See saade jäädvustab monolooge eesti sõnateatrite mängukavast. Siht on talletada hetki olevikulisest kaduvast teatrikunstist, mõtestades nende lavahetkede tähendust. Olen raadioteatri toimetaja Pille-Riin Purje. Soovin huvitavat kuulamist. Toome põeline. Vaid me sõna, ma ainult hundi. No. Viieteistkümnendal veebruaril 2020 esietendus Eesti Draamateatris Jaan Unduski näidend suur Siberimaa pühendatud kirjanik Jaan Krossi 100.-le sünniaastapäevale. Tsiteerin teksti Draamateatri kodulehel. Näidend põhineb Jaan Krossi elukäigu motiividel. Ajal, mil Kross oli pärast vangilaagreid asumisel Krasnojarski krais ja seejärel tagasi Eesti NSVs. Eluloolisi motiive ühendab ja teisendab. Kujutluslik lugu. Selle pealkiri tuleneb Andrei laulust juurimil juutini operetis rahutu õnn mis sai omal ajal kuulsaks Georg Otsa esituses. Suur Siberimaa kuulub samasse sarja Jaan Unduski näidenditega Bulgakov lavastatud 2008 Eesti Draamateatris ja keeveedo 2010 Vanemuises kus peategelaseks vaimu ja võimu vahelist heitlust oma isikus teravalt läbi elav kirjanik. Tsitaadi lõpp. Suure Siberi maa raamiks on peategelase jaani monoloogidena proloog ja epiloog. Need tekstid kuuluvad suveräänsust, see aegruumi remark sedastab, et neid lausub vanema mehe hääl pimeduses. Jaani rolli mängib Draamateatri laval külalisena Tambet Tuisk. Tema on lõpetanud lavakunstikooli 19. lennu aastal 2000 olnud Vanemuise näitleja aastani 2005. Teater NO99 näitleja aastatel 2005 kuni 2012 ja edasi vabakutseline. Noh anna meile oma võimeid maitsta. Lase üks kirglik monoloog. Elus on vähe põhilisi tõdesid Õieti vist ainult kaks. Esiteks, kui satud kokku inimesega, olgu see mees või naine või isegi laps, keda sa oleksid justkui ammu näinud ja omaks pidanud või temasse lausa kiindunud olnud kunagi eelmiste elude hämus siis hoia temast kinni kõigi oma küünte ja hammastega. See ammu nähtud inimene oled arvatavasti sa ise. Teiseks, kui sa midagi tõesti tahad siin ilmas ära teha, siis alustab kohe. Mitte järgmisel, vaid selsamal põgusal hetkel, kui tahtmine tuleb, olgu või keset ööd, nüüd kohe ükskõik mil viisil, aga hakkab peale, kõik homme alustatu teostub alles pärast surma. Ega ma muud midagi suurt peagi. See on põhiline, mis ma olen õppinud. Kirjutama olen samuti õppinud aga eks tundu olevat üha kõrvalisem. Kirjaniku härrasid on teisigi. Ja nii kuradi mitmed teevad professionaalselt oma igapäevast tööd. Tänu nõukogude võimule vist minagi. Saksamaal ütles üks austaja mulle, et kuulun 100 parema kirjaniku hulka kui hoomerusest pihta hakata. Ja kui teda ikka kirjanikuks pidada poleks justkui paha. Aga pole ju sadat paremat kolumbust, on ainult üks. Ja kui Benjamin Franklin piksevardale leiutas, siis selle ühe korraga oligi kõik tehtud lihtsalt ja geniaalselt. Selles mõttes on kõik minu tehtud teisejärguline. Ega mul seal Siberis suurt valida olnud. Inimene tahab ju ainult paar tundi päevas inimesena tunda kah omamoodi lihtne. Et mitte öelda geniaalne. Lavastaja Hendrik toompere, kes on mänginud Bulgakovi nimiosalist ehk Jaan Unduski kujutelma Mihhail pulgaakowist kõneleb suure Siberi maa lavale jõudmisest. Jaan Undusk oli juba mõned aastad varem rääkinud teatris kirjandustoast sellist mõtet, et see on põnev aeg. Ta tahaks sellest võib-olla ehk midagi kirjutada. Ja noh, õnneks ongi nüüd ju niimoodi viimastel aegadel kujunenud, et sellised tellitavad näidendid nad valmivadki