteetiline tegur nii meie vaimses kui ka kui ka kehalises kasvatuses. Aga mida on rahvatants ja selline aktiivne kehaline tegevus sulle andnud eluks? Ja seda me mõtleme, seda ütlevad teised rohkem, kes kõrval näevad mind kui mina ise. Ma pean ütlema seda. Kõik teised on varem ära kadunud ja kadunud seetõttu ära, et minu arvates nemad ei tegelenud kehakultuuriga siinjuures kindlad vahetud spordi ja kehakultuuri vahel. Sport, kui nii suur on omaettealad. Hügieeni eest meiega koolitasime, käime saunas, peseme silmnägu rannikutel, peseme hambaid. Käin teatris, kelme kontsertitel, kinos ja nii edasi, avame parklas, isa oli vist? Ei, see läheb täitsa isevoolu, teed see nii kaua, kuni märki tunned? Mul on siin valu või mul on seal valu või tekib mõni muu komplikatsioon, siis hakkame äkki aru saama, et midagi on viltu. Õieti peaks meie igapäevases elus meie lahutamatu kaaslane olema nimelt hoolitsemine oma keha eest seda tegelemine kehakultuuriga. Aga mis on see, mis meeldiks sulle nüüd nende inimeste juures, kes on siis hoolitsevad oma keha eest ja kes tegelevad rahvatantsuga? Kui nüüd kõrvaldada ütleme, harilikke inimesi ja mõnda rahvatantsud, siis tundub et rahvatantsijad on kuidagi erksamad, nad on liikuvamad, ma pean isegi tervise juures rohkem kui teised. Ja see tuleb kirjutada kõik selle arvele, et nemad on tegelenud kehakultuuriga. On ju tants ise juba teataval määral kehakultuur, kui enda enda keha eest hoolitsetakse korralikult pealiseda. Te näete inimestelt, kes on kogunenud siia, meie aeda istuvad need on kõik endised rahva täitsa vaadake korraks nende nägu ja te näete, kui õitsvad nad on ja kui vitaalsed, kui elujõulised, kui, kui tugevad nad on. Imearvates seda kõike on kas just sajaprotsendilise meile andnud vähemalt suurel määral töötanud rahvatants. Täna.