Head kuulajad. Ma loodan, et praegu on teie hulgas vähemalt mõni nendest 200000-st eesti inimesest, kes on Eesti geenivaramu jaoks andnud oma andmed pärilikkusaine kohta ehk DNA kohta. Ja kes on siis ametlikult geenidoonorid. Tartu teadlased on nüüd astunud sammu, millega just need inimesed saavad võimaluse oma terviseriske hinnata täpsemalt kui varem. Tere tulemast meie saatesse. Onkoloog, doktor Peeter Padrik. Tere. Te olete pikka aega olnud Tartu Ülikooli kliinikumi vähikliiniku juht, te olete inimesi ravinud ja, ja te olete Tartu Ülikoolis noori arstega koolitanud. Teid kirjeldatakse kui tulihingelist geeni ja personaalmeditsiiniusku teadlast. Praktikut meenutatakse seda, kuidas te juba 2000.-te aastate alguses soovisite kõiki oma vähipatsiente soovitasid, et nad hakkaksid geenidoonoriks ja et saaks selle info põhjal välja selgitada, kellel on pärilikult suurem risk kasvajasse haigestuda. Sellest on 20 aastat möödas. Meenutage palun neid aegu. Tegelikult kogu oma arstlikku karjääri ma olen ju tegelenud pahaloomuliste kasvajatega ja pahaloomulised kasvajad on suurel määral geenirikete haigused. Seetõttu on kasti loomulik olnud kokkupuuted geneetikaga geneetikutega ja geenide mõjuga nii kasvajate tekkele kui ka ravile. Kui meenutada, siis oligi paarkümmend aastat tagasi, kui professor Andres Metspalu initsiatiivil hakati geenivaramut, et looma ja ka mina olin tollal mõttekaaslaste seas selles valdkonnas. Aga need visioonid, realiseerumine on kogu maailma jaoks võtnud pikki aastaid. On vajalik olnud olulisel määral täiendavat teaduse arengut, sest tegemist on väga keeruliste probleemidega. Ja nüüd siis viimastel aastatel olemegi jõudnud sinna, kus selline uus geeniinformatsioon on jõudnud nii kaugele, et seda on saanud hakata tooma ka praktikasse. Räägime, kuidas, kuidas on saanud hakata tooma praktikasse? Võib-olla ma kõigepealt räägiks võimalikult lihtsalt, miks kasvavad üldse tekivad praeguse teooria põhjal et nagu ma ütlesin, siis pahaloomulised kasvajad on suuresti geenirikete haigused. Kuid need põhjused, miks need geenirikked tekivad, võivad olla erinevad. Üks osa neist ongi pärilikud, aat kantakse meile geenidega edasi. Ja siinkohal peab kindlasti ka rõhutama, mitte kasvav vähk ei ole pärilik vaid võib olla kõrgenenud või ka väiksem eelsoodumus kasvaja tekkeks. Teine suur põhjus, miks kasvavad, tekivad, on elu, puhuselt tekivad geenimuutused. Ja siin on oluline roll just erinevatel riskifaktoritel, nagu erinevad kiirgus, erinevad kemikaalid, suitsetamine, aga ka meie enda tervisekäitumine näiteks toitumise osas, alkoholi tarvitamise osas füüsilise aktiivsuse osas. Ja siin on kolmas põhjus, on juhuslikud geenivead, mille vastu me ise otseselt midagi teha ei saa. Küll aga neid kasvajaid võimalik varaselt varaselt avastada, et nad võimalikult efektiivselt ära ravida. Nüüd küsimus ongi see, et kuidas me seda eelsoodumust saaksime kõige paremini ära kasutada ja suhteliselt pikemat aega on teatud geneetilise eelsoodumuse tekkeks. Selliste üksikgeenide mõju võib olla avalikkusele kõige tuntumad on näiteks sellised rinnavähi, päriliku riskigeenid on niinimetatud näiteks Anželina Joeli fenomen, kellel oli selline geenimuutus ja tema sellised sammud selle geneetilise info teadasaamisel on jõudnud meediasse ja selle järgselt on toimunud ka väga suureulatuslik teiste naiste kaasamine samasugustesse meetmetesse. Aga sellised üksikgeenimuutused on suhteliselt haruldased, võib olla kuni kahel protsendil elanikkonnast. Ja aja jooksul ongi olnud nagu küsimus, et mis on see ülejäänud geneetiline eelsoodumus ja suuremahulised teadusuuringud on siis näidanud, et see on selliste väga paljude üksikute variantide koosmõju paljudes geenides, mida nimetatakse siis Polu keelseks, paljude geenide koos põhjuks ja sõnanud sellised geenivariandid, mis igaüks üksi annab väga väikse mõju. Aga nüüd ongi arendatud välja selliseid tehnoloogiat, et nende summaarset, et koostoimet hinnata, seda nimetatakse Polugentseteks riskis koorideks. Ja nüüd, millega meie praegu tegeleme, ongi nende Polugentsete riskis kooride kasutusele võtmine tervishoius. Nad on ulatuslikult kasutusel teadusuuringutes, aga tervishoiuteenuseid nende pealt praktiliselt kuskil maailmas teostatud eriti ei ole. Ja kui nüüd seda teadusinformatsiooni vaadata, siis on ka Eestis meil käinud teadusuuringut nende pinnal. Ja sealt tuligi mõte, et kui me sellesse tehnoloogiasse teadusse usume ja tahame seda rakendada tervishoius siis tulekski seda