Head kuulajad, Tallinna Ülikooli järgmiseks rektoriks valitud Tõnu Viik on meil täna külas. Tere. Tere kõigile. Need 57 inimest, kes valimistel oma hääle teie poolt andsid. Kuskilt lugesin, et Nad üksiti toetasid seda valikut tehes kunagise rektori Rein Raua aegset vaimsust Tallinna Ülikoolis. Kui täpselt te adute, mida inimesed, kes teie poolt hääletasid? Tallinna Ülikool laiemalt pilt ootavad. No ega ju väga täpselt ei adunud, sest ega inimeste hinge pugeda ei saanud ja hääletus oli salajane. Ja üks asjaolu veel ikkagi see meie koroonakriisist tingitud olukord viis selleni, et kogu see rektori valimiste periood, mis oleks olnud traditsiooniliselt sisustatud, siis kohtumistega erinevad instituutide üksustega, keskustega, teadlastega, õppejõududega see kõige ära. Ühesõnaga need kohtumised toimusid ruumis ja ma leidsin ennast siis andmas niisugusi kohutaval hulgal, noh, umbes nagu raadiointervjuusid, kus mind küll kutsuti virtuaalsele kohtumisele instituudiga. Aga keegi luges siis kogunenud küsimused kokku ja ma ei näinud ju, kelle käest ja küsimus tuli või mis tooniga seda esitati ja mammut, kui vastasin ja vastasin nendele aina rohkem tuli peale niisugune grammofoni tunne. Aga seda kontakti ei läheks, nii et mina ise lootsin ja uskusin, et sellest saab niisugune hea võimalus paljude ülikooli inimestega rääkida, aga ei olnud. Nii et selles mõttes ma jäin päris kaugele selle tunnetamisest, kuidas need inimesed mõtlevad või neil ei ole küll palju võimalus mind kuulata videos ja, ja audios. Aga kokkumeelse palju saanud. Kui nad räägivad vaimsusest Tallinna Ülikoolis, mida nad uuesti tagasi ootavad, siis mida nad õieti ootavad? No mina loodan, et me räägime siin nendega ühest asjast, mina rääkisin ka akadeemilisest vaimust ja vaimsusest oma valimisplatvormis. Ja ma mõtlesin siin midagi vist enda isiklikust kogemusest. Et kui mina käisin ülikoolis ja nendest aegadest, kui ma esimest korda töötasin ülikoolis sees ja siis on niisugune erilises kohas olemine niisuguses kohas olemine, kus sa siis vaimustud sellest mida need inimesed, kes seal on, teavad ja kuidas nad neid teadmisi hangivad, kuidas nad sellesse suhtuvad, mida nad teavad. Ühesõnaga osalemine justkui mingisuguses protsessis, mis tundus äärmiselt põnev ja rikastav ja ja niisugust maailmavaadet avardav. Ja juba näha seda, kuidas, kuidas on iseendaga ja kuidas koos inimesed, kes on pühendunud ikkagi millelegi natukene ebamaisele või natukene, mitte praktilisele teadmiste otsingutele ja nende nende täiustamisele. Sandis, c miks mina olen üldse ülikooli juurde jäänud? Ma olen nii kogu elu erinevates ülikoolides töötanud. Ja nüüd mulle tundub, et sellise nähtuse ja keskkonna taasloomine on see, miks ma tahan ülikoolis olla. Ja kunagi mulle tundus sellest osa saamine on see, miks ma tahan ülikoolis olla, et hästi tahaks. Hästi küll tahaks üliõpilastele niisugust kogemust pakkuda. Et mitte rääkida sellest haridusest nii palju nendes terminites, et nüüd on mingi õppekava, mis tuleb läbida või või et need on niisugune teenusleping ülikooliga, millel ühel poolel on niisugused õigused ja kohustused ja teisel sellised, aga et aga et sul on võimalus osaleda siis sündmuses, kus keegi uurib midagi, keegi otsib midagi, proovib seda sõnastada, see, see professor tuleb järgmisesse loengusse tagasi, ta proovib seda järjest paremini ütelda, millele ta oma vaimusilmas siis justkui piht Ta saab või need teadmised, mida ta on kuskil selle nädala jooksul juurde hankinud ja lugenud, vot see vaimustas mind kunagi väga vaimustusest, selle akadeemilise vaimuni oleme mõelnud siis näiteks ülikool peaks peaks jõudma, et ta peaks olema selline akadeemilise vaimsuse kants ja ja hoida selle võimaldaja. Võib-olla te olete astunud oma akadeemilisest rahust keset praktilist keevat elu, et kas te näete seda viie aastast teekonda pigem niisuguse huvitava tundmatu maastiku läbimisena või see on teile kauaoodatud võimalus midagi suurt ja pöördelised ära teha? See on täitsa vastuoluline küsimus minu enda jaoks ka. Et noh, ma ei tea küll, palju tänapäeva õppejõudude akadeemiliste rahunid on kõikide nende mõõtmiste tegemiste juures, aga no kui ta seda endale üldse ei leia ega võtta, no siis ta ka oma tööd teha teha ei saa. Aga minu kogu vist ülikooli karjääri ajal ma olen pendeldanud edasi-tagasi, nii et mul vahepeal on see akadeemiline rahu ja siis tekib mingisugune rahutus sisse, kus ma mõtlen, et tahaks nagu rohkem osaleda ja ja teha midagi nagu ära teha ka. Ja olen olnud ju kahel korral vist murranguliste aegadel päris niisuguse tegemise juures ma olin esikunagise Eesti humanitaarinstituudi rektor siis kui siis kui me ikkagi otsustasime liituda Tallinna ülikooliga ja Tallinna ülikooliks ja vedasin seda protsessi eest. Ja teist korda siis, kui Tallinna Ülikool liitis oma suurel hulgal väiksemaid instituut, loodi see, mida me neid kutsume tühiks. Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituut ja mõlemal juhul mul on ikkagi jah, ühelt poolt kahju, suur hulk akadeemilist tööd on jäänud tegemata ja mingi heaolu või rahulolutunne ka selle kohta, et et mul võib-olla siis õnnestus luua niisugune koht või panustada sellesse, et meil tekiks niisugune koht, kus akadeemiline vaim saaks elada. No mida siis Tallinna ülikoolil ja ülikoolis oodata on kuulsaid külalisprofessorid välismaalt? Ka seda, ma loodan, ma loodan väga, et me ikkagi jälle avanema pärast koroonakriisi möödumist, me nüüd kõik ju loodame kevade peale. Ma arvan küll, et meie rahvusvaheline koostöö parenema kõik ülikoolid võitlevad väga talentide pärast maailma tipptasemel, et neid näha oma senti vahel kas või korraks nendega koostööd teha, veel parem mõneks ajaks enda juurde tõmmata veel parem, kindlasti selles selles suunas töö jätkub. Aga ka täiesti elementaarne, et see koht pakuks häid võimalusi. Meie õppejõududele ja teadlastele eneseteostuseks. Bürokraatiat oleks võimalikult vähe, seda ei ole nii lihtne teha, sellepärast et meie teadus on organiseeritud ikkagi üsnagi niimoodi järelevalvepõhiselt ja Eestis veel päris hästi, aga Euroopa liidus palju rohkem, nii et on vähe usaldust ja hästi palju sellist bürokraatlikku kontrolli teadlase elu üle, mis mis on ikkagi tänapäevaks omandanud selliseid mõõtmeid, et ilma selle kontrolli vormistamise spetsialistideta ei saa enam ülikool isegi isegi hakkama. Aga no ülesanne on ikkagi siis nendele, kes need suudavad toota akadeemilist sisu, uusi Teadmisi, inspireerida üliõpilasi neid tingimusi luua nii hästi või halvasti, kui see siis võimalik on, et ega maailma ei sa uueks luua. Aga selles maailmas, kus me elame, nii nutikalt ennast ikkagi sisse seada, kui vähegi võimalik. Üks asi on need, kes õpetavad ja teine asi on need, keda õpetatakse. Ehk kas te tunnete muret viiruse kriisist tingitud hariduskriisi pärast. Gümnasistid õpivad kodus, nad ei näe silmast silma õpetajaid, mõned on üldse klassidest ära kadunud, et me ei tea täpselt, et kui tugevaks me võime neid lõputunnistusi lugeda, et need, kes nüüd järgmistel sügiseti astuvad meie kõrgkoolidesse, et sealt ei ole niigi palju valida. Kui veel kaks kolm aastat tagasi oli, kas see on teie hinnangul probleem? Et kindlasti on ja kindlasti tunnen muret, üks on see valikut, kokkutõmbamine mis on ikkagi seotud eelkõige vist sellega kuna ülikoolide rahastus on püsinud ühel ja samal tasemel nüüd vist juba viis aastat, siis noh, sisuliselt tegevuste mõttes ta on inflatsiooni võrra vähenenud igal aastal selles mõttes siis teha saab ju aina aina vähem elik aina odavamalt. Ja kuidas ülikoolid on sellele situatsioonile seni üritanud vastu seista, on siis selline, et säilitades küll need erialavalikuvõimalused, mis meil on siis ühe eriala raames neid valikuid tõesti on aina aina vähem ja vähem lihtsalt Konoveerimise põhjustel nendel põhjustel, et me ei suuda rahastada neid valikuid. Mis puudutab seda koroonakriisi poolt tekitatud olukorda ja selle mõju üliõpilastele siis ka ma ju praegu ise olen õppejõud ja õpetasin eelmisel, kui sellel semestril eelmise semestri keskel pidime e-õppele üle minema. Muidugi minu vaatlused kinnitavad ausalt öeldes seda, mida meie ülikooli teadlased on ka suurem uurimisprojekti käigus tuvastanud kooli õpilaste peal ja nimelt siis mitte kõigile ei mõju halvasti. On mingisugune protsent, et noh, ütleme seal umbes viiendik üliõpilasi, kellele tegelikult päris sobib kodust omas tempos aineid omandada. Ja siin on üks väga tähtis moment, neil on päris hea ajajuhtimisoskus enesejuhtimisoskus ja töövõime ja sellised inimesed väga palju tingimata ei, ei kaotagi. Te ei kaota väga palju, need, kes on niisugused introverdid, kes väga palju ei sotsialiseerumisel koha peal seminaris niikuinii, noh, kes on nende hulgast, kes vaikivad, kes ei kipu kaasa rääkima. Aga enamus kaotab sellest siiski, meil on ikkagi aina levinum see probleem, et need enda juhtimise oskused, õpioskused väga head ei ole. Ja kodus on seda palju raskem ellu viia. Mul on üks lemmiknäide, kujutlegem, kujutlegem kuulamaks ennast ühte klassikalise muusikapala. Teoreetiliselt võib muidugi mõelda, et mul on kodus isegi parema helikvaliteediga võimalik seda kuulata. Aga no kui sageli me seda teeme ja kui raske on kodus ikkagi Ennast siis sundida või noh, ühesõnaga ennast distsiplineerida seda asja tähele panema, ilma et ma mingisuguseid muid asju hakkaksin vahele tegema, kui raske on ühe koha peal nii kaua istuda versus olukord, kus ma olen kontserdisaalis ja teised minu ümber teevad sedasama. Asi pole mitte ainult selles, et ma olen sotsiaalse distsipliini kaudu aheldatud selle tooli külge ja nagu ebaviisakas on püsti tõusta vaid seal on saalitäis samale üritusele pühendunud inimesi. Väga paljude inimeste jaoks on sellises olukorras muusika kuulamine kergem ja õppimisega on samamoodi. Nii et siin see nii kohapeal olev tugi teineteisele on ikkagi nagu päris oluline asi, mida, mida siis üks reaalne klassiruum pakub ja virtuaalne klassiruum ei paku. Ja peale selle veel see õppejõu isiksusliku mõju, mis on palju laiem kui lihtsalt teadmiste pähekallamine üliõpilasele. Endla kuju ja noh, peaaegu et sellelt teadmiste pähe kallamisel vist mõtet ei olegi, sest ega need teadmised sinna pähe jää. Noh, heal juhul seal eksami ajaks, aga no see ei ole ju tegelikult eesmärk. Aga õppejõud heal juhul ikkagi õpetab mõtlema, õpetab nägema, kuidas saaks neid probleeme lahendada nüüd ülikooli puhul, siis teaduspõhiselt kuidas neile läheneda, nii nagu ma arvasin, et ei saakski neile läheneda, et meie esimene reaktsioon alati on mingi probleemi tekkimisel, et noh, nagu kõhutunde pealt sellega tuleks teha, nii. Aga kui me hakkame küsima küsimused, aga kust ma tean, et tuleks teha nii ja miks ma tean, et tuleks teha nii ja kas seda on võimalik kuidagi tõestada, et tuleb teha nii ja kas on ka tõenduspõhiselt võimalik näidata, et nii tehes on tõesti parem õpetada üliõpilasele sedasorti lähenemist elule ja asjadele üldse on minu arvates ülikooli missioon. Ma nüüd ei ole kindel, et e-õppesse tingimata halvemini välja tuleb. Halb õppe puhul on see, et see õppejõud on paraku ainult üks osa üks osa tähelepanust, mis kodus oleva üliõpilase puhul hajub seal igasuguste muude asjade vahel maju ka näen zoomi keskkonnas sisendeid nägusid, eks