Asi algas Juta tuhvlitest. Need olid lahtised ilma kannata, tulid kergesti jalast ära. Tütar tegi see nalja, kui ta trepist üles-alla joostes tuhvli ära kaotas. Nende korter asus ülemisel korrusel ja päeva kestel oli jooksmist omajagu. Kui Juta lapseootele jäi, kinkis Lepik talle kinnised tuhvlid, et oleks kindlam käia. Aga need naisele ei meeldinud. Ta oli mehest 17 aastat noorem impulsiivselt. Ja kui ta oli peaaegu seitse kuud rase, juhtuski see, mida lepik oli kartnud. Naine kukkus trepist alla. Ta viidi küll kohe haiglasse, aga laps sündis keisrilõikega ja enneaegselt. Selle asemel, et värskeid vanemaid liita tekitas lapse sünd nende koosellu mõra. Juta paranes keisrilõikest aeglaselt, ent mõra ei suutnud ka aeg parandada. Kui laps oli 10 kuud vana, otsustas Juta, et abielu on lõhki ja sõitis ära õe juurde. Berliini noogutas Elsa mõistvalt. Eiei tegi lepik käega tõrjuva liigutuse. Õde oli tal Eestis. Juta sõitis Eestisse. Elsa kortsutas kulmu, katsus aru saada. Ja kust teie naine praegu on? Ikka tallinnas koos tütrega. Reet Maria on nüüd poolteist aastat vana. Ah, heldis Elsa silmade läikides. Meie tütre nimi oli ka Maria. Kurde Elsa kulmude vahel siiski ei kadunud. Ta üritas mõista, mida Lepik oli talle rääkinud. Eestis oli toimunud riigipööre. Lepikud, kui eelmise valitsuse saadikut oli tagasi Tallinna kutsutud. Ta ei läinud. See tegi ta uue valitsuse silmis riigireeturiks. Ometi olid tema naine ja laps nüüd Tallinnas uue valitsuse meelevallas. Sellest oli päris raske aru saada. Inimese südames on lootusi ja igatsusi nagu tähed kõrgel taevas. Ja tegusid, mis jäävad tegemata. Need muutuvad muinaslugudeks pehmeteks, värvikirevatesse headeks. Ning nendest saab unistada, kui elu ümberringi on karm ja armetu sõnas lepik filosoofiliselt uut sigaretti läites. Ah, te olete romantik? Mõistis Elsa Oskete asju positiivses valguses näha. Olete optimist? Lepiku suunurgad naeratasid. Eks elu õpetab jällegi uurista tikutopsi laual. Diplomaat ei jõua kunagi kuhugi, kui näeb eluvaid mustades värvides. Elsa oleks tahtnud veel küsida tütre kohta Tallinnas aga ei osanud leida õigeid sõnu. Ei tahtnud osatada haava, mille olemust vaid uduselt mõistis. Jajah, optimism, ohkas ta. Sellepärast tunnengi Franciscost puudust, et ta oli optimistlik. Oskas leida midagi helget igas raskes olukorras. Sellepärast mulle meeldibki see ütlus helgete momentide pudelisse panemisest. Mis oli siis teie jaoks see helge hetk, mille paneksite pudelisse tahtis lepik teada? Ta oli ootavalt pead tõstnud. Vaatas naisele otsa. Elsa jäi mõtlema, vaikis pikalt. Pole sellele otseselt mõelnud. Võib-olla polegi see praktiliselt teostatav? Arvan, et taipasin liiga hilja, et see hetk tuleb pudelisse panna. Aga mida teie pudelisse paneksite? Küsis ta. Lepikult. Mees laiutas käsi. Pean samaga vastama. Ei ole sellele varem mõelnud. Aga tagantjärele arvan, et kõige olulisem minu elus oli Pariis. Siis sai minust diplomaat. See oli imeilus aeg. Näiteks paneksin hetke, kui avastasin, kuidas versai lossi tillukeste ruutudega aknaklaasid päikeseloojangul läigivad või ei naeratuse sära lõigates üle näo. Ma tean hoopis olulisemat