teha. Aga selleks on omakorda regulatiivsed ja teistsugused teaduslikud mehhanismid, millega siis tervishoiupraktikas geneetiline informatsioon kasutusele tuua. Tuletame siis meelde, kui suurel hulgal inimestest üldse on see pärilik eelsoodumus vähki haigestuda. Nüüd see polügeenne riskiskoor on tegelikult selline hinnang mida tuleb ja saab rakendada kõikidele inimestele. Ja selle alusel jagunevad inimesed oma riskitasemete alt nii madala riskiga kui ka keskmise riskitasemega kui ka kõrge riskitasemega indiviidideks. Ja polügeenne riskiskoor ei sõltu sellest, kas perekonnas on kasvajaid varem esinenud või mitte, sest need hulgaliselt geenivariandid tulevad kokku nii ema kui isa geenidest. Et kui meil üksikgeenide eelsoodumuse põhjal tuleb see, ütleme geenirike ühelt vanemalt konkreetselt tavaliselt siis polügeenne riskiskoor kombineerub ema ja isa geenidest. Ja siin ei saagi niimoodi ütelda, et kui paljudel inimestel nüüd on geneetiline eelsoodumus kasvaja tekkeks selles mõttes, et tegelikult on eelsoodumus või paraku risk kasvaja tekkeks on meil kõikidel. Kui me vaatame Eesti statistikat praegu, siis sellele sageli ei mõelda ja võib-olla ei peagi mõtlema, aga statistika näitab, et igal kolmandal mehel Eestis ja igal neljandal naisel Eestis tekib elu jooksul yks pahaloomulistest kasvavatest ehk riski alb, oleme tegelikult kõik. Ja nüüd ongi küsimus, et kuidas neid riskida seal neid eristada. Et kui näiteks me teame, et naised vanuse tõustes tõuseb kõige sagedasemat pahaloomulise kasvaja risk rinnavähirisk neil siis On leitud, et praeguste soovituste järgi alustatakse mammograafilist sõeluuringuid. Rinnanäärmevähi varaseks avastamiseks vanuses 50 tehakse vanusegrupile 50 kuni 69 ehk otsus sõeluuringute alustada on ainult soo naised ja vanus alusel. Aga tegelikult meie eelsoodumus, et või riskikasvaja tekkeks võivad olla väga erinevad. Praegune lähenemine arvestab nagu keskmist, aga tegelikult see ka ennetus ja profülaktika peaks olema oluliselt täpsemini individuaalsete riskitasemete alusel. Ja nüüd geneetilise eelsoodumuse arvestamine ongi üks võimalus, et kas seda ennetust teha täpsemaks. Mina arstina tegelikult tonkoloogina ma põhiliselt ravin haiget ehk tegelen olukordadega, kus haigus on juba käes ja nii oma praktikast, minevikust, olevikust näiteks. Mul on üsna palju alla 50 aastaseid naisi rinnavähiga, kellel on kasvaja diagnoositud alguses juba levinud staadiumis, kus ravi tulemused on väga tervenemise mõttes väga piiratud. Me suudame ravida hoida haigust kontrolli all, aga tulemused ei pruugi olla nii jätkuma. Tahame ja väga selgelt tekib siis mõte, et aga miks me ei peaks siis püüdma rakendada, aga seda kontrolluuringuid, sõeluuringuid ennetuseks nooremas eas kõikidele nooremas eas seda rakendada ei ole otstarbekas, sest tegemist on nagu suurte kuludega ja paljude jaoks oleks gaasiat. Nüüd, kui meil on olemas nagu meetmed, mille järgi neid individuaalseid riske hinnata. Need on teaduslikult välja töötatud teadusliku tõenduspõhises, aga siis olekski loomulik, et nüüd edaspidi ennetused teha Individuaalsete riskihinnangute alusel. Sama võib näiteks tuua välja jämesoole kasvajate kohta, kus meil Eestis on sõeluuring vanuses 60 kuni 69. Aga paraku see haigus tekib ka nooremas eas. On võimalik hinnata ka näiteks meestel kõige sagedasemat pahaloomulise kasvaja eesnäärmevähi kohta geni eelsoodumuse riskihinnanguid ja anda täpsemad soovitused kontroll testide tegemiseks. Loomulikult nendele, kes seda soovivad. Tähendab sõeluuringu ja geeni testi vahe on see, et sõeluuringus avastatakse kasvaja võib olla juba varases staadiumis ja geeni testi puhul antakse inimesele teada, kas tal on madal keskmine või kõrge risk. Mingit liiki kasvavasse haigestuda. Ja täpselt, ja kui me räägime praegu nendest geeni testidest, mis hindavad riski, siis väga selgelt Jahan siin vaja mõista, et need ei diagnoosi kasva. Nad võimaldavad määratleda eelsoodumust geneetilist eelsoodumust, kasvaja tekkeks. Ja siis seda geneetilist eelsoodumust saab arvestada ja rakendada just need kontrollmeetmed sõeluuringud täpsemalt. Aga teisest küljest on ka niimoodi, et, et see mõjutab ka inimese enda tervisekäitumist, et kui näiteks võib olla nahamelanoomi mille peamine riskifaktor on päiksekiirgus, kui inimene teab, et tal on kõrge eelsoodumus nahamelanoomi tekkeks, siis ehk oskab ta rohkem arvestada hakkama teismelise käitumises. Sellise aktiivse päikesekiirguse mõju vähendamist. Teie välja töötatud geeni testid