See naine siin oli julgenud öelda, et ei tea, kus Tartu asub. Oli see siis põhjuseks, miks Lepik asus kannatlikult Elsa jutustama isikliku ajalugu. Ta viidi Helsingi haiglasse ajal, kui Soome oli veel osa Tsaari-Venemaast. Aga selleks ajaks, kui ta haiglast välja kirjutati, oli Soome end iseseisvaks riigiks kuulutanud. Ja Eesti iseseisvusdeklaratsioon ei andnud ka kuigi kaua oodata. Ootamatult meenus Lepikule venekeelne lõputunnistus, milles sõnapaar vene riik oli kirjutatud rõhutatult suurte tähtedega. Ometi oli tookord Eesti iseseisvuspaari kuu eest välja kuulutatud ja värske vabariik oli parasjagu saksa okupatsiooni all. Rohkem kui 20 aastat tagasi. Elsa raputas uuesti pead. Ma ei ole balti riikidega varem kokku puutunud, ei tunne ajalugu. Ta naeratas, ebamugavust tundes ei olnud eestlasega kohtumise vastu valmistunud. Lepik naeris ja naine naeris kaasa. Ebamugavus kadus. Silm peatus uuesti lepiku sõrmustel. Aga teie olete te abielus? Küsis Elsa. Küünlaleek Hubises laual, nagu ikka siis, kui tuuleõhk käis läbi restorani. Keegi ei olnud aknaid kinni katnud. Need olid pärani lahti, ehkki pimendamis keeld kehtis kogu riigis. Seni oli küll pommitatud vaid põhjapoolseid tööstus, linnundžeenovate Milaanot. Roomlased tundsid end Vatikani ja ajalooobjektide vahetus läheduses kuidagi väga kindlalt. Olin abielus. Aga naine jättis maha, tunnistas lepik enda üllatuseks. Seda, et Jutada maha jättis, teadsid vähesed. Seni polnud ka põhjust seda fakti laiemale üldsusele avada. Lisaks oli Lepiku tutvusringkond viimase kuuga oluliselt kahanenud. See siiski ei selgitanud vajadust tunnistada Elsale asjade tegelikku seisu Elsale, kellega ta tutvus alles täna hommikul. Lepik vangutas pead, just nagu loodaks nii mingit uut isiklikku tasakaalu saavutada. Seesama jälle sa istud siin üle laua, vaatas teda oma suurte silmadega, tahtis rohkem teada. Kas tunnete temast puudust? Küsis naine nüüd. Kui vaid lepik oskaks seda endalegi seletada, miks ta üldse oli jutt, aga abiellunud? Oh, see oli üks õnnetu abielu, pomises ta. Lonksu veini joonud, tundis ta end kindlamalt, vaatas kaaslase silma. Me ei sobinud kokku, olime liiga sarnased. Veel ühe lonksu järel, kinnitas mees veendunult. Ei, ma ei tunne temast puudust. Prilliklaasid läikesid küünlavalgel. Nende taga oli raske silmavaadet näha. Lepik kallas Karafinist veinikaaslasele, siis endale tõstis klaasi. Parem joome meie tutvuse terviseks, sõnastelsale. Te ei ole üldse veel rääkinud, mis teid rooma tõi. Kas olete ka kuidagi oma riigi saatkonnaga seotud? Miks te nii arvate? Ägestus Elsa ootamatult. Käisin küll täna saatkonnas, vestlesin konsuliga, ehkki see ei olnud üldsegi plaanis. Pisike kurd oli tekkinud ta kulmude vahele. Me tulime tegelikult Veneetsia muusikafestivalile, jätkas ta siis rahulikumas toonis. Tähendab, tulime kahekesi koos shourse dos. Santos, ega ta on tuntud pianist, esines festivali raames. Võib-olla teate? Lepik raputas pead. Mina tulin kaasa teda abistama, teiste sõnadega lehte keerama. Naine naeris vaikselt. Ja nüüd oleme tagasiteel koju Lissaboni Roomas lihtsalt läbisõidul. Saabusime eile. Aga Sursel tekkisid valud juba rongis ja ta viidi kohe rongist haiglasse. Ma ei tea, mis edasi saab. Meil oli kavas ülehomme ära sõita, meil on tellitud piletit Napolist. Suured hallid silmad olid täis muret. Mis teie pianistina siis viga on? Ma ei tea, kehitas Elsa õlgu. Küünlavalgel tundus ta ise õrnukese haavatavana. Kaebab valusid kusagil sees kõhu kandis, praegu uuritakse, võetakse proove. Olin hommikul teel haiglasse suurset vaatama, uudiseid kuulma ja siis kukkusin rumalasti. Õnn meil, et maa samuti haiglasse ei sattunud. Naise naeratus jäi kõveraks. Käisin hiljem küll haiglas, aga vastust ei saanud. Nad ikka uurivad, aga nimetatud on sapikive kolledzis. Tiit tuli lepikule üle huulte. Sellest sai Elsa kohe aru. Ta naeratas mõistvalt. Te olete ikka veel arst? Lepik kehitas õlgu. Oh mu teadmised on vanad ja roostes, pomises ta. Aga mida te siis kavatsete teha, sõidate üksi ära? Naine raputas pead. Ei, üksi ma ei sõida, oli ta kindel? Ei saa Sursed siia maha jätta, oleme selleks liiga vanad tuttavad, lisas ta selgituseks. Ja Surse ei oska itaalia keelt. Lähete homme uuesti haiglasse. Kindlasti, noogutas naine. Aga mida te pärast seda teete? Uuris lepik. Oh, ma ei tea. Tahaksin korra minna. Villa Dorloonia juurde. Emale meeldis. Ta kirjeldas seda kui valget luike keset rohelist parki juba asukoha pärast. Jällegi välgatas pärlirida, naeratavas suus. Aga ta imetles ka kasina valadžeed ja tervet villaburgeese parki, nii et tahaksin sealgi ringi käia. Need on mu ema noorepõlve mälestused ajast, kui ta elas veel Roomas. Teie ema on niisiis itaallanna. Sellepärast räägitegi nii head itaalia keelt, taipas lepik. Ta jõi klaasi tühjaks, vangutas pead. See on küll hästi öeldud. Villa Turloonia on tõesti uhke ja helevalge, just nagu luik. Lepit muheles endamisi. Kui tänapäeval sinna üldse lähedale saab. See on praegu Mussolini enda pärusmaa. Ta on teinud sellest oma kodu, elab seal koos naise ja lastega. Sigaretti kustutades, pakkus ta. Aga võiksin teid homsel jalutuskäigul millaburgeese pargis saata, kui soovite. Tunnen seda parki hästi. Giovanni ilmus kui imeväel head aega ütlema. Mehed surusid kätt, lubasid varsti jälle kohtuda. Lepik tabas end uuesti imestamast inimeste ja nende omavaheliste suhete üle. Talle meeldis Jomanni lihtne siiras mees, kel oli ka väike varandus omanimeline restoran, oskus häid magustoit teha. Ometi oli vanatüdrukust Louise endine saatkonna tõlk mehe ära põlanud. Kui venelased saatkonna üle võtsid ja luise samuti töötuks jäi, nõustus ta restoranis töötama vaid hädapärast vastumeelselt. Kuidagi peab ju hinge sees hoidma ja selleks on raha vaja. Lepik uhkas. Ta ise polnud sugugi paremas olukorras, aga nii väga oleks tahtnud luised Jomannid paari panna. Mis suurepärane lahendus, kui kaks õnnetut inimest koos õnne leiavad. Aga jah, sugugi mitte tõenäoline. Lepik tundis rinnas pitsitust. Juriidiliselt polnud tal mingit vastutust endiste töötajate ees, aga ikkagi. Paremaks käeks saatkonnas oli olnud David Janson ameti nime poolest esimene sekretär. Lepikus tunduvalt vanem mees. Hoopis kauem Itaalias elanud, oli ta leidnud oma lahenduse õige mitu kuud tagasi veel enne juunipööret Tallinnas. Ta oli turul, kus mujal tutvunud, lesestunud Anna ka kelluli otsetult energiat ja elulusti ehkki hoopis vähem haridust kui Davidil. Annal oli oma elamine väike majapidamine kalkaataja nimelises külas. Tund aega autosõitu Roomast juunipöörde ajal otsustaski David Anna juurde maale kolida. Nüüd, kus Itaalia on samuti sõtta astunud, on maal palju parem. Armasta. Maal juba nälga ei jää. Lepik oli üürinud väikese toa aadressil viia Bergamo 34. Tuba oli kena, ent ei kurvanud veeranditki saatkonna kaotusest. Saatkond oli olnud tema kodu viia Bergamo vaid ajutine peatuspaik. Diplomaat on küll harjunud sagedaste sunnitud kolimistega ühest riigist teise ühelt aadressilt teisele. Ent seekordne kaotus haavas hinge iga kord, kui ta toas ringi vaatas. Oluline muutus toimus juba siis, kui Itaalia kuulutas sõja Prantsusmaale ja Inglismaale. Lepik pakkis oma raamatud, kunstiteosed, kalastustarbed, jahipüssi ning viis need Leedu saatkonda. Siis oli tal veel auto. Nädal hiljem tuli veel suurem pauk Nõukogude okupatsiooni näol. Segased uudised Tallinnast. Segadus lepikus endas. Protestiavaldus Itaalia välisministeeriumile, teine ajakirjandusele, kolmas kõikvõimalikele kolleegidele. Segadus, mis kestis nädalaid. Kõige raskem oli lepikul leppida asjaoluga, et uus valitsus Tallinnas koosnes eestlastest, kes olid just nagu juhtumisi kommunistid. Et Moskvassegi läksid Nõukogude liidu rüppe taotlemist paluma tema enda kaasmaalased. Kommunistidest oli Eesti vabariik tahtnud vabaneda alates iseseisvuse väljakuulutamise hetkest ja ometi polnud see õnnestunud. Ja nüüd olid need kommunistid moodustanud Eesti valitsuse. Augusti alguses üsna samal ajal, kui kommunistide punt sõitis palvekirjaga Tallinnast Moskvasse kästi lepikul saatkond Roomas Nõukogude võimudele üle anda. Saatkond on muidugi vaid maja, kus asusid bürooruumid ja saadiku korter. Ent saatkonnaga on seotud lisaks saadiku tiitlile ja positsioonile ka terve riigi maine. Ja nüüd ei ole enam Eesti riiki ja te ei ole enam saadik oli Elsa osanud ühe hävitava lausega olukorra kokku võtta. Sellised mõtted sundisid lepikut ikka ja jälle toas edasi-tagasi kõndima, nagu mõõdaksid, jalad ruumi suurust suurusele ei olnud ju viga. Ent siin oli vähe isiklikke asju ja mööbelgi oli kehvapoolne. Lepik peatas peeglis, silmitses ennast, kes ma niisugune olen? Mitte enam diplomaat, vaid töötu välismaalane Mussolini valitsemise alla kuuluvas Itaalia impeeriumis. Kummardus lähemale ja uuris oma nägu mitte millegi poolest tähelepanu, väärne eriliste tundemärkideta. Politseikirjelduses poleks midagi esile tõsta. Ehkki unustada ei tohiks prille. Lepik muigutas suud. Fotodele jäid huuled alati kitsaste, teravalt väljajoonistatud tena. Ent Lepik ise kahtlustas, et suu oli kõige tundlikum ja liikuvam osa tema näos. Aga näoilme oli sellest tõesti midagi kõrki üleolevat, nagu ta oli kuulnud, ent kirjeldatavat. Või oli kõrk ja üleolev ilme diplomaatias lihtsalt vajalik ning ta oli seda alateadlikult arendanud. Kui need rääkijad vaid teaksid, kui kehvasti ta ainult viimasel ajal tunneb alaväärse ja viletsama. Balti riigid olid Roomas sarnases, ent siiski erinevas seisus. Ka seegi käis lepiku uhkuse pihta. Läti oli finantsiliselt paremas seisus ja Leedul säilis teatud poliitiline tunnustus, mis oli erilise väärtusega. Sama käsk saatkonna üleandmiseks oli tulnud ju nii lätlastele kui leedu lastele. Lätlased ei olnud majaomanikud, vaid üürilised, nii nagu Eesti, nii et neil tuli käsku täita, saatkond loovutada. Leedulastel oli aga Roomas hoopis tugevam tükk kinnisvara. Nad olid ostnud pargi sees asuva sammastega villa. Leedu saadik Stassiivsel osa Raitis protsessis kolm pikka nädalat Itaalia valitsusega sest Leedu oli juba kinni maksnud ligi poole saatkonnahoonest, nii nagu lepingus kirjas. Protsessimine andis küll Osaraitisele aega, aga augusti lõpus oli temagi sunnitud saatkonnast välja kolima. Ometi jäi Leedule peavõit Vatikani saatkond. Sinna viidi üle ka Eesti saatkonna varad ja lepiku isiklikud asjad. Losu Raitis vahel küll kaebas, et saatkond on kui kolikamber ning pole ruumi tööd teha. Aga sai sammas kosutust teadmisest, et eestlased ja lätlased kadestasitleda. Leedu Vatikani saatkonda himustasid nõukogulased samuti, ent selle üle laotas Vatikan oma võimsalt kaitsva tiiva. Vatikan ei tunnustanud nõukogude okupatsiooni. Balti riikides oli praeguses sõjaski neutraalne. Nii nagu oli seda Portugal. Lepik istus toolile, läikis sigaretti, silmitses heledat tapeeti. See oli suur õnnetus, et Eestil ei olnud Vatikanist saatkonda. Kolleeg Karl Selter ei jõudnud õigel ajal oma volitusi üle anda. Istus liiga kaua Genfis, ei tulnud kohale. Silmad jäid pidama Konrad Mäe lainetaval maastikumaalil. Ainuke värvilaik siin toas. Sinine. Nii sümpaatne toon. Teisel seinal, mis jäi tavaliselt selja taha, rippus Konstantin Pätsi portree. Mõlemad kuulusid Eesti riigile. Said saatkonnast siia toodud. Pätsist ei olnud lepik kõrgel arvamusel. Ent Eesti presidendi portreed ei saanud kuidagi venelastele jätta. Kes teab, mis presidendist on üldse saanud? Kus ta on? Mis seisus? Lepik tõusis? Kustutas sigareti, tuhatoosis. Seegi oli saatkonnast pärit ümmargune Tallinna motiiviga. Muidu üsnagi tavaline, ent mälestusi täis. Enamik saatkonda külastanuistia saadikuga vestelnuist suitsetas. Lepik tõmbas tookord piipu. Aga jah, need ajad olid ammu möödas. Tookord oli tal terve piibu kollektsioon tellitud Londonist. Piipe hoiti korras täpselt firmalt saadud juhtnööride järgi. Kui nad ei olnud otseses kasutuses, siis seisid nad piirituses. Ka jahibys oli parimatest parim tehtud eritellimise peale Belgias. Millal saaks küll uuesti püssi näha, katsuda jänest lasta, puhastamisest õlitamisest rääkimata. Millal oleks uuesti vaja neid ERA rätsepa õmmeldud diplomaadi riideid, mis on nüüd leedulaste juures hoiul? Siin riidekapis olid kasinalt kehakatet, ehk ei puudunud ka pidulik õhturiietus. Rootslased kutsusid teda vahel ikka vastuvõttudele. Ja ameeriklastega oli tal samuti hea vahekord. Elsa silmad olid ärevad kätes ja terves kihaski peitus rahutus. Meil on vaja homme ära sõita, rääkis ta lepikule. Aga haigla tahab shorset opereerida ja võimalikult varsti. Arstid ütlevad, et nii saaks parima tulemuse. Diagnoos on nüüd kindel. Sapikivid. Elsa puistas välja kõik, mis talle oli räägitud. Haigla pakub kohe operatsiooni, aga midagi pole ka katki. Shourse reisib koju ja operatsioon tehakse alles Lissabonis. Mehel võib küll teel tekkida uusi väljakannatamatult valuhooge ja Elsa peab sellega leppima, et ei saa kõrvalt kuidagi aidata. Naiste erutas kõige enam uudis, et operatsioonijärgne paranemine võtab aega. Selleks võib kuluda terve kuu või kauemgi. Kui lõikus peaks tehtama Roomas, tuleb arvestada pikaajalise paranemisega siinsamas Roomas. Ja kes teab, mis šansid siis koju jõudmiseks on? Lepik noogutas. Tema jaoks oli olukord selge. Operatsiooni järel ei tohi patsienti liigutada, reisimisest rääkimata. Nii et nüüd tuleb ära otsustada, kas operatsioon tehakse siin või Lissabonis. Elsa mõtted olid ilmselt hel rahutud. Silmade vahele oli tekkinud kurd, põsed õhetasid. Ah, ma ei tea. See kõik tuli nii halval ajal, ütles ta. Shoursel on naine ja lapsed, Lissabonis ootavad teda tagasi. Mul pole erilist probleemi, ei vaata keegi, võiksin ka kuuks ajaks ruumi jääda ja üksi ei saa Mashorset jätta, kuidas ta keelt oskamata siin toime tuleb. Naise silmad olid ainiti kinni lepiku näos. Neis peitus ootus, nagu oskaks Lepik pakkuda mingit lahendust, mis naist rahuldaks. Nad olid seni vestelnud püstijalu Umberto esimese haigla sissekäigu juures kus oli parajasti teisigi inimesi, omajagu lärmi. Lepikutse segas. Ta pakkus, et nad jalutaks tagasi eilse pargipingi juurde. See oli vaid 10 minuti tee. Ent kui mees vilksas aeg-ajalt naise poole vaadata, tundus too väga kaugena mõttesse vajununa. Kas tõesti veetsid nad eelmisel õhtul mitu tundi koos? Tee peal, rääkis Lepik, mida teadis sapikividest siis ka haigla ajaloost? Elsa oli öelnud, et tahab Rooma kohta rohkem teada. Endise kuninga Umberto esimese järgi nime saanud haigla oli terve Itaalia jaoks oluline. Rooma suurim ehitatud sajandivahetusel. Kassaga Elsa teda üldse kuulis. Tuttavale pingile istunud pöördus Elsa terve kehaga tema kõrval istunud lepiku poole, needsamad ahastavat silmad mehe näos kinni. Teate meil Sursega on üks tohutu suur probleem, ütles ta kiiruga, nagu kardaks midagi, meil ei ole, raha vaevalt jätkub tagasisõiduks, saime suurte raskustega muusikafestivaliks raha kokku, kui aga täiesti mõeldamatu, on meil kuuks ajaks Rooma jääda juba hotelliarve ja siis veel ravikulud. See kiirkõne üllatas lepikut, kes tõlgendas seda omamoodi. Kas naine oli tõesti unustanud, mida Lepik talle eile õhtul oma olukorrast rääkis? Ei saanud asjast aru? Teeskleb millegipärast. Teatud valvsus oli lepikule aastatega sisseharjunud, see tõusis pinnale. Ta ei olnud näinud shorsete ennast ega mitte ühtegi arsti, oli kuulnud vaid naise juttu. Ent miks peaks naine valetama? Mida tal sellega oleks võita? Võib-olla on ta tõesti abitus olukorras, mis ei erinegi oluliselt lepiku enda omast. Ent samas ikkagi see rahajutt. Kas naine või tõesti loota, et endine saadik sirutab kalantselt abistava käe ja pakub toetust. Lepikul oli küll pangaarve ja selle auto müügist saadud summa pluss midagi veel vanast rasvast ent juunikuust alates ei olnud sellele lisandunud tavapärast kuupalka mitte punast krossigi. Millal on ta sunnitud mingi järgmise eseme müüma? Kui kaua suudab ta end üldse vee peal hoida? Pinge tõusis lepiku rinnas. Ärevus oli nakatanud kedagi, ent ta sundis end rahule. Diplomaadi töös tuli vahel pingeid maandada, mõtteid mujale viia. Ta heitis hindava pilgu nende kohal kõrguvale viigipuule, mis püüdis kinni enamikku palava päikesekiirtest, tekitades samas huvitavaid valguse laike ja