hetke. Käed muutusid rahutuks ja emotsionaalselt tõusis ka meie hääl. Minu õpetaja, lugupeetud diplomaat Kaarel Pusta, kes on õieti vorminud Eesti diplomaatia näo, oli selle rajaja, tuli mind Pariisis raudteejaama ära saatma, kui mind määrati Varssavisse. Ta kinkis mulle jalutuskepi ja ütles seda üle andes väga lihtsad sõnad. Toetuge sellele Lepik. Ja seda olengi aastate jooksul teinud. Busta põhimõtted ja tema kingitud kepp on olnud mulle suureks toeks. Pusta õpetas mind kahtlema, näitas, et igal asjal on kaks otsa nagu kepil. Ja kepp on teil praegugi alles ja see on kindlas kohas hoiul. Lepik oleks une pealtki osanud seda kirjeldada. Pruuni värvi, tugevast Hikuri puust hirvesarvest käepidemega. See on ilus asi ja ma oskan ilusaid asju hinnata. Diplomaadil kuulub kepp peaaegu kohustusliku varustuse hulka. Pusta kingitus on, aga silmale kiilus selle käepideme, son, kolm kildu, hõbedat. Need on just nagu silmad, mis on mind saatnud minu eest hoolitsenud. Täna ääris. Elsa vaatas lepikut hindavalt. Missugune huvitav kaaslane. Aga aeg oli minna, õhtusöök söödud, Bengi joodud, natuke kahjugi. Loodan homme Roomast lahkuda. Aga mõtlen praegu, mis teist siin edasi saab, sõnas Elsa. Ta hingas sügavamalt. Ja kuidas ma teada saan, kuidas teil läheb? Sõrmed sirutasin end üle laua puudutasid mehe varrukad. Lepik tajus naise meeleolu haaras sõrmed oma käte vahele, tõstis need huultele. Naine punastas heameelest, lepik ei lasknud kätt lahti. Nad olid küll terve päeva veetnud, koos hinganud sama õhku nautinud sama päikest jalutanud kõrvuti mitu kilomeetrit isegi tantsinud. Ent nii lähedal teineteisele polnud nad varem olnud. Olen mõelnud Ameerikasse sõita, vastase Lepik tõsiselt, ikka veel naise kätt peos hoides ainiti naise silmadesse vaadates. Kaarel Pusta on nüüd New Yorgis. Tal on hea oskus end kirjasõnas väljendada, Eesti eest võidelda. Ta on ka väga aktiivne mees tegutseja. Ja praegusel kriitilisel perioodil on Eestil vaja laiemat tuntust, rohkem sõpru. Saaksin talle seal abiliseks olla. Saan aru, et Eesti riigi tulevik huvitab teid VÄGA. Puna katis IKKA VEEL Elsa põski. Aga mind siiralt huvitab teie enda saatus. Teil on ju väga raske olukord, millest ma ainult aimamisi aru saan. Tööd ei ole sissetulekut ka mitte. Laps ja naine on Tallinnas. Elsa naeratas. Kui ma koju jõuan, siis vaatan kaardilt järele, kust täpselt Tallinn asub. Eks ma umbes tean ka, aga parem vaatan siiski järele. Naeratus laienes. Igatahes jäävad mulle need kaks päeva Roomas kauaks meelde. Naine neelates. Aga üks palve on mul küll. Kirjutage mulle, kuidas teil läheb, kas sõideti Ameerikasse, Vjate Rooma kunagisele ülemusele Kaarel Pustale, kirjutas Leppik sageli oli saatnud peaaegu nagu ettekandeid sellest hetkest alates kui ta Pariisist 17 aastat tagasi lahkus. Esialgu tänutundest, hiljem kohusetundest ja lugupidamisest segiläbi. 