Teate, ma olen siin praktikal, seletas tooni konstaabel kõrtsmik andis mulle õppeülesandeks jälgede järgi kindlaks teha, milline mootorratas konstaablipunkti lillepeenrale jälje jättis. Pööras peenra päris segamini või läks Tiina õhevile. Küla uudiseks kõlbas parema puudumisel isegi konstaabli segi sõidetud lillepeenar. Natukene riivas ainult. Kõrtsmik tegelikult teab ka, kes ettevaatamatu oli. Harjutamiseks laseb nüüd minul mootorrattaid kontrollida. Siit külainimene, siis vähemalt kästi sipsu kandist otsinguid alustada. Ma ei imestaks, kui ma lõpuks valla keskusesse välja jõuan. Luiskastooni usutavalt edasi. Nikli Märten Kristsalu, Andreas Bogertikeeveeenn, Paralepa Markus põhiliselt siin külavahel, nende ratastega kihutavad lisaks vahel ka roos, metsad, Priin luges Tiina aeglaselt nimesid. Need on siit küla noored, eks ju. Küsis tooni, kui rohkem nimesid ei paistnud enam kuuldavale tulema. Just. Kuid kõrtsmiku pelgavad kui tuld. Vaevalt nad lausa tema nina alla julgevad kihutama minna. Mina aga nende asemele ei läheks, nõustus tooni. Aga mulle anti infot, et siin pidid veel August kibumetsal, Karl Vaksulja, Juhan Pärkelil mootorrattad olema. Nemad vahest ei pane pahaks ka, kui ma nende rattaid kontrollin. Poistel võib vanematega pahandusi tulla, kui politseivormis isik nende võsukeste vastu huvi tunneb. Vähemalt oleks tooni nende vanemate asemel küll korraliku ülekuulamise ette võtnud. Mõistlik, kinnitas ka Tiina. Nüüd oli juba lihtne saada temalt juhatust kuidas nii kolme võimaliku kahtlusaluse kui ka mootorrattaomanikest külapoiste majad üles leida. Seltskonna ainukese tüdruku lülitasid mõlemad naised sugu õhelikust solidaarsusest nimekirjast välja. Ei suutnud tooni kujutleda noort näitsikute koera alla ajamas. Ega Tiina siitkandi ühte andekamat neiut konstaabli lillepeenart lõhkumas. Muide, ega te siin täna varahommikul kedagi musta mantliga tegelast ringi kihutamas näinud? Küsis tooni juba minekule sättides nagu möödaminnes. Sel ajal mina magasin. Eile läks paaris õhtu pikaks ja abilisi ma ei jõua palgata. Muidugi noogutas tooni mõistvalt ja tänas veelkord perenaist väärtusliku info eest. Nüüd oli aeg tegutseda. Teel tibukese poole pani tüdruk juba marsruudi paika. Kuigi seppama Linda oli lahtise tekstiga Pärkli Juhanile viidanud, otsustas tooni alustada hoopis Waaksu Carlast kuna tema maja asus oletatavale kuriteo paigale kõige lähemal. Seejärel sõita kibumets akusti juurde ja lõpuks jõuda külast paar kilomeetrit väljas elava Juhanini. Pärast seda võib ju külapoiste rattad üle vaadata, kuigi vaevalt meist keegi varahommikul ringi liikus. Võpsiku tänav kujutas endast asula serva pidi kulgevat röökliku külateed millest vasakule poole jäid hõredalt. Aiamaalappide vahel paiknevad majad paremale, Lepaja pajuvõsaga ääristatud kuusikuga kaetud piklik lauge küngas mis Eesti tingimustes arvatavasti mingid uhked mäe nime kandis. Nii kolmesajameetrise sõidu järel pööras tänavalt paremale veelgi kitsam rööpmelise ilma nimeta tee. Umbes pool kilomeetrit loikude rööbaste vahel ukerdanud jõudis tooni lobudiku välimusega majani mis polnud ilmselt ka oma parimatel päevadel aleviku uhkemate ehitiste hulka kuulanud. Paari pisikese toa ja köögiga. Ühekordse hoone voodrilaudadelt oli värv osaliselt maha koorunud nõnda et seinad meenutasid veel säilinud punakat värvilaikudega lapilist looma nahka. Ajahambast räsitud laastukatusel võis siin-seal näha paranduste heledamaid laike. Uued plastaknad andsid samuti märku, et majal on siiski peremees, kes püüab hoonet lõplikust hävingust päästa. Kuid sellega suuremad aktiivse