Kahe orkaan ja Kristjan Port. Tere. Eetris on portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Internetile on mälu ja vähemalt näivalt iseseisev otsustusvõime kujundada andmete edastust, sealhulgas siis kohalejõudmise aega lendavat tehnilistele protsessidele ega ole seotud internetiinimestest kasutajatega. Mõnede inimeste kogemuste põhjal ilmnevad aga märgid Interneti-iseseisva vestluse algatamise võimest. Sellisena meenutab masinaid närvisüsteem, elavat organismi või järsku midagi Trumpiliku elavat surnut. 10 aastat tagasi juhtus ameeriklase Tim Hortiga järgmine lugu. Tim täitis kodus rahulikku õhtupoolikut, kui märkas arvutit postkastist sõnumit. Teemareal olid sõnad. Ma vaatan sind kirja sisus küsis kirjutajaga stim kuulistada. Ta viibib temaga koos kodus. Lisaks käskis kirja sõnum Dimil asuda pööningut koristama, kuna see olevat sealt ei saanud. Kirja saatjaks oli tennisesõber sekvouse Timmy korralage. Pööning oli palju koos viibivate semude vahel. Sagedane teema. Iseenesest poleks kirjavahetust vaja isegi teistelt teada. Kuivaid kirja autor poleks olnud juba neli kuud surnud. Varem koostatud ja programmeeritud hilinemisega teele pandud kirjana kaotaks juhtum samuti uudisväärtuse. Jack võinuks sõbraliku vingerpussi enne surma ette planeerida, kasutada mõnd taoliseid, hauataguseid, sõnumeid vahendavatest, onlain-teenustest. Seekord on aga lihtne vastus liiga lihtne. Selle vastu räägivad mitmed asjaolud. Jack oli surres 30 kaheaastane ja hea tervise juures olnud kuidagi vaevatud peatselt lõppevast elust. Surm rabas kõiki põhjuseks. Südame seiskumine said erineva sisuga kirju. Mitmed inimesed. Mõned neist sisaldasid detaile. Ajast pärast tšekimaise teekonna lõppu. Kirjadele ei vastanud. Nende saatmine lõppes sama ootamatult, kui oli alanud. Pole välistatud, et kirju saatis keegi tuttavatest. Motivatsioone sellisele tegevusele võib olla lahkemate ja imelikemate selgitustega. Leidub põhjuseid koostada hauataguseks peetud sõnumeid kantuna terapeutilise vajadusest. Näiteks soovides avaldada kellelegi armastust. Mõnikord hoitakse tugevaid elavaid emotsioone eluajal surnuna. Need söödetakse ellu äratada, kui ise enam selles maailmas ei viibi. Samuti võib keegi teraapia mõttes koguda kirja sisse kogu elu kantud või kogutud vimma kellegi vastu ja nii edasi. Teenust tundub ohutu, kuna jääb ooterežiimi ega saada kirju edasi. Aga need on vähemalt koostatud. Ootus lõpeb, kui teenus arvab kirjutaja surnuks. Seda tehakse näiteks saates teleregulaarselt päringuid ja juhul, kui teatud aja korduste jooksul temalt vastust tagasi ei saabu. Käivitubki hauataguse kirja saatmise resiin mänguna või päriselt oleks järel parem enam mitte elus olla. Timmharty juhtum pole ainuke, milles surnuks peetu kirjutamine põhjustab künnist ületavat ärevat segadust. Interneti võimaldatud hauataguse suhtlemise olemus sotsiaalsed ning psühholoogilised tagajärjed on arenev uurimisvaldkond. Internetis on juba palju surnud hingi ja näit tuleb juurde. Üha raskem on eristada elavaid surnutest, kuna tehnoloogia võimaldab teadvustatud valvsust kaotada suhtlusest aja ja kauguse tunnetuse ning asendab päris inimesed tema digitaalse kehastusega. Ümberöelduna on surnutel üha lihtsam elavate keskel olemas olla. Leidub neid, kes ei arutle hauataguste kirjade, tehnilise päritolu üle vaid peavad kommunikatsiooni lahkuma kingituseks. Nendele on kirjutajaks konkreetne inimene. Kirjad lohutavad meenutavad varasemaid aegu või ehmatavad ja šokeerivad virtuaalmaailmas surnutega kohtuda. Suhtumine on mitmetahuline nähtus, mis mõjutab kollektiivset loogikat, sotsiaalseid, arusaamani, jagatud väärtuseid ja põhjustab reaalse elu tagajärgi. Sealhulgas mõjutades nii heas kui halvas elavate heaolu ja tervist. Surnud võivad jääda elavaid kummitama. Kaitstud pole aga ka surnud. Esmalt võiks neid pidada kõige maise juhtuva osas igavikulised vastupidavateks. Ta on surnud, elavatest rohkem haavatavad kuna nemad ei saa end kaitsta näiteks solvava info suhtes. Meil puudub ammendav käsitlus surmast Online keskkonnas, keskkonnas, milles on oma mälu, otsustamisprotsessi potentsiaal vähemalt läbi suure segaduse võib-olla läbi mõne tehnilise vea jätta mulje kõnevõimest. Kas onlain-maailmas viibivatel elavatel on võimalik kellelegi surm üle elada. Kas onlain-maailmas ongi võimalik surra? Hädapärast ei ole surma ainult üks-üheselt defineeritud fenomen. Bioloogilise elutegevuse lõpp, Bon domineeriv käsitlus mitmest võimalikust. Leidub arusaami, milles elu võrdsustub teadvuse olemasoluga ja surm piirduks teadvust tagavate protsesside lakkamisega isegi kui süda ja hingamine töötavad edasi. Võib ka mõtelda, et inimene on persoon eneseteadvusega isend, temale iseloomulikke psühholoogiliste omaduste ja seostega ning surm võrduks nende muutumisega, see tähendab endist persooni poleks, isegi kui keha toimib või siis pole kehaga, on alles persoon näiteks pirtuaalsena. Ja üleüldse, kas elavate inimestena oleme meie siin ainukesed otsustajad. Huvitav mida sellest kõigest arvab internet? Kuula varasemaid portaale R2 L2.