Meil on siin ülejäänud maailmaga võrreldes lausa rahu sadam. Lausus konstaabel Märt kõrtsmik noorukesele politseikooliga Detile. Põneva elu jaoks oleksite pidanud laskma end Tallinnasse praktikale suunata. Mis ma sinna ära kaotasin? Olen seda linna näinud pea paarkümmend aastat. Teatas Antonia tuuleveski turtsakalt. Muidugi ei sobinud selline toon algajale politseitöötajale, pealegi auastmelt ja aastatelt palju vanema kolleegi suhtes. Aga selline tooni, nagu kõik sõbrad teda kutsusid, juba kord oli. Ta ei tunnistanud ühtegi autoriteeti, kuigi võis vahel lausa kannatlikkuse delikaatse imesid korda saata kui pidas seda vajalikuks. Muidugi antud juhul käis hallipäise ja kõhuka valla konstaabli targutamine peale lihtsalt närvidele. Polnud mehel mingit vajadust teada, et tüdrukul olid peaaegu pisarad silmi tulnud kuigi selline nõrkus tulevasele korrakaitsjale kuidagi ei sobinud. Kui ta kuulis, et tõelise politseitöö praktika asemel peata oma päevi surnuks lööma idülliliseks maa vallas. Mõttes oli ta näinud end ikka kodulinna Tallinna tänavatel patrullimas või äärmisel juhul mõnes Ida-Virumaa linnas korda loomas. Mõlemaks arvas ta, endal piisavalt eeldusi olevat. Naabrilastega mängides oli vene keel kuidagi iseenesest selgeks saanud. Inglise ja soome keelt valdas üks enesest lugupidav pealinna preilil loomulikust intelligentsist. Tooni puhul polnudki see paljas kiitlemine, keeled kohe jäid talle külge. Kui mõned asjad läinuks teisiti, tudeerinud seda praegu ülikoolis hispaania keelt. Südamepõhjas oli ta tahtnud õppida jaapani keelt. Aga keemiaõpetajast ema ja muuseumitöötajast isa vanema lapsena ei maksnud välismaale õppima minekust isegi unistada. Algselt suunamisest väga pettunud toonid pani olukorraga teatud määral leppima vaid üks juhuslikult sööklas toidujärjekorras pealtkuuldud vanema grupi poiste vestlus. Kas sa tead Raigo, kes tänavu suvel vana kõrtsmiku juurde või silma saadetakse too lumekuningannast puna tea. Jahmatusega taipas seni igavledes menüüd uurinud tüdruk, et jutt käib temast. Rohkem punapäiseid tüdrukuid nende praktikale suunduvas grupis lihtsalt ei olnud. Ära sa ütle, temast loodetakse siis superpolitseiniku aretada, kommenteeris küsija, kellest tüdruk hääle järgi talle kooli algul sõbraks tikkunud Stenni ära tundis. Kõrtsmiku juurde igaüht ei saadeta, olen kuulnud, et isegi tutvused ei aita kommenteeris kolmas hääl, mis kuulus pikale loikamine, kellele vanemad olid pannud nii keerulise eesnime, et kogu kool noormeest ainult pikana tundiski. Kas keegi üldse mäletab, millal sinna mõni tüdruk on saadetud? Uuristen minu teada polegi, teadis Raigo, kelle mingi kauge sugulane töötas kooli kantseleis ja seetõttu andmetele ligi pääses. Aga vett ja vilet pidi seal saama. Vesi tervitas tüdrukut tema esimesel tööpäeval või silmavallas öisest vihmast jäänud lompide kujul mis hilise hommikupäikesepaistes kenasti vastu helkisid. Vilet võis oodata konstaablipunktis hilinemise eest. Kust pidi tüdruk teadma, et just või silmavalla suunal on suvine tee remont millest ainult teokiirusel läbi pääseb. Õnneks aitas suurema tormi ära hoida aegsasti telefonitsi tehtud vabanduskõne. Igatahes hetkel istus Antonia tuuleveski konstaablipunkti päikesest säravas toas, mille kõige silmatorkavamalt detailiksoli nurgas Lõsutav suur pottahi. Ja laskis end praktika sissejuhatuseks üle kuulata. See on siis lausa pealinnatüdruk, imestas kõrtsmik. Katsuge praktika aeg kuidagi vastu pidada. Lisast täi saalikul toonil. Wana konstaabel oli aegade jooksul näinud hulganisti külast linnadesse minevaid noori kellest tee tagasi leidis vaid mõni üksik. Kui