1000 921. aastal peatus sageli meie korteris Tallinnas tina tänav kaheksa kaheksa põrandaalune kommunist Marklike mets. Kord sügisel oli tal vaja teha üks käik linnast välja maale. Kuna kommunistidele peeti tol ajal jahtiga linnast välja viivatel teedel, otsustas ta seda käiku maskeerida jahiretkele ja kutsus mind kaasa. Olin keskkooli viimase klassi õpilane. Koolist oli sel päeval muidugi puududa, kuid see ei teinud mulle muret. Keegi ei võinud aimata, missugusel käigul ma sel päeval olen. Eelmisel õhtul tõi Mart kusagilt kaks jahipüssiteele. Asusime hommikul kella seitsme ajal. Ilm oli sügiseselt sompus, tibutas vihmagi linnast läksime välja mööda praegust Tombi tänavat. Tõusime Lasnamäele ja suundusime sõjamäe raba poole. Mardil oli vaja külastada raba ääres elavat kehtikut aitas meest tundvad endisest ajast, kui nad veel koosvabrikus töötasid. Nüüd taheti meest või tema eluaset partei huvides ära kasutada. Keskhommikuks jõudsime kiduravuse äärde, millest lattaed eraldas mustendavat kartulipõldu ja läpikest kapsamaad. Sealsamas paistis, kas ammendanud katusega maja. Teisi talusid lähedal näha polnud. Jäin põõsaste vahele ootama, Mart läks majja. Varsti tulite koos peremehega tagasi. Omavahel rääkisid nad veel natuke aega. Said vist kaubale, sest minu juurde tagasi tulles oli vanapoiss, see oli üks like metsa hüüdnimesid. Yhes tões ei rääkinud enam sel teemal sõnagi. Teekond jätkus, Campisime mööde sohist, heinamaad. Like metsahallid. Silmad uurisid põhilise jahimehe huviga ümbrust puude ja põõsaste vahel. Minu üllatuseks panid äkki püssi palge, kõlas pauk. Üks jänku tegi õhus kukerpalli ning jäi siis liikumatult lamama. Esimene jänes olid lastud. Rahuldustundega pani Licened selle oma jahiga. Nüüd hakkasime liikuma teises suunas. Mart vaatas ka kella, kui on veel üks kohtlemine, ütles ta selgituseks. Kui olime niimoodi tükk aega edasi liikunud, jõudsime mingile heina, veo või päriteele. Lähedal paistis väike vana heinaküün, jäime seisatama Pastjastus põõsaste vahelt meie juurde pikakasvuline, rahulike liigutustega tõsise intelligentse näoga mees tervitas Smarti ja siis ka mind. See oli Jaan Anvelt. Oma meeldivalt tagasihoidlikul viisil esitas ta mulle mõned küsimused, siis aga astusid nad koos Marttiga veidi eemale ja süvenesid kõnelusse. Millest seal räägiti, seda ma ei tea, et kokkusaamine oli tal ju Licenetsega, mitte minuga. Tagasiteel jutustas mulle Mart, et Anvelt oli alles hiljuti saabunud Nõukogude Liidust põrandaalusele tööle. Kingissepp oli juba ammu abi nõudnud, sest tööd oli palju. Legaalsed seltsimehed olid vilumatut, kes veidi paremini töötama hakkas, see vanglasse pisteti. Esimesele põgusal kohtumisele Jaan Anveltiga järgnes 22. 23. aastal rida kokkusaamisi temaga. Ühes neist on eredamalt meeles. Teised on enam kui 40 aasta jooksul mälus tuhmunud ja üksikasjalised täpsuse kaotanud. Üx selgemini meelde jäänud kohtumine leidis aset 22. aasta suvel mõigu surnuaiatagusel heinamaad. Tol ajal polnud seal praegust lai asfaltteed ega nägus sätest individuaal-idest koosnevad asulad oli ainult paari kilomeetri pikkune vana roostetanud raudteeliin ja kahel pool seda kidurate kaskede ja pajuvõsaga heinamaa. Siin-seal oli mõni poollagunenud heinaküün kaugemal partalu. Suvel oli siin veel tohutu palju sääski. See heinamaa oli neil aastail paljude põrandaaluste kohtumiste nõupidamiste ja koosolekutekohaks. Veel 22. aasta suvepäeval sammusin Jan Kreuksiga mööda tuttavat teed selle heinamaa poole. Hein oli tehtud, põõsaste vahel oli üksikuid suuremaid heinasaadusi. Ühe sellise saag juures ootasid meid Johannes Lauristin. Ja kui mälu mind ei peta, Vladimir Kangur. Läksime natukene maad koos edasi, eemalt puude vahel hakkasid paistma taluhooned. Krõks saatis mind ja Lauristini tallu juua, küsime. Pidime kindlaks tegema, kas pererahvas on kodus, on neil ehk linnastunud kahtlasi külalisi, kes hõivad heinamaale luusima tulla. Talus oli kodus ainult vanamutikene peremeest, perenaist olid läinud, linna õhk oli segapuhas. Läksime