Nego kõrtsu uus praktikant, saadetakse siin kohe laip taga. Kommenteeris kõrvanes kõva häälega veel enne, kui tüdruk teretamiseks sobivasse kaugusse jõudis. Ongi nii, või ei suutnud tooni oma ehmatust varjata. Annuan teatas karvanes. Viipas ta muru seal peenra veerel külitava semu suunas. Linnas peaksin sellele, me ei ele avalikus kohas ebakaines olekus viibimise eest protokolli tegema, mõtles tüdruk. Kuid siin külapoe ees tundus see naeruväärne. Kuni peenral kasvavaid lilli ära ei muljuta, ei sega tolle Elmari pikutamine kedagi. Pealegi, miks ei võiks vaba inimene vabal maal puhata seal, kus tahab, kui ta kaaskodanikele kahju ei tee. Kuid alateadvuse vastu puitlemisest hoolimata tuli hetkel keskenduda surnule ja välja uurida, kes kadunuke on ja miks ta siit elust lahkus. Gregor polnud ära teeninud, lausus Elmar, rahulikud kätt peale toeks sättides. Keegi pole vägivaldse surma ära teeninud. Pealegi täna Gregor, homme leevena, kommenteeris karvanäss mehe Aadu kraak. Õnnetust üritas Elmar ennast istukile ajada. Tooni luges meeste dialoogist välja esiteks. Et eriti lugupeetud mees kadunud Gregor ei olnud, kui teda inimeste hulka ei arvatud. Teiseks suri ta vägivaldsesse surma. Reeglite järgi on vaja kõigepealt võimalike tunnistajate isikut tuvastada. Esimesena pöördustaness adu poole. Teie olete adu äkki tohiksin perekonnanimega teada saada. Aadu kookeanud dema sea Elmar Sepp oma, näitas mees oma semu poole. Kartes vistet, tollel võib purjakil olekus perekonnanime meenutamisega raskusi tekkida. Mõlemad teenis, preili, pole üldse. Igasuguste viisakusreeglite kohaselt pidanuks tuuni kõigepealt ennast tutvustama. Kuna välimuse poolest oleksid mõlemad mehed talle vanaisaks kõlvanud. Politsei ja kodanike vahelise suhtluse ABC-st rääkimata. Kuid parem hilja kui mitte üldse. Nii ta siis piinlikkusest õhetavate kõrvadega, teatas kadett Antonia tuuleveski konstaabel kõrtsmiku ülesandele Gregory surma asjaolusid uurimas. Ja lisas meeste muigel nägusid nähes. Tegelikult kutsutakse mind tooniks. Kommenteeris nüüd lõplikult korraliku iste asendisse tõusnud Elmar kes vist nii purjus polnudki, kui esialgu paistis. Endal oleks siis Naaram prooviksite ise on võttistani juttu järiaadoltule püüdva pole suu peale kukkunud, kommenteeris Elmar. Te ju tundsite toda, Gregorit ei lasknud kadett tuuleveski end rohkem teenistuskohustuste täitmisel häirida. Möödun iga koera Gregorrast rääkimata. Kahju, et tapeti raporteeri saadu. Miks te arvate, et ta just tapetud on? Sepa enda rääkimas mootorrattajäljed ju kõrval maas. Selle maja omanik seal viipas Aadu mõnisada meetrit eemal seisva maja suunas. Kõik klappis. Just seal, kõrtsmiku jutu järgi pidigi Gregori laip asuma. Nüüd tuli minna ja need jäljed kiiresti jäädvustada. Kuid enne küsis tooni siiski, kas neid mootorrattureid on siit palju mööda sõitnud. Üks mees ja naine need pool tungindagase, teatas Elmar. Musta-punasekirju kördurnel peas. Gregor reziisumas surnud, teadis Aadu. Aga Karla sõidab suvel igal hommikul mootorrattaga