oskavad öelda, kui suur pärilik eelsoodumus. Pull on vähi tekkeks. Aga nad ei oska öelda, mis on päästik ja millal see haigus vallandub. Ei oska täpselt öelda, sest ka see informatsioon, millest me praegu räägime, on kogu maailma jaoks nagu uus. Meie oleme praegu eesmärgiks võtnudki selle Polugentset riskis kooride tehnoloogia tuua tervishoius kasutusele sest seda on väga vähesel määral tehtud kogu maailmas on mõned Ameerika Ühendriikide firmad, kes on toonud selle tervishoiukasutusel ja siis meie omaettevõttes anteczyns oleme toonud meditsiiniseadmete tasemelt geeni testid selle kasutusele tegelikult esimesena Euroopas pass. Ja loomulikult on selles valdkonnas väga palju lahtiseid küsimusi veel tulevikuks, näiteks milliseid kasvaja alatüüpe on võimalik eelsoodumuse alusel eristada ja nii edasi. Aga juba praegu on meil tehtud välja sellised teaduslikult põhjendatud soovitused, millise riskitaseme korral, millises vanuses alustada sõeluuringuid. Kui tõhusaks de Eestis tehtavaid sõeluuringuid peate? Eestis on kolm kasvat sõeluuringut, ametlikult on emakakaelavähi sõeluuring rinnavähi sõeluuring ja jämesoolevähi sõeluuring. Kahjuks on niimoodi, et emakakaelavähi sõeluuring, kui vaadata tegelikult tulemuste andmeid, võiks ütelda, et suurel määral ei toimi, sest sest suremus emakakaelavähki ei ole langenud. Rinnavähi sõeluuringu korral ongi probleem selles, et liiga vähe naisi osaleb selles. Aga ma ikkagi arvan, et see on järjest paremaks läinud ja ja Ma ikkagi avastab kasvõi juhte varem. Praktilised teaduslikud uuringud on näidanud, et nendel naistel, kes osalevad mammu graafilises sõeluuringus on risk surra rinnavähki 20 kuni 40 protsenti väiksem kui nendel, kes ei osale, mis on päris suur päris suur protsent. Kui ma ütlen, et näiteks mingi vähiravim raviks 20 kuni 40 protsenti rohkem haigeid välja oleks seal väga-väga tugev hitt ravim vähiravis kogu maailmas. Jämesoolevähi sõeluuring on suhteliselt uus Eestis ja selle kohta on veel vara midagi öelda. Küll on minu arvamus see, et ka jämesoolevähi sõeluuringut tuleks laiendada ka noorematele inimestele ja just riskihinnangute alusel. Tehase täpsemaks ja efektiivsemaks. Teie juhitud meditsiinilabor pakub nüüd geenidoonorit tele-nelja testi, see on siis rinnavähi eesnäärmevähi, jämesoolevähi ja melanoomi pärilikkuse riski hindamiseks. Mis võiksid olla järgmised testid? Miks ei ole juba liitunud kopsuvähi, mis oli ka väga levinud haigus, meil? Kes need praegused testid ongi, sellepärast nende kasvavate kohta, nende kohta on olnud selline piisav rahvusvaheline teaduslik informatsioon teiste kasvate kohta seni seda nii täpselt ei olnud või vähemalt siis, kui me hakkasime neid teste välja töötama 2018. Tasapisi on seda informatsiooni tulnud juurde ja meil nüüd järgmistesse arendusetappidesse on plaanis kaasata ka teisi kasvaja vorme. Jah, kopsuvähk on kas sage Bahamine kasvaja, aga kopsuvähi korral on seni olnud põhiline faktor, mitte geenides, soid, suitsetamisest. Õnneks see suitsetamise mõju hakkab vähenema ja seda on ka kopsuvähihaigestumus tegelikult hakanud näitama, et see langeb. Nii et küll, aga on ka teatud kopsuvähivormide korral leitud geenide mõju ja, ja nüüd oma arendustegevustes me kindlasti mõtleme kopsuvähi peale. Aga veel kord seda ei saite ütelda, et need, kas ja kuidas, mida saab rakendada, see tegelikult selgub selliste keeruliste teaduslike valideerimisprotsesside käigus. Personaalmeditsiinist kõneldes siis saan ma aru, et nende vähiriski testide puhul on leitud olulisel määral täna veel ilma haigustunnusteta ja konkreetse diagnoosita inimesi kes vajaksid ennetavat meditsiinilist sekkumist. Mida see tähendab, kuidas saab meditsiiniliselt sekkuda, kui patsiendile ei ole kaebusi? Ja kui ma enne rääkisin sellest Anželina Joeli fenomenist, siis temal oli või on ka praegu selles rinnavähi üksikgeenis brokko geenis mutatsioon. Ja selle mutatsiooni korral näiteks on tõenäosus rinnavähi tekkeks elu jooksul 60 kuni 80 protsenti väga kõrge. Ja siis ongi küsimus, et, et mida siis teha ja nii kõrge riskitaseme korral ongi üks meede see konkreetne organ, kus kasv tekkida hakata, elu ohustama eemaldada ja näiteks temal Meedia informatsiooni põhjal ongi eemaldatud, nii munasarjad kui ka rinnanäärmekude. Ja teadusuuringud on tegelikult näidanud, et need meetmed aitavad vähendada surmade arvu ehk päästa elusid. See tundub väga drastiline, aga mingil hetkel on see individuaalne, ratsionaalne otsus. Nüüd Bologeensete riskis kooride testid nii