talust umbes poole kilomeetri tri kaugusel asuvas heinaküüni. Ronisime üles ja asusime mõnusalt värsketele heintele krõpse jälle vana jaani ootama. Varsti ta tuligi. Seekord olid tal metallraamidega prillid ees, valge rätik kaelas, nakatus müts peas, säärsaapad jalas. Käe otsas kandis ta õlgedest punutud kandekotid. Nagu need maainimesed sellel üldiselt kasutasid tainenud välja talumehena pigem külakoolmeistrina, kuid mitte sugugi hädaohtliku põrandaaluse juhina ja punased terroristina nagu kodanlik ajakirjandus. Teleiseloomustas. Sellel nõupidamisel arutatud küsimustest on mulle meelde jäänud lasteajakirja väljaandmise küsimus. Noorte ja naiskomisjonide ühise töö tulemusena tegutsesid meid siis esimesed pretaarsed, lastegrupid, praeguste pioneeri organisatsioonide eelkäijad. Meil polnud võimalik neid koolides ellu kutsuda, seal tegutsesid kodanlikud skaudiorganisatsioonid. Neile vastukaaluks organiseerisime töölislastel ametiühingute nõukogude juurde lasta pid. Vastava ettevalmistusega pioneerijuhte meil loomulikult polnud. Naiste ja noorte hulgas leidus aga vabatahtlikke, kes meelsasti tegutsesid lastega. Lasteajakiri pidi neid abistama, andma lastele vastavad lugemisvara. Süvendama Nende arusaamist isade võitlusest rikaste ja vaeste huvide vastuolust, arendama Neis klassikuuluvuse tunnet ja kangelasmeelt tahet võidelda töölisklassi huvide eest. Lasteaiatiri pidi ulatuma igasse tööliskodusse. Toimetaja ülesanded pandi Johannes Lauristinil, nimeks valisime meie lapsed, sai seal heinaküünis arutatud ka uue ajakirja võimalike kaastööliste küsimust. Eesti kirjanike hulgas polnud kedagi, kelle kastega oleks võinud töölislastele määratud ajakiri arvestada. Kui selle toimetus asus tööliste keldris. Andmed arvas, et kahe aasta pärast ei maksa eriti muretseda. Olete ise kirjamehed ja noorte hulgast otsige uusi talente, soovitas ta, lubas ka omalt poolt, kui aega saab meie lastele midagi kirjutada. Siis arutasime kaane küsimust, oli vaja mõne kunstniku abi. Lauristin arvas, et võiks jälle pöörduda kunstnik August Janseni poole, kes oli teinud kaanekujunduse noore töölise jaoks. Nagu mäletan, tegigi Janssen kaanepildiga meie lastele. Kui jutud olid aetud, võttis Anvelt taskust suitsukarbi ja laskis pakkuvalt ringi käia. Krõpse. Lauristin panid suitsu, teete minu poole sirutatud suitsukarbi lükkas krõpsaga tõrjuvalt tagasi. Lausudes naised ei suitseta. Ei olnudki suitsumees ja oleksin pakutud taberossi ise tagasi lükanud. Nüüd aga olin solvunud võrdõiguslikkuse põhimõtte rikkumisest kellukesi poolt. Omal suits suus ja min keelab, protesteerisid ägedalt. Anvelt sirutas tõsisel ilmel ainult silmades oli veidi naeruvinet suitsukarpi pakkuvalt uuesti minu ette võrdõiguslikkuse jaluleseadmiseks panid suitsu ette ja Kreukse söandanud seda enam takistada. Küll aga püüdis ta end õigustada klassivõitluse huvidega. Töölised ei pidavat lugu naistest, kes suitsetavad, vaid vaatavad neile halvustavalt kui kergete elukommetega naiste veel sellepärast ei tohtivat need naised või tütarlapsed suitsetada, kes liiguvad tööliste keldris ja kell peab seal olema vajalik autoriteet. Vaidlesin sellele vastu. Anvelt toetas mind, ütles, et kui suitsetamine keelata, siis juba kõigile noortele. Siit saigi alguse mõte, mis varsti ühel noortekoosolekul tööliste keldris teostamist leidis. Johannes Lauristini ettepanekul võeti häälteenamusega vastu otsus, kommunistlikud noored ei suitseta. Lauristin ise jättis kas sellest koosolekust alates suitsetamise maha. Sama aasta sügisel enne Tartusse minekut olin jälle metsas ühel väikesel nõupidamisel, millest võttis osa Jaan Anvelt. Peale minu oli seal veel paar värsked üliõpilast ja Jan Kreuks. Kõne all oli meie eelseisev töö ja ülesanded tartus. Anvelt rääkis intelligentsi osast revolutsioonilises liikumises ja kodanliku ideoloogia kahjulikust mõjust, mis võõrutanud Ülikooli pääsenud tööliste ja kehvikute võsud oma klassist ja kasvatab neist valitseva klassi sõnakuulelik teenreid. Ta vaatles oma teravaid