piisavalt pika aja jooksul, nii et see valmis ka sellise kahe aasta jooksul. Ja kuna ma olen suurima rõõmuga osalenud Unduski pulga kohvis ja selles mõttes tunnen seda dramaturgiliselt keelt küllaltki hästi, siis ma hea meelega olin nii-öelda nagu valmis sellega näidendiga siis kirjanikuga koostööd tegema. See pakkus mulle tegelikult ikka väga huvi ja mitte ainult sellepärast, et krossil juubel vaid oli, selles mõttes oli nagu huvitav, et seal on selle kirjanikuks saamise ja kirjanikuks kujunemise jai kirjanik üleüldse olemise tekkemoment on kuidagi sees, et see oli väga-väga huvitav ja siis me meili teel ja telefoni teel vestlesime undruskiga ja niimoodi see näidend siis hetkel teatrimajja jõudiski. Ma ise omast käest tean, et kui mingisugune kujutlus näidendi teksti kirjutamise jaoks olemas on siis ta hakkab iseenesest nagu ennast kirjutama ja ta ei lase enam väga väljastpoolt, et kuidagi mõjutada või sekkuda. Nii et seal ei olnudki enam Jaanil enam midagi teha ja minul midagi teha lihtsalt iseenesest nagu kujunasse tekst selliseks valmis. Aga loomulikult. Meil oli kohe algusest peale, kui see kokkulepe, et kui on vaja lisada midagi, siis me lisame, kui on vaja, ära võta midagi, võtame, aga üldplaanis ja põhiplaanis jäi ta selliseks, nagu ta on. See näidend kirjeldab ühte ajastut. See küsimus võib-olla on laiem, et kui näidend on nii-öelda ajalooline kuivõrd ta siis kõnetab tänapäeva, on see oluline või kuidas need ajad? Lavastaja jaoks põimuvad? Ühiskonnas toimuvad mingisugused sarnaste mustrite järgi kokkupõrked, kokkupõrgetel, lahenemised, pinged ja pingete laenemised tsükliliselt need on väga sagedasti jälle ilmunud, et sellest perioodist jah, mis on ju nüüd möödas pea 70 aastat, eks ole. Aga ometigi me näeme ikkagi seda praegusel hetkel, et kuidas võib võtta võimust üks mingisugune ideoloogia, mis teistsugust mõtlemist, noh üleüldse näiteks ei salli. Meie aeg ei ole küll nii repressiivne, aga, aga ta on nagu sellisel intelligentsemad varjatumal kujul on, tal on see konfrontatsiooni vastuolu ja sunniviisilise USA on ikkagi ilmneb sees ka nii tihtipeale peaaegu et loomingulised inimesed mõtlema, et kuidas rakendada siis enesetsensuuri, mis on need teemad, millest tohib rääkida, kuidas see eelkõige sellest räägid. Ja ega siis see oli tollel ajal viiekümnendatel, noh, ta oli nagu eriti akuutne ja minu meelest ei ole hästi terav sest näevad seal selles näidendis on ju niimoodi, et kui Kross on eelkõige eksale esimeses vaatuses on aina Siberis siis ta päris täpselt ju ei teagi, kui kauaks ta sinna üldse jääb ja esimestel aastatel oli tal ju selline veendumus, et ta jääbki sinna eluks ajaks sealt pääsu põhimõtteliselt ei ole, aga kuidagi miski asi seal sees hakkas käima, näeme, et, et ei tohi niimoodi mõelda, et tuleb endale panna ikkagi teistsugune programm sisse. Käivitas endale ühe teise programmi, et hakkab kirjutama tema ja niisugune sisemine vastandumine siis tolleaegsele ideoloogiale, aga õnneks toimusid ühiskonnas muutused peale Stalini surma, nii et tal õnnestus tagasi tulla. Tagasitulek oli jällegi teistmoodi keeruline, ühest küljest inimene tuleb rõõmsasti koju tagasi ja mõtleb, et kõik on endine, aga tutkit seal on täiesti risti vastupidi, sinu endised sõbrad tahavad lähedased sõbrad, aga ikkagi tuttavad kolleegid näevad sind tänava peal hirmunud tõmbunud soni silmile, läheb teiselt poolt niimoodi minema, et, et noh, et jumala pärast ei tekiks mingit pilgu, kontaktiga kohtumist, sest mine tea, mis võib juhtuda, kui poliitiliselt tagakiusatud ja nii edasi. Nii et sõit kojutulek ja see kõik on siukest nagu võitlus täis. Ja noorematele inimestele tõenäoliselt on seda ka meie ühiskonnas. Kuidas, mismoodi mida tegema hakata, mida rääkida ja kuidas seda teha ja et sellised kokkupuutepunktid vast selle vana ajaga on. Ja need ajarännakud joonistada lavastusprotsessi ette valmistades uuesti ülelugemisel enda kurssi viimiseks, mis siis toimus tegelikult Kirjanike liidus ja nii edasi, et see, see on jälle üks väga silmi avav. Kuidas kommenteerinud peaosatäitja valikut ja kas seal oli oluline ka sarnasus krossiga? Portreeväline? No-teatrist vennast vabaks võttis ja vabakutseliseks läks siis noh, sellest on ikka jupp aega möödas olles juba kõik, ma ei tea, palju siis kokku kaheksa aastat, mis periood on vahel seitse või. Ega ma hakkasin talle üsna ruttu pinda käima, et kuule, et, et mul on siin üks, üks ja teine materjal, mida võiks teha ja nii edasi, aga siis Tambet tahtis puhkus teatis saada ja ei olnud seda koostööd võimalik teha, aga kui nüüd see krossi lugu tuli, siis ma ütlesin, no kuule, no mida sa nüüd veel mõtled, tähendab, et tatsan ideaalselt sulle kirjutatud täiesti. Pluss, eks ole, just nimelt et väline sarnasus ja, ja kõik see suur, selline väärikas asi, et ütleme niimoodi nagu lavale taastulek oleks kuidagi nagu ilus läbi selle. Ja siis Tambet oli tegelikult Ta oli nõus päris ruttu siis kui ta selle näidendi kätte sai, siis ta ehmatas küll nagu hirmsasti ära, siis ma pidin teda veel nagu rääkimata ei vaata, kuidas me teeme selle, me teeme nii teistpidi ja kolmandat moodi, sest see näidend on. Kui lugeda, siis ta on hästi kirjanduslik, tähendab tanud literatuurne ta, tal on seda dramaturgiliselt pinget on väga keeruline sealt nii-öelda nagu peale vaadates lihtsalt märgata, kohe teada tekib selline tunne, et oot, oot, kuidas üleüldse nagu kõlama hakkab, et see on ainult räägivad ja räägivad ja räägivad. Aga mul on mingisugune oma siukene visioon ikkagi sellest asjast tuli. Ja see sai läbi viidud ja ma pean ütlema, et see oli mul üks viimaste aegade üks kõige töömahukamaid energiat, nõudvamaid nagu lavastusi, tuli ka toredasti välja minu meelest ja ja tasus nagu see tegemine ära, nii et seal on nagu mitu õnnelikku asja, sattusid korraga kokku? Kui monoloog on märksõna, siis kas Jaan Unduski näidendist suur Siberimaa on nii-öelda klassikalisi monolooge või mis tähendab monoloog? Kõigepealt Tambet Tuisu jaoks? Monoloog peaks olema teatrilavalt selline valjult esitatud dialoog iseendaga, mida siis vaatajad kuulevad, aga selliseid klassikalisi monolooge selles materjalis ei ole, on alguses ja lõpus. Ehk siis alguses proloog lõpus epiloog. Neid saaks teha nii-öelda nagu klassikalisi monolooge. Et tegelane räägib kõva häälega iseendaga ka ma olen need lahendanud ikkagi. Et need on minu Tambeti ja siis minu kehastatud selle Jaani dialoog publikuga. Jah, sellised monoloogid. Kuivõrd see raam eristub, kui seal vahel on konkreetne tegevusaeg, aga Unduski remark on vanema mehe hääl pimeduses? Eks ole, proloogisi epilogis, kas see on mingi täiesti teine aeg siis raamaeg? Unduski on ta nii kirjutatud ja, ja Hendrikule on ta ka niimoodi lavastatud, et nad jäävad ühest ajast natuke välja, kuskile vahepealsesse aega. Aga ma ise olen ka