drastilisi muutusi ei eelda. Nende toime on põhimõtteliselt rohkem sellele, millises vanuses alustada sõeluuringuid. Aga mõnel juhul ka seal, kui on mitmekordne riski tõus, on võimalik teatud meditsiiniliste meetmete rakendamine. Näiteks on teadusuuringud näidanud, et naistel, kellel on üle kahekordne rinnavähi riski tõus aitab teatud hormonaalsete preparaatide võtmine vähendada riski rinnavähi tekkeks. Aga jällegi, see on inimesel siis individuaalne otsus, mis tuleb oma arstiga läbi arutada. Samas kui neid riske ei ole teada, siis eks ole, ei tekigi võimalust selliseks aruteluks üldse. Te olete doktor Patrick kindlasti pidanud oma arstiaastate jooksul korduvalt vastama küsimusele, et kui vähidiagnoosi inimese ei ole eellaste hulgas olnud seda haigust ja kui ta on harrastanud terveid eluviise siis miks ta ometi on selle haiguse saanud? Mida te vastate neile? Ja kui nüüd filosoofiliselt öelda, siis, Mingil hetkel meie organism on nagu masin, eks ole, rakud paljunevad nagu masin töötab ja mingis mõttes ka mõjutab aeg. Ehk siis eks ole, mida rohkem masin töötab, seda rohkem võib tekkida vigasid, juhuslikke vigasid. Ja praegused teadusuuringud on ka näidanud, et osade kasvajate puhul teatud proportsioon, kasvajaid, põhjustavaid, geenirikkeid tekib rakkude paljunemisel juhuslikest vigadest. Selle kohta öeldakse ka halb õnn. Ja moraal on siis selles, et mida selle vastu jällegi saab teha. Et jällegi me ei saa midagi muud teha, kui püüda need muutused võimalikult vara avastada. Ehk siis jällegi sellised ennetavad uuringud. Ja teisipidi see väga tihti jällegi kombineerub selle geneetilise eelsoodumusega, mis meil on. Kindlasti geenitestid ei anna sellist ühtset lihtsat lahendust kõigele jaoks, aga keerulistele probleemidele tavaliselt ei olegi lihtsaid lahendusi. Ja kui me vaatame nagu progressi vähktõve vastu inimkonnal, siis see on tulnud sellist üksikut väikeste sammudega igasugustest meedetes, kirurgias, diagnostikas, kiiritusravis, medikamentoosselt ravis aga ka ennetuses. Praeguste andmete järgi saab ütelda, et kusagil 40 protsenti vähkkasvajaid tegelikult oleks ennetatavad. Kui süsteemselt saaks kõik ennetavad meetmed rakendada, eks ole, näiteks riskifaktorite elimineerimine näiteks vaktsineerimised erinevate viiruste nagu hepatiidiviirused inimese papilloomiviiruse vastu, mis seal kõik on juba võimalik, eks ole. Tervisekäitumise muutmine, kehaliselt aktiivsem eluviis, kaalu hoidmine, normi piires, väga-väga palju meetmeid, millest, mis annab väikse sammu. Ja sama on ka ravide kohta, et osad ravimid annavad mõneprotsendilise elulemuse paranemisse, aga kuna see sage haigus siis tähendab tihti tuhandete elude päästmist. Nüüd siis. Teie juhtimisel doktor Padrik on välja töötatud uudsed geenitestid, mis hindavad inimese riski kasvavasse haigestuda elu jooksul kellele need on mõeldud. Kui me rääkisime sellest, et vähirisk suureneb seoses vanusega, siis kas see on need on eakatele inimestele mõeldud? Me oleme praegu positsioneerinud või andnud soovitused vanuse osas arvestades just sellist vanust, kui nende testide vastused annavad kuidas öelda kasulikkuse. Kuna rinnavähk, jämesoolevähki ja eesnäärmevähk on pigem elu teise poole haigused, siis me ei soovita neid väga noortele. Et võib küll testi teha, aga Eestil ei ole noores eas erilist mõju, eks ole. Et rinnavähi testime soovitame alates 30.-st eluaastast, jämesoolevähi testi alates 40.-st eluaastast ja eesnäärme testi ka alates 40.-st eluaastast. Nüüd nahamelanoom võib küll tekkida oluliselt ka noorematel inimestel, nii et seda me soovitame, noh, ütleme alates 20.-st eluaastast ja nahamelanoomi puhul on ka väga oluline roll just seal tervisekäitumisel päikesekiirguse mõõdukuse mõttes. Ja kui inimene teab seal kõrgemad riskitaset, eks ole, siis ta saab ka nooremas eas juba rakendada sellist ratsionaalsemalt riskikäitumist. Nii et me tõesti oleme praegu need geeni testide soovitused valinud võimaliku kliinilise kasu järgi, mis on tegelikult tervishoiurakendamisel väga oluline, ehk inimesele ei tohiks tuua tema riske nii selgelt välja, kui ei saa rakendada samme siis riskihindamise järgselt. Meie oleme just eesmärgiks võtnud, et kui me testi teeme, siis me saame anda väga konkreetsed soovitused, mida teha edasi, et mitte jätta inimest selle informatsiooniga üksi. Nii et praegused, meie testide vastused toovad ära riskihinnangu võrdluses muu Eesti populatsiooniga. Aga siis annavad konkreetsed soovitused, mis vanuses tuleks sõeluuringuid