Blondi peaga naist nägi ta kaugelt. Esiteks ei kandnud naine kübarat. Sellest siis tavatu oreool tema pea ümber, mida kuridas hommikupäike. Teiseks oli praegu Roomas vähe rahvast, liiati veel sihikindlalt sammujaid kauni figuuriga seljas kena hele kostüüm. Oli naine, suurepärane vaatepilt, mida raamisid tänava äärsed kivimüürid. Siin-seal ka rohelised puud ja hekid. Naise nägemine tekitas lepikus hea meeleolu. Kerguse. Talle meeldis see linnaosa ilusad kahvatud majad. Korras hoitud aiad ja rohelus. Nagu ei olekski käimas sõda. Ja siis äkki varises naine täies pikkuses tänavale maha. Lepik ehmus, tormas joostes appi, aga juba upitas naine tõusma. Selleks ajaks, kui mees tema juurde jõudis, oli naine peaaegu püstises asendis. Imestus suurtes hallides silmades. Ei saa aru, mis minuga juhtus. Pöördus ta siis kerge naeratusega lepiku poole. Ent hetke pärast astus kiire liigutusega tagasi uudistamaks kohta, kus oli komistanud. Lühikest aega seisnud, raputas ta pead. Astus tagasi lepiku kõrvale käsivart hõõrudes. Lepik silmus naise laubal väikest haava. Sellest tilkus verd. Tilkadest moodustus nire, mis järjest allapoole suundus. Kannatanu tuleb võimalikult kähku istuma saada. Siinsamas nurga peal on pink, ütles ta, haaras maast naise käekoti, surus selle kaenla alla, teise käega toetas naist küünarnukist. Kui lubate, pomises mees ja võttis taskust puhta rätikuivatus, sellega nire ja tuksutas haava ümbrust. Haav neis puhas. Kuidas te ennast tunnete? Küsis ta naisele. Silma vaadates. Oleks ju võinud kohe öelda, et ta on arst. See teeks praeguse olukorra palju lihtsamaks. Lubaks tal naist meedikuna üle vaadata. Ometi tundis ta mingit kammitsust. Ta oli jõudnud naist imetleda. Ka vaatas naine temast mööda, ei näinud teda kuulvadki, täiesti tasane pind. Ja ometi sosistas ta. Alles hetke pärast tuli teadmine, et tema kõrval pingil istub keegi mees, kes küsis midagi. Suured hallid silmad peatusid lepikul, nende pilk teravnes mehe näol. Ilmselt ei ole ta põrutada saanud, mõtles mees. Tänan väga, et tulite mind aitama, naeratas naine ja vaatas siis jällegi hajevil ringi, just nagu meenutamaks, kus ta on või mis on juhtunud. Rumalasti läks, pomises ta siis, tõstis käe otsaesisele. Parem on, kui ta haava ei katsu, soovitas lepik. Naine ei paistnud teda kuulvat. Käsi liikus edasi juukseid siluma, ehkki need ei olnud kukkumisega kannatada saanud, ei vajanud silumist. Lepiku meelest olid juuksed kui helekuldne pärg naise näo ümber. Üldse oli naise näos midagi meeldivat ja sooja. Eriti veel, kui ta naeratas. Hea veel, et Jakil on pikad varrukad. Vähemalt käsivarred jäid terveks sõnasta. Nüüd olid sõnad kohe kindlasti kaaslasele adresseeritud. Aga järgmisel hetkel uuris naine juba marraskil peopesi. Teil vedas, et ei kanna prille nagu mina kohmas lepik. Muretsen ikka vahel, et prillidega võib midagi juhtuda. Ta kohendas prille ninal just nagu tahtes nende olemasolu õigustada. Kuidas te ennast tunnete? Küsis ta siis osavõtlikult. Energiline pearaputus. Tänan hästi. Ei, mul ei ole midagi viga, kinnitas naine ja vaatas oma suurte silmadega Lepikule otsa. Aga kuidas on põlvedega päris Lepik edasi? Need saavad tavaliselt kõige rohkem kannatada. Võib-olla tulete