elutegevuse jäljed piirdusidki kui õues laiutavate kõikvõimsate nõgeste ja Takkijate vahele tallatud teerajad maha arvata. Üks neist viis vändaga kaevu juurde. Teine looka vajunud katusega kuurini, mille kõrval seisis väike putka. Selle otstarbe mõistmiseks tuli linna tüdrukul natuke ajusid pingutada. Õnneks tuli talle kukega noa ennisti neiut meelde. Kõige laiem rada viis külateelt maja ukseni. Juba kaugelt silmapaistev suur tabalukk välisukse ees andis mõista, et kedagi pole kodus. Samas olid mootorrattajäljed maja sissesõidurajal tänu öisele vihmale selgesti eraldatavad mis tegi kontrollimise hõlpsaks. Hea nägemismäluga tooni märkas kohe, et vähemalt see sõiduriist küll vaese krantsi eluküünalt ei kustutanud kuid klõpsis siiski vajalikud pildid kohusetundlikult ära. Kibumetsa akusti elukohani jõudmiseks tuli kõigepealt uuesti tagasi võpsiku tänavale manööverdada ja sedapidi pool kilomeetrit sõita. Erinevalt Waaksu Karla lobudikud säras ema ja oma värskelt helekollaseks värvitud seinte ja uue punase plekk-katusega nagu pühademuna. Madalaks pöetud hekki ümbritses hoolitsetud muruga kaetud eesõue, mida kaunistasid sümmeetrilised suured lillepeenrad. Tänavalt viis maja eesukse juurde lai kiviplaatidest tee. Siin ma küll neid rattajälgi juhuslikult ei avasta, mõtles tooni tibukesest välja pugedes. Vaevalt sai ta end sirgu ajada, kui kuulis selja tagant naise häält. Ma mõtlesin, et ei tulegi. Kaheli Tiina helistas juba ammu, et vana kõrtsmik käskinud teil kõik külamootorrattad üle kontrollida. Tema uhke lillepeenar olla täiesti sodiks sõidetud. Kui tooniringi pööras, nägi ta enda ees seismas umbes oma kasvu kuid vähemalt kaks korda laiemat suure lillelises kleidis mammit. Kahe elli Tiina. Ei taibanud tüdruk esimese ähmiga midagi mõistlikumat küsida. See poepaari perenaine muidugi kõik kutsuvad teda niimoodi. Miks siis lendava linnupaari järgi muidugi. Aga ega see Tiina ise ka mingi pühak ole, pidavat seal baaris sihukesi pidusid, et anna minna, rahvas rääkida, ega mina ka täpselt tea, seletas mammi varmalt. Kuni tooni otsis mõttes küsimust, millega oma huviobjektile lähemale jõuda, jahvatas mutt edasi. Siis kõik uhked roosid, nässus nüüd alles Irma käest saab. Paras annus kahjurõõmu, kaasvestleja hääles ei jäänud toonil märkamata. Samas talle küll meelde ei tulnud, et konstaablipunkti ees oleksid just roosid kasvanud. Ausalt öeldes polnud ta paaris kontrollimise ettekäänet leiutades sellele mõelnudki. Kas seal üldse lillepeenart ongi? Kahju pole midagi, et tegelikult üks põõsast sai natukene riivata, paar võsu murdus ära, lausus tooni. Lihtsalt hästi nähtav jälg, mida õppeotstarbel hea uurida. Teie olete ilmselt August kibumetsa abikaasa. Ah et ainult paar oksast saigi kannatada, nentis mammi, kelle jaoks oleks täiesti segi pööratud roosipeenar ja sellega seotud perekondlik skandaal olnud ilmselt suurem maiuspala, mida teiste muttide keskel arutada. Mina olen Salme Kibumets aga abikaasad pole praegu kodus, tema läks hommikul koos Waaksu Carlaga tööle. Vaksugarlaga küsis tooni üle. Tal on oma mootorratas, katke, eksis, Karla võttis pera peale. Kuhu tagaistmele, noh, selge. Kas ma tohiksin siiski seda katkist mootorratast vaadata lihtsalt õppeülesande raames? Tooni ei saanud ju lasta end mingi muti jutust valitud rajalt kõrvale kallutada. Ikka ikka siiapoole. Lakkamatu vadina saatel, millega Salme Kibumetsi jõudis anda oma iseloomustuse vähemalt pooltele aleviku elanikest koos nende koduloomade ja sõiduriistadega mainides muuhulgas, et üks tundmatu kõhetu mustas mantlis kuju varahommikul asula vahel tiirutades