alustada ja mida saab teha lisaks mittegeneetiliste riskifaktorite osas ise, mida arvestada. Ja lisaks me anname praegu juurtega informatsiooni niinimetatud kehateadlikkuse kohta ehk siis nende võimalike haigustunnuste kohta mis võivad tekkinud kasvatajale viidata. Et paraku näitab reaalne elu see, et kui vaadata nagu reaalset haigusjuhte ja inimesi, et siis üsna tihti on niimoodi, et see haigustunnus olnud inimestel pikka aega, aga ta ei ole pöördunud õigeaegselt, et arsti poole õigeaegselt ei ole see haigus ära diagnoositud, et see on üks probleem, me tahaks ka seda parandada. Aga teisalt ka siis võivad tõesti olla juhud, kus haigus ei väljendugi kuidagi. Aga kui me teame seda jällegi seda kõrgemat riskitaset, siis me saame teha neid uuringuid, mis võimalik avastada on ka mitte esinema, et või mitte seni väljendunud haigust väga varases staadiumis. Millele jõuavad geeniteadlased nii kaugele, et sellise sarnase geeni testiga on võimalik välja selgitada minu risk haigestuda näiteks Alzheimer isse või Parkinsoni tõppe või see on juba reaalsus. Ja näitaja polügeenset riskiskoori testid on või polügeenset riskiskoorid juba ennustamatka, mitmete muude haiguste geneetilist eelsoodumust, ka sellised närvisüsteemi haigused. Aga Meie ei ole teadlikult tahtnud praegu nendega niivõrd tegeleda, kuivõrd meil puudub selge kontseptsioon, mida siis teha meetmena nende riskihinnangute järgselt. Et kui riskihindame, siis me peaks ka teadma, mida selle järgselt teha, muidu ju ei ole mõtet ja ongi mõnevõrra ebaeetiline praktikasse neid rakendada. Praegu on ka Eestis olnud teadusuuringutes teise väga suure terviseprobleemi südame-veresoonkonna haiguste. Polucence riskis kori hinnang ja just hiljuti Ameerikas, kas pruudi instituut tõi välja oma praktikakasutuseks südame-veresoonkonna haigused, Polugeelsete riskis kooride testi? Ma arvan, et see on ka meil selline järgmine oluline samm, sest südame-veresoonkonna haigused on vähktõve kõrval teine. Kõige olulisem haiguste grupp. Kajalood inimesel on arst-õppejõud teadlane doktor Peeter Padrik. Üks teie vanematest oli arst. Kumb ja minu isa on olnud kirurg ja suur osa tema kirurgi ajast ongi möödunud tegelikult opereerides kasvajaid? Sealt on ka iseenesestmõistetavalt mõnes mõttes, et kuidas on olnud minu tee just kasvate ravisse? Jah, et ütleme niimoodi, et mul on olnud selles osas perekondlik eelsoodumus. Et kodumõju on rohkem kui Treffneri aegsetel gümnaasiumi koolivendadel Jaak gümnaasiumis tegeleti pigem nagu väga erinevate muude laiade küsimustega justkui humanitaarias ja muus osas, äkki meil oli matemaatika-füüsika eriklass? Aga tõesti, kasvate osas tekkisid mul kokkupuuted, et ma arvan väga varakult juba ülikooliaastat. Tol ajal oli väga tavaline see, et tudengid, kes olid huvitatud rohkem meditsiinist, käisid näiteks vabatahtlikult assisteerima operatsioonidel ja nii käisin ka mina ja väga palju ma sattusin ka seetõttu just kasvat operatsioonidele tol ajal, see oli 80.-te aastate lõpp, 90.-te algus oli tegelikult ütleme, Nõukogude meditsiinikultuurist tulenevalt onkoloogia oligi põhiliselt kirurgia, kuna teisipidi oli ikka suhteliselt vähe vähiravimeid. Ma ka mina spetsialiseerusin seetõttu kirurgiks ja töötasin pooltest aastat Tallinnas hiiul Eesti onkoloogiakeskuses ja liikusin siis tollase Tartu linna onkoloogia dispanserisse, kus ma töötasingi onkokirurgina tehes nii kirurgilist ravi kui ka keemiaravi. Aga meditsiinis kunagi ei ole midagi sellist staatilist, kõik protsessides ja arengutes ja nii ka onkoloogia eriti. Ja aja jooksul tekkis arusaam, et kumbagi ala kirurgiat ja siis medikamentoosselt tonkoloogiat korraga ei ole võimalik hästi teha. Ja kuivõrd meil tegelikult Eestis on ja oli äide onkokirurgia üsna mitmeid, aga pigem oli just puudu sellisest meditsiinilisest tonkoloogiast, ravimite ökoloogiast, mis on olnud just väga-väga suures arengus siis mingil ajal selleks ei olnud mingit kindlat momenti, vaid see oligi aastate jooksul dünaamiliselt spetsialiseerusin ma ravimite Ankoloogiale. Tänapäeval on Eestis selline termin onkoteraapia. Jaa, loobusin kirurgilisest tegevusest. Geeniteadlased uurivad muuhulgas ka seda, miks üks ravim mõjub patsiendile taga teisele patsiendile ei mõju. Maandusin võrdleks isegi nii, et siin on toimunud aja jooksul üks selline meditsiiniline revolutsioon. Et kui ajas tagasi mõelda, siis võib-olla selline eelmine suur revolutsioon oli erinevate radioloogiliste meetodite kasutuselevõtt ja areng näiteks tulidki