veel lahendanud nad nii-öelda veel kuskil oma isiklikus ajas. Tambet Tuisu ajas. Ma olen püüdnud nende mõtetega nii-öelda kombata mingeid enda küsimusi ja tõlkida nad nii-öelda enda omadeks. Siis on kuidagi huvitavam endal mängida, vaadata, kuidas need asjad hakkavad. Kas ka sellise ma või absoluutselt mitte kaasalisema, siis tuleb mingi teine nurk valida. Aga nad hakkasid kergesti või oli vaja seda nurka valida. Ja oli vaja seda nurka valida, sest Ma selle lavastuse protsessi käigus ma kohe alguses ei haakinud selle tekstiga või ma ei leidnud seda enda kohta, kuidas ma peaks sellele tekstile lähenema, aga aga õnneks tuli päris kiiresti ja ma sain aru ühe ainuvõimaliku tee, mismoodi seda teha. Aga ma ei ütle sedasi. Sest kummalisel kombel kombates niimoodi seda teksti iseenda sees ja mitte püüdes üldse Krossile läheneda olen ma saanud hiljem tagasiside nii-öelda nendelt inimestelt, kes krossiga olid väga tihedas seoses perekonnaliikmetelt. Et seal oli seda krossi, et mõned asjad olid peaaegu sarnased. Ja mul on selle üle hea meel, et tahtes üldsegi mitte seda suunda valida. Ikkagi need kaks asja läksid kokku. Võib-olla see on pime juhus? Ma ei tea. Aga nii on. Kui palju üldse näitlejateel on niisuguste klassikaliste monoloogidega tulnud kokku puutuda, kas kuulub monoloog kuhugi sinna seispiri aegadesse või on ta ka nüüdisaegne? Ma ju ei ole nii tükk aega mänginud üldse teatritekste, aga monolooge on ju küll ja küll see ongi lihtsalt see lahendamise küsimused. Võib-olla nad nii-öelda iseendaga rääkimisena enam ei tööta, et seda vahendit pole mõtet valida laval, et me ju kõik saame aru, et meil on publik saalis loodetavasti? Jaa. Ja see on ikkagi vahend rääkimaks otse publikuga kuidagi nagu vahetumalt ilma peitmata. Filmis on selle nimi, eks privet moment, see monoloogi koht, kus sa teed midagi sellist, kus nii-öelda teised inimesed sind nagu ei näe teatrilaval samamoodi olla see privet noomet, aga siis on publik istub saalis ja vaatab sind. Ma ei tea, ma ei ole kunagi mõelnud selle monoloogi kui sellise peale, et see on ikkagi dialoog, ükstapuha kus see teine partner on. Teine partner on su enda mõtted su enda hirmud, kahtlused, ihad, lootused, mis iganes, et see on kogu aeg ikkagi dialoog. Ma ei tea, vist teatrikoolis õpetati samamoodi või? Ma ei mäleta, aga kuidagi ma ei ole teistmoodi oskanudki mõelda, mingi suund tuleb valida ja ma arvan, et ei ole vahet, kas see on monoloog või on see dialoog. Et sa pead väga selge suuna valima. Kuhu sa selle suunad ja mängima nende suundade vahel, sa võid seda fookust muuta kogu aeg. Et kas on vahetumalt publikusse, vahetumalt, partnerile, vahetumalt, iseendale. Ma arvan, see tekitab sellise teksti sellise mõnusa nagu lainetuse nende suundade kiire vahetus ümber hüppamine, muutmine ja see paneb teksti elama. Ma ise olen sedasorti näitleja, et ma tegelikult ma ei loe väga palju Remarke. Jah, ma loen, et püüan aru saada, aga. Ma loodan, see kõla ülbelt, aga et üks on tekst, mis on kirjas, aga ma ju esitan seda kas laval või filmis, ma tahan sellega kuskile veel teise kohta minna. Ja sellepärast ma püüan seda teksti lugeda niimoodi, et see käivitaks minus mingeid kohad. Et ainult nii oskan mina seda teksti elama panna. Teistel on teised võtted tõenäoliselt. Ja see on väga hästi. Aga sellepärast ma viskan kõigepealt kõrvale kõik sellised sulgudes kirjutatud asjad ja vaatan, mis