varje. Naise näole. Kätelgi oli heledamaid ja tumedamaid laike. Missugused probleemid sõda meile toob, ütles Lepik. Probleemidega lähevadki juuksed halliks. Naise silmadesse tekkis mõistmatus. Siis liikusid silmad lepiku pealaele. Mehe juuksepiir oli ammu hakanud taanduma, ent juuksed olid endiselt tumedad. Halli ei paistnud. Miks te seostate probleeme sõjaga? Küsis naine arusaamatuses. Kui oleks rahuaeg, siis telegrafeeriksite Lissaboni paluksite raha saata ja olekski probleem lahendatud. Naise huultele ilmus naeratuse vine. Ent ta ei öelnud midagi. Kas saatkond ei saa teid aidata, pakkus lepik käsitlemist konsuli juures. Hele saategi, hapu näo. Hey saatkond meid ilmselt ei aita. Sõnasta lakooniliselt. Lepiti, imestas vaikselt. Eestlastega juhtus küll harva, et nad Itaalias kuivale jäid, ent tema saadikuna oli võimeline neile vajadusel laenu andma. Kuidas siis Portugali saatkond nii tõrges on? Aga muidugi võib sõjaaeg ka saatkonna raha liikumist mõjutada. Ehk Eesti ja Itaalia vahel ei olnud enne juunipööret küll mingeid rahaülekandeprobleeme. Ja Eesti oli sõjas samuti neutraalne, nii nagu Portugal. Korraks kahtles Lepik uuesti, kas naise juttu võib uskuda. Kas teil ei ole roomas sugulasi või perekonna tuttavaid, kes saaksid aidata. Veel teie ema ajast, küsis ta siis. Elsa silmades peegeldus üllatus. Ei meenu küll kedagi, kostis ta. Hetke istus ta veel kössis, nagu suruksid, probleemita õlgadele. Siis raputas end nagu tahaks millestki tülikest lahti saada, sirutasin pikemaks. Vabandage, et ma teid niiviisi oma probleemidega koorman, püüdis ta vapralt naeratada Lepikule otsa vaadates. Silmad näisid siirad. Naine neelatas, tunnen end nii ihuüksi, võõras riigis. Tulime küll soorsega kahekesi aga temaga ei saa praegu asju arutada. Räägingi teile täiesti juhuslikule inimesele sest mul lihtsalt ei ole kedagi teist. Ta vaikis hetkeks. Siis lisas nagu aimaks lepiku mõttelõnga. Saan aru, et teil on endalgi probleeme. Ma ei oota teilt mitte midagi, aga ei oska vaikides oma pead probleemiga toime tulla. Rääkimine aitab. Naise jutt tundus usutavana. Nagu eilegi tundis lepik naise vastu mingit seletamatut sümpaatiat, isegi kaastunnet. Mõlemad vaikisid siis tõesti selle saab ja meil on veel aega mõelda, ütles otsustavalt. Tänase päeva jooksul ei muutu niikuinii midagi. Alles homme selgub, kas saame sõita. Kas arstid saavad niisugusesse seisu, et ta reisi välja kannatab. Aga täna on täna ja me oleme Roomas karpe Tiiemm, sõnas ta, tõstes uhke liigutusega pead. Kas läheme parki jalutama, nagu eile arutasime, naeratas ta. Naise naeratus mõjus. Lepik oleks nagu samuti kahtlustest ja mustadest mõtetest vabanenud. Ta naeratas, vastu, läheme pealegi, ütles ta. Teen küll ettepaneku villa tur Luunja esialgu kõrvale jätta. Sealne park ilmselt kubiseb politseinikest, kes valvavad mussoliinid ja tema peret. Aga võiksime astuda villaburgeese juurde, see pole kaugel, vast 20 minutit jalgsi minna. Sealsamas asub ka siina valadjee, mida teie ema samuti nimetas. Saame enamasti puude varju hoida, kui olete nõus jala kõndima. Ikka nõus, tuli reibas vastus. Jalgsi ongi kõige parem. Nissan veidigi roomaga tuttavaks, näen ühte ja teist. Sest kes teab, millal ma saan uuesti tulla?