teda magada ei lasknud vaatas tooni piinlikult korras garaažis pukkidel seisva mootorratta üle ja tegi oma kohustuslikud pildid. Kuigi oli ilmanendetagi veendunud, et ka see mootorratas pole Gregori surmas süüdi. Tänanud abivalmis perenaist nii lahkete sõnadega, kuid antud olukorras suutis välja mõelda, ohkas tooni kergendatult, kui jälle oma tipukese kaitsvas karbis istus. Uurides kõrtsmikult saadud kaardilt, kuidas jõuda Pärkli Juhani roos metsa taluni selgus tõsiasi, et võpsiku tänav on tupiktee ja tal tuleb tagasi poe juurde sõita. Ennist õlut joonud seppama Elmariste kukke. Kännu aadust polnud igatahes enam jälgegi. Küllap olid suutnud end koju peatäit välja magama vedada. Kadeid tuuleveski andis endale selgelt aru, et pole erilist mõtet kulutada aega sinna tallu sõitmisele. Kui mingi ime läbi peakski just see mees tolle õnnetu krantsi surmas süüdi olema. Siis on paari Tiina selle eest hoolitsenud, et tapariist on ammu enne rehvid vahetanud, kui tooni kohale jõuab. Muidugi oli väike lootus, et Tiina oma kuulujuttu peamiselt naiste hulgas levitas ja see pole veel kaudseid teid pidi leskmehe kõrvu jõudnud. Kuigi seppama Linda üritas nõnda kirglikult pärtli Juhanit süüdlaseks teha tahtis tooni lihtsalt naiselikkust uudishimust oma silmaga näha seda meest kui kire komöödia, teist osapoolt. Pealegi oli tooni üks lemmikdetektiive, mis maa peal just sellise naiselikku uudishimu ja kavalusega kõik kuritööd lahendanud. Erinevalt Vaksu Karla räämas majapidamisest tundus roosmetsa taluõue oma üle-eelmisest sajandist pärit palkhoonete taustal hoolitsetud ja kodune. Õitsva jasmiini ja värskelt niidetud rohu lõhnabukett lõi toonil lausa hinge kinni. Täiusliku külaidülli tipuks istus peremees ise kenasti maja trepil vikad põlvede vahel ja nokitsesin midagi selle tera kallal. Luiskamine see igatahes polnud. Nii palju sai muidu maatöödes täielik võhik tooni aru. Luisk oli ta näinud papa tuuleveski käes, kes sellega vahel nuge teritas. Kui tooni lähemale jõudis, tõusis mees avaralt naeratades püsti pani rikati seina najale ja astus tüdrukule vastu. Mina olen Juhan Pärkel, kena teiega kohtuda, preili tuuleveski. Tooni taipasid mees luges tema perekonnanime väljast sildilt vormipluusi rinnal. Ta naeratas ja lausus sama siinpool. Mind kutsutakse muide tooniks. Mida konstaabel kõrtsmik teile seekord ülesandeks andis, küsis Juhan otsa. Te tulete ju tema juurest saadatud praktikante tihti siia, küsis tooni vastu. Üsnagi. Kuskil peavad nad ju inimestega suhtlemist harjutama. Mind saadeti suhtlemise asemel tee mootorrataste üle vaatama, ei hakanud tooni keerutama. See alku realda seisab, viipas mees õue servas seisva palke ehitise poole, mis omal ajal oli olnud talu mingi majandushoone, mille otstarvet ei hakanud tooni hetkel mõistatama. Veel künnitakse õues, otse teatas Juhan, kui nägi, et tooni kavatseb mööda teerada ringi minna, et viisaka inimesena mitte murule astuda. Juba pealiskaudne vaatlus näitas, et mootorrattaga oli üpris hiljuti sõidetud sest paar rehvide külge kleepunud rohulibled olid veel täiesti värsked. Tooni suureks imestuseks klappis ka rehvimusterjäljega Gregory korjuse kõrval. Kas leidsite, mida otsisite kuulis tooni maja peremehe häält oma selja taga? Kardan küll. Pöördus tüdruk vestluspartneri poole. Millal te viimati mootorrattaga sõitsite? Eelmisel nädalal käisin korra poes. Aga sellega on täna sõidetud. Rohulibled puha rohelised. Ongi, kinnitas Juhan. Kui oli kõnealust sõiduvahendit tähelepanelikult silmitsenud. Enne kui tooni jõudis küsitlusega edasi minna, ilmus kuuriukseavasse valges pitskleidis ja tikk-kontsadega kingades tüdruk. Silmaga hinnates teisme ja teises pooles. See on minu tütretütar Triin. Sa proovid jälle vanaema noorpõlve riideid selga, nentis Juhan. Aju ja nii daamilik mulle sobib, kakas. Sobib küll, kinnitas tooni kusagile ballisaali kohe kindlasti. Muide, kas sa käisid jälle minu mootorrattaga sõitmas? Päris vanaisa muidugi sa ise lubasid, peatas tüdruk. Luubase, lubasin, jäid jälle kihutamisega vahele. Ega muidu poleks preili tuuleveskit siia rataste uurima saadetud, torises vanaisa. Sõitsime eile pisut poistega võidu, tunnistas Triin. Viljandis kekavad oma sõiduoskustega, mida tegelikult pole ollagi. Mina olen siin parim sõitja. Lokkis juustega, heledapäisest valgesse riietatud inglist. Ei oskaks küll arvata, et ta üldse teab, mis asi on mootorratas. Poistega võidukihutamisest rääkimata, mõtles tooni. Kuid talle tuli meelde, et ka paari Tiina oli eile kedagi Triinu nimelist piigat ringi sõitmas märganud. Sellest hoolimata ei mahtunud talle pähe selline malbe kaunitar võiks külmavereliselt koera alla ajada ja ise kuriteopaigalt jalga lasta. Veel vähem suutis ta uskuda seda enda eesseisvast Juhanist kes jättis igati soliidse härrasmehe mulje, rääkigu proua seppama, mis iganes. Kuid Antonia tuuleveski ei kuulunud nende hulka, kes lasevad end välistest muljetest kergesti kõrvale kallutada. Kuna keerutamine ei paistnud tulutoovat, lajatas ta otselugu. On nõnda, et proua Linda seppama süüdistab härra Juhan Pärkelit otsesõnu täna hommikul tema koera tapmises mootorrattaga allaajamise teel. Pealegi, selle siin asuva rattajälg oli tõesti Gregory laiba kõrval maas. Kohe nii ütleski või? Küsis Juhan ilmse ärevusega, hääles. Rõhutas veel ülegi, kinnitas tooni. Triinu kas on midagi, mida ma peaksin teadma? Jooksis täna hommikul kogemata ette. Ma ei saanud midagi teha, aga ma lubasin Amanda tädi juurest uue kutsika asemele tuua tunnistas Triin nüüd silmi teatraalselt maha lüües. Kiirkõnes. Sa lubasid proua Lindale kuue kutsika. Ta siis teab, et sina oled süüdi, püüdis tooni seda vastu rääkivuste pundart lahti harutada. Ei, ei, ei teada midagi, rutas triin vastama. Ma lubasin endale mõttes selle uue kutsika viia. Ikka kergem andeks paluda, kui on midagi asemele pakkuda. Eks ju, vanaisa. Millal sa kavatsesid minule rääkida? Kas oleksin jälle pidanud hiljem küla pealt kuulma, millega sa hakkama said? Monuisuaarolo kuri puges Triin Johani käevangu. Mõtlesin kõigepealt kutsika ära tuua ja siis sind paluda, et sa kaasa tuleksid. Sinu juuresolekul on Linda tädi alati leebus ise. Onu või, imestas Juhan ise kahtlustavalt oma lapselast uurides. Huvitav, kuidas suutis too leebus ise siis Juhanile Gregori kallale ässitada? Mõtles tooni. Mul on silmad peas, teatas triin võidukalt, täpsustamata, mida ta selle all silmas pidas. See tuleb kaasa. Ma lähen siis kutsikat tooma. Vastust ootamata pööras tüdruk ringi ja suundus maja poole. Vanaisa vaatas talle armastava pilguga järele. Kas ma sain õigesti aru, et Triinu arvates on proua sepamaal teie suhtes soojemaid tundeid? Küsis tooni otse. Kui mina asja tõsiselt võtan, siis ajab tema minule koera kallale, lausus Juhan. Äkki võiks minna kaine peaga asju selgitama? Tema oleks siis võib-olla lahkem lauses tooni. Kõik mind singa õpetate, torises Johan. Äkki saaksite koos Triinuga selle kutsika järel ära käia, siit on jala paar kilomeetrit astuda ratta selga, ei lasema seda plikat karistuseks vähemalt nädala. Muidugi noogutas tooni astus õue. Seal ruttas talle vastu teksades ja triibulises toppis triin kes nägi nüüd välja nii nagu iga keskmine temavanune teismeline.