rütmiga see minul või sellel nii-öelda minu loodud tegelasel siis hakkaks elama niimoodi, et see toetaks materjali tervikut ja toetaks ka seda, mida, mida mina isiklikult tahan seal mängida. Enne kui kuuleme suure Siberi maa epiloogi veel üks ajarännak põige Jaan Krossi 80. sünnipäeva tähistamisele veebruaris 2000 saates kultuurikaja on põlistatud katkenud kirjaniku kõnest Tartu Ülikooli aulas. Jaan Kross. Meie põlvkonna ülesandeks jäi valdavalt mäletada, teadvustada, aidata, kinni hoida ja kus võimalik taastada seda, millest me olime paljaks tehtud. Kuni imemoel. Me võitsime teist korda ühe sajandi jooksul ajaloo suur loterii peavõidu. Tähendab, saime oma sõltumatu omariikluse tagasi. Aga meil oli ja muuseas eriti ka siin selles auväärses majas. Meie kõige vastuvõtlik Kemail kujunemisaastail õpetatud omariiklus on ühe rahvuse elu kõrgeim organisatsiooniline vorm. Nii et minu põlvkond ja tema läheb pea kaasus tajus täie sügavusega, mis oli olnud, milles ta pool sajandit oli pidanud ilma olema. Ja mille ta siis korraga tagasi oli saanud. Ja mis tal nüüd olemas on. Meie vanamehed, panime erksa vastumeelsusega tähele, et üldreegel näib olevat seen mida noorema osaga meie põlvkonna järglaste seas tegemist on, seda paljemalt on nende teadvuses esil isiklikud huvid. Kirvesilma reegli järgi, mida kaudsem ja pealiskaudsem on kellelegi isikuid, lapse põlime või noorusaegne kogemus omast riigist. Seda sagedamini on riik tema jaoks aprioori, parasiitlus ja vägivald. Sest pool sajandit sisendas kogemus selle vankuma seltskonna vana vanematele ja vanematele. Ja kui see oli ealdasa võimalik, siis ka sellele seltskonnale endale välja arvatud viimasel üheksal aastal. Seda, et riik oli tõesti võõraste vägi või see nii massiivne sisendus hälvib tänini teistsugust teadmist, et oma riik on midagi põhimõtteliselt muu. Et oma riik on oma kodu võrdatud ruum, mille piirideni igas viimases, kui suhtes laieneb riigikodaniku vastutus. Elu on ikka üks kuradima põnev asjandus. Elad ja elad ja mida lühemaks elu läheb, seda huvitavamaks ta muutub. Seda enam tuleb temasse värvi ja võimalusi mida ei saa enam kasutada. Jah, aga ta kurat ei kesta ju. Ta saab otsa enne targaks saamist. Mina ei usu, et teispoolsus mulle midagi enamat suudaks pakkuda. Kahjuks ei usu, lööge või risti. Seetõttu lahkunud Ma teatava kahetsustundega. Aga liigutav oli teie seas viibida need mõned viibud mu härrad ja prouad või prouad ja härrad. Ning preilid ja preilnat polegi enam tähtis. Need Liivud, mis osutusid minu mõnegi üllatava käänuga eluks. Liigutav ja õpetlik. Mille tarvis? Ei tea. Kunagi, võib-olla teadsin, aga see teadmine jäi kuhugi Aiaäärsesse tänavasse. Olla kui karjapoiss, kes päikselisel päeval oma tallede keskel rõõmsalt peeru laseb. Või kuidas Brenioonil oligi? Kuradi tobe aga nüüd juba täiesti kättesaamatu. Kuulsite prooja epiloogi Jaan Unduski näidendist suur Siberimaa. Ühendatud Jaan Krossi 100.-le sünniaastapäevale esitas Jaaniosatäitja Tambet Tuisk. Lavastaja Hendrik Toompere kõlasid katked Lauri Kaldoja helikujundusest lavastusele suur Siberimaa. Saate autor Pille-Riin Purje, helirežissöör Külliki Valdma. Saate pealkirja lausus Peeter Tammearu. William Shakespeare'i Hamleti repliike Georg Meri tõlkes. Marika Vaarik. Raadioteater 2020. Näitlejad on ajastu lühikroonika. Parem oleks teil pärast surma halb hauakiri saada kui eluajal paha hinnet nende poolt.