uuriva pilguga igaühte neist, nagu tahaks kindlaks teha, kes muutub Renegaadiks. Tavaliselt ollakse esimesel kursusel väga revolutsioonilised, siis aga tõmbutakse veidihaaval tagasi, kuni lõpuks isiklikud karjääri huvid, klassivõitluse huvid täiesti välja tõrjuvad, rääkis ta. Seadis meie ette ülesande tõmmata proletaarlased pärit, olla ka üliõpilasi aktiivselt osa võtma revolutsioonilisest töölisliikumisest ja võidelda kodanliku ideoloogia kahjuliku mõju vastu. Ülikooli juures oli juba väike põrandaalune Eestimaa kommunistliku noorsooühingu rakuke, kuhu kuulusid Oskar Sepre, Anton varendid kuid puudus ulatuslikum selgitustöö. Üliõpilaste hulgas puudus avalik võitlus marksistliku seisukohtade eest, sest pahempoolsetel üliõpilastel puudus oma organisatsioon. Anvelt soovitas meil luua legaalne marksistlik üliõpilaste selts, mis oleks organisatsiooniliseks baasiks revolutsioonilise marksismi propagandale. Selgituste üliõpilaste hulgas olgu seotud praktilise tööga, töölisi ühingutes, rõhutas Anvelt. Ta rääkis meile olukorra start ametiühingutes, kus sotside mõju oli veel suur. Seal on Hans Veideman, Tartu ametiühingute kesknõukogu esimees, tubli mees, aga ta vajab abi, ütles Anvelt. Kõigis ametiühingutes, kus veel juhatustes on eesotsas sotsi, tuleb üldkoosolekut kokku kutsuda ja töölistele ette panna ühineda töörahva ühise Värna 12 nõudmisega. Töölised on poolt, sotsid on vastu. Samal koosolekul tuleb siis uus juhatus valida, kuhu lähevad ainult need, kes on nõus võitlema töörahva ühise Värna jõudmiste eest. See nõupidamine, mis seadis meie ette rea konkreetsed parteilise ülesandeid, innustas tööle. Anvelt soovis, et teda pidevalt informeeriksime oma tegevusest. Veel samal sügisel organiseerisime ülikooli juures sotsiaalfilosoofilise üliõpilaste seltsi, mis oma tagasihoidlikule nimele vaatamata arendas järjekindlat marksistliku pagandad ja revolutsioonilist tegevust. Noorusliku innuga asusime tegutsema Tartu tööliste majas lossi tänaval. Nii mõnelegi ülikooli loengule jäi minemata, kuid tööliste koosolekule, referaadi õhtule või muule üritusele tööliste majas, kuhu tuli minna ürituse kordaminekut kindlustada ei jäänud kunagi minemata. Käisime ka maade rahvakoosolekuid ette valmistamas või läbi viimas jalgsi sumasime kilomeetreid läbi lume või mööda sügisesi poriseid teid ilma nurisemat ilma raskusi tundmata meel rõõmus, et vaid ülesanne hästi täidetud sai. 1923. aastal töötasin Tallinnas töölisühingute üldliidu naiste organisaatorina ja kuulsin naiste esindajana öiseväärne büroosse. Võtsin osa mõnestki põrandaalusest nõupidamisest. Jaga partei märtsikonverentsist, mis viidi läbi Anvelti juhtimisel. Anvelt oli neil koosolekutel tõsine, jättis isegi karmi mulje, rääkis madala häälega selgelt ja veenvalt ilukõnesid sõnade tegemist ei kannatanud nagu teisedki põnendalased seltsimehed, kellega mul kokku tuli puutuda. Sellelt konverentsilt nägin ühtlasi viimast korda ka Jan Kreuksi. Ta oli hiljuti saabunud Moskvast ka meid tärne ja kommunistliku noorsoointernatsionaali konverentsilt, sellest andis ta aru käes vee põrandaalused konverentsil. Üsna varsti peale seda konverentsi lasid nuhid EKRE oksi tänaval selja tagant maha. Paar korda viibis Anvelt sel aastal ka meie korterist heina tänav kaheksa kaheksa. Ta oli väga tagasihoidlik ja vähenõudlik kõiges, mis puhtas tema isikliku heaollu. Tahtejõudu ja järjekindlust oli tal nii suurtes kui ka pisiasjades väga palju. Kord oli meil argusest hirmust, Anvelt ütles, et ka tema olevat arg. Võtsin seda naljana imelik argus, mis surma ahust väljagi ei tee ega kartmine või hirm või hirmu tundmine ei tähenda veel argpüksikäitumist, ütles ta. Ja ta jutustas, et kui punaarmee 18. aasta novembris Narva linna vabastas, läks ta lahingu ajal üle Narva silla. Kuulid virisesid temast mööda. Ta tundis hirmu ja sellepärast sundinud ennast liikuma eriti aeglaselt. Eks olnud ka tema ligemale neli aastat kestnud töötanud kodanlikus Eestis põrandal sarnane aeglase liikumisega vaenlase kuulide all.