Aasta tagasi pakkus Moskva Eestile vastastikuse abilepingut. Tallinn võttis selle vastu. Rumalasti tegi ja Venemaa saatis 25000 sõdurit Eestisse, nagu leping ette nägi. Eesti kaitsmise eesmärgil. Lepik naeris irooniliselt, kuid sundis end rahulikuks istuma. Tänavu juunis saabusega terve Vene armee sammus üle piiri ja okupeeris Eesti. Valitsus taandati asemele pandi kommunistid, organiseeriti fiktiivsed parlamendivalimised ja leiti käputäis venemeelseid eestlasi, kes läksid Moskvasse ja palusid, et Nõukogude liit võtaks eesti oma tiiva alla. Teeks sellest nõukogude vabariigi. Tähendab, et 20 aasta eest verega iseseisvuse kätte võidelnud Eesti riik tahtis nüüd äkki iseseisvusest loobuda, teise riigi osaks saada ja oleks veel millise riigi kommunistliku lepiku niigi hele hääl oli jõudnud peaaegu falseti silmade vahel. Pesitses kaks kurdu käed liikusid rahutult. Helsa haaras mehe kuuma käe ja surus seda. Et üks diplomaat nii emotsionaalne võiks olla. Seda polnud ta varem kogenud. Portugali konsul siinsamas Roomas oli kõva kui kivi täiesti emotsioonivaba, kui Elsa tema juures käis ja palus abi, et shourse haiglakulud saaksid makstud. Mees oli küll viisakas, kuulas ta ära, ent keeldus abistamast. Ütles lihtsalt, et saatkonnal pole raha. Ja kõik. Nii et Tallinnas on nüüd selline valitsus, millega teil pole midagi ühist. Katsus Elsa jutust aru saada. Jah, noogutas Lepik ja uued pisarad veeresid üle põse. Mis mind ennast kõige rohkem selle juures häirib, on rahvusvahelise üldsuse teadmatus. Samasugune riigipööre toimus ka Lätis ja Leedus, ent keegi ei tunne huvi. Hüüatas ta. Aga miks siis ei taibanud? Elsa? Venelased on väga kavalad. Nad valisid eesti okupeerimiseks õige aja, kui rahva tähelepanu oli mujal. Terve Euroopa tähelepanu oli Pariisil, kui see langes sakslaste kätte. Ja rahvusvaheline üldsus on šokeeritud Prantsusmaal toimuvast, mitte sellest, mis toimub Eestis, järeldas naine. Ta noogutas, hakkas taipama. Laskis mehe kuuma käe lahti. Ma ei kujuta seda üldse ette. Pole varem millestki taolisest kuulnudki. Mida te üldse saate teha? Mida kavatsete teha? Olen saatnud protestikirju, kellele aga olen osanud sadu protestikirju. Naine, krimpsus, nägu. Kujutan ette, et isegi postitamine nõuab rahalisi kulutusi. Suured silmad suurenesid uue mõtteajal. Te ei ole sugugi paremas olukorras kui meie survega. Küllap teilgi on raha vaja. Kuidas te üldse seni hakkama olete saanud? Elsa mõtlemine jõudis tänasesse päeva. Ja mis on saanud saatkonnast? Lepiku võlad liikusid, nagu oleks ülikonda äkki kitsaks jäänud. Müüsin ära, suured asjad, klaveriauto, nii et mõnda aega tulen toime. Saatkonna pidin nõukogulastele üle andma. Elan praegu üüritoas. Nähes ilmselt kaastunnet naise suurtes silmades ei tundunudki kaotus hetkel nii traagilisena kaastunnet. Ometi oli Lepik tahtnud just seda tunnet paari viimase kuu jooksul vältida. Eesti oli nii pisike, nii tundmatu, teiste inimeste kaastunne, nii põgus pinnapealne. Neid huvitasid tegelikult oma asjad, igal inimesel, oma probleemid. Ja mõnes mõttes sai Lepik sellest ka aru. Seda ei saanud neile pahaks panna. Kui king pigistab, siis on see kõndia enda probleem. Aga siine praegu villaburgeese pingil tundusid asjad teisiti. See naine siin juhuslik tuttav, tundis justkui siirast huvi või mõistmist. Tundis midagi, tundis seda oli näha tema silmadest. Villaburgeese teatas Lepik ja tegi käega teatraalse žesti. Nad olid pärale jõudnud. Elsa hoidis suure plaateni varju ja silmitses võimsat hoonet. See paistis massiivne ja kandiline. Kas pole seegi nagu suur valge luik? Küsis ta pead lepiku poole pöörates. Mees naeratas. Minu meelest sugugi mitte kehvem kui villa Turloonia, samuti huvitava ajalooga. Villaburgeesem ehitati seitsmeteistkümnendal sajandil spetsiaalselt kunstikollektsiooni majutamiseks. Oli niisugune väga noormees kardinal šampinjone Burgeese, kes kogus maale ja skulptuure ning kelle käsul hoone ehitati kirikurahadega. Lepik kallutas pead ja silmitses hoonet. Luigeks ma teda ei kutsuks. Kuidagi maadligi on see valge villa, ehkki teatud kaelun isegi olemas. Teks luik olegi ilusam, ujudes, mitte maad mööda Tatsetes. Lepikule meenus naise peen fotoaparaat. Kas te ei tahaks villast pilti teha, siis jääb teil midagi mälestuseks. Võtate aasta pärast pildi Lissabonis välja ja teile meenub Eesti ja meie ühiselt veedetud päev, soovitas ta. Elsa nägu muutus, justnagu oleks lepik midagi sündsusetud, öelnud suu kiumus lahti. Vaikus nende vahel kestis pikalt. Aparaat jäi mul