üheksakümnendatel aastatel ultraheliuuringut, siis tuli kompuutertomograafia uuringut magnetresonantstomograafia uuringut positronemissioontomograafia uuringut radioisotoopuuringud, millega on olnud võimalik kasvavat organismi suurida oluliselt oluliselt täpsemalt. Selle tulemusel on muutunud ka ravitulemused paremaks siis kõikidele kasvaja haigetel ühel või teisel vormil rakendatakse radioloogilisi uuringuid. Ja nüüd edasi selle tuules on toimunud järgmine suur muutus, et praktiliselt kõikidele kasve haigetele täna juba ja lähitulevikus veel kindlasti rakendatakse ühel või teisel kombel geeni informatsiooni et uurida siis kas inimese enda geneetilist omapära karavideks või siis eriti just ka tema kasvaja geneetilist ehitust. Ja väga palju on ka siis arenenud ravimeid, mis määrataksegi sellist ühte või teise metoodikaga tehtavat testide alusel. Millega on ravi efektiivsust, aga kõrvaltoimeid võimalik täpsemalt ennustada, et see ravi oleks efektiivsem. Te läksite Tallinnast Tartusse tagasi Tartu Ülikooli kliinikumi, seda on nimetatud vahepeal vähi kliinikuks vähikeskuseks onkoloogia kliinikus. Te olete jäänud Tartule truuks. Te ei ole teinud põikeid euroopega Ameerika haiglatesse. Ma olen olnud lühikesi aegasid ka mujal Euroopas ja Ameerikas, aga küll, aga mitte tööl, vaid täiendustel. Ja tänapäeval on tegelikult niimoodi, et meil on, kuidas öeldakse, mõtleja tegutseb globaalselt, aga ole lokaalselt, ma ütleks selle kohta nii, et ma ei näe mingit põhjust, miks me ei saaks teha globaalseid asju Eestis. Et pigem on meil kujunenudki üsna hea selline keskkond kliinilise meditsiini osas, geeniuuringud, et osas arvutiteaduste osas. Ja kõik see on nagu tegelikult loonud sellise keskkonna sümbioosi, kust me olemegi saanud nagu sellist innovatsiooni praegu kasutusele tuua. Näiteks on minu, võib-olla isegi praegu kõige lähedasemad kaastöölised, ei ole mitte arstid, vaid on meie tiimis on väga tublid doktorikraadiga bioinformaatikud. Ilma nendeta. Ta ei oleks saanud nagu ka midagi selliseid uusi arstlike lahendusi välja tuua. Et tunnevad arvutit, oskavad kirjutada, programmeerida, samal ajal tunnevad täpselt geenes statistikat, matemaatikat ja me oleme elanud ühiselt, polnud kokkugi väga erinevate valdkondade kompetentsid, millest, et ainult niimoodi saavadki uued lahendused tegelikult tulla. Ja see on meil kõik tartus olemas. Nii et ei ole tegelikult väga suurt vajadust siit kuhugi ära minna. Praegu. Te olete jäänud Tartusse, aga ometi te olete Euroopa ja ka Ameerika vähiraviarstide seltside liige. Kui te võrdlete vähiravi kvaliteeti ja elulemust Eestis ja näiteks Euroopas, siis. Millest meil puudu jääb? Ma arvan, et, Võib-olla on siin kaks asja, et ühtepidi on Eesti on väike ja mingites valdkondades seetõttu on väga keeruline teha tekitada sellist teadmist ja tegevustest sügavust, kuivõrd lihtsalt meil ei ole nii palju inimesi, eks ole, see on nagu üks, üks asi. Kui näiteks võrrelda, siis meie arstid peavad tegelema ütleme korraga viie haiguse raviga. Aga kuskil suurtes keskustes, näiteks Lääne-Euroopas või Ameerikas on võimalik arstil tegeleda ühe haigusega, eks ole, süvendatult, et see on see tegevusse, sügavus. Teisipidi ma arvan, et ikkagi on Eestis oluline probleem on tervishoiu rahastus sest tegelikult ilma ressurssideta lihtsalt ei ole võimalik paljusid asju teha. Ja noh, me teame, et Eesti tervishoiu rahastus see osakaal nagu rahvamajanduse koguütleme produktist on oluliselt alla Euroopa Liidu keskmist ja, ja kindlasti see ressursipuudus tegelikult mõjutab reaalselt ka selliseid rakendatavaid tegevusi. Noh, on ju konkreetselt teada, eks ole, ma olen ka ise näiteks vähiravifondi kingitud elu nõukogu liige. Et meil on teada, ei suudeta väga paljusid vähiravimeid rahastada, eks ole, nende rahastamine toimub siis sellise annetuste läbi, mis tegelikult noh, väga paljude inimeste suhtes ei ole normaalne sesse haigestunut inimese seab ikkagi sellisesse väga halba olukorda, kus ta sisuliselt peab nagu anuma, eks ole, oma ravivõimalusi, et see ei ole nagu normaalne olukord. Kindlasti on see ressursipuudus üks selline väga oluline probleem eesti türgi sees. Tahtsin teie arvamust kuulda niisuguses asjas nagu on. Millest see tuleb, et arstiabis ja tervishoiu korralduses on nii sageli suuri konflikte, niisuguseid laupkokkupõrkeid, mõistmatust on sügavaid solvumisi, et kui me mõtleme selle peale, kuidas teie dokt Thor, Helle Everausi algatatud eravähiravikliinik Tallinnas alguses ei saanud tegevusluba ja ka hiljem tõmmati vaip jalge alt, et kuidas teisele 10 aasta tagusele loole nüüd tagantjärgi tagasi vaatate, et mis põrkusid, kas oli konkurents vähiravis Tallinna ja Tartu vahel või olid suured egod või suured rahad vä? Ma ütleks nagu tervishoius laiemalt, et ja kui ma vaatan tervishoiu sees ja ja tõesti on sageli on selliseid teravaid konflikte ja siis, kui ma mõtlen, et miks need on, siis ma saan aru, et tihti on niimoodi, et need tervishoius olevat inimesed on kogu oma elu sellele valdkonnale pühendanud, nad on nii emotsionaalselt kui ka igapidi selles teemas sees ja seetõttu on nad võtavadki seda väga kirglikult. Vahel on sellised asjad, mida kõrvus vaadates mõtled, et noh nagu oleks miljardibisnis, aga ei ole miljardibisnis, aga inimesed, inimeste kired, emotsioonid ja need kokkupõrked on sellised, nagu oleks miljardi äriga tegemist. Ja siis mõtled, et miks see niimoodi on ja saad aru, et aga inimesed ongi selles asjas väga hingega, mis on teisipidi ju hea. Nüüd meenutades noid aega siit, eks seal oli mitmeid faktoreid ja aga nii-nii palju aastaid hiljem olen ma hakanud vaatama sellele nagu teise pilguga, et kunagi ei tea, milleni ühed või teised sammud meil elus välja viivad. Ja näiteks tollase vähikliinikuga ma võin tuua sellise näite, et et sinna tuli meil ravila Toivo Tänav, su ema. Minu kolleeg, kunagine Hille Tänavsuu on teda väga hästi ja kui ei oleks seda vähikliinikut olnud, tõenäoliselt ta ei oleks meie poole pöördunud. Viljanda tuli ravila meile Tartu Ülikooli kliinikumi ja ja ta oli minu patsient ja ja sealt tekkiski meil ühel hetkel see vajadus selle kalli ravimi järgi, mida ei olnud finantseeritud ja see on ju selle kingitud elu fondi algus. Nii et mis on, noh, täna kogub mitu miljonit eurot igal aastal, eks ole, vähi ravite finantseerimiseks ehk tõenäoliselt kui meil ei oleks olnud seda vähikliinikut oleks praegu kingitud elu fondi. Nii et me kunagi ei tea, milleni üks või teine samm tegelikult tulevikus viib. Aga kui me neid samme ei astu, siis me kindlasti kuhugi ei jõua. Ja noh, praegu on ka see meie vähiriske hindavate geenitestid, kaantled siinset muidugi on ka siin palju küsimusi, et miks nii ja mitte teisiti, aga meil on tegelikult need põhjused, asjad, meetodid, kuidas teha, mida teha, väga-väga põhjalikult läbi mõeldud. Ja, ja me arvame, et me teeme praegu asju nii, nagu on vaja teha. Aga muidugi me ei tea ka täna, milleni ja kuhu kunagi nende sammudega jõuame. See ongi põnev, teine titaanide heitlus, mida ma soovin, et te meenutaksite tagantjärgi on siis Tartu Ülikooli kliinikumi juhtimisega seotud suur heitlus umbes aasta tagasi. Te olete ainus, kes kliiniku juhi kohal, et selles kriisis tagasi astus, mis põhimõte see oli, millega te mingi hinna eest ei saanud nõustuda? Ma tegelikult ei astunud kliiniku juhid tagasi tolle tolle kriisi pärast sest see ülikooli kliinikumi juhtimiskriis tegelikult on kujunenud paljude aastate jooksul, seal on palju erinevaid põhjusi. Tõenäoliselt jäädi õigel ajal vajalike reformidega hiljaks ja Nendest siis kujuneski selline juhtimiskriis, praegu on ja seda terve aasta lahendatud ja päris lõpuni veel ei ole lahendatud, aga valgus selgelt paistab. Uus struktuur on välja töötatud kliinikumile uus juhtimismudel karjäärimudel ja need ongi keerulised küsimused. Minu tollased sammud, mis erinesid teistest, oli selles, et, Ma leidsin, et ma pean käituma oma tõekspidamiste kohaselt ja mitte nagu sellises kollektiivsete tõekspidamiste vaimus, et lihtsalt nagu jääda enda südametunnistusele. Rohkem truuksa kliiniku juhataja kohalt modaandusin sellepärast, et esiteks. Ma olen ka seda tööd teinud väga pikalt, mehed koos professor Everaus ikka, oleme seda kliinikut juhtinud peaaegu 20 aastat, professor Everaus taandus varem ja jätkasin mina kliiniku juhtimist. Ühest küljest ja ja mille tõttu ongi ju praegu ka nendes suurtes karjäärimudelites oluline, et tuleks teised inimesed, kes viiks elu edasi. Ja teisalt oli ka niimoodi, et meie innovatsioon siis nüüd meditsiinilaboris Antadžins nõudis oluliselt suuremat pühendumist. Ja see oli võib-olla selline põhiline põhjus, miks ma ülikooli kliinikumi tegevustest taandusid. Oma patsiendid jätsite teiste arstide ravida? Ei jäetud päris nii, et ma endiselt rominga patsiente küll väiksema, pisut väiksema koormusega kui seni, aga, aga mul on kaks päeva nädalas ka ravid oma patsientidele Tartu Ülikooli kliinikumis. Ja samuti jätkan ma praegu õppe- ja teadustööd Tartu Ülikoolis. Kõnealune meditsiinilabor, millele te nüüd olete täie jõuga pühendunud, on Tartu Ülikooli hargettevõte jäljed. Innovaatilised testid on välja töötatud koostöös Tartu Ülikooli geenivaramuga, nii et Tartu ülikooliga te olete igatepidi siiski seotud. Ütleme niimoodi, et anteczyns on lepingulistes suhetes Tartu ülikooliga, aga ta on siiski eraldi ettevõtte. Nimelt Tartu ülikool on teadus-arendusasutus ja teadusasutus ei ole tervishoiuteenuste osutaja ja Tartu ülikoolist, seetõttu ei olegi otseselt regulatsioonide ja seaduste tõttu võimalik. Neid geenitest tuua tervishoiu siselt kasutusele ja selle tõttu mingil hetkel tekkis minus arusaam, et kui ma sellesse metoodikasse usun ja tahan seda praktikasse rakendada, siis ma pean seda tegema vastavalt seadustele ja regulatsioonidele, meditsiinilistel põhimõtetele ja Euroopa liidus peab olema geeni testidel tootja. Nii nagu ravimitel peab olema tootja ja meie siis tervisetehnoloogia ettevõte, anteczyns ongi nii tervishoiuteenuste osutaja kui ka geenitestid tootja võtja. Teisiti ei olegi tänapäeval võimalik neid rakendada. See personaalne geeniraport, mille ma testide või mitut testi korraga tehes saan kas see jääb ainult minu teada see raporti tulemus või see jõuab kuidagi ka minu perearstini, ilma et mul oleks mingeid konkreetseid kaebusi? Eestis on tegelikult niimoodi, et kokkuvõtted kõiki tervishoiuteenuste kohta, analüüside kohta ja erinevate uuringute kohta jõuavad tervise, infosüsteemi ja samaviisi, on meie geenitestid samasugused tervishoiuteenused ja nad nende vastused jõuavad tervise infosüsteemi patsiendiportaali. Põhimõtteliselt on inimesel võimalik määratleda seal patsiendiportaalis, mis infot ta tahab noh, näiteks oma perearstiga jagada, mida mitte. Aga meie meelest praegu ei ole seal midagi inimesel vaja tingimata salastada, pigem vastupidi talongi võimalus sellise infojõudmisega tervishoidu enda le sobivalt, et seda informatsiooni rakendada, kas pöörduda oma perearsti poole ühe või teise testi tegemise või edasise meetme tegemiseks või pöörduda kuhugi eriarsti poole meie tervishoiuteenuste osutaja anna olema alati valmis kõiki meie testi teostanud patsiente nõustama ja vajadusel leidma neile ka edasised lahendused, siis nende kasvat täppisennetuseks. Te ütlesite, et tulevikus on plaanis välja töötada südame-veresoonkonna haiguste riskide testid. Kuhu on teie meditsiinilabor teie unistustes jõudnud 10 aasta pärast, kuhu 20 aasta pärast? Kui päris aus olla, siis ma ei ole niimoodi mõelnud, et tegelikult meie meditsiinilabor pigem nagu vahend selle uue meditsiiniinformatsiooni ja võimalust kasutusele toomiseks ja pigem on, mis asi on selles, et kõikidele inimestele oleks tulevikus rakendatud nende teaduslikud riskihinnangut mida saab kasutada meditsiinis. Ütleme niimoodi, et kui kasvajad on sagedased haigused, eks ole siis kujutleme tulevikku, kus kõikide riskid erinevate kasvajate tekkeks oleks et ära kirjeldatud ja vastavalt sellele võetud kasutusele kõige täpsemad ennetusmeetmed, mis võimalik see on see missioon tulevikuks. Aga me võime mõneti öelda, et see tulevik on juba täna, sest mitmete kasvajate puhul me saame seda informatsiooni anda juba täna koos kliiniliselt oluliste sammudega, siis kasvat ennetuseks varaseks avastamiseks. Kas teie lapsed, doktor Peeter Padrik jätkavad teie tööd just selles vallas, mida te praegu olete alustanud? Mu lapsed ei ole õppinud arstiks ja ei ole meditsiinis. Küll on mu tütar, kes on õppinud ka meediat praegu toetamas meie tegevusi vastavalt siis oma erialale, nii et ta on meie tiimi liige. Aga teie poeg on silma paistnud keskkonnasäästliku, maailma suhtumisega. Ja ta on koos, tema ja tema kolleegid on loonud tegelikult nagu märkamatult väga olulise ja suure ette võtta Eestis täpselt, mis töötleb kasutatud telefone, arvuteid ja kogu nagu elektroonikat. Ja võib-olla tema näitel ongi väga hästi tuleb välja. Kas see küsimus Tartu kohta, et ka tema on Tartus, eks ole? Nad tegutsevad Tartus, aga nende tegevus on väga globaalne ja suur, nii et ma arvan, et see ongi selline õige mudel. Ja mul on mõlema lapse osas põhjust olla uhke. Ma arvan, et eelkõige on teil põhjust uhke olla oma tegevuse üle kõikide patsientide üle, kelle te olete suutnud elule tagasi tuua ja päästa, et palju tänu teile, selle kõige eest, mis te olete teinud. Ja suur tänu ja soovin palju tervist kõigile. See oli meie tänane kajalood. Onkoloog nüüd geeniteadusele pühendunud doktor Peeter Padrik oli meil külas saatejuht Kaja Kärner ja kuulmiseni.