teise kõrvalgi, sest kui vaatavad minu poole. Aga mõnel puhul ma märkan, et seal ruumis liigub veel inimesi, nendega vahetatakse mingeid. Ja mitte see, nende süü alati oleks noh, meil üldse mitte kõigil lastel ei ole omaette arvutiga tuba, kuhu nad siis saaksid eralduda, et ka niisuguse materiaalse baasi mõttesse e-õpe nõuab ikka väga palju. Ma siiski üritan küsida, et kas teie hinnangul on probleem see, et praegu gümnaasiumilõpetajad ei saa võib-olla nii head haridust, kui on see kontaktõppe puhul olnud ja kas seal tekib mingi hariduslik kihistumine? Ma niisugust teaduspõhist vastust ei tea sellele küsimusele. Aga noh, ma siis oskaks tuletada võib-olla seda, et küllap siis nendel, kellel ei ole kodus tingimusi, seda siis eraldi tuba ja arvutiekraani seal head internetiühendust ja need, kellel ikkagi enesejuhtimise võime on nõrgem ma arvan, et nemad õpivad vähem ja omandavad vähem. Kas see nüüd niikaugele välja viib, et siin mingi hariduslik kihistumine tekib nüüd kokkuvõttes siis ühe ühe aasta peale? No usun, et mitte usun ja, aga noh, eks neil niisugune raske aeg on ja eks need lapsevanemad ka sellega seoses vatis. Aga noh, kui ma räägiksin viie aastasest perioodist, siis oleks võib-olla tõesti mingisugune suurem suurem löök kaugemate tagajärgedega, aga ma arvan, et üks aasta niisugust e-õpet vast seda veel ei niisugust mõõdetavat tulemust meil siin tagasilöögid ei anna. Tahaksin sedasama küsimust üldistada, et kust teie hinnangul tuleb ikka päris suur hulk inimesi, kes tunneb, et nad on elus millestki ilma jäänud millestki, millele neil on loomuldasa õigus ja et seda tuleb häälekalt nõuda ja nende õigused ja oled seada. Mina arvan, et selline olukord tuleb, mitte sellest, et neil inimestel on mingisugused probleemid ja emotsioonid vaid ja et nad nüüd otsustasid need nendest rääkida, jalule seada, vaid ikkagi sellepärast, et meil on ilmunud poliitilisele väljale mängijad, kes selliseid emotsioone loovad orkestreeri, vaid inimesi nende emotsioonide abil enda ümber siis ümber organiseerivad. Nii et post, factum, me saame rääkida olukorrast siis justkui meil astus poliitilisel areenil terve hulk inimesi, kelle huvid olid varem varem väljendamata ühes mõttes võib niimoodi öelda, võib öelda nimelt selles mõttes, et tõepoolest varem meie poliitiline noh, ütleme siis, avalikkus ei olnud ratsionaalne ja noh, võib-olla siis saab öelda, et need, kes tahtsid, et see oleks emotsionaalsem vastan tubam. Siis noh, need said selle spektaakli niisugusel avalikul, poliitilisel väljal ka selles mõttes võib seda öelda. Aga kuna selle spektaakli kaudu ikkagi nende inimeste ühtegi reaalset probleemi ei lahendata vaid neid ainult organiseeritakse nüüd ühe või teise poliitilise jõu toetajaks siis ma arvan, et mingisugust suurt demokraatia laienemist selles mõttes toimunud ei ole. Nad ei ole saanud kedagi väljendama oma huve, nad on küll tekitanud poliitilist kapitali ja poliitilist mõjuvõimu mingisugustele poliitilistele mängijatele aga need mängijad ei mängi nende huvides tegelikult. Aga kas ei ole siiski niimoodi, et mängus laseb ennast ära kasutada see, kes tunneb, et ta millestki ilma jäänud ja see võib alata haridusest, edasisest töökohast, karjäärist, iseendaga hakkamasaamisest, iseenda juhtimisest. Ja muidugi, aga noh, tunne, et neil on millestki ilma jäänud, ega Eesti ühiskond ju ka materiaalse baasi järgi ongi väga lõhestunud ja mina arvan, et ka nendes oludes, kus Eesti ühiskond on väga individualistlik ja me tõepoolest lahendamegi oma probleeme mitte niivõrd tutvuste ja sidemed teiste inimeste, vaid ikkagi ainult raha abil siis omada väikest sissetulekut ikkagi tähendabki väga rasket elu. Olla näiteks palgavaene või väikesepalgaline, üksikema ongi reaalselt väga paljust ilma jäänud, see ongi, see ongi tõsi. Nüüd küsimus selles, et kui me nüüd selle tunde pealt sisenesin poliitilisele väljale, no siis kellel oleks tark anda oma hääl selleks, et minu olukord paraneks. Ju, ei vasta sellele, kellele see hääl antakse. Sellepärast et see hääl antakse jõududele, kes ei paranda seda olukorda. Et see vastuolu tuleb, tuleb siit välja. Mida sa jõud, kellele hääl antakse, küll küll nendega teeb ja midagi rahuldavat nendega neid rahuldamata neile neile teeb? Ta pakub niisugusi noh, põhiliselt siis negatiivsete emotsioonide väljaelamisest tulevaid naudinguid. Ja, ja see on väärtus, mis on ikkagi suhteliselt uudne demokraatlikus poliitikas. Aga seda tüüpi nimetamis populistlikuks poliitikaks, populistliku poliitikaprobleem on ikkagi see, et ta tegelikult ei aita Ta neid inimesi, keda ta mobiliseerib, enda valijateks emotsionaalset rahuldust annab, võib-olla mingit tüüpi ideoloogilist rahuldust ka teinekord annab, aga see on siiski lõks. Ja veel üks probleem. Me oleme ju harjunud seostama demokraatiat ikkagi sellise targa valitsemise, hea juhtimise, oskusliku majandamise ja selliste asjadega. Ja siin on jälle tugev tagasilöök, mistõttu jälle meie kõigi pikas perspektiivis meie kõigi elatustase jällegi langeb. Ning kui demokraatiat ja demokraatlikke riike ei hakata enam seostama majanduslikult hea käekäiguga, no siis on, mina kardan küll, et demokraatia allakäigu algus. Mõne aja pärast ei hakka enam keegi mõtlema selle eest, millesse need inimesed seal uskusid seal inimõigustesse ja, ja muus muud säärast, vaid, vaid seda peetakse lihtsalt üheks ebaefektiivseks poliitiliseks vormiks. Nii et kui ma ütlen, et võti võiks olla paremas hariduses heas eneseteostuses, siis meie vestluses ma jään selle seisukohaga üksi. Parem haridus võib viia eneseteostuseni, aga selleks tuleb seal parem haridus kõigepealt