17 aastat. Ja täna oli ta Pustat meenutanud seoses jalutuskepiga. Lepikul oli tahtmine kepp välja võtta, selle tugevust proovida, käepidet siluda. Aga kepp, nagu paljudki tema asjad oli leedulaste juures hoiul paremaid aegu ootamas. Otsekui noor poiss haaras lepik, vihmavarju ja kujutlus, nagu oleks Pusta kingitud jalutuskepp, millega saab toas ringi keerutada nagu oleks ta Frieda staar keda oli mitmes filmis tantsimas näinud, õhuline ja kerge naeruväärne üksipäini toas tantsida ja veel ilma muusikata. Ent Leppik tundis sellest rõõmu ja kergust, südames, et ei saanud teisiti. Ta oli ometi kord saanud kellelegi teisele saatkonna üleandmisest ja rahapuudusest rääkida. Pajatanud isegi Juttast oli saanud jagada seda, mis oli hingele kogunenud, mis oli isiklik. Ja ta oli kindel, et Elsa oli temast aru saanud. Imelik ja imeline, et nad olid nii juhuslikult tutvunud. Ja alles eile Pustale niisugust südame puistamist juba naljalt ei tee, naeris lepikendamisi ja otsis lehe kirjapaberit. Ta tahtis Pustale kirjutada, oli kirjutamist edasi lükanud, ei tahtnud paberile panna väga musti mõtteid. Täna õhtul oli aga tunne teine. Ta oli valmis kirjutama kui üks diplomaat teisele. Armastuses alustas lepik tavapäraselt kirja. Teadmatus, kas seegi kiri teieni jõuab, tõkestab mõtlemist. Vast enamgi, aga mõjutab see faktide hulk, mis edasiandmist ootab. Painab traagiliste sündmuste kuhjumine, seisukorra segadus ja sellest tingitud pimehorisont. Mitte kirjutada ei tahaks vaid kõnelda, nõu pidada, uut julgustavat kuulda. Lepik peatus, sulg näpus. Tegelikult peaks kirjutama kõigile Eesti diplomaatidele Euroopas, et kontakte ei kaoks. Ainuke kolleeg, kellelt äsja oli kiri tulnud, oli Heinrich Laretei Stockholmis. Ja seegi tänu asjaolule, et too oli osanud aadressiks panna siinse luteri kiriku kristus Kilhe. Kirjutatud 10. augustil oli see olnud teel terve kuu. Postkäis nüüd väga aeglaselt. Laretei kirjutas, et tal pole mingit kavatsust Tallinnasse sõita. Oletades, et Lepik on samuti saanud Tallinnast vallandamisteate koos käsuga saatkond Nõukogude võimudele üle anda ja Tallinna ilmuda. Laretei kiri oli täis protestivaimu. Ta kirjutas, et saadikul kandisel saadikul on oma tutvusringkond. Võimalus end ajalehes ajakirjas väljendada, rahva arvamust mõjutada rahvusvahelist õigust taga nõuda, et õiglus jalule seataks. Eesti jälle vabaks saaks. See oli tore kiri, sõber Lareteilt. Nad olid lähemalt tutvunud Kaunases, kus Laretei oli olnud saadik ja kuu lepiks saadeti teda asendama. Saatkonna üleandmisel sõbrunes Lepik terve perekonnaga. Ja viimased kümmekond aastat oli tal olnud kirjavahetus igaühega neljast pereliikmest saadiku endaga, abikaasa Almaga ning tütarde maimu ja käbiga. Laretei kiri andis ülevaate olukorrast Stockholmis, ent seda võis tõlgendada ka kui manitsust jääda koha peale Rooma. Diplomaadina oli ta alati täitnud valitsuse instruktsioone oli taolise asjade korraldusega harjunud. Mitte keegi polnud teda valmistanud ette iseseisva tegutsemise jaoks ilma Tallinna juhtnöörid, et ta nagu praegu. Kas ta oli üldse võimeline ise tegutsema, omapead otsustama? Lepik jätkas kirja, Pustale kirjeldas, kuidas sai hävitatud saatkonna arhiiv. Kuidas tuli venelaste ultimaatum kuidas Itaalia valitsus oli võimetu teda abistama ja saatkond tuli loovutada. Kuidas ta leidis üürikorteri. Ja kuivõrd paremas olukorras on Leedu kolleegid Roomas? Ameerikasse reisimise soovi, jättis ta nimetamata kohtumise