aga siia kolkasse eksinud linlasest praktikant praktika ajal mehele ei läinud või naiste võtnud, siis kadus ta võis ilma valla jaoks jäädavalt. Muidugi jõuab see leekpunaste juustega plika murda mitme külapoisi südame. Enne kui ta taas pealinnaavarustesse kaob, mõtles mees endamisi. Kui helises telefon. Või silmavalla konstaabel, kõrtsmik kuuleb, teatas ta rahulikul häälel. Millega saan aidata? Laulab nagu õpikust, mõtles tooni. Nagunii tundis häälest ära, kes helistab. Siin peaks konstaabel iga külakoera ja kassigi tundma. See peab mulle nüüd siis kodanikuteeninduse muster tund olema. Peale Stenni ja tema seltskonna olid mitmed teisedki ette hoiatanud et kõrtsmiku vanaga ei hakka kerge olema. Kuid tema käest on palju õppida. Kui tahad oma alal tippu jõuda. Muidugi seda tooni soovis. Ta lihtsalt pidi oma vanematele ja sellele kõlu peale Jaanusele tõestama, kes on tegelikult Antonia tuuleveski. Muidugi, Linda, sul on õigus. Sõnas konstaabel. See on kole lugu. Ma saadan sulle siit ühe politseikadeti asja uurima. Ega sa Gregori laipa pole liigutanud? Ei ole? Väga hea. Ta tundub arukas tüdruk olema. Seda ei maksa tähele panna, et väikest kasvu ja punapea. Hea, et ma blond ei ole. Ei jõuaks neid blondi-anekdoote ära kuulata, mõtles tooni. Samas, miks peaks looduselt linalakad juuksed saanud Eesti tüdruk neid häbenema, kui mingi pleegitatud tibi juhuslikult jumala poolt ajude jagamisele hiljaks jäi, sest ootas parajasti peegli järjekorras? Kuid Kadooni oli lapsepõlves oma leeki punaste juuste pärast piisavalt narride saanud. Kuni õppisise nende üle uhkust tundma. Siis torked enam ei mõjunud ja kiusajatel kadus huvi. Aga blondiin? Aasta poleks ikkagi tahtnud olla. Kas laiba juurde ei peaks kohe eksperdid kutsuma? Küsis tooni konstaablilt, näidates, et uurimistoimingute teostamise korrast on temagi kuulnud. Võtta ise fotoaparaat kaasa ja mõned kiletaskud ka. Seniks, kuni linnast uurijad välja saab, võib mõni oluline asitõend kahe silma vahele jääda. Ma siin seni korraldanud neid asju. Hea küll aga kus tänaval see Gregory laipsis asub? Alles pärast küsimuse kaja lõppu taipas tooni, kui rumalalt tema küsimus kõlas. Sul tüdruk veab, läks vana konstaabel lõplikult, sina peale üle? Sipsu alevikus on tõesti kolm tänavat. Kõige pikem on maantee, siis tuleb kooli ja kõige äärmine on võpsiku. Tõsi küll, need tänavate nimed tekkisid sinna alles aasta tagasi, kui vallavalitsus otsustas hakata aadressi majandust korrastama. Sa sellest plaanist iga talu vastava maantee kilomeetri järgi nimetada nummerdad, oled kuulnud? Midagi nagu olen, püüdis tooni loengust pääseda, pärast internetist järele vaatama, mis imeidee see selline on. Ja kuidas tundub päris kõrtsmik? Enam-vähem. Kas ma ei peaks nüüd ikkagi selle laiba juurde kiirustama? Äkki saaksin mingi valla kaardi koos kuriteopaiga äramärkimisega, kui seda kaarti muidugi eksisteerib üldse? Ega me siin nüüd päris kiviajas ka ei ela? Mul on sinusuguste ninatarkade tarbeks varutud neid kohe mitu tükki ja eriformaati üks suur on sinu selja taga. Loodan, et sa maakonnakaardilt ikka põhisilma valla üles leiad. Siis otsib Veiderma aleviku ja sealt sipsu viivat teed. Kui laipa poleks olnud, siis poleks kõrtsmiku Märt nii kergelt pääsenud, sest tema isaliktoon hakkas noorele politseiniku, hakati selle juba tõsiselt närvidele käima. Omadaadilt oli seda piisavalt kuuldud. Eriti siis, kui kallis pisike tütreke otsustas ülikooli asemel hoopis politseikooli astuda. Papa tuuleveskil ei saanud ju kuidagi seletada, et seda tehakse ühe kihlveo võitmiseks. Küll ma leian, teatas tooni enesekindlalt. Kaarti