tööle, tuli Elmarile meelde. Toeta saadu tema pealegi sallinud Gregor silmaotsaski. Aga küürkorrale ka rõivaste ei hoolinud, muudkui aukus kuskil nägi, lisas Elmar ja upitas end püsti, silmad sihtimas semu, käesolevat õllepudelit, kus ilmselt veel märjukest sees luksus. Aadu sai sõbra sõnatust soovist aru ja ulatas talle pudeli, olles loomulikult ise enne mehise sõõmu rööbanud. Rohkem ei näinud kedagi, küsis tooni igaks juhuks üle. Varahommikul ringides musta mantliga mootorrattal mööda alevikku ringi teatas Aadu Musta mantliga mees. Mul veel puudus, mõtles tooni. Asi kiskus vägisi kehvaks krimkaks kätte. Tasakaaluks tuleks lisada üks daam valges keris mõttelõng enda edasi. Tulevaseks elukutseks valmistudes oli klassikalistele ja vähem klassikalistele raamatudetektiividel oma osa täita. Mesematus ringitas, tahtis Elmar teada kolleegi kolm korda järjest mäe samas suunas mööda, sõidab ringe tegema või kuidas? Raivole ringides rakem või. Aga ma ei viitsinud kauem õues passida, seletas Aadu ja võttis pudeli Elmari käest tagasi. Kui vara see oli? Küsis tooni vahele. N seitsmed. See õues? Imestas Elmar. Paistelised paar õllesõõmu oli talle õige halvasti mõjunud. Avatusest ümbraega massienergiat vahetab, teata saadu. Massi päris Elmar, sellist sõnalist kõrgpilotaaž ei osanud tooni pealtnäha purupurjus külameestelt kuidagi oodata. Ega need tema taibukusele eriti lootnudki, sest väikese pausi järel teatas Aadu lahtise tekstiga. Käes on tõesti kruusal paradobralli tooni. Kergandamas, nagu Liisakates raamatutes kirjutatakse. Peab seda siis õues tegema, suutis tüdruk järjekordselt lollisti küsida. Emmar kaua peal tõest see sekus, Elmar. Meie elame seal kiviajas. Kuidas see musta mantliga mees välja nägi, päris tooni, lastes oma rumalusele järjekordselt kõrvad õhetama panna. Mugavustega, linnakorteris kasvanud tüdrukuna tuleb tal siin veel mõndagi õppida. Sealt alt ei näe ju nägu, Traviljene kerre poolest tundus selline peene kondiga olema. Ma arvaks isegi mõni meie oleviku poistest õnnel kihutades õhtut tüdrukutele muljet jätta, hommiku põõnevad. Aga milline see mantel oli? Küsis tuuni igaks juhuks, kuna Aadu paistis üsna terase silma ja hea mäluga olema. Meeldiv Möllena. No seda me nägema, tema tehakse täpselt seda, kust ostetud jääge, Sastis, kandjast rääkimata. See oleks juba midagi, kinnitas tooni, aga eid magas toas ei naine musta mantliga selli mitte. Tooni tänas mehi kena naeratusega koostöö eest ja suundus jalgsi naabermaja poole. Kuriteo paigale on mõistlik märkamatult läheneda, mõtles ta. Pealegi oli sinna tõesti vaid mõnisada meetrit. Seetõttu jättis tüdruk tipukese poe parkimisplatsile hakkas astuma, et aia sees asuva majani jõuda. Väike jalgsimatk aitas mõtteid korrastada ehk meeste käest saadud väärtuslikku infot seedida. Tooni püüdis mitte mõelda sellele, et tegelikult lükkab ta edasi kohtumist surmaga. Just siin oli tulevase eduka politsei karjääri üks komistuskive eesrindlik kadett Antonia tuuleveski kartis paaniliselt surnuid. Lapsepõlves nähtud ränk