Elsaga ammugi ent küsis Pustalt, mida too soovitab tal sellises olukorras teha. Järjekordne moment iseendaga kahekõnet pidada. Miks palub ta Pustalt näpunäiteid, kas ta pole võimeline ise otsustama? Kiri valmis kopeeris ta lõviosa sellest kõigile Euroopasse jäänud Eesti diplomaatidele, kelle aadresse arvas teadvat. Kokku oli neid paarikümne ümber. Saadikud, esimesed sekretärid, atašee, nõunikud, asjurid. Kui paljud neist diplomaatidest saavad kirja üldse kätte tahavad ja saavad vastata. Ja millal võiks neilt vastust loota. Mitte enne, kui kahe kuu pärast. See pani lepikut pead raputama. Siis on juba november talvehakk. Lepik oli harjunud raamatukogus käimisega, tundis end seal koduselt, ehkki igatses endise saatkonna polsterdatud mööbli järele. Raamatukogu toolid olid kõvad. Vahel kerkis silme ette pilt venelastest, kes nüüd loevad Eesti riigi rahaga tellitud ajalehti mugavas tugitoolis istudes. Jah, vähemalt tugitooli oleks pidanud kaasa tooma. Aga liiga hilja on sellele mõelda. Korjeer tellazzeeras märkas ta väikest teadet, mis köitis kohe tähelepanu. Napolis oli arreteeritud spioonibaar, mees ja naine, ütles Pealkiri. Selle all oli vaid mõni rida teksti. Paar oli pildistanud Naapoli sadamat ja sadamas olevaid laevu ning selle eest kinni peetud, kirjutas leht. Neil oli kaasas fotoaparaat, Miinaks. Lepiku silm leidis just selle nime peatus sellel. Tahtmatult meenus Elsa, kelle aparaati oli ta küllalt lähedalt näinud Miinaks nii tilluke asi, naise pihus. Ent miks seostus artikkel saaga? Kas sellepärast, et Ellesaja shoursel teekond viis neid läbi Naapoli? Järgmise päeva ajalehe teade oli pikem koos pildiga. Juba pealkirjast selgus, et Napolis kinni peetud spioonibaar teenis Nõukogude Liitu. Lepik tundis ärevust, süda hakkas valjusti põksuma. Miski häiristada. Pealkiri veel rohkemgi kui pilt. Leppiguuris pilti, ent sellest oli võimatu mingitki selgitust saada. Näha oli täispikkuses soliidne meesterahvas, kleenuke naine kõrvuti seismas. Taust võis olla sadamakai, aga ei pruukinud olla. Pilt oli väike, näojooni oli võimatu tabada. Samas kõrval oli näha fotoaparaat. Sellest oli palju selgem, suurem pilt. Kas ei olnud midagi kummalist, siiski Elsa fotoaparaadiga eriti siis, kui Lepik pakkus, et seda saaks kergesti müüa. Naine muutus kaameks, kui aparaat jutuks tuli. Kas kuulus see tõesti kellelegi teisele ja seda ei saanud rahaks teha, nagu ta ütles. Aga jah, kui Elsa oleks tõepoolest spioon, missugune rumal mõte. Siis oleksite korralikult väljaõpetatud? Ei kahvataks, vaid puistaks usutavaid vastuseid nagu käisest. Pealegi ei pruugi iga minuxi omanik olla spioon. See on lihtsalt ajakirjanduslik väljend. Aparaati kutsuti spiooni kaameraks. Elsa oli sümpaatne naine ent kas oli alust arvata, et midagi tema käitumises polnud päris õige? Naine oli rääkinud rahamurest sellisel viisil, et esialgu kahtlustas Lepik mingit varjatud tagamõtet, aga hiljem rahunes, loobus kahtlemast. Elsa ei olnud otseselt laenu küsinud ja Lepik ei olnud talle raha andnud. Olivaid maksnud restoraniarved. Lepik kompas mälus. Ent midagi veidrat ei meenunud ka ärasõidupäevast. Nad jõudsid Elsaga veel vaikides