minuga kaasa Rootsi saatkonda, kus on peegel ja saate vajadusel kohendada, käsi pesta, pakkuda? See on siinsamas lähedal. Ta viipas käega kõrvaltänava suunas. Fotoaparaat. Karjatas naine äkki silmates käekoti, mida lepiti ikka veel kaenla all, hoidis naine, haaras koti, avas selle, tõmbas välja tillukese, hõbedas karbi, uuris seda, keeras nii ja naapidi, silitas sõrmedega. Ilmselt rahuldas teda tulemus, ta hingas kergendatult. Kas te olete rootslane? Küsis ta siis, otsekui oleks öeldu olles nüüd temani jõudnud. Lepik naeris tahtmatult. Ei, ei ole. Vastas ta ikka veel naerdes. Aga käin vahel Rootsi saatkonnas klaverit mängimas, pidas ta vajalikuks lisada. Olen praegugi teel saatkonda, kas tahate, läheme koos. Saate seal end üle vaadata? Rootsi saatkonna kolmekordne hele kivimaja vähe käidaval tänaval oli alati rahulik ja mõnus. Ka rahvas oli sõbralik. Eelmise rootsisaadikuga oli Lepik samuti hästi läbi saanud, ehkki tooli temast paarkümmend aastat vanem. Praegune saadik paruness Beck friis oli aga lepikuga ühevanune. Nad tulid kähku ühise keele leidnud, ehkki paruni huvi oli eelkõige golfimäng, millest Lepik ei hoolinud. Aga proua Margareeta mängis klaverit, nii et pill suures saalis oli alati hääles. Lepiku jaoks oli Rootsi saatkond kui oaas kõrbes. Ehkki iga külastus jättis ka kibeda okka rinda. Leppikatsus sellest küll üle olla, aga alati see ei õnnestunud. Temal endal oli samuti olnud klaver veel tema eelkäija August Torma ajast. Terve Eesti saatkonnahoone oli pärit Torma ajast. Rootsi saatkonnast küll väiksem, ainult kahel korrusel. Muidu üsna samasugune hele kivimaja vaiksel kõrvaltänaval. Augusti alguses tuli aga välk selgest taevast. Venelased esitasid nõude saatkonna üleandmiseks Nõukogude võimudele. Lepik pöördus abi saamiseks Itaalia välisministeeriumi poole. Seal ei olnud terve päev kedagi, kes oleks probleemiga tegelenud. Ning alles õhtul tuli vastus, et nad ei saavat midagi teha. Ei saa kuidagi abistada. Kas oligi lepik lootnud, et välisminister on võimeline vahele segama? Graphcaleaadsotsiaano oli Mussolini väimees, esindas riigi ametlikku joont. Lepik oli seal sama päeva seitsmenda augusti õhtul majast välja. Lugupeetud saadikust sai üleöö kodutu ja töötu, kel polnud ei sissetulekut ega positsiooni. Õigemini oli ta sissetuleku ja positsiooni kaotanud juba juunis. Ent see viimane lops saatkonnahoone kaotuse näol oli kui kirstu kaane kinnilöömine. See võttis vahel meele nii mõruks nagu oleks tõesti kibe pill suus. Aga lisaks võimatult halvale maitsele ka nii suur, et jääb kurku kinni, seda ei saa alla neelata. Välisministeeriumi keeldumine oli suur šokk. See niitis lepiku maa sama järsult ja ootamatult kui tema kõrval istuva naise äsjane kukkumine. Saatkonna fuajees oli mõnusalt jahe. Koridori lõpus on suur peegel, juhatas ta nüüd naist. Sealsamas kõrval on tualettruum. Ise lähen ja vaatan, kas saan sekretärilt plaastreid. Plaastrid hangitud ja paigale pandud, suundusid nad koos teisele korrusele, kus uhke kroonlühtri valges saalis seisis läikiv must pekstandiip klaver. Kui suurpõrnikas lepiku organiseeris naise jaoks tooli seadis end klaveri ette istuma, pöördus siis kuule poole, selgituseks. Mängin teile natuke Tšaikovskit. Ta on kirjutanud palju klaverile, aga seda muusikat millegipärast teatakse, vähe mängitakse vähe. Mulle väga meeldib, tema romanss. Mõjub hästi hingele. Eriti veel šoki järel. Naine kuulas vaikselt, peaaegu liikumatult, sulges silmadki kui Lepik mängimise lõpetas, avasta silmad, ent ei öelnud midagi, ainult naeratas kergelt. Lepik silmitses naist istumas, tundis rahuldust, et tooli muusikat vaikselt kuulanud aga kerget segadust hinges nagu ikka siis, kui ta Tšaikovskit oli mänginud. Ta tundis vajadust selgitada, et Tšaikovski oli käinud kord Haapsalus ja kirjutanud seal kolm klaveripala. Ja siis mängis eetrist viimase, mis talle endale kõige rohkem meeldis. Kui helid vaibusid, ohkas naine kuuldavalt. Nii lihtne ja ometi nii mõjus, ütles ta. Teie mäng ongi minu jaoks parim rohi. Parem veel kui plaaster. Ettevaatlikult silitas ta sõrmega plaastrit. Laupäeval. Tänan väga. Sõnas naine veel kord ja tõusis. Kas pole imelik, et melanhoolne muusika on inimhinge ravimiseks nii kosutav? Lisas ta end minekule seades. Lepik noogutas mõistvalt. Tal hakkas natuke kahjugi, et naine ära läheb. Ehkki tavaliselt ei tahtnud ta klaverimängu juurde kuulajaid. Kuus naine üldse läheb, kuhu, siinkandis võiks küll niisugune naine tahta suunduda. Praegusel raskel ajal on igaühel vaja midagi, millest saada troosti. Tšaikovski kohati nukravõitu, aga minu hingele on ta palsamiks, tunnistas Lepik ja tõusis samuti. Naine astus talle lähemale, käsi ette sirutatud. Nad olid üsna ühepikkused, käesurve oli jõuline ja soe. Soe oli ka naise silmavaade üldse tunda, seda sooja ja elava inimesena. Kas te ei tahaks minuga koos õhtust süüa? Tuli lepikul kärmesti üle huulte. Hel täna. Naine naeratas ja noogutas. Meelsasti. Peatun hotellis kaleeno, see on siinsamas lähedal. Võib-olla teate. Nüüd oli lepiku kord noogutada. Tulen kell seitse, kui sobib, ütles ta ja saatis naise valvelaua juurde. Ise suundus tagasi teisele korrusele klaverit mängima. Õhtuks oli naine osanud juuksed teisiti kammida väikese tukaga, mis peaaegu kattis plaastri laubal. Lepik tundis kerget pettumust. Ta mäletas hästi hommikust juuste pärga, nägu raamimas näo imeteldavat korrapärasust, silmad, nina, suu, isegi kulmud, kõik tasakaalus. Juuksed lisasid näole helgust. Nüüd oli see tasakaal kõikuma löönud. Proportsioonid olid nihkunud. Lepikulaasümmeetria ei meeldinud. Samas naeratas naine lepikut nähes sama avalalt kui hommikulgi. Naeratas mitte ainult ei elavdanud tema nägu toonud soojust silmadesse ega näidanud, kui head hambad tal on. Vaid tekitas mulje, nagu oleks tal tõsiselt hea meel lepikut näha. Nägu lepik oleks kõige tähtsam inimene maailmas. Lepik ei tundnud kedagi teist, kes osanuks nii võluvalt, nii kaasahaaravalt naeratada. Unustasin hommikul end tutvustada. Mees kummardas kergelt eestlane. Naine naeris hääletult ja mina mõtlesin, et olete itaallane. Te, räägite väga head itaalia keelt. Hallid silmad tundusid samuti naervat. MINA, OLEN, Ellesaja Pinjero portugallane. Nüüd oli lepiku kord üllatuda ja mina mõtlesin, et teie olete itaallane. Isegi kukkumise šokis, rääkisite head itaalia keelt. Naise naer oli nakkav. Lepik naeris kaasa. Tal oli ootamatult hea ja kerge olla. Niikaua polnud ta naerda saanud. Ühine naer lähendas neid. Kas lähme? Tean siin lähedal üht väikest söögikohta, kus saab päris hästi süüa, kutsus Lepik. Vannirestoran oli väike, hubane soliidse puidust letiga, mis moodustas paari. See oligi pigem joogikoht lühikese menüüga, kus päevaprae kõrval pakuti ka paari teist rooga. Baarileti kohal ilutses silmapaistval kohal värske sõjaaja loosung. Rahvusvahelise poliitika arutamine ja ennustuste tegemine on rangelt keelatud. Päevasel ajal teenindatiga maja taga aias, kus kasvas suur Caroobi puu. Selle viljadest oskas Giovanni valmistada imelisi magustoite. Hiljutine pimendamis. Käsk tähendas aga pigem tubast söömist. Oli valida paari punaseruudulise linaga kaetud laua vahel. Vaevalt Said Lepik Elsa istet võtta kui ilmust Jomannise heatujuline päikesepruun mees parimates aastates. Tere õhtust. Pole tõid, tükk aega näinud, ütles ta lepiku kätt surudes ja pöördus siis Elsa poole. Tere õhtust, proua. Kas tuua majaveini pakkuste mõlemale? Peatselt Peegieegi naisterahvas Karafini jaheda valge veiniga ja seadis lauale küünla, pani selle põlema. Elsa, saage tuttavaks luisega, tutvustas Lepik naisi omavahel. Luises auks on samuti eestlane, naeris ta. Minu töökaaslane, kes on praegu siin ettekandja. Kaks eestlast ühe päevaga naeris Helsagi lustakalt hambad kui suurepärane pärlikee välkumas silmad luised silmitsemas. Too jäi aga tõsiseks ega lausunud peale Teremustega valget. Võttis küll tellimuse vastu. Ling viin ja vasikapraad, aga ei naeratanud sugugi. Elsa silmad jälgisid naist, kui too kadus köögi suunas. Kas ma solvasin teda kuidagi pärista, siis? Vaevalt, vastas Lepik ta, niisugune pisikene inimene, lisas ta ja valas veini klaasidesse. Eestlased on üldse tõsine rahvas. Elsa kergitas kulmu nagu kahtleks öeldus. Lepik tõstis klaasi. Teie terviseks. Teil on tugevat tervist vaja. Joome ikka teie terviseks ka, et tulite ja päästsite mu hädaolukorras. Nad lõid klaase kokku, siis rüüpasid. Lihtne hea vein. Elsa silmad vilkse, Sid ukse poole, mille taha ettekandja oli kadunud. Ma mõtlen veel teie töökaaslase peale. Tal oleks nagu terve maailma mured õlul ja ajad, teadagi on rasked. Mis tööd te siis teete? Lepik vastase automaatselt? Olen riigiteenistuja. See lühilause oli tal ammu selgeks õpitud varnast võtta. Täna oli küll vaja lisada, tähendab, meie mõlemad luisega oleme riigiteenistujad. Elsa kulmud kerkisid, suured silmad läksid veel suuremaks. Nii et mõlemad töötate Mussolini valitsuse heaks? Küsis ta uskumatult. See on küll sünge. Sellist reaktsiooni ei olnud lepiku oodanud. Tavaliselt rahuldesse napp vastus. Küsijat pidurdas, küsimuste voolu. Vestlus soikus ja seda oligi lepikul vaja. Ta ei tahtnud igavest pärimist mingit ebamäärast kaastunnet. Ta oli sellest väsinud täna ja sellele naisele siin oleks aga pidanud teisiti vastama. Miks oli ta üldse oma tavalausega välja tulnud? Ta tahtnuks hoopis avameelselt rääkida, südant puistata, milleks ta seni ei olnud eriti võimalust leidnud. Naine oma suurte silmadega tundus sümpaatsena. Portugal oli praeguses sõjas neutraalne, nad on juhuslikud tuttavad. Polnud mingit alust arvata, et ta peaks ava meelitsemist hiljem kahetsema. Samas oli ta õppinud võõrastega ettevaatlik olema. Naisel oli käekotis kallis, minnakse fotoaparaat, mille ajakirjandus juba selle leiutamise ajal oli tituleerinud spiooni kaameks. Teisest küljest oli naisel aga haruldane võluv naeratus. Ja mida oli lepikul enam kartovi kaotada? Eiei kiirustas Lepik ennast parandama. Me ei tööta mitte yld uudse heaks, vaid Eesti riigi heaks. Oleme Eesti riigiteenistujad, esindame Eesti riiki Itaalias. Hetkeks lõi ta siiski pilgu maha nagu kontrolliks laudlinakorra pärast ruudustikku. Ainult et Eesti riiki ei ole enam, tuli siiski üle huulte. Tal oli raske seda endalegi tunnistada, veel vähem kellelegi teisele öelda. Hallides silmades peegeldus mittemõistmine küsimus see julgustuse lepikut. Ta alustas algusest, sest see oli rahulik osa rääkis, kuidas Eesti riik tekkis. Kuidas sõlmiti rahuleping Venemaaga, kuidas kaks aastakümmet elati Nõukogude liidu kõrval. Kaubeldi vahel tülitsete, nagu naabrite puhul ikka tavaks. Aga tänavu juunis okupeeris nõukogude Liit Eesti Tõi sisse sõjaväe. Panin paika nukuvalitsuse, manitses Eestit Nõukogude liiduga ühinema. Ja kuuendal augustil sai Eestist ametlikult Nõukogude Liidu osa. Iseseisev riik kadus mind ja teisi Eesti saadikuid kutsuti Tallinna tagasi. Me ei allunud korraldusele ja seega tembeldati meid riigireeturiteks. Lepiku niigi kõrge hääl oli jutustades järjest tõusnud, muutunud kiledamaks, sedamööda kuidas erutus temast võimust võttis. Õnneks tuli Louise sel hetkel toiduga. Taldrikud lauale pannud, patsutas ta rahustavalt lepikut õlale. Ilmselt oli ta kuulnud mehe viimaseid lauseid. Oli olukorraga tuttav, nad olid ju töökaaslased. Helsat mõjutas naise sõnatu žest rohkemgi kui lepiku jutt. See liigutas teda. Teda küll häiris mehe erutus, hõõguvad põsed, naask, lina, torkiv silmavaade, mis oli ka prillide tagant nähtav. Samas häiris teda ka see teine eestlane Louise oma puise olekuga. See tundus nii võõrana. Lepikut oli ta küll täie tähelepanuga kuulanud ent kogu teave polnud veel päriselt kohale jõudnud. Ta pigem aimas kaaslase erutuse põhjust, kui taipas selle tähendust. Mõnda aega sõidad vaikides, kumbki omi mõtteid mõlgutades. Ma ei saanud päriselt aru. Alustad siis Elsa uuesti. Saan aru, et Eesti riiki enam ei ole. Nii et tööd ka ilmselt enam ei ole. Aga mis töö see siis oli? Ta vaatas küsivalt Lepikule otsa. Lepik tundis lausa füüsilist võimetust. Esimest korda ihkas ta võõrale inimesele oma muredest rääkida, kuid tundis, kuidas terves kehas väikesest varbast kõrvadeni tõusis mingi pinge. Ta oli aastatega üritanud oma sisemusse ehitada tammi et takistada emotsioone pinnale tõusmast. Ent oli ta üldse võimeline selgitama kellelegi oma tundeid, avama, rääkima asjadest, mis teda nii lähedalt puudutasid. Oleks seal, kus, Ta lõi küüned peopessa neelatas sundis end rahule. Meil oli siin Roomas saatkond, kus mina olin viimased neli aastat saadik. Louise oli meil tõlk. Üks teine eestlane oli sekretär. Need viimastel kuudel oligi meid ainult kolm inimest. Selle neutraalse osa oli ta suutnud üsna rahulikult ära rääkida. Edasi tuleb keerulisem Nõukogude ultimaatum saatkonna üleandmise kohta. Parem see lihtsalt vahele jätta, sellest oli liiga valus kõnelda. Nii et te olite Eesti saadik Roomas? Kordas Elsa asjast