hotelli kohmus, naine lõpuks. Kahju. Nii ei saagi pilti teha. See lonti vajunud naine polnudki nagu endine Elsa. Temas oli äkki midagi kunstlikku, võltsi lepik, üllatus. Tema peas plahvatas ootamatu lahendus. Teate, mis? Ma olen hea tuttav ühes suures fotoääris. Kui teil on raha vaja, siis võiksite aparaadi ära müüa. Minu meelest oleks seal minekut. Oleneb, kui palju pakutakse. Võib-olla lahendaks see teie rahamured? Meil on veel aega aparaadile järele minna. Elsa naisebaloomulikult punnine, kui ta seal seisis, näost kaame. Tükk aega valitses vaikus. Mees ja naine silmitsesid teineteist, lõid pilgu maha. Minuks pole üldse minu oma, see on laenatud. Niiet müüa seda ei saa, tunnistas naine vaikselt, väga vaikselt. Isegi tema hääles kõlas midagi võõrast. Aha sõnas leppikat, midagi öelda. Tahtsin ainult aidata. Sellepärast pakkusingi naine seisnud kaugemal kui meeter, ent tundus, nagu oleks ta äkki kaugenenud käeulatusest väljas. Alles nad olid olnud teineteisele väga lähedal, rääkinud muusikast Juttast. Või oli see nii tundunud vaid lepikule? Jah, teise inimese sisse ei näe. Jutele mõtles ta harva. Ent kas sai ta praegugi aru, kuidas nad olid teineteisest kaugenenud? Tänaseks oli nende vahel nii geograafiline kui ka poliitiline vahemaa. Iga vahemaad juba sõnadega ei ületa. Lepik üritas Elsa silmi püüda, ent naine vaatas mujale. Kas tahate muuseumisse sisse minna? Pakkus lepik viisakalt. Naine raputas pead, MTÜ öelnud tükk aega midagi. Näiliselt kogunud, arvas ta. Läheme parem ja vaatame, kuidas kasiino vale tee välja näeb. Kõike ma nagunii ühe päevaga ära jõua näha. Kaunist kunsti kauneid muuseume olen ennegi näinud. Aga minemise asemel jäi naine liikumatult seisma, vaatas maha, näost ikka veel kahvatu. Siis tõstis ta pilgu ja astus otsustavalt sammukese Lepikule lähemale. Kõiki asju ei saa alati seletada. Aga kui on valida muuseumi ja teie vahel, siis eelistan vestlust teiega. Põsed roosatasid taas, silmad naeratasid, ka suu naeratas. See oli jälle lepikule tuttav Elsa. Räägiti mulle veel Eestist diplomaatiast see on palju huvitavam kui tardunud kunst, lisas ta. Ja Leppik tundis seletamatut kergust ja helgust. Just nagu oleks naine paari lausega suutnud õhu võnkuma panna. Olukorda klaarida. Pöördusid minekule. Kasiino valladjee ehitati algselt kohvikuks ja on kogu aeg töötanud kohvikuna, selgitas Lepik. Võiksime seal ühes pritsi ära juua, pakkus ta. Sprits on nende kuulus lahjendatud vahuvein. Siis näeme ära vähemalt ühe villa sisemuse. Villasid on Roomast sadu, kõik omamoodi huvitavad. Valla tee on ehitatud 19. sajandil, pea 200 aastat hiljem kui Burgeese, aga minu meelest vaatamist väärt. Valad veetornikujulist hoonet oli läbi puude juba näha, ent Elsa pilk jäi peatuma vaateplatvormil. Selle kaunile metall võrrel, millest paistis läbi alllinna panoraam. Taastus kärmesti võre ligi ja seisis seal kui naelutatult. Mulle väga meeldib samalaadne vaade Lissabonis. Kui Püha shorse lossivaremete juurde ronida, sõnas ta naeratus näol, silmad kiiresti liikumas vasakule ja paremale otsekui tahaks vaadet endasse ahmida. Lissaboni vaade on hoopis avaram, tähendas ta. Aga see siin on uhkem huvitavamalt liigendatud. Hetke pärast hakkas ta märkama sarnasusi. Lissabonis paistab alla vaadates jõgi sinise paelana jõe nimi, enda show. Siin paistab samuti jõgi ja sellegi nimi algab tõhk tähega. Tiber. Naine naeris helisevalt, keeras pea lepiku poole. See liigutus pani juuksed lehvima. Sellisena oli lepikul rõõm teda vaadata. Temagi naeris. Kohviku sisemus paelus naist, samuti kummis kuppel. Laemaalingud peeglid. Lepik tellis pritsi, Nad lõid klaase, kokkurümpasid, vaatasid ringi, imetlesid maalinguid, kommenteerisid samas otsides silmadega kuulsaid kultuuriinimesi, keda Lepik teadis siin käivat. Ega minagi kõiki ei tunne, armasta. Täna ei paistnud ühtegi tuttavat kuulsust. Pärast lonkisid nad veel pikalt pargis ringi, kas spetsist, innustatuna või muidu muretu päeva ajel tundsid nad end noorte vabadena. Vaatasid puid ja põõsaid. Elsa võrdles neid Portugalis kasvatega. Siin ja seal nad peatusid, et imetleda mõnd skulptuuri. Marmorist naisekuju juures hakkas Lepik meenutama oma esimest iseseisvat saadiku posti Varssavis. See oli üks ilusamaid aegu mu elus, ütles ta. Poissmeestele kestasid pallid vähemalt kella neljani hommikul. Aga ma olin terve ja pidasin vastu, naeris mees. Mäletan, et tuli nädalaid, kus õhtuti ei saanud üldse Froki seljast, sest pall oli nii palju. Silme ette kerkisid suured saalid, lühtrid laes, naