Laialdaselt töötu vanapulgad oma suurtel meeleavaldustel on nõudnud Eesti tööliste ja talurahva Nõukogude loomist. Sellepärast pidin mina ettepanek kuulutada Eesti vabariik sotsialistlikuks nõukogude vabariigid, kus poliitilise võimualuse moodustavad tööliste ja talurahvanõukogu, kus kõik voin. Eesti sotsialistlik nõukogude vabariigid kuulub vankumatult nii linnas kui maal tööliste ja talurahvanõukogudele. Riigivolikogu koosolek 21. juulil 1940 ja kõnelemas Johannes Lauristin. Kuid täna 40 aastat tagasi oli selle ettepanekuni ja järgnenud ajaloolise otsuseni läbi käia veel üks teelõik Eesti töölisklassi võitlusteel. Meenutagem. Fašism on kõigepealt vägivald ühiskonna ja üksiku vastu see on parasiteeriva klassi ja röövkapitalismi võimu haarang rahvusvahelises ulatuses. Fašism on inimsoo madalamate instinktide rahuldamiseks loodud poliitiline nihilism ilma programmitaja, ideoloogiate võimu ahnitsejate aktsioon, vastutustundetu alaväärtusliku elemendi organiseeritud terror, mis ähvardab kõiki vabadusi ja kultuuri arengut. Et fašism on uue maailmasõja provotseeri ja, ja karistamatult tapmiseni ning röövimiseni küündivašovinismi levitaja. Fašism ei ole revolutsioon, vaid reaktsioon. Niimoodi vastas 1933. aastal küsimusele, mis on fašismi progressiivne kirjanik, kultuuri ja ühiskonnategelane Johannes Vares-Barbarus. See vastus avaldati koguteoses vastutusrikkal ajal kõrvuti Eduard Vilde seisukohavõtuga, mis samuti oli fašismi suhtes täiesti eitav. Need hinnangud trükiti ka erilendlehtedele, mida rahva hulgas levitati. Mis siis sundis eesti kultuurimeistreid fašismi vastu resoluutselt välja astuma? Fašism ei olnud siis enam uudis, juba oli teda nähtud ja tundma õpitud. Võis ette kujutada, milleni fašistide märatsemine välja viib. Sellesama 1933. aasta 30. jaanuaril oli Saksamaa president Preislasest kindral Hindenburg suurkapitalistide nõudmisel määranud natside füüreri Adolf Hitleri valitsuse juhiks riigikantsleriks. Euroopa kõige agressiivsemaks riigis läks võim tumedate jõudude kätte, kelle lipukirjaks oli fašism. Kogu oma koletuses. Võimuhaaramise esimestest päevadest alustasid hitlerlased oma kavatsuste elluviimist. Neljandal veebruaril kuulutas Hitler Saksamaa kommunistliku partei väljaspool seadust olevaks ning andis käsu kommunistide kui lindpriide jälitamiseks. 28. veebruaril võeti vastu määrus rahva ja riigikaitseks millega kuulutati kehtetuks kõik need põhiseaduse sätted, mis käsitlesid kodanikuõigusi. Määrus järgnes määrusele korralduskorraldusele kõik kõige julmemad omavoli huvides. On teada, milleni see välja viis. Nagu kõikide maade progressiivsed inimesed ei saanud ka Eesti kultuurimeistrid. Kõike seda nähes vaikida. Ei saanud veel sellepärast, et ka Eestis elati sel ajal fašismi pealetungi lainetuses, mis Hitleri võimuletulekust sai uut hoogu. Vapsidest löömameeste räuskamine kuulutas siingi ette tumedat tulevikku. Eduard Vilde küsis, jaga, vastas. Kas ja kuidas selle liikumise vastu võidelda? Muidugi võidelda ja vaimurelvaga võidelda ka siis, kui see võitlus peaks vastase suhtes osutuma jumalate võitluseks teatud võitmatuse vastu. Vaimu võitlus lakkab alles siis, kui tullakse füüsilise vägivallaga. Sellele pannakse sama relv vastu, kui riik peaks unustama oma põhiseadusliku kohustuse tüürid oleva valitsuse nõrkuse või võimetuse pärast. See oli suure kirjamehe viimne avalik esinemine enne surma ühtaegu põletav viha inimvaenuliku fašismi vastu ja kahanev lootus vaimujõuga fašistlikest jõududest jagu saada. Aga ka hoiatus, et rahva kannatuste lõõg saab kord täis. Nii oli 1933. aastal kuid 1940. aasta alguses me teame missuguseks oli siis maailmapilt kujunenud. Fašism oli asunud pealetungile täiel rindel. Hitlerlik Saksamaa oli valla päästnud teise maailmasõja Olianastanud Austria Tšehhoslovakkias ja, ja Poola. Tema telje liitlane Itaalia oli vallutanud Etioopia ja Albaania ning aidanud oma diviisidega Hispaania fašistidel võimule tulla. Ees seisis sekkumine teise maailmasõja sündmustesse. Kui heita pilk toonase Euroopa poliitilisele kaardile, siis näeme, et fašistliku tüüpi režiime oli kehtestatud veel mitmetes maades. Oli Ungaris ja Portugalis, Bulgaarias ja Rumeenias, Leedus ja Lätis oli Eestis. Mõnikord on küsitud, kas on ikka päris õige nimetada Eestis 12. märtsil 1934 kehtestatud režiimi fašistlikuks diplatuuriks. Näiteks raadiokuulaja Oro Valgast kirjutab seoses meie saatesarjaga Pätsi Laidoneri režiim. Kahtlemata oli diktatuur ja oli läbinisti rahvavaenulik kuid tema arvates puudunud sellel mitmed nii-öelda klassikalise fašismi tunnused. Põrduseks toota olud Eestis ja hitlerlikul Saksamaal 1930.-te aastate teisel poolel. Alustades sellest, et Saksamaal olid progressiivsed inimesed kihutatud koonduslaagritesse, Eestis aga annesteeriti kommunistid. Kui Saksamaal põhiseadus muudeti paberilipakaga ja mingeid valimisi ei toimunud, kehtestati Eestis samal ajal uus põhiseadus. Ehkki antidemokraatlik ja valiti parlament ning kohalikud omavalitsusorganid ka opositsioonile, jäi mingisugune võimalus oma arvamust avaldada. Ja kirja lõpus küsitakse, kas tingimata iga diktatuur on fašistlik või oli see diktatuur, fašismi eesti variant? Mõne sõnaga sellele vastata pole võimalik. Kuid probleeme on tarvis selgitada. Kõigepealt, mis on siis see nõndanimetatud klassikaline fašism ja kas seda on üldse olnud? Võib-olla fašism Itaalias, kus ta 1919. aastal sündis ja oma nimetuse sai Mussolini asutatud organisatsiooni Fassiiu tee kompantimento tõlgituna võitlusliit järgi. Võib-olla see on klassikaline, tõsi küll, mõnda aega seda niimodi nimetatigi, sest Itaalia fašismi järgi määratles ka kommunistlik internatsionaal fašismi põhitunnused ja andis sellele reaktsioonilisele liikumisele teadusliku analüüsi. Ka püüti mitmetes riikides kopeerida Itaalia fašistide ettevõtmisi eriti riigi valitsemises ja võitluses progressiivsete organisatsioonide vastu. Võib-olla kui siin midagi klassikaliseks pidada, siis seda, mis on kirja pandud kommunistliku internatsionaali täitevkomitee 13. pleenumi otsuses Fašism on finantskapitali kõige reaktsioonilisemate, kõige šovinistlikumate, kõige imp realistlikumate elementide avalik terroristlik diktatuur. Fašism püüab kindlustada monopolistlikule kapitalile, massibaasi, väikekodanluse keskel, apelleerides vaost välja löödud talurahvale, käsitöölistele, teenistujatele, ametnikele ja eriti suurlinnade deklasseerunud elementidele ning püüab tungida ka töölisklassi. Sellega on seletatav ka, miks just aastatel 1929 kuni 1933 kui ränk majanduskriis paiskas kümnete miljonite kesk- ja alamkihtide inimeste elu välja normaalsetest rebastest leidis fašistlik demagoogia kõige suuremat levikut. Siis sündisid paljud fašistlikud organisatsioonid ning hakkasid välja kujunema režiimid, mis ei pruukinud sugugi olla nii-öelda klassikalise näoga. Oma ettekandes kommunistliku internatsionaali seitsmendale kongressile ütleski orgi Dimiitro. Fašismi areng ja fašistlik diktatuur ise omandavad eri maades erinevaid vorme sõltuvalt ajaloolistest, sotsiaalsetest ja majanduslikest tingimustest ja teatud maa rahvusvahelisest olukorrast. Mõnel maal, esmajoones seal, kus fašismile ei ole laialdast massibaasi ja kus fašistliku kodanluse enda seas käib võitlus eri grupeeringute vahel ei lähe fašismi kohe parlamendi likvideerimisele ja säilitab teistele kodanikele parteidele ja isegi sotsiaaldemokraatidele teatud legaalsuse. Teistes maades, kus võimul olev kodanlus kardab lähedaste revolutsiooni plahvatust kehtestab fašism oma piiramatu poliitilise monopoli kas kohe või järk-järgult üha tugevdades terrorit ja arveteõiendamist kõigi konkureerivate parteide rühmitustega. See aga ei tähenda, et fašism olukorra erakorralise teravnemise momendile ideeks katset laiendada oma baasi ja ühendada avalikku terroristliku diktatuuri parlamentarismi jämeda võltsinguga muutmata oma klassi iseloomu. Sellest peaks olema selge, et poliitilise olukorra lihtne kõrvutamine Eestis ja hitlerlikul Saksamaal ei anna kõikehaaravat vastust Pätsi Laidoneri diktatuuri tegeliku olemuse kohta. Olukord Eestis ja selle diktatuuri väljakujunemine vajavad lähemat käsitlemist. Eesti tee diktatuurile fašismile ajaloodoktor professor Olaf Kuuli. 1920. aasta põhiseadus oli kodanlikus Eesti vabariigis kehtestanud parlamentaarse korra. Ühe kojalisel parlamendil ta nimetati riigikoguks, olid ulatuslikud õigused, täidesaatev võim on valitsus eesotsas, riigivanemaga oli Riigikogus suurel määral sõltuv. Põhiseadus nägi ette ka mitmesuguseid demokraatlikke õigusi ja vabadusi. Sõna-trüki-koosolekute ühinemisstreigivabadus ja nõnda edasi. Ajavahemikul 1000 920934 tegutses Eestis hulk kodanlike ja väikekodanlikke parteisid, kes omavahel üsna ägedalt kemplesid suurema arvu riigikogu saadikukohtade ja seoses sellega ka mõjukama positsiooni pärast riigi juhtimisel. Paraku see demokraatlik välisjäi aga kogu aeg üsna õhukeseks. Eesti poliitilise arengu sügavamaks mõistmiseks ei tohi me unustada, et siin oli juba kord oktoobrirevolutsiooni tulemusena kehtinud töörahva võim ning kodanlus oli end suutnud võimule upitada vaid välisimperialistide toetuse abiga. Seetõttu oli ka Eesti Töörahva võitlus märksa sihikindlam, samuti töölisliikumise vastu rakendanud repressioonid tunduvalt rangemad kui mitmes teises kapitalistlikus riigis. Kodanlikus Eestis piiras suhteliselt demokraatliku põhiseadust algusest peale sõjaseisukorra või nii, nagu talle ametlikult nimetati kaitseseisukorra seadus mida kas kogu riigi või selle tähtsamate keskuste suhtes pidevalt rakendati ja mis muutis deklareeritud demokraatlikud vabadused töörahva jaoks üsna ilosoorseteks. Eesti Töörahvajuhi, Eestimaa Kommunistliku partei tegevus oli keelatud kodanliku Eesti algusest kuni lõpuni. Eesti vabariigi algpäevist peale rakendati verist terrorit töölisorganisatsioonide ja nende juhtide vastu. Siiski andis ka see sõjaseisukorraga kärbitud parlamentaarne demokraatia töölisorganisatsioonidele teatud tegevusvõimalusi. Eesti kodanluse reaktsioonilisematele ringkondadele ei olnud aga 1920. aasta põhiseadus algusest peale meeltmööda. Rahulolematus parlamentaarse korraga ja kurss nõndanimetatud kõva käe võimule tugevnes kodanikes ringkondades. Seda enam, mida teravamaks kujunesid majanduslikud ja poliitilised raskused ning klassivõitluse pinge. Eriti aktiivselt tegeleti põhiseaduse parandamisega, saan selle muutmisega reaktsioonilisemaks. Ülemaailmse majanduskriisiaastail kõva käe režiimi kehtestamisel konkureerisid 1930.-te aastate alguses omavahel nõndanimetatud vanad kodanlikud parteid tähtsama kodanliku partei liidriks. Nimelt põllumeeste kogude liidriks oli Konstantin Päts ja teiselt poolt vapsid. Viimane on Eesti vabadussõjaliidu tegelaste rahvapärane nimetus. Vapsik propageerisid avalikult Mussolini ja Hitleri eeskuju järgimist Eestis, son avalikult fašismi. 1933. aasta oktoobris võttis rahvahääletusel vapside põhiseadus. Seda toetasid ka Päts, Laidoner ja mitmed teised nii-öelda vanad kodanluse tuusad. Uus põhiseadus nägi ette parlamendi riigikogu osatähtsuse järsku vähendamist ning erakordselt ulatuslike volitustega riigipea ametikoha sisseseadmist. Puhkes äge võitlus kodanlike rühmituste vahel, kes saab selle riigipea ametikoha enda kätte. Tol ajal valitsus eesotsas olev päts kartis, et tema kandidatuur võib riigipea valimistel läbi kukkuda. Pätsi tähtsama konkurendi Fapsid olid osava demagoogiaga suutnud ajutiselt võita üsna suure populaarsuse küllaltki laiades rahvahulkades. Sellises olukorras päts leppis kokku kindral Laidoneri ka ning viis 12. märtsil 1934 läbi riigipöörde. Vapside organisatsioonid suleti, hulk vapsa arreteeriti üle kogu riigi, kehtestati sõjaseisukord. Ning riigikogu ja riigipea valimised lükati määramatuks ajaks edasi. Päts ei piirdunud ainult oma poliitiliste konkurentide kõrvaletõrjumisega, vaid hakkas järk-järgult sisse seadma uut poliitilist korda mis erines üsna järsult kodanlikust parlamentarismi ist. Riigikogu saadeti mõni päev pärast 12. märtsipööret pikaajalisele suvepuhkusele. 1934. aasta septembri lõpus kutsuti riigikogu küll veel korraks kokku. Kui aga mõned saadikud hakkasid siin kritiseerima Pätsi valitsuse tegevust, siis lõpetati Pätsi korraldusel istungjärk ja riigikogu pandi nõndanimetatud vaikivasse olekusse. See tähendas, et riigikogu laiali ametlikult ei saadetud, kuid enam kokku ei kutsutud. Mitmesuguseid seadusi andis nyyd päts välja oma dekretidega. Ilma igasuguse parlamendita valitses päts kolm ja pool aastat. Samal ajal vähendati järsult kohalike omavalitsuste õigusi. 1935. aasta kuuendal märtsil keelas siseminister Eenpalu üks Pätsi lähemaid abilisi oma sundmäärusega igasuguste erakondade son parteide ja poliitiliste ühingute tegevuse. Seniste erakondade asemel asutati Isamaaliit. Pätsi kliki toetajatest koosnev uus poliitiline partei mis nii oma tegevusmeetoditel kui ka ideoloogia alt oli üsna sarnane fašistlike parteidega. Spetsiaalsete määrustega keelati valitsuse tegevuse kritiseerimine ja igasugune muu nõndanimetatud kodurahu rikkumine. Võib öelda, et 12. märtsi pöördaastapäevaks son 1935. aasta märtsikuuks oli vaikiv olek Eestis põhiliselt sisse seatud. Parlamentaarne kord oli kolikambrisse heidetud võimutäius koondatud Pätsi ja tema abilistega. Fašism oli jõudnud Eestisse, kuigi teist teed pidi, kui ta alguses naist tulevat. Kogu see asjade käik kinnitab Georgi Dmitri hinnangu õigsust. Nüüd veidi lähemalt välja kujunenud režiimist. Pätsi diktatuuri-il oli tugev hingesugulus mitmetes teistes riikides tol ajal valitsev fašistlike režiimidega. Peale eelpool toodud faktide kinnitavad seda ka valitseva kliki ajalehtede hinnangud mitmesuguste maade riiklike korralduste kohta. Ühelt poolt paistab siin silma sügav sümpaatia tunne fašistlike riikide suhtes. Teiselt poolt kriitika parlamentaarse korra kohta. Toome ühe tüüpilise näite selle kohta. 13. augustil 1936 ilmus ajalehes uus eesti artikkel lahti mineviku vigadest. Selles rõhutati, parlamentarism on raskesti haige poliitilistesse rühmitustesse killunenud, parlament ei suutvat lahendada keerukaid probleeme. Positiivsete näidetena nimetati selles artiklis aga Itaaliat ja Saksamaad, kus parlamentarismi hädad olevat ületatud ja saavutad sisemine ühtsus ning tänu sellele ka välispoliitiline prestiiž. Edasi märgiti, et ka Eesti elas enne kaheteistkümnendat märtsi 1934 üle suuri sisemisi raskusi, milles nüüd olevat üle saadud. Lõpuks kritiseeriti kurjalt kõiki neid, kes endise aegu tagasi igatsevad. 1930.-te aastate teisel poolel tihenesid Pätsi diktatuuri võimumajanduslikud poliitilised sõjaväelased, sidemed hitlerliku Saksamaaga. Kõige eelpool toodu alusel võime põhjendatult öelda, et kodanlikus Eestis kujunes 1930.-te aastate keskpaiku välja fašistliku tüüpi poliitiline režiim. Siiski ei oleks õige panna võrdusmärk tolleaegsel Saksamaal valitseva fašistliku diktatuuri ja pätsi uue korra vahel. Eestis ei kujunenud välja sellist sajaprotsendilist terrorirezhiimi, mis vähimagi opositsiooni avalduse veriste repressioonidega maha surus. Eesti, aga samuti ka Läti ja Leedu fašistliku tüüpi režiime iseloomustas finantskapitali suhteline nõrkus. Finantskapital oli aga teatavasti fašistlike diktatuuride tugevamaks toeks. Fašismi sotsiaalne baas oli Eestis suhteliselt ühekülgne. Pätsi diktatuur tugines põhiliselt küla jõukamatele kihtidele. Ulatuslikud sisemised vastuolud fašistide endi leeris oli vägagi iseloomulikud Pätsi režiimile meenutame siin Pätsi võitlus vapsidega. Töörahva tugevad võitlus, traditsioonid naabruses asuva esimesel sotsialismimaa suur mõju. Kõik see muutis Baltimaade fašistlike võimumeeste positsioonid üsna kõikuvate. Pätsi diktatuurile oli iseloomulik, et survevahenditele kaasnesid mitmesugused manöövrid ja järeleandmised. Nii näiteks kehtestati pärast pikemaid venitamise arupidamisi esimesest jaanuarist 1938 Eestis uus põhiseadus mis nägi ette ka kahekojalist parlamenti. Tõsi küll, selle põhiseaduse järgi peamine võim jäi riigipea presidendi kätte. Parlament võis arutada vaid seda, mida president suvatses talle arutamiseks anda. Lõpliku otsuse tegi alati president. Siiski esines ka selles uues, 38. aasta veebruaris valitud parlamendis mõningaid piiratud võimalusi opositsioonijõudude tegevuseks. Eestis likvideeritud ka täielikult töölisorganisatsioone, kuigi mitmed ametiühingud ja tööliste kultuuriühingud suleti Nende juhtivad tegelased saadet elukohast välja ja nõnda edasi. Säilusid siiski mõningad võimalused töölisklassi võitlus organiseerimiseks legaalsete organisatsioonide kaudu. Kirjas oli märgitud ka kommunistide amnesteerimine. See tõepoolest leidis aset mai alguses 1938 kuidas hindasid olukorda vabanenud ise katkenud helilindist, kus esinevad Aleksander resev Olga Lauristin ja Oxford kivisson. Meie vabanesime vist ühel aastal ühel kuul ja ühel päeval ja see oli 38. aastal. Tekkis niisugune olukord, et fašistlikud füürerit Eestis pässud Laidoneri id olid oma asja juba ühele poole viinud. Tähendab, uus põhiseadus oli maksma pandud terve rida erakorralisi ja, ja muid seadusi oli kehtestatud ja nende Kalev Kallo kvartali ja vaikiv olukord oli maal ja võimutäius oli koondunud nende kahe inimese kätte, oli tarvis näidata ühenduses sellega oma riigi killust, vägevust ja nii edasi suurem ja mitte ainult oma rahvale, vaid ka välismaale. Ma mõtlen siin amnestiat, amnestiaseaduse väljaandmist, esiteks, teiseks oli tarvis Vakse vangimajast välja last, kuid nendel olid samasugused poliitilised paragrahvid nagu meil kindrali vägaks meil käsnad. Kuidas sa näitad ütelda rahvale, et voodet vabastame nii et amnestia põhjal samal ajal ütelda, kommunistid, teatakse, vangid, sedasi vabastame poliitilised vangid, need olidki poliitilised vangid. Ja, ja oligi siis on mõni aasta imeline poliitilised vangid, olime istunud 15 aastat, nii et see oleks täiesti paljastanud nende nii-öelda fašistlike fašistliku lummus, nii et kõigil nendel põhjustatud oma ütelda, suurt hiilgust, võitu pühitseda, ütelda, mõtteosalisi vapsi vabastada. Vot selle amnestiaseaduse riiekese peale sattusime ka meie kommunistid, umbes 100 inimest. Siin on põhiline ära öeldud, vabsee tõesti polnud paslik enam kauem kinni hoida, sest kuidas siis nii? Ühelt poolt süvendad hitlerliku Saksamaaga südamesõprust, teiselt poolt aga hoiad nende agendid trellide taga. Samal ajal oli see ka välispoliitiline samm. Just nendel aastatel ilmus välisajakirjanduses esmajoones Skandinaaviamaade ajakirjanduses teravalt paljastavaid kirjutisi Pätsi režiimi kohta. Nüüd oli hea näidata, näete, missugune demokraatia isegi eluaegsele sunnitööle mõistetud kommunistid amnesteeritakse. Seda žesti ei olnud ka eriti riskantne teha, sest majanduslik olukord riigis oli küll üürikeseks ajaks mõnevõrra stabiliseerunud. Mis nii viga demokraati mängida. Kuigi oli teada Pätsi ja Laidoneri seisukoht, et ega demokraatia pole kompvek, mida igaüks võib lutsida. Kaks arhiivifotod ühest ja sellestsamast päevast 1938. aasta jaanilaupäevast. Tollal nimetati seda päeva võidupühaks. Päiksepaisteline keskpäev, siis need pildid tehtigi. Esimene pilt keset selleaegset Vabaduse väljakut, kolme lõvivapiga kõnetool taustal trikoloori, kangad president kõnetoolis pea kuklas, laskmas ilmselt pilgul ringi käia. Temast veidi tagapool, kaks kõrge aukraadiga ohvitseri. See on fotokaitseliidu suur paraadilt, mis oli pühendatud kodanliku vabariigi 20.-le aastapäevale. Selleks oli üle kogu Eestimaa tulnud Tallina tuhandeid suur põllumehi, kaupmehi, ettevõtjaid, riigiametnike. Eks nende peale oligi pööratud presidendi pilt. Need olid ju tema võimu tugi ja kants. Teine pilt samast päevast tribüünil presidendi ja sõjavägede ülemjuhataja kõrval valitsuse liikmed, kindralit, kõrged ametnikud oma prouadega, välisesindajat, mundrid, silindrid, tualetid ja kaitseliit marssimas. Nüüd oli presidendi näol juba naeratus, nüüd võista nende tuhandete relvastatud meeste liikumises näha juba jõudu. Tekib tahtmine paralleeliks, mida see kõik meenutab, ja silmadeta tulevad kaadrid Mihhail Rommi suurepärasest publitsistlikku tõsielufilmist, tavaline fašism. Pompöösset paraadid Berliinis ja Roomas, kõrk, Hitler ja võidurõõmus, Mussolini. Mastaabid küll erinevad, aga väga palju ühist nii sisus kui ka vormis. Vaevalt siis võis kelleltki Tallinna paraadil osalejaid pähe tulla, et juba kahe aasta pärast on kõigel sellel lõpp. Lõpp pidi tulema Olav kuuli. Pätsi diktatuur ei kujunenud sisemiselt kuigi stabiilseks. Järk-järgult tugevnesid Eesti sellele diktatuurile opositsioonilised jõud. Kõige järjekindlamaks võitlejaks fašistliku režiimi vastu oli Eestimaa kommunistlik partei. 1940. aasta suvel, kasutades kujunenud välis ja sisepoliitilist olukorda. Viis Eestimaa kommunistlik partei Eesti Töörahva otsustavale rünnakule. Pätsi diktatuuri võim purustati, võimule tuli revolutsioone, rahva valitsus.