Puid ja varjualust oli tänaval vähem, kui Lepik mäletas. Teeäärset kohvikut silmates, pakkus ta. Kas me ei võtaks vahepeal midagi keele kasteks? Nad istusid kaetud terrassile, tellisid limonaadi, vaatasid ringi, silmitsesid teineteist, naeratasid endamisi. Tahtsin teie käest midagi küsida, alustas naine ettevaatlikult. Küllap on teile öeldud, et näete täpselt diplomaadi moodi välja. Nii nagu diplomaat peab olema. Ta punastas, tundes endale lepiku silmi, kartes tunduda naiivsena. Aga kord juba alustanud, tuli ikkagi küsimus ära esitada. Kas teist sai diplomaat sellepärast, et teil on õige välimus või kuidas see üldse juhtus? Lepik naeris. Küsimus meeldis talle. Ta oli harjunud sellega, et teda peeti hea välimusega diplomaadiks naiste lemmikuks. Ta oli harjunud hästi riietuma. Välimust ja riietust, oli rõhutanud ka ametikaaslane Kaarel Pusta. Mitte niivõrd sõnade, kuivõrd eeskujuga. Pusta oli see, kes teda diplomaatiasse kutsus. Tööle võttis Pustast eestisaadikust. Pariisis sai Lepiku esimene õpetaja praktiliselt iidol. Buzz, ta oli alati laitmatult riides, tundis uhkust saatkonnakatusekambris asuva isikliku riietusruumi üle, tegi seal lepikule täis ekskursiooni, näitas ette oma mitukümmend ülikonda, rääkis, et rätseppaks tuleb valida keegi, mitte prantslane sest prantslased ei oskavad üldse meestele õmmelda. Tema enda juuretseb Pariisis olla taanlane. Lepikuse äratesse, Ringkäik imestust, aga ka imetlust. Täiesti juhuslikult, ütles Lepik vastuseks ja kehitas oma kitsaid õlgu. Läksin eelmise sõja järel Pariisi end täiendama. Seal oli parasjagu valanud rahukonverents rahvast paljudest maadest. Kuulsin, et seal olla ka eestlasi. Läksin puhtast uudishimust vaatama. Ma ei tundnud neist mitte kedagi. Juba prantsuse välisministeeriumi asukoht otse jõe ääres ja hiigelsuur hoone avaldasid Lepikule muljet. Tohutu sagimine ja elevus, mida oli õhustki tunda. Eestlasi polnud sugugi kerge leida, sest rahvast oli lõpmata palju. Lepik võeti aga eestlaste poolt kohe omaks, rakendati kärmelt, pandi tõlkima, tõlgetega jäädi rahule. Paljud prantsuse välisministeeriumi ruumid jäid tal tookord küll nägemata ning versailosse külastas ta ka hoopis hiljem ja teistel asjaoludel. Ent Eesti delegatsiooni ja Pustaga kohtumine oli lepiku jaoks unustamatu elamus. Nüüdki seda kirjeldades naeris Lepik rõõmsalt. Nii see läks. Varsti jätsin maha oma pastori instituudi ja minust sai hoopiski Pariisi Eesti saatkonna esimene sekretär. Pastüüri Instituudi kergitas Elsa kulme. Nii et teist oleks saanud epidemioloog või midagi taolist. Oleksite ehk päästnud inimkonna mingi keerulise viiruse käest. Kas teil kahju ei ole, et niisuguse võimaluse nurka viskasite leppict esines ei pruugi mind uskuda, aga diplomaadi arstitöös on palju sarnasust. Mõlemad tegelevad probleemidega, mis võivad olla pindmised, seega hästi nähtavad. Või siis seesmised pigem aimatavad, mida ei saa alati silmaga näha ega käega katsuda. Nii nagu Sorse sapikivid. Elsa noogutas või isegi viirused probleeme tuleb uurida, kombata nende üle järele mõelda, küsimusi esitada. Asja arutamiseks on vaja leida ühine keel, vastaspoolt või patsient ära kuulata. Ja sapikivid, sõnas Elsa. Lissabonis enne väljasõitu ei olnud tal midagi viga ja ta tundus täiesti tervena Veneetsias. Aga siis äkki rongis. Sapikivid ongi selles mõttes salakavalad, et istuvad sapipõies ilma vähimagi probleemita. Ent kui üks neist peaks sapi uhas kinni jääma, siis see teeb pöörast valu. Ometi võib seegi mööduda, kui kivi lõpuks läbi läheb. Dieet aitab ka mingil määral. Arvata jah? Küsis naine lootusrikkalt. Mida peaks sööma? Tuleb vältida rasvaseid ja kõrge kalorsusega toite. Elsa muigas. Niisugused just meeldivad don paksuvõitu. Alailma räägib, et peaks kaalust maha võtma. Te võite ju proovida dieediga alustada. Reisil pole see küll kõige lihtsam, aga arvan, et lahja toit võiks valuhood ära hoida. Sellise soovituse eest olen küll väga tänulik. Muretsen muidugi meie tagasisõidu pärast. Lepiku prillid välgatasid. Teiste inimeste probleemidele on ikka lihtsam mõelda kui enda omadega tegeleda. Ausalt öeldes pean ma palju suuremaks ohuks laevasõitu Vahemerel. Nüüd, kus Itaalia on samuti sõjas, kujutan ette igasuguseid ohtlikke situatsioone. Võite sattuda nii Itaalia kui briti sõjalaeva tule alla. Oleneb, millise laevaga sõidate. Naine toetas küünarnukid lauale, just nagu saaks sellest tuge. Ja seda me veel ei tea, kostis ta reisiprobleemidele mõeldes. Ta nägu tumenes. Te ei öelnudki ennist, kas teil on olnud põhjust kahetseda, et valisite diplomaaditöö? Küsis Elsa, kui nad uuesti Corsod Itaaliat pidi jalutasid. Lepik uhkas sisimas seda oli nii raske öelda. Kui ta oleks arstiks jäänud, siis ei puudutaks teda mingisugused poliitilised tuuled või puudutaksid siis üsna vähe. Teiste sõnadega, tal oleks ka praegu töö ja sissetulek, aga ta elaks võib-olla Eestis mõi ehk Pariisis. Aga Pariiski pole praegu see, mis oli 10 aastat tagasi. Igal asjal on oma head ja vead. Eesti diplomaatias oli samuti paljugi küsitavat. Välisministeerium pani saadikud paika, aga siis otsekui unustas, nad ära ei teavitanud. Ja see ei olnud ainult tema lepiku arvamus. Seda kirusid mitmed kolleegid. Tihtipeale käskis Tallinn tal midagi teha, tagamaad sugugi avamata. Üldse tuli olulist informatsiooni Tallinnast liiga vähe, kasvõi 1939. aasta vastastikuse abistamise pakti ja uue valitsuse määramise kohta. Kui Jüri uluotsast sai peaminister. Kahetsemist ei lubanud Lepik endale teadlikult. Sa võttis elujõudu, raiskas energiat, mida oli alati jao pärast sugugi mitte liiga palju. Kui juba kahetseda, siis asju, mis temast endast ei sõltunud suuri asju. Näiteks seda, et mullu septembris Eesti delegatsioon Moskvas kohe ei öelnud, et kui pakute meile üllatusliku vastastikuse abistamise pakti siis selle üle me labi ei räägi ja alla ka ei kirjuta. Või kas maksis sedagi kahetseda, sest midagi suurt poleks muutunud? Lõpptulemus oleks ikka sama olnud. Nõukogude Liit on suur, Eesti väike ja väike on alati suuremate tõugata. Samas oli Lepik millegipärast kindel, et eesti rahval oleks siis parem enesetunne uhkem olla, kui Moskvale oleks öeldud. Ei. Nii nagu tegi Soome. Kahekümnendatel aastatel oli päts tahtnud suurt sõprust olulist lähenemist Soomega. Miks oli ta siis 1939.-ks aastaks selle unustanud? Nixoni päts kolmekümnendatel nii eestikeskne? Diplomaaditöö on mulle väga istunud, ütles ta Elsale. Katsus edasi anda mõtteid, mis teda olid ammu vaevanud. Kas naine saab temast aru? Elsa noogutas mõistvalt, rääkis oma noorusajast, kui tal polnud aimugi, kelleks saada. Teda võlus kõige enam tantsimine. Aga ta luges palju, mängis klaverit. Alles 20 aastaselt otsustas ta õppida õpetajaks, aga siis kohtus Francis koga. Me abiellusime. Ma jään koduseks ja ongi kõik. Kogu minu elulugu mahub peaaegu ühte lihtlausesse, naeris naine. On teil kahju, et teist õpetajat ei saanud? Ei, raputas Elsa, tead, kahju küll ei ole. Olen loomult optimist ja pean kahetsemist ajaraiskamiseks. Lepik noogutas. Nende mõtted ühtisid. Aga vahel mõtlen, et tahaksin veel midagi kasulikku teha, jätkas naine. Leppik tundis, kui lähedal nad on teineteisest arusaamisele. Midagi kasulikku tahtis temagi teha. Seni olid olnud veendunud, et diplomaaditöö toob kasu. Aga viimaste kuudega võib-olla terve viimase aastaga oli hakanud selles kahtlema. Ja juunipöördest alates polnud ta midagi kasulikku teinud. Küll kirjutanud protestikirju, andnud intervjuusid, kirjutanud mõnele väljaandele, ent kõik see polnud tekitanud mingisugustki pinnavirvendust. Nii raske oli üksipäini välja mõelda, kuidas efekti saavutada. Parem sellele mitte mõelda. Mis tööd Francisco tegi, tundis ta huvi. Ajakirjanik sõnas naine. Minu meelest väga hea ajakirjanik, aga ma pole erapooletu. Hispaania kodusõjast saatis ta väga huvitavaid materjale kohtus põnevate inimestega koos, kes neid kohtumisi värvikalt kirjeldada. Aga ta oli ka ise värvikas inimene. Häälest oli kuulda uhkust. Suured hallid silmad, läikesed niiskelt. Lepikule tundus, et naine on pisaratele väga lähedal. See suurendas sümpaatiat naise vastu. Villaburgeese pargis piinijate ja iileksite varjus oli kuumus täiesti talutav. Nad leidsid peagi varjulise pingi, istusid sellele, esitasid uusi ettevaatlikke küsimusi. Samas olid nad uudishimulikud huvitatud vastustest. Kõrvaltvaataja jaoks käitusid nad kui vanad sõbrad, kes pole tükk aega teineteist näinud. Nagu olekski tulnud siia juttu rääkima, nagu piisaks neile teineteise seltskonnast. Lepik rääkis oma diplomaadikarjäärist. Kolm õnnelikku algusaastat oli ta veetnud Pariisis. Siis oli ta määratud Varssavisse, kus välisministrid vahetasid suure kiirusega. Ühte neist suurepäraste vuntsidega krahv Mauritsi. Samuiovskid mäletas ta juba Pariisi päevilt, mäletas keerulisi vestlusi temaga. Eesti oli eluliselt huvitatud naaberriikidega liidu sõlmimisest, et kindlustada oma iseseisvust ja julgeolekut. Aga Vilniuse linna kuulumine Poolale sai ikka ja jälle komistuskiviks. Nii Leedu kui Poola tahtsid linna endale mängisid kangekaelsed ega soovinud istuda ühise läbirääkimislaua äärde. Oh ja milliseid pingeid ja süüdistusi vahel vägagi isiklike. See tekitas samasoolise Moiski abikaasa. Printsess saab keha oivaline tantsupartner saatkonna pallidel vanuse poolest Lepikule peaaegu emaks, sobiv, aga tantsis väga hästi. Kui vana te siis Varssavisse minnes olite? Lepik arvutas kähku 29. Ja teid pandi kohe saadikuks. Eiei alguses olin ma vaid asjur, aga varsti sain saadikuks. Mõttes oli Lepik juba Varssavi pil sutski väljakul, kust kulges tee välisministeeriumihoonesse. See oli brüsseli loss, mida kutsuti endise omaniku nime järgi mitme toreda balletimoodi, lameda katuse ja idamaiselt teravate tornikestega. Tookord olin ma kõva ratsutaja ja mul oli oma hobune, kõrb. Kutsusin teda lemmikuks ja ta täitsa reageeris sellele nimele, meenutas Leppik. Välismaalastel on tihti raskusi eestikeelsete nimedega aga mul endal on lihtne nimi lihtne hääldada. Hobusele panin samasuguse lihtsa nime. Mees naeris. Tore oli vanu aegu meenutada. Varssavis oli ta olnud õnnelik, ehkki kevadel ja sügisel oli seal paksult pori ja linn ise, kui Alev Pariisi vastu kuidagi ei saanud. Varssavis käisin ka palju kontserdil. Nautisin šopääni muusikat. Mängisin ka ise natuke. Minu jaoks šopäen liiga raske, ehkki olen mõnda asja üritanud, tunnistas Elsa. Masurkad ja Poloneesid on imeilusad aga mitte asjaarmastajale mängimiseks. Olen proovinud ballaade ja nukk turne, aga needki pole lihtsad. Šotaan on üldse natuke melanhoolne. Nii nagu Tšaikovski, keda te eile mängisite. Lepik lõi ootamatult käega Laksti vastu põlve oleksin eile pidanud hoopis Heino Ellerit mängima eesti muusikat propageerima. Teist niisugust võimalust ilmselt ei tule ja mina lasksin selle niisama käest. Hüüatas ta. Eller on parim, mis Eestil pakkuda on põhjamaise Vivaldi moodi. Elsa noogutas Vivaldi, ta teadis. See Tšaikovski pala, mida te eile mängisite, oli ju ka Eestiga seotud. Eks Lepik üllatus. Ennist oli tõust kahelnud. Kas naine mäletab veel, mida eile sai räägitud. Mäletab küll, oskab selle kohta isegi küsida. Leppik tundis uuesti, kui tore on niisuguse naise seltskonnas olla temaga rääkida. Mõte pani teda muhelema. Ja see oli suveniiride apsal tsüklist shansanud parool. Tšaikovski käis 1867. aastal koos vendadega Eestis puhkamas. Isegi aasta oli lepikul meeles. Ja Tšaikovski ka seoses sai Elsale uuesti meelde tuletada, et tookord oli eesti osa Tsaari-Venemaast. Naisel oli ilmselt vaid hägune aimus ajaloost ja geograafiast. Haapsalu mereranda, mäletas Lepik hästi. Oli seal mitu korda jalutamas käinud küll oma pead küll koos Juta ja tolle õe Magdaga, kui nad Magdal külas käisid. Kas ta oligi kellelegi Juttast varem rääkinud? Ei olnud nagu põhjust. Töökaaslased saatkonnas luise ja daamid teadsid niikuinii, mis toimub. Ja kellega veel oleks saanud juhtunut arutada. Nende ühised tuttavad olid kaugel eemal. Aga ta tahtis Elsale rääkida oma abielulugu tõemeeli, tahtis. Juta Kippastu on andekas kontsertpianist, alustas lepik meenutades Jutad sellisena, nagu too oli mällu sööbinud esimesest kohtumisest. Lepik läks pärast kontserti lava taha teda õnnitlema. Ta oli noor, särav ja hingeldab, nagu oleks pikamaa ära jooksnud. Nad sobisid omavahel kohe. Mõlemad tunde, inimesed, suured muusikahuvilised. Kuulsin jutate esimest korda Tallinnas, sõnas Lepik. Tookord õppis ta veel Berliini konservatooriumis, kuid andis vahele Eestis kontserte. Ja mina olin saadik Kaunases jõulueeli Tallinnas käimas. Tollel kontserdil, kus me tutvusime, mängis ta imehästi Beethoveni apassionaatad. Aga midagi ka Mozartilt. Mäletan veel, et arvustuses soovitas keegi kriitik tal panna terve kava kokku Mozarti muusikast. Lepikey mõttesse. Soorsele meeldib samuti Mozart aga siin, Veneetsia muusikafestivalil taheti, et ta mängiks Bransi. Jajah, meenus Lepikule. Brahmsi mängis ka Juta. Võib-olla kattub kontsertpianistidel suuruse repertuaarist. Lähme jalutame villaburgeese enda juurde, muidu kasvatame siin pingil veel juured alla pakkusta. Siis olete vähemalt ühe villa ära näinud. Nad tõusid, hakkasid koos astuma. Peel jäi ennist jutt pooleli, meenuselsale rääkisite, kuidas te Utaga tuttavaks saite? Aga mis sai edasi? Lepik vangutas pead, pahvatas naerma. Juta oli kui täielik äikesetorm. Ta võlus mind terve oma olemisega. Niisugune tundeline naine, tagasihoidlik, aga võimeline suurteks tunde puhanguteks. Kleenuke suure tumeda juuksepahmakaga ja nii hästi mängis klaverit. Mida muud veel tahta? Lepiks, seisatas, vaatas naisele otsa, tundis nagu Selitaks mõnda matemaatilist teoreemi. Olin 42 aastat vana. Ta oli 25 ja esimest korda elus, mõtlesin, et niisuguse naisega tahaksin elu lõpuni elada. Meil oli palju ühist muusika, kunst, raamatud, aga me tundsime teineteist vähe. Tutvusime 1935. aasta detsembris. Kohtusime vaid mõne korra Jutajalas Berliinis, mine Kaunases ja abiellusime 1936. aasta septembris. Seda ei olnudki Elsale raske rääkida. Naine oli hea kuulaja, mõtles kaasa. Seda oli tema silmadest näha. Ilusad hallid silmad, väga elavad. Ta võib samuti olla tundeinimene. Ehkki seda on nii lühikese tutvuse järel vara öelda. Millal sai ta isegi aru, mis sorti inimene Juta oli? Juta oli väga sihikindel ja nagu sihikindlate inimestega tihtipeale juhtub, kangekaelne, rääkis Lepik edasi. Ta tahtis ka pärast pulmi jääda Berliini tööle. Ta oli konservatooriumis oma endise õppejõu assistent. Rääkis, mis haruldane võimalus one niiviisi täiendada ja kui palju sa talle tähendab. Ja mina andsin alla, leppisin sellega lepiku suunorgatukslesid. Nii et ei elanudki pärast pulmi koos. Imestas Elsa. See oli suur viga, ma ei osanud teda veenda. Elasime lahus terve aasta. Lepik naeratas kurvalt. Jutt on vanematel, oli Berliinis oma maja. Juta elas nende juures ja mina olin Roomas Eesti saatkonnas. Elsa peatus. Istume korraks siia, pakkus ta. Siit on nii tore vaade alleele, kust me tulime. Mulle meeldivad sellised puud üksteise kõrval. Moodustavad nagu tiheda rohelise seina. Istudes silmitses ta alleed siis veeretas endist mõttelõnga. Siin rooma saatkonnas oli teil ilmselt klaver, kus saite ise mängida ja mängis ka teie abikaasa. Ta üritas mehe antud kilde terviklikumaks pildiks kokku panna. Tegi kätegagi selliseid liigutusi, mis võiksid kokkupanemist aidata. Saatkonna klaverist oli lepikul siiralt kahju. Minu eelkäija siin Roomas ostis oma raha eest pruugitud klaveri. Hea kõlaga pill, rööniš saksa toode. Ta leidis ka häälestaja. Kui mina nelja aasta eest siia jõudsin, sain päranduseks nii klaveri kui häälestaja. Lepik naeratas, mõeldes sooja tundega vanaldasele häälestaja le, kellest sai peaaegu lähedane sõber. Eelkäija augus tormaga olid tal keerulisemad suhted. Muidugi oli turmast suuremeelne, jäta klaver Lepikule kasutada, kui ta ise määrati Londonisse. Aga muidu oli mees külm kui kala, ehkki mängis suurepäraselt klaverit ja isegi komponeeris. Temaga ei saanud aga lähedast sõprust pidada. Turma ja igas olukorras jäigaks ja korrektseks. Klaveri müüsin maha, tunnistas Lepik. Mul oli raha vaja, sest juunikuust alates pole mul enam sissetulekut. Küllap Elsa taipab, sest ennist oli isegi mures raha pärast. Klaver on suur asi, seda ei saa ka niisama kusagile hoiule panna. Hoiule panna, kordas Elsa. Aga miks siis hoiule, miks ei saanud seda saatkonnas edasi pidada? Lepik ägestus, seleta või ära seleta, naine ikka ei taipa. Kusagil sisemuses kogunenud pahameel tõusis hetkega pinnale, vahutas otsis väljapääsu. Kuidas te siis aru ei saa? Pahvatas mees kõledal häälel. Ei tahtnud seda venelastele jätta. Kargas püsti. Elsa vaatas, heledas linasest ülikonnas diplomaati hämmastunud, kui too imelise kiirusega jalgteel astuma hakkas. Selja taha vaatamata ise kätega vehkides, nagu võitleks nähtamatute tuuleveskitega. Nagu poleksin pargis kedagi teist, nagu poleks teda Helsat üldse olemaski. Nad olid ju vestelnud ainult klaverist, elutust, asjast. Tulge tagasi kutsuse Elsa ootamatust olukorrast pinevil. Istuge ja selgitage. Ma ei saa ilmselt aru. Lepik ei olnud veel kuuldekaugusest väljas. Ta keeras kohe ringi ja tuli kuulekalt tagasi. Istus uuesti Elsa kõrvale. Vabandage, läksin endast välja, pomises ta maha vaadates. Siis pööras end kehaga naise poole, vaatas talle otsa. Seda on nii raske seletada, ütles ta silmade läikides. See puudutab mind väga lähedalt, aga seni pole mul olnud tarvidust seda kellelegi kirjeldada. Teie, olete esimene, üksik pisar jooksis mööda mehe põske alla. Helsa süda tõmbus kaastundest kokku. Mehed nutavad nii harva. Francisco Ki nuttis vaid ühel korral kui suri nende laps. Naine haaras mehel varrukast nagu ärgitada teda kõnelema. Rääkige, mis saatkonnaga juhtus. Lepik oli oma meelest probleemi olemuse Eesti-Vene suhted eelmisel õhtul avanud. Ent praegu peegeldus naise silmis vaid küsimus, mitte selgus. Kas ei saanud siis õhtusöögi ajal asi klaariks? Asi pole ju ainult saatkonnas. Rääkisin eile õhtul Eesti suhetest naaberriik Venemaaga, alustas ta. Mäletate? Elsa noogutas natuke nagu Portugali ja Hispaania suhted, arvas naine. Lepik raputas pead. Minu meelest ei saa võrrelda, vaidles ta vastu. Mis huvi on tal paralleele tuua, kui vaja selgitada eesti vene praegusi suhteid? Kusagil taamal terendas küll mõtet. Kas on üldse võimalik eesti lühikest ajalugu võõrale inimesele selgeks teha? Kas sel on mõtet? Aga see naine siinsamas pingil vaatas teda suurte silmadega tahtis teada, aru saada.