arusaamiseks. Ja nüüd ei ole eesti riiki ja te ei ole enam saadik. Ah kui lihtsalt oskas see naine olukorra kokku võtta ühe lausega. Pisarad, mis olid ennegi silmade taha kogunenud ootasid need vallapääsemist mõnikord lubaski, lepik neil voolata. Vahel voolasid nad ka ilma loata. Ta oli ju tundeinimene, pisarad olid kerged tulema, tõid kergendust, kuniks mõtlemine järele jõudis. Elsa täheldas muutust mehe näos pani noa ja kahvli käest ning sirutas sõrmed üle lauamehe varrukad puudutama. Minu mees rääkis ikka, et ta tahaks nii mõnegi õnneliku hetke pudelisse panna, taskusse pista. Siis oleks hilisematel aegadel eriti veel, kui elu on raske, väga raske midagi konkreetset välja võtta, vaadata, nuusutada, meenutada. Elsa katsus hoida kerget mängija võtuuni ja see toimiski. Lepik oli sunnid millelegi muule mõtlema. Teie mees, kordas ta. Kas ta on samuti roomas? Oleksin ma teadnud, oleksin ka tema õhtusöögile kutsunud. Lepik oli juba varem märganud, et naine ei kandnud abielusõrmust. Elsa raputas pead. Francisco suri kaks aastat tagasi Hispaania kodusõjas. Ta libistas keelega üle huulte. Aga ma tsiteerin teda sageli. Tal oli väga häid ütlemisi. Naine naeratas imetledes Lepiku pikki saledaid sõrmimis võtsid välja sigaretti. Ethi pakkusid tallegi. Naine raputas pead. Tänan, ma ei suitseta. Lepik võttis tvist sigaretti, läitis selle. Teil on väga huvitavat sõrmused, täheldas naine. Lepik heitis pilgu sõrmedele, nagu vajaksid kontrollimist. Vasakus käes oli kuldriba, milles helkles punane rubiin. Paremas käes oli roheka Oliviiniga sõrmus. Pikk muigas. Olen ebausklik, usuntalis manidesse. See roheline kivi kaitses mind veest. Punane tule eest, osutas ta juveelidele. Ta jutustas naisele, kuidas 23 aastat tagasi suure sõja ajal oli ta töötanud arstina Tsaari-Vene sõjalaeval Slava. Laev sai sakslastelt tabamuse jahukus. Paljud meeskonna liikmed jäid kadunuks, ent temal õnnestus pääseda küll haavatuna. Tal diagnoositi peapõrutus, parem käsi ja jalg olid tükk aega halvatud. Mitu nädalat lebas ta Helsingi haiglas väga viletsas seisus. Aga need kivid päästsid mu, noogutas mees nõu kinnituseks. Elsa silmis väreles kahtlus. Ütlesite, et töötasite arstina, alustas naine kõhklevalt. Kui tõsiselt teda võtta? Kas arst võiks uskuda mingite kivikeste võimu? Lepik noogutas uuesti. Laevaarstina teenisin ma kohe pärast ülikooli lõpetamist. See oli mu esimene töökoht. Ja ülikool oli, kus Tartus. Elsa raputas pead ja naeris vaikselt. Ma ei tea, kus see on ikka Eestis. Ja oletades, et Elsa ei saa aru, miks ta teenis Vene laeval selgitas pikka asjaolusid. Selline teadmatus oli talle aastate jooksul vägagi tuttavaks saanud. Tavaliselt vihastas teda isegi diplomaadid, kes teadsid midagi Balti riikidest. Nende ajaloost ajasid Eesti, Läti Leedu kergesti omavahel segi. Tillukesed riigid, mis tekkisid suure sõja tagajärjel. Vaevalt et nad kauaks kestma jäävad, nad ei tule oma pead lihtsalt toime. Oli Lepik kuulnud teisi diplomaate rääkimas. Ta ise oli aastaid üritanud seda arvamust kõigutada, ümber lükata. Mitte diplomaatidest, vestluskaaslased ei teadnud, samas, kus Eesti üldse asub. Ei tahtnud aga oma teadmatust tunnistada. Ei esitanud küsimusi. Ei tahtnud rohkem teada saada.