lugeda, Maascan. Kõrtsmik muigas ja noogutas. Küllap plika esimesel teeristil vales suunas keerab. Nagu paljud poisidki enne teda. Ja vähemalt tunnikese mööda külavahe teid eksleb, selle asemel et hiljemalt 10 minutiga sipsu jõuda. Tooni omakorda ei hakanud konstaablit tüütama seletamisega, et nende perekonnaspordiala on läbi aegade olnud orienteerumine. Ta tundis kaarti ja oskas selle järgi liikuda juba kaheksa-aastase tirtsuna. Selle asemel küsis tüdruk. Ehk ma saaksin siis nüüd selle kaardi pika, muigas vana konstaabel politseiniku hakatise kärsituse peale. Siinson laipa otsi poest järgmise maja juurest. Selge, haaras tüdruk kaardi ja oma väikese moodsa seljakoti ning astus uksest välja. Eks vaatame, mis nägu sa oled, kui tagasi jõuad, mõtles kõrtsmik ja tõstis telefonitoru ja helistada oma naisele Irmale praktikandi olmepoole korraldamiseks. Tooni istus väikesesse vanasse tibu kollasesse Volkswagen isse. Kui edukast ärimehest onupoeg Margus liisis oma naisele uuema ja uhkema sõiduki oli ta lahkesti nõus sümboolse 10000 krooni eest tibukese nagu tooni autot nimetas maha müüma tooni kraapis kokku kõik oma säästud. Müüs mõned uuemad hilbud ja lemmikplaadid, laenas 100 krooni kaupa sõpradelt juurde ja ostis auto ära. Margus auks peab ütlema, et seekord vaese sugulase nahka ei kooritud. Hästi hoitud tibuke polnud oma auväärsest 20-st aastast hoolimata uut perenaist siiani hätta jätnud. Muidugi polnud see veteran sobiv võimalike kurjategijate tagaajamiseks kuid laip loodetavasti enam jalgu alla ei võta. Ja mõrvari tagaajamist ei usaldataks politseikooli kadetti ainuülesandeks ka siis, kui tal oleks Hummer istumise all. Kuna muster konstaabel paistis asjasse üsna leigelt suhtuvad ning iga küla muidki on filmide kaudu kursis, kuidas kuriteo paigas käituda leidis tüdruk, et kaks minutit võib piiritleda temagi. Saatmaks oma peaaegu poissõbrale Jaanusele sõnumit. Elan sisse. Praegu lähen laipa üle vaatama, palli tooni. Sellest sai, unistasid Kalli-Kalli Jaanus. Vastust luges tooni poolel teel sib suva leviku poole. Jaanuse ja tooni suur sõprus sai alguse üheksandas klassis. Kui tooni, kes kummalisel kombel polnud selleks ajaks oma ilust veel teadlik valis ühe klassiõhtul partneriks kõige vaiksema tuupurist klassivenna puhtast arvestusest, et siis ei pea teiste tüdrukutega poisi tähelepanu pärast võistlema. Mõlema üllatuseks selgus, et neil on palju ühist eelkõige armastus raamatute vastu ja üldine suur teadmistejanu. Ent kui looduselt kaasa saadud andekusega saavutas tooni kõik mängeldes siis Jaanus pidi samal tasemel püsimiseks rohkem vaeva nägema. Mistõttu ta ei saanud alati tüdruku tegemistest sellisel määral osaleda, nagu too tahtis. Tooni võttis selle tõiga lihtsalt teadmiseks. Ei pahandanud sõbra peale, vaid leidis vajadusel teised kaaslased. Kui Jaanus ka kartis, et tüdruk ta mõne atraktiivsema kuti pärast maha jätab ei näidanud seda, väljatooniline omakorda ei tulnud selline mõte pähegi. Viimaks oli just Jaanus see, kellega ta pärast pooleaastast käest kinni käimist lõpuni läks. Õnneks jätkus neil mõistust täiskasvanute maailma saladuste põhjaliku uurimise juures kaitsevahendeid kasutada. Tooni meelest olid nad igati täiuslik paar. Õhtul enne ärasõitu teises Eestimaa servas asuvasse politseikooli ei saanud ju kuidagi läbi ilma põhjalikult hüvasti jätmata. Just selle intiimselt tipphetkel kuulis tooni, kuidas poiss talle kõrva sosistas. Gerlikke kullake. Õnneks ei jõudnud sõnade tähendus kohe naudinguuimas tüdruku teadvusse ja skandaal jäi tulemata. Hiljem aru pärima hakata tundus alandav. Ja pealegi polnud enam kindel, kas ta neid sõnu üldse kuuliski. Kuid vähemalt tüdruku poolelt oli suhtes mõra sees. Ja Jaanus tõelisest kallimast peaaegu poissõbra rolli taandatud. Samas kaitsesse sõprustoonid politseikooli armunäljas kaaskadettide rünnakute eest, keda punapäise kaunitari sarm lausa rühma kaupa jalust niitis. Neile tehti kiiresti selgeks, et tüdruku süda pole vaba ja üritada ei tasu. Seega oli lumekuninganna tiitel auga välja teenitud. Tegelikult oli toonimeessoos lihtsalt pettunud ning ei tundnud vähemalt koolis mingit vajadust, olgugi arvatavalt reeturist Jaanust kellegi teise vastu vahetada. Paar juhuseiklust, mille ta lihtsalt uudishimust ja mis seal pattu salata, kerges veiniuimas poisi teadmata ja temast kaugel oli endale varem lubanud veensid teda piisavalt, et ainult seksi pärast ei tasu partnerit vahetama hakata. Mesimagusa jutu taga on tavaliselt üpriski kehvapoolne sooritus. Ja intelligentsiga noortelisast oli inimestele just nii, nagu on. Seega tasub hoida partnerid, kellega saab peale lihalike rõõmudega vaimseid väärtusi jagada. Jaanus oli suuteline mõlemaks. Pärast politseikooli lõpetamist kavatses tooni välja uurida, kes võiks olla see salapärane Kerli Aziz Jaanusega suhted klaarida. Seni käis Tehnikaülikoolis ehitust õppiv Jaanus tal nädalavahetustel politseikoolis külas. Või sõitis tüdruk ise Tallinnasse vanemaid vaatama ja sõbraga kohtuma. Kuid isiklikke elu pidi hetkel sobivamat aega ootama, sest tüdruk jõudis maantee tänaval asuva sipsu poe juurde. Kuigi Gregori laip pidi olema kõrvalmajas, arvas tooni oma peaga ja täiesti õigustatult et väikeses asulas on uudisvägivaldsest surmast juba ammu kulutulena levinud ja poest kui külaelu uudiste keskpunktist võib hankida väärtuslikku keel informatsiooni. Kauplusehoone ei osutunudki külapoele tüüpiliseks väikeseks pugerikuks vaid üsna soliidseks avaraks majaks mille ühes otsas paiknes mari pood ja teises otsas lendava linnupaar. Kuskil peavad ju külainimesedki söömas käima, mõtles tooni kellel ei tulnud pähegi, et väljas söömise komme on sellises kohas visa juurduma ning paar elab põhiliselt teie laudadest ja sünnipäevadest soodsa asukoha tõttu suure maantee ääres. Eksist siia muidugi vahel käinetavaid juhukülalisi. Eriti suvel. Talvel käisid lähedal asuva koolilapsed saiakesi ja kokakoolat ostmas ning külma ilmaga bussi ootamise aega parajaks tegemas. Poeseina ääres seisis jalgrattahoidla paari poole peal lihtne laud, pink maanteest eraldas maja kitsas lillepeenar. Suured vahtrad ja kõrge sirelihekk varjasid tagaõue parkimisplats. Kui nii sai muidugi nimetada aukliku kõvaks tambitud ja hiljutisest vihmast veel loikudesse ala. Poeseina ja maanteelt naaberküla poole viiva harude vahel oli seni tühi, kuni tooni tibuke sinna seisma jäi. Autost välja pugev kadetivormis tüdruk sai kohe kahe kohaliku meesterahva terase tähelepanu osaliseks. Pingil istuv ebamäärastest aastates, karvakasvanud igatpidi Nassaka olemisega sell hoidis ühes käes sarviku õllepudeleid ja teise käega kõvasti pingiservast. Et mitte järgneda lillepeenra äärde pudenenud väsinud kaaslasele. Viimane polnud siiski veel jõudnud õiglasse joodiku unne suikuda vaid püüdis pead püsti upitada, siis tõenäoliselt kahest toonist ühtekokku panna. Ilmselt võtavad sõbra mälestuseks miks nad muidu nii varasel tunnil juba täis on? Mõtles tooni. Kui keegi oleks temalt küsinud, miks ta arvab, et too salapärane Gregor just nende kahe külajoodiku sõber oli saanuks ta ainult kõhutundele viidata. Igal juhul andis see sisetunne täieliku õiguse lähemale astuda, et pärida kadunukese kohta. Pealegi aitas see esimest kohtumist tõelise laibaga edasi lükata.