käest kinni hoida teineteisele silma vaadata, head teed soovida, hüvastijätuks suudelda. Kõik oli olnud loomulik, ehkki nukra alatooniga. Lahkumishetked on alati kurvad pliiatsi sõja ajal. Elsa oli veel kord palunud, et Lepik teataks, kuidas tal läheb. Ahjaa, huvitav oli küll see, et shourset ei olnud, aga sel päeval näinud. Lepiku pilk suundus tagasi ajalehe pildile. Kahju, et sammust valge Elsal oli ärasõidu päeval küll seljas triibuline kleit nagu ka naisel fotol. Lepik tibutas kulmu, meenutas soojad pruunid triibud vaheldumisi sinakas hallidega. Üsna ebatavalised värvid. Aga kenad eelsus oli kõik kena. Harmooniline. On see tõesti võimalik, et Elsa on spioon, kes töötab nõukogude liidu heaks. Lepiku jaoks oli see mõte talumatu, hakkas vastu. Ta oli ju poolteist päeva naisega koos olnud silmitsi ainult teda kuulnud tema häält kogenud tema reaktsioone silmavaate siirust. Oli see võimalik, et naine vaid teeskles teadmatust. Kui Eesti ja juuni sündmused jutuks tulid oli see kõik vaid mingi mäng. Arusaamatu lavastus, kus temal lepikul oli samuti mingisugune osa täita oli ehk nende tutvuminegi kuidagi lavastatud. Lepik raputas pead. Selline paranoiline mõtlemine ei kõlba. Naine tõepoolest kukkus, sai haiget, veri tuli välja, see ei saanud olla lavastus. Tutvus lepikuga ei saanud olla planeeritud. Ent Rootsi saatkond? Kas ei saanud Rootsi saatkond olla põhjuseks, miks Elsa temaga tutvust otsis? Lepikule meenus kolonel Villem Saarseni külaskäik Rooma veel enne sõda. Saarsen oli Eesti sõjaväeluureülema asetäitja. Hiljem kinnitati ülemaks. Midagi tema välimuses, meenutas Lepikule näljast hunti. Mees oli kõhn, ärgas uudishimulik. Tulid vanad sõbrad-tuttavad juba Kaunase päevilt. Kolonel saabus üksi, ilma pereta, käin nädalaks. Rõõmustas, et sai saatkonnas peatuda. Naeris lõbusalt, kui Lepik kiitis. Eks ma vaatan ka, keda oma katuse alla võtan, iga meest ei võtagi. Nädalaga jõudsid nad teha tiiru peale tähtsamatele vaatamisväärsustele Roomas ja sõita kaugemalegi. Lepik oli just auto ostnud. Riiklikku esindusautot, päts talle ei lubanud. Konjakit rüübates oli neil aega rääkida. Saarsen jutustas oma lõhkiläinud abielust vaatas kiitva pilguga lepiku värsket kaasat. Hilisel tunnil rääkis kolonel ka nõukogudeagentidest. Niinimetatud illegaalidest, seletas, mida teadis. Kus võiks olla see fotomile Saarsen tookord kaasa täi kindlasti alles, ent kus mitte siin via Bergamal. Lepik ohkas pettunult. Ta oleks tahtnud pilti kohe praegu näha, selgust saada. Kas tõesti võis pildil olla Elsa koos kellelegi meesterahvaga shoursega? Saarsen oli ju rääkinud, kui kaval on süsteem, kui hoolikalt moskva treenib agent, et nad oskaksid oma välimust ja käitumist muuta. Valitakse välja kaks agenti, mees ja naine, saadetakse nad abielupaarina välismaale, eesmärgiga otsida endale uus identiteet. Võta uus nimi, näiteks ammu surnud inimese oma leiutada sellele usutav taust. Eriti hea olla surnud lapse nimi, sest siis saab ise tekitada terve elu. Aga sobib ka surnud abielupaar. Agentide ülesanne on sisse elada uude tausta võib-olla omandada uus keelgi. Järgmise tööna on paaril vaja soetada sõpru võimalikult strateegilistel positsioonidel ja siis lihtsalt elada oodates uusi käske Moskvast. Saarseni pildil oligi taoline abielupaar. Kolonel rääkis, et tema teade kasutas Moskva esimest korda Eestit hüppelauana. Uus agendi paar saadeti Tallinna otsima mingit niiti, mis viiks neid uue identiteedi. Nii. Ilmselt olid nad selle juba leidnud. Esinesid saksa kodanikena, kui üks Saarseni kolleeg nägi neid vestlemas Nõukogude saatkonnatöötajaga. Viimasel teati olevat sidejulgeolekuga ja nii võeti paarike eesti luurevalve alla. Eestis olid nad Georg ja Elena Gallo. Naabrid rääkisid neist kiitvalt, viisakad inimesed majanduslikult kindlustatud, ei pidanud paljuks mõnd eestikeelset fraasi ära õppida. Ometi õnnestus neil Tallinnast kaduda vähimatki märki järele jätmata. Kuhu nad läksid? Saarseni kulmud tõusid kõrgele, maailm on suur ja lai, neil on ilmselt juba ammu mingi teine nimi. Venelased on üldse andekad. Nii et meil kõigil tuleb silmad lahti hoida. Lepik keeras kanna pealt ringi, läks tagasi raamatukokku ja uuris fotot uuesti. Jah, ei olnud kahtlust. Sel naisel oli umbes samasugune kleit kui Elsal. Või oli Elsa kleit heledam? Lepik ei pööranud lahkumispäeval naise riietele tähelepanu. Märkas hoopis rohkem silmi ja huuli. Nüüd katsus ta meenutada kleidi kaelust ja varrukate pikkust. Kõrvutada värvilist mälupilti, mustvalge ajalehepildiga. Kahtluskord juba tekkinud, jäi mõttes pidama, ei lasknud õhtulgi uinuda. Mõni päev hiljem teatasid ajalehed, et kohus on abielupaari süüdi mõistnud. Mõlemale on määratud viieaastane vanglakaristus. Esimest korda olid kirjas ka süüdimõistetute nimed. Henry ja Monica Ros. Kohtuprotsessi käigus tuvastati nende tegelikud nimed. Irigoori, Jelena kruuslev, vene nimed muidugi ja meenutasid nagu kiuste Saarseni juttu. Georgia Elena Kallo polnud küll päris sama kui Grigori Jelena kruustev, ent sarnasus oli ometi juba eesnimetähtedes. Leppik tundis end halvasti. Tuli kodust kaasa toonud luubi, uuris pikalt kohtusaalis tehtud pilti. Naine pildil võis olla Elsa. Samas ei pruukinud olla. Nii raske oli ajalehe foto järgi otsustada. Selgust saada. Pildil seisis abielupaar poolprofiilis. Mehe pea varjas osalt naise tumedaid juukseid. Ent mustvalge fotograafia teeb Kablondimast naisest brünetti. Ja juuksevärv on see kõige lihtsam muundamis vahend. Aga kahte sarnast kleiti juba naljalt naistel ei leia. Viimase paarikümne aasta jooksul oli Lepik diplomaadi ja surunud tuhandete inimeste kätt. Nende seas oli nii presidente, peaministreid, diplomaatia, aristokraatia kui ka ärimehi. Ta oli tantsinud krahvinna deprest, linnade ja printsassidega. Mida kõrgemal kohal oli inimene, seda olulisem oli teda meeles pidada, mitte kellegi teisega segi ajada. Lepik pidas end heaks nägude meelespidajaks inimeste tundeks. Seni ei olnud tal põhjust iseendas kahelda. Kas tõesti kibele seda õigustama, sellepärast et aeg tema seltsis möödus nii kiiresti ja huvitavalt. Lepikule tundus üha enam, et teda on petetud, haneks veetud. Nagu sellest vähe oleks, et ta kaotas sel suvel töö. Saatkonna kodumaa. Venelased mitte ainult ei torka nuga sisse, vaid oskavad seda keerata. Ja Elsa oli ilmselt nende tööriist.