kätte saada, eks ole, see tähendab ikkagi jälle ühiskonna niisugust organiseeritud, kus kõigil on võrdne juurdepääs haridusele. Ma ei ole kindel, et me liigume selles suunas, et see meil aina aina paraneb. Tasuta kõrgharidus ei ole see, mis tagab kõigele juurdepääsu. See aitab kaasa, aga ei, ta muidugi veel ei taga kõigile juurdepääsu. Mis asi, küsimus on, et kas need päris kõigil peabki olema juurdepääs kõrgharidusele, et kas me ütleme, et kõrgharidus on kõigile neile omaette teema, äkki ei ole nii. Aga mis segab inimeste eneseteostust, on väga suuresti ikkagi ka kodust ja kultuurist oma keskkonnast kaasa võetud hoiakud. Ja kui ohvriroll on ikkagi üks nendest süvendatud ohvritunne, et mind kogu aeg kasutatakse ära, mul ei ole võimalusi, ma ei saa edasi liikuda, siis ei aita haridus ka. Et ikkagi mingit tüüpi vaim või pealehakkamine või, või tahtmine sega, kõik loeb, et me tegelikult ju materiaalses mõttes elame kõik nii hästi, nüüd võiksime saavutada mida iganes. Aga psühholoogilises mõttes mitte. Ma ei ole üldse kindel, et me elame õnnelikumalt kui siin 15 aastat tagasi või 30 aastat tagasi. Ja, ja põhjus on selles, et me oleme iseendale kõige suuremad vaenlased, meie psüühika on niimoodi üles ehitatud. Et ta märkab negatiivset ja suurendab seda. Me kõik pöörame negatiivsetele faktidele asjaoludele palju suuremat tähtsust kui positiivsetele asjadele ja asjaoludele. Ja sellest võib väga kergelt moodustada enda jaoks niisuguse noh siis automaatselt toimiva ringi või no ühesõnaga, ma võin sattuda niisugusse ringi, kus ma mõtlen, et asjad on halvasti. Asjad on halvasti, sellepärast et mina olen teisel pool mingisugust joont. Nimetasin siis kuidagi vaesemate, kehvemate ära kasutatud poolel ja keegi kuri jõud nüüd konspiratsiooni, teoreetiliselt veel mõtlen, et hoiabki mind seal ja tahabki mind seal hoida. Nad ei armasta mind, Nad ei hoia mind, nad ei aita mind. Võib-olla kogu elu lõksus võib-olla osa aega oma elust, aga vaat lisaks võimaluste puudumisele, materiaalsete võimaluste puudumisele, hariduslike võimaluste puudumine on sellised psühholoogilised lõksud ikkagi väga, väga oluline osa sellest, miks me miks me siis ei pääse välja elus olukordadest, kus me ei taha olla. Suur ja lahendamatu küsimus. Tuleme praktilisematele lähemale. Mida teie Eesti hariduselukorralduses teeksite teisiti, kui see praegu on? Mina vist üritaksin liikuda järelevalve ja kontrolli põhiselt hariduselu korraldamiselt, usalduspõhise hariduselu korraldamise, nii et see järelevalve kontrollib, põhine süsteem oli ülikoolides päris hea tulemuse andis siis, kui meil oli vaja ümber orienteeruda niisugusele läänetüüp b akadeemilisele elule ja, ja integreeruda lääne teadlastega. Ma arvan, et see, see ülesanne on saavutatud. Koolis näiteks mulle tundub, et ja see on võib-olla ülikooliga sarnane, probleem on see, et viimase 25 aasta jooksul. Ega me ei ole ühtegi ülesannet õpetajalt ära võtnud. Küll, aga me oleme kogu aeg juurde pannud sinna ülesandeid. Tegelikult neid ülesandeid on ebarealistlikult palju. Kui me veel 25 aastat tagasi rääkisime sellest, et tema õpetaja vastutus, õppekava läbimine, eks ole, et laine ära õpetamine justkui lastele, siis nüüd me juba ammu ju tahaks, et lisaks sellele oskaks tähele panna nende laste isiksusi, ta individualiseerub õpet vastavalt laste võimetele, oleks toeks nendele kõige nõrgematele oleks eeskujuks ja inspiratsiooniks kõige tugevamatele ja nii edasi ja nii edasi, aga meie oledalt tunde vähemaks võtnud. Ja me ei ole võtnud vähemaks ka sealt, et et vaatajat Need on kõik need asjad, mis sa pead lastele selgeks tegema. Aga nüüd, kui me tahame, et sa selle kõik veel neile huvitavaks ka teed ja mitte ainult pähe tuupida ei lase, kõike sellest nüüd olgu see osa siis väiksem, aga vähemalt nende jaoks huvitav taju, kui nad seda relevantsena oma elus või seda kõike me ei ole teinud ja meil ongi praegu koos siis niisugune tüüpiliselt suur hulk aine materjali nõudmisi, mis kunagi ilmselt ei hakka tööle, sest seda kõike on lihtsalt liiga liiga palju ja põletame, läbisin õpetajaid ja ausalt öeldes ka meie õppijad ju ju kurdavad, et, et koolirõõmu väga palju, palju ei ole ja teaduslikud uuringud näitavad sedasama, et kui meie PISA testis oleme me kõrgel riikide võrdluses, siis koolirõõmu osas üldsegi mitte. See killustumine ja mitmes suunas rähklemine, see käib väga paljude elukutsete ametite juurde. Veel üks teema ühes ammuses, raadio ööülikooli loengus Teie professor Wiik olete öelnud, et üheski Eesti vabariigi alusdokumendis ei ole defineeritud mis on eesti kultuur ja see tähendab, et me ei ole kokku leppinud selles, mida on vaja teha, et eesti kultuur säiliks ja õitseks. Mis teie hinnangul praegu eesti keelt ja kultuuri kõige rohkem. Ohustab jah, mulle tundub küll, et me deklareerime väga sageli meie põhiseaduse preambulas öeldut, et eesti keel ja kultuur on justkui üks kõige tähtsamatest asjadest, mille eest Eesti peab seisma. Ja mulle tundub tõesti, et sellest deklaratsioonist nüüd juba kõik järgmised sammud, mida me teeme eesti kultuuriga seoses ei ole ausalt öeldes adekvaatselt vastavuses selle suure deklaratsiooniga. Ja nimelt siis nii et mulle tundub, et kui me oleme öelnud, et eesti kultuur ja keel on Eesti riigi eksisteerimise üks üks eesmärk siis kohe, kui me läheme näiteks riigieelarve juurde, siis me leiame selle kultuuri ja keele kuskilt mingisugust väga väikestest alalõikudest. Ja miks nii, sellepärast et kõikides järgmistes dokumentides. Me mõistame kultuuri all enam-vähem ainult niisuguse professionaalse kunsti riigi poolt toetatud vorme. Aga põhiseaduse preambulit peetakse silmas mõistet kultuur kui niukses antropoloogilisi väga laias tähenduses. Kui kogu rahva eriomast, siis eluviisi. Ja me saame rääkida nii eesti teaduslikult tuurist kui meie liikluskultuurist meie poliitilisest kultuurist, meie käitumiskultuurist, söömiskultuurist see kõik kokku moodustab Eesti kultuuri ja meil pole õrna aimugi, kuidas seda kõike toetada või sellega ümber käia, me oleme selle koha peal deklaratiivsed ja siis on meil mingisuguseid päris pisikesed ikkagi toetused eesti kunstile keelele ja ma näen seda hästi suurt vastuolu siin. Kui nüüd mõtelda, et mis seda eesti keelt ja kultuuri praegu ohustab, siis Ühes mõttes ma arvan, et läheb väga, väga hästi. Eestis ikkagi see jõukus on, on jõudnud mitte kõigi, aga paljude kultuuritegijateni, miks seda võib-olla tunda ei ole, on see, et noh, me võib-olla võrdleme kultuuritegija staatust, sageli põlvkonnad on niimodi jaotatud, võrdleme seda nõukaaja lõpukultuuritegelasest näitusega, mis mis üheski Lääne demokraatlikus turumajanduslikus riigis nii kõrgel ei ole. Kui, kui ta, siis kui ta siis kunagi oli, nii et selles mõttes meie ühiskondlikus mälus on siis noh, seal nende kultuuriinimeste nagu väärtuse ühiskondliku väärtuse langus. Ja tõsi, teiselt poolt, kui ma mõtlen, et kui palju ilmub raamatuid kui paljud ülikoolide teadlased ja õppejõud iga päev teevad tööd sellega, et võõrkeeles loetud asju eesti keelde ümber panna ja seda sõnavara arendada siis siin noh, selles osas on, on kõik hästi kui palju tõlgitud näiteks eesti keelde praegu siin on kõik päris hästi. Kui nüüd mõtelda pikema perspektiivi peale, kui tänane seis, siis saab suuresti määravaks eesti keele staatus, mitte niivõrd selle seaduslikult kehtestatud staatus, millistest dokumentidest seda tuleb järgida, vaid milliseid asju aetakse, millises keeles. Ja kui me siin ütleme, et noh, et näiteks teadustöö võiks olla ainult inglisekeelne siis mulle tundub juba, et me anname, me teeme ukse lahti sellele, et järelikult mingist hetkest alates mingisuguseid spetsialiseerumisega professionaliseerumise hetkest alates enam eesti keelega nagu järele ei tule. Ja konkurentsieelise saavad järelikult need, kes teevad seda heas heas inglise keeles. Kuidas need inimesed saavad selle hea inglise keele konkurentsieelise, nagu nad juba eelmisel sammul, no siis näiteks doktorantuurile eelnevad magistriõppes ka sellele tähelepanu ei pööra, vaid tegelevad ainult inglisekeelse teadusega ja kuidas need saavad konkurentsieelise siis, kui seal bakalaureuses juba niimoodi on ja noh, võime tagasi astuda kuni kuni lasteaiani välja minu arvates selle probleemid, tunnetamine, et me tegelikult tahame Eesti ülikoolides ikkagi mitmekeelset tegevust ja tahamegi topeltkoormust oma teadlastelt õppejõududelt, et nad lisaks nüüd oma rahvusvahelisele teadustööle, mis muidugi ongi seotud nende kolleegidega üle maailma. Nad veel paneksid selle eesti keelde ka, et nad räägiksid selles eesti keeles ka, kas siis oma üliõpilastega klassis, mingisugustes, artiklites, mida nad kirjutavad, kas siis kolleegidega arutledes, aga et me nõuame neile lisaks nendele lääne kolleegidele ütleme näiteks kes töötavad Suurbritannias või Ameerika Ühendriikides, kes, kes töötavadki nagu ühes keeles. Meie peamegi panema oma inimestele topeltnõuded. Ei, aga sina, palun laienda seda oma tegevust veel ühe keele võrra. See on väga raske töö mahukasse, nagu pidurdab neid oma isa tegemisel. Aga on minu meelest üks vältimatu samm selleks, et niisugust valdkonda nüüd nagu nagu tippteadus et jätta ka see eesti keele pärusmaaks ja ma kujutan ette, et selliseid valdkondi on väga-väga palju. See ei ole ainult tippteaduse valdkond, kus meil tegelikult oleks odavam ja lihtsam üle minna inglise keelele. Nii et niisugune teadlik eesti keele arendamine oleks päris paljude valdkondade asi. Ja mis seal eesti keelega juhtub, kui me neid valdkond ei arenda, siis hakkab tunduma niimoodi ju eesti keeles rääkija positsioonilt, praegu ei ole nii mingeid mõtteid nagu eesti keeles mõtelda ei saa. Ja no siis, kui selline tendents süvenenud, no siis on jälle oht, et see eesti keel muutub niisuguseks köögikeeleks, et noh, et sellega on hea vanaemaga rääkida selles keeles. Aga et noh, et võib-olla mingisuguste peenemate asjade ajamiseks mingisugust, kas siis kunstiteoste mõistmiseks või arvutitarkusest rääkimisest seal arvutiprogrammidega ja kirjutamiseks või erialased teadusajakiri on just nimelt näiteks filosoofilisest erialakeeles, noh, et noh, et see ei tule niikuinii järgi, et sellest räägime siis inglise keeles. Ja kohe, kui me ütleme, et see on okei, kui see on nii no vot, siis me hakkame, mulle tundub neid positsioone valdkond valdkonna järel nagu järele andma ja eesti keel hakkab kaotama oma atraktiivsust mingil hetkel siis hakkab tunduma lapsevanematele, et noh, tegelikult oleks laps varem inglisekeelsesse kooli panna, sest juba bakalaureuseõppes oleks vaja, et inglise keelega väga hea oleks. Ja lahendused ei ole selles, et tema, inglise keel ei pea olema, peabki euroop juba noortel rääkida kahes või kolmes või isegi neljas keeles, selles ei ole midagi imelikku, aga see on see mitmekeelsuse arendamise ülesanne on meil siin. Ma loodan, et kui te nüüd sisenete meie lugupeetud rektorite nõukogusse, et sellel ideel, mida te praegu kirjeldasite, on seal viljakas pinnas ootamas, ma loodan ka Kaja loodimisel on filosoofiaprofessor Tõnu Viik. See saatesari käib praegu oma seitsmendat hooaega ja esimest korda on selles sarjas külaline, kelle käest ma võin küsida, mis on armastus. Sest et teie, professor Wiik, olete enda kohta öelnud, et te olete armastuse uurija, et armastus on valdkond, mida te kirjeldate ja analüüsite milliste tulemusteni tema uurimistöös olete jõudnud, mis on armastus? Ma pean natukene seda küsimust täpsustama, et vastata, aga tõepoolest olen, olen uurinud, mind on siis armastus huvitanud fenomen loogiliselt, ehk siis mind on huvitanud, milline on armastuse kogemus ehk siis mida ma tajun, milline on minu teadvuse sisu siis, kui ma kedagi armastan ja tundub, et on võimalik jõuda küll mingisuguse invariance mudelinimest, siis inimese sees toimub, kui ta kui ta armub, selles mõttes pean ka veel küsimust täpsustama, et armastuse vorme on väga ja väga erinevaid. Me võime rääkida vanemate armastusest lapse vastu või armastusest seal muusika vastu või kuduma vastu. Aga nüüd mina olen keskendunud armastusele, mida me nimetame ka erootiliseks või romantiliseks armastuseks. Võib-olla eesti keeles niisugune täpsem kitsendav vaste sellel olekski armumine, et mind on huvitanud, kuidas toimib armunud inimese teadvus ja mida see armunud inimese teadvuses, kuidas need teadvuse sisud moodustuvad ja, ja ennast teineteise vastu mängivad. Siin on alati üks ja see sama lugu, et noh, et kõigepealt on muidugi armunud teadus on selline, mis keskendub siis ühele kindlale inimesele on väga harva, nii et ma leian ennast olevat armunud kolme kauni niidu, tavaliselt ma valin, valin ühe ja minu teadvuses nüüd see minu väljavalitu Aja jooksul seal paari nädala jooksul hakkab omandama. No aina paremaid iseloomuomadusi nimetatakse filosoofiast, seda siis armastusväärset omaduste teooriaks, kus siis me näeme, kuidas minu tähendusloome toimib selliselt, et ühele ja samale, Me kutsume seda objektiks armastuse objektiks ühele samale armastusele objektile hakatakse siis retroaktiivselt omistama armastusväärseid omadusi üksteise järel. Tavaliselt esimeste hulgas tulevad need, et välimuse omadused siis iseloomuomadused ja nii edasi. Ja, ja see vist on ka mõistetav, sest me kui me ka tunnistame teineteisele armastusest või, või räägime sellest siis ka väga sageli. Meie niisugune armastuse tunnistamise vorm on ju selline, et ma olen sinusse armunud, sellepärast et sa oled nii ilus, nii dublini, vaimukas, nii nii tark, nii heani, nii põnev. Ja me näeme siis, kuidas teine inimene nüüd jälle tagasi phenomena loogilise teooria juurde me näeme, kuidas siis armastuse objekt koormatakse omadustega, mis muudavad ta minu elus aina otsustavamaks isiksuseks ehk siis umbes siis kuu aja pärast hakkab tunduma, et selle inimese soosingus või mitte soosingus sõltub minu elu tulevane hea käekäik või vastupidi, minu elu on täiesti niisugune must ja tume pärast seda, kui see inimene ütleks mulle ei, et nimetame ta muutub võtmeliseks tegelaseks minu elumaastikul, temast sõltub see, kas elu läheb minu tulevane elu läheb hästi või halvasti ja, ja see on nüüd koht, mis ei kattu üldse empiirilise teadmisega, mis meil on armastusest ja nimelt noh, tegelikult ei ole nii. Tegelikult ei minu elu sellest, kas keegi ütleb mulle jah või ei, kui ma olen kaheksateistaastane, eks ole, et ma liigun edasi, lähen järgmise inimesi, kelle puhul mul tekib jälle selline tunne ja ja lõppkokkuvõttes ma olen kellelegiga koos õnnelik või mitte ikkagi sõltuvalt sellest, milliseks suhteks ma võimeline olen. Mitte selle inimese erilistest omadustest, kellesse ma armun ja kelle jah-sõna ma siis nii väga nii väga ootan. Aga jah, selles loogilises teoorias me nimetame nii, et selle inimese omadused muutuvad isegi missiaadlikuks selles mõttes, et tagasi siis päästab minu elu veel lunastab kogu minu elu või mitte, et see, ma hakkan tajuma seda oma elu, selliseid äärmiselt traumaatilisena, kus siis üks sündmus otsustab, kas mul läheb hästi või, või halvasti. See oli Tammsaare teostes, niiviisi. Aga kaasajakirjanduses ma seda vastet, mida te just äsja kirjeldasite. Ma ei mäleta, et oleksin leidnud. Kui uurida seda, mida inimesed otsivad, kui nad, kui nad otsivad armastust, siis nad kirjeldavad seda ikkagi päris päris sarnaselt ja küsida neilt ehk siis nagu Tammsaare. Et hea, kui need, et noh, et kui küsida noortelt inimestelt näiteks, et mis oleks, kui sa tajud, mis oleks, kui sinu elu nüüd sellises romantilises sfääris õnnestuks, otsis Nad kirjeldavad kohtumist niisuguse väga erilise, erilise inimesega. Ja retrospektiivis, ausalt öeldes, inimesed kui me lepime kokku, et me räägime ainult armumisest siis ka retrospektiivis, ütlevad inimesed ja vot siis oli see minu arumise tunne tugev, sest see inimene oli selline ja selline. Ja siis oli vähem tugev, sest see tüüp enam nüüd tal see omadus oli, aga sellist ei olnud. Et mingisugune seos nende armastusväärsete omadustega ja sellega, kui messi aadlikuks mõnda siis enda jaoks mõtlen, mingisugune niisugune seos seal on. Teil on olnud jaapanlastega üks väga huvitav koostöö, võib-olla, et see jätkub praegu ma ei tea, et välja selgitada, kas inimese ja tehisintellekti inimesi roboti vahel võiks olla romantiline suhe armastussuhe. Milliste tulemusteni see uurimist jõudis? No see on sellesama sama töö jätk et kui me juba loetleme neid tingimusi, vorme, milliseks peab muutuma minu armastuse objekt minu teadvuses, ehk siis kuidas, milliseid tähendusi ma pean omistama sellele objektile, keda ma keda ma armastan, selleks tahaksin temasse armuda. Siis võib muidugi küsida, et aga kui see objekt on üldsegi, siis me kutsume sünteetiline android ehk siis inimese sarnane. Andropomorftne robot. Muidugi siin on terve rida tingimusi sellele robotile ta tõepoolest oleme Andropomorf näoga mitte selles mõttes nagu, nagu seksnukud. Et siis nende anterpomeetrilised näitajad peaksid olema inimesel jah, väga atraktiivse inimese sarnased vaid eelkõige tema kinesteetilised omadused, ehk siis tema liikumisvõime peab olema inimesele sarnane, liigutamisvõime ja veel olulisem ühesõnaga tema emotsionaalne intelligents, tantsus sotsiaalne intelligentsus, ka need peavad natukenegi meenutama inimeste meelisroboti ehitamisest, oleme me täna väga-väga kaugel. Aga loomulikult huvitab väga paljusid väga paljusid niisugusi suuri kompaniisid see, kas niisuguse roboti ehitamise peale üldse Tasuks tasuks mõtelda. Need, kas siis ikkagi on võimalik armuda sellisesse sellisesse robotisse, mis on inimesele piisavalt sarnane? Mina suutsin vist selles küsimuses sõnastada mingisugused seda soodustavad ja seda raskendavad asjaolud. Ja seda soodustavad asjaolud on jällegi needsamad isikuomadused, mis võivad kindlasti ületada inimese inimpartneri võimalikud omadused roboti puhul me räägime ikkagi olendist, kes võib-olla teie suhtes tähelepanelik altruistlik, 24, seitse. Keegi, kes kunagi ei väsi teid imetlemast teid abistamast teid silmas pidamast, kellel ei ole egoistlik kaalutlusi keegi, kes ei ole haige, keegi, kes ei vaja aega iseenda jaoks. Ühesõnaga siin on terve hulk neid omadusi, mis teeksid ka inimliku partneri meie jaoks ikkagi väga ja väga atraktiivseks. Ja niisugused omadused on tõenäoliselt võimalik sellisesse robotisse kõik siis ehitada. Vaevalt küll, et keegi oleks nõus ostma endale armurobotit, kes oleks selline egoistlik, tujukas ja ja väga haige. Me ikkagi ostame endale selles mõttes niisuguse väga funktsionaalse robot. Nüüd, mis meid segab suhte loomisest niisuguse olendiga on siis nimelt asjaolu, et me ju teame et see olend ei ole efektiivne, ühesõnaga tundeline, ta töötab algoritmidega põhinevalt. Tal on küll need algoritmid tõenäoliselt nii targad, et ta loeb meid paremini kui üks tavaline inimene, loeb neid selles mõttes, et ta mõistab hästi, et kas me oleme hetkel ärritunud, tahaksime me nalja teha, tahaksime, et meid rahule jäetaks. Niisugune psühholoogiline ja füsioloogiline lugemine, tõenäoliselt kõik need pulsikellad ja asjad, mida me kanname, oleksid temaga ühendatud, ühesõnaga ta ta jällegi 24, seitse jälgiks meie füsioloogilisi seisundeid ja oskaks ennast väga täpselt nendele vastavalt käituma panna. Aga me teame, et ta teeb seda kõike kalkuleerides. Ühesõnaga ei, ta ei tunne midagi, et enne me kirjeldasime armastuse kogemust, mille juures siis kõige tähtsam on see, et ma omistanud sellele inimesele neid armastusväärseid omadusi. Ja noh, minu niisugune tundeline sellest inimesest aina aina kasvab ja kasvab. Vaat kas siin ka minu tundeline sõltuvus sellest inimesest aina kasvaks ja kasvaks. Sest Ma ei saa talle omistada ühte asja ja nimelt tema ju mind ei armasta. Ta ei armasta mind mitte mitte sellepärast. Ta ei käituks nii vaid vaid sellepärast tal üldse ei ole tundeid. Seni veel me ei oska afektiivset tehisintellekti luua, muidugi kui tekiks mingisugune läbimurre selles vallas, noh siis oleksid kõik kõik uksed lahti. Aga ühesõnaga me teame, miks see olend käitub nii, nagu ta käitub ja sellepärast, et olen niimoodi programmeeritud. Nüüd kas ma armastaksin päris inimest, kes midagi minu suhtes ei tunne, küll aga käitub väga armastusväärselt. Ning vastus on jah, kui ma ei tea, et ta niimoodi teeb. Seega me kõik oleme võimelised küll. Oleme armastuses, et selles mõttes, et me kõik oleme võimelised armastama inimest, kes teeskleb, ainult et ta meid armastab. Robot oleks sisuliselt samasugune, ta teeskles väga hästi, et ta meid armastab. Aga nüüd vähemalt inimeste puhul on ju nii, et kui me saame teada, et ta tegelikult meid ei armasta sisse nagu jahutab meie meie tundeid ja mina ennustaks küll, et roboti puhul, kus see teadmine on antud mulle algusest peale kas siis jahutab minu tundeid või ikkagi ei võimalda neid üldse mul käivitada. Sellele räägib vastu nüüd jälle ja selle roboti kasuks üks niisugune asjaolu, et inimesed usuvad igasugustesse asjadesse, mis ei ole põhjendatud millel ei ole nagu alust, aga nad usuvad nendesse, selle pärast väga tahavad uskuda. Ja vot siin võib nüüd olla, et kui minu armastuse vajadus on väga suur ja seisukord lootusetu, reaalne situatsioon reaalsete inimestega lootusetu, vot siis võib-olla see minu tahe armastada kuidagi ületab selle teadmise, et ma ju armastan need olendid, kes mind mind vastu ei armasta. Tõenäoliselt siis mõnede inimeste puhul see, see tahe ületab selle teadmise ja teiste inimeste puhul mitte ja sellepärast ei ole niisugust lõplikku vastust võimalik anda. Mõned väiksemad võõristavad asjaolud on ka veel, kuidas ikkagi armastada olendid, kes on sündimatu ja surematu ja kes ei ole võimeline surmaks selle inimlikus mõttes, kes on võimeline küll oma eksistentsi lakkamiseks aga noh, juhe seinast välja. Ja aga see ei ole surm. Sest kui juhe jälle seina panna, eks ole, siis ta justkui elustub. Et ikkagi surelik, kus ei ole midagi, mida me sel juhul saaks jagada selle olendiga. Ja kas ma pikas perspektiivis seda tahaksin samuti, mida ma ei saa jagada, selle olendiga, on inimlikud nõrkused ta ei ole kunagi haige. Ja kuigi ta võib-olla mõistab väga hästi, kuidas käituda haige inimesega, noh ta ikkagi ise midagi niisugust kunagi ei koge. Mida tähendab olla haigusest muserdatud ja murtud. Ta ei tea, mida tähendab tunda valu. Nii et nagu mingisugused läheduse vormid võiksid seetõttu olla raskendatud. Tema mälu on hoopis teistsugune, erinevalt inimesest ta ju mäletab kõike, mida te kunagi öelnud olete. Ja see tekitab niisuguse väga keerulise suhtedünaamika. Siiski kujutlegem nüüd partnerid, kellele jäävad meelde kõik teie sõnad, teie pulss sellel hetkel, kui te neid sõnu ütlesite, sõnad, mida te ütlesite enne ja pärast, see on päris päris võõrandav asjaolu intellektuaalne vahekord, ka olend, kes teab teist nii palju ja omab kasvõi elementaarseid info analüüsi programme, oskab teiega ikkagi väga hästi manipuleerida, nii nagu mitte ükski reaalne inimene seda ei oska, aga kasvõi juba sellepärast, et tal ei ole neid andmeid nii palju, nii palju olemas. Noh, niisugune olend suudaks meid. Ja, ja sellest on palju kirjutatud, ta suudaks meiega teha nii head kui halba, et noh, näiteks ma võitlen siin suitsetamise mahajätmisega, ma arvan, et selline partner oleks inimesest paremaks toeks suitsetamisest loobumisel, sest ta oskab vist õigel hetkel öelda mulle õigeid asju. Toetada mind selles. Ja võib-olla temast võiks kasu olla ka niisuguse asja puhul nagu enesejuhtimise õppimine ja nii edasi. Aga ta on minust targem. Kuidas sellega on, et kas me peaksime robotpartneritel laskma nende partnereid harida või vastupidi, toetama neid nende rumaluses, mida teevad inimpartnerid omavahel siiski lahendamata küsimus. Ja kui ta juba sekkub meie ellu elu valikutesse, kas ta peaks sekkuma meie poliitilistesse valikutesse kas ta peaks tõestama rumalale valijale, et kuule, et tegelikult selle erakonna poolt hääletamine ei ole sulle kasulik? Kas ta peaks noh, lõpuks kasvõi niisuguse lihtsa tehtud tegemine, et kui me tahame, siis koos minna õhtust sööma? Ta oskab parema valiku teha, kui mina hinna kvaliteedi suhtes õhkkonna restorane silmas pidades, aga tõenäoliselt teda tootnud kompanii on ka mingisugustes seostes nendega, kes omavad neid restoranikette, nii et siin on väga, väga palju siiski vastamata küsimusi ja me ei tea, kuhu me satume, kui niisugused olendid meie Meie ellu tekiksid. Aga valmistame olema, sest nad tekivad. Ühesõnaga, ma arvan, et kommertshuvi on piisavalt suur, et kohe kui tekivad tehnoloogiad niisuguste sünteetiliste Androidide loomiseks, siis nad luuakse ka. Ja mõned siin transhumanistid on, on pakkunud, et selliste olendite tootmise maht ja rahaline maht hakkab olema umbes sama suur nagu tänapäeval on sõiduautode tootmiseks vajaminev raha mahtu. Ühesõnaga sellest hakkab olema ikkagi väga suur tööstusharu. Ning meil kõigil kõigil, kellel raha on, hakkavad niisugused. Ja ma ei tea, kas kutsunud neid masinateks või mitte. Aga niisugused aparaadid hakkavad neil olema kodus, kui mitte kui mitte romantiliste partneritena lastehoidjatena, koduabiliste kokkadena ja nii edasi. Nii et kui me nüüd endale mingisugust sõda kaela ei too ja tõepoolest tehnoloogia areng jätkub, siis usun küll, et on aja küsimus, kui inimühiskond on jälle niisugune, et meie hulgas liiguvad ringi tehnoloogilised teised tehnoloogilised olendid, kes meenutavad inimestega, kes tegelikult selle inimeseks olemise kogemust meil ikkagi muudavad päris olulisel määral. Me ei tea, kas me tahame seda ei teadest, me ei oska küsida, kas me, näiteks kui nüüd praegu minna 100 aastat tagasisõiduauto arengu alguse juurde küsida, kas te tahaksite seda, sellel on väga palju positiivseid ja väga-väga palju negatiivseid pooli. Kas keegi oleks eelmise sajandi kahekümnendatel osanud öelda, et teate hakata elama niisuguses linnaruumis, mis on kohandatud nagu sõiduautode läbi laskele ja hoopis vähemgi nendele inimestele, kes elavad majades, mis seal ümber no selleks tundunud hirmus düstoopia. Aga nii läks ja me ei ole seda tähelegi pannud. Kui viimaseks küsida teie valikul kas ühte inimest ühte raamatut või ühte filmi, mis on teid elus väga palju mõjutanud, siis mida te nende kolme hulgast valiksite? See on raamat, kui ma mõtlen mõjutamise peale ja kui ma mõtlen nii, et kuhu on mõte nagu jälle jälle ja jälle tagasi tulnud siis vist oli Michelvelbeki Saare võimalikkus, mis on üsna niisugune häiriv ja ebameeldiv lugemine. Mõte naaseb selle düstoopia juurde tagasi ja tagasi ja vot niisuguses kontekstis, et ma mõtlen, et kas meil on talle midagi vastata. Nüüd ikkagi eemaldame endast kõiki teisi tähenduslikke kihte peale ja noh, ma mõtlen siin niisuguseid asju, et me oleme kuulutanud jumalat surnuks ja kollektiivsed väärtused ei ole ka enam. Ma väga olulised. Me ei tegele enam nii väga eneseharimisega, vaid tõepoolest palju mõtlemegi, et meie elu on siis pühendatud naudingutele ja naudingulistele kogemustele ja me lihtsalt tahame neid nii palju kui, kui võimalik ja me ei usu millessegi peaaegu rohkem kui, kui see. No võtke nüüd niisuguse reduktsionistliku mõtteviisi gaas põhja vajutada, siis mulle tundub, et võlbeks seda väga-väga-väga veenvalt teeb. Kas me siis saamegi niisuguse ühiskonna ja, ja veel tähtsam on, et kas me tegelikult ka siis midagi rohkem ei huvitagi? Kas sedamööda, kuidas me valgustame, elame aina aina paremini siis illusioonide purunemise, kõiksugu vaimsete illusioonide purunemise tagajärjel. Me jäämegi sinna, et minus ei ole midagi peale minu libiido ja, ja tahtmise naudinguid saada. Ja, ja ma olen palju mõelnud, et et mis see siis on 21. sajandil mis meie elu ikkagi inimväärseks teeb või, või elamisväärseks teeb selle sõna vaimses mõttes, et kas vaimsus on lõplikult surnud on nagu see küsimus, mille hõlbek minu jaoks väga teravalt ja täpselt tõstatas. Järgmine Tallinna Ülikooli rektor, professor Tõnu Viik, teie ülesanne on nüüd see vaimsuse lipp, kuhu ta on kuskile seina najale toetatud, uuesti areenile tuua ja näidata, et vaimsus on see, mille najal inimkond kestab. Aitäh teile pika intervjuu eest. Aitäh teile ka? Küsis Kaja Kärner ja loodame, et saame kuulajaga kohtuda taas nädala pärast. Kuulmiseni.