avarii, kus hukkus kolm inimest. Neist üks tooni, mängukaaslane jättis alateadvusse omad jäljed. Vanade sugulaste matustele suutis tooni minna ainult rahusteid täis topitud. Kuna tüdruk oli pärast toda tobedat kihlvedu kaks aastat tahtejõudu kasvatanud siis lootis ta nüüd ilma toime tulla. Kuigi iga närv temas karjus, ma ei taha sinna minna. Tooni mäletas 10. klassi lõpetamise järgse koolivaheaja esimese päeva õhtupoolikul kohvikus veedetud tundi veel praegugi. Nii nagu see oleks olnud eile või hea küll. Nädal tagasi. Ta istus koos Jaanuse pinginaabri Ragne ja tolle poissõbra Andresega Kristiine keskuse kohvikus. Noored vaidlesid, millised elukutsed võiksid neile sobida. Üks elukutse on küll, kuhu ma ei sobi. Teatas tooni. Ainult üks küsis Andres üle. Muidugi teatas maksimalistliku tujus tooni. Mis see küll olla vä, kas sa oled meil ju igas asjas andekas? Tahtis Ragne teada. Modelliks ma ei sobi. Olen liiga pisikest kasvu sinna alla meetri 75 asja ei ole. Minu meeter 60, ei lähe mitte. Üks amet on veel koos oma pisikese kasvu ja punase peaga ei sobi, kuulutas Jaanus. Politseinikuks sa hakkad ju surnud Varblastki nähes nutma. Auto alla jäänud kassidest-koertest ma parem ei räägigi. Politseinikud on üks kari täiesti mõttetuid inimesi sinna seltskonda. Sinusugune arukas tüdruk ei passi kohe mitte kuidagi. Torkas vahele Andres, kelle kauge sugulane oli uue vabariigi algaastatel mingitel kahtlastel asjaoludel hukka saanud. Ja tema surmajuhtum jäigi lahendamata. Rääkimata poisi enda lubadeta autosõiduga vahelejäämisest, mille trahvi pidi ta suvel vanematele tagasi teenima. Kui siia veel sinu punapea juurde liita pistis jälle Jaanus vahele, kes oli ka ainus inimene, kes üldse riskis tooni läikivate juuste kallal aeg-ajalt nokkida. Mis ma punase siia puutub, ei saanud tooni aru, see võtab neli hobudel veel viimse aruraasu peast, pakkus Jaanus. Pealegi, puu viga, pätsu pikali. Tõsijutt, kiitis Andres takka. Seega modelli ja politseiniku sinust ei saa, resümeeris Jaanus. Modellid hästi mitte, aga politseinikel teates tooni veame, kihla ei saa. Naeris Jaanus. Peame, kinnitas toonia, sirutas käe. Ragne lööb lahti. Kõik pidasid seda heaks naljaks ja aasisid omavahel veel pool õhtut, üritades ennustada, kas toonist peaks saama Sherlock Holmsi, Nero Wolfi, komissar Megree või Herk ülbuaroo mantlipärija. Lõpuks jõuti üksmeelsele kokkuleppele, et kõige õigem oleks nii 50 aasta pärast astuda Miss Maple jälgedesse. See kihlvedu muutis toonielu. Seni kehalisse kasvatusse. Üsna leigelt suhtunud tüdruk muutus usinaks tervisesportlaseks. Mahutas oma niigi tihedasse päevakavasse veel enesekaitse kursused. Kaalus isegi jaapani keele tundidest loobumist. Kuid selle asemel õppis ühiskondlikku seltskondlikku sebimist teiste kaela veeretama. Kuskilt tuli ju ka Jaanuse jaoks aega leida ja paaril õhtul nädalas kohvikus õhtuti nõusid pesemas käia. Ime läbi suutis neiu tuuleveski siiski ka õpilase põhitegevusega hakkama saada. Tõsi, kunagine läbi viieline imelaps pidi vahel kolmedega leppima, mis muidugi kodustele eriti ei meeldinud. Kuid politseikooli jaoks nendest hinnetest õnneks piisas. Praegu aga seisis kadett Antonia tuuleveski umbes 50 meetri kaugusel oletatavast kuriteopaigast ja püüdis enne otsustavat hetke senise info ära süstematiseerida. Nii nagu kõik kuulsad detektiivid enne teda. Kõigepealt ohvri kohta võib arvata, et külastada eriti ei armastatud. Muidu poleks mainitud ebaviisakat käitumist. Paga mehe perekonnanimi ununes küsimata. Viisakas oleks ju majja sisenedes inimese kohta ikka täisnimega pärida. Aga miks konstaabel ohvri perekonnanime ei öelnud? Kas sa küsisid päris üks sisemine hääleke aru, jälle miinus kadett tuuleveskikontole. Imelik ees nimise Gregor vähemalt lihtsa küla vanamehe kohta. Aadud ja Elmarit sobisid neile rohkem, arutles tüdruk edasi. Aga kes väitis, et tegemist on vanema mehega? Haukumine sobiks rohkem tõrksale teismelisele. Kindlasti mõni ulja kihutamise ohver. Ohvri noorus seletaks ka võõrapärast nime. Samas kui ta on tõesti mootorrattaõnnetuse ohver, siis kahe kahtlusaluse nimed on juba teada. Toda musta mantliga selli tooni esialgu liiga tõsiselt ei võtnud. Samuti ei tundnud tüdrukule pähegi, et vaevalt saadetakse esimest päeva praktikal olev kadett üksinda traagiliselt lõppenud liiklusõnnetust uurima. Teisalt oli ju konstaabel kõrtsmik lubanud eksperdid kohale helistada. Kuid esialgu polnud neist märkigi. Oletatava kuriteopaiga ühekordse laud vooderdisega puumaja juures valitses rahu ja vaikus. Krunti eraldas maanteest kõrge sirelihekk ja madal laudaed koos kitsa mururibaga. Kui tooni lähemale jõudis, astus hoovist välja vanem naine. Silma järgi nii kuue 70 vahel jäi väravale seisma. Gregor on surnud? Küsis tooni võimalikult neutraalsel toonil, kui oli end tutvustanud. Gregor, vaeseke on surnud ja maise silmanurka tekkis pisar. Konstaabel kõrtsmik saatis mind surnukeha üle vaatama. Kust ma võiksin selle leida? Seal ta vaeseke lamab, näitas naine mõned meetrid eemalt teepervel lebava tumeda mütsaka poole. Võttis pool minutit aega, enne kui kadett tuuleveski teadvusesse jõudis. Fakt, et konstaabel kõrtsmik oli temaga üpris õelat nalja teinud ja saatnud ta mingi koera Nassi surma uurima. Need joodikud seal poe juures teadsid ka seda. Nüüd saab kogu küla kui mitte lausa terve vald tema üle irvitada. Samas polegi ju nii halb, et ükski inimene pole vägivaldselt teise ilma saadetud. Seda rõõmuga tuuleveski oma praktikajuhendajale küll ei tee, et nuttes selle nalja pärast õiendama hakkaks. Tema viib ka koera surnukeha peal kõik vajalikud toimingud läbi, otsustas tüdruk kiiresti. Fotoaparaat ja kilekotikesi tõendite kogumiseks kandis tooni kaasas ka ilma konstaabli käsuta. Nii igaks juhuks. Kõik vaese peni surma asjaolud saavad nagu kord ja kohus välja selgitatud ja ette kantud. Mitte keegi ei või väita, et Antonia tuuleveski oma tulevast tööd ei tunne. Rääkimata kergenduseste tõelise laibaga. Kohtumine lükkus jälle kaugemasse tulevikku. Nii astus ta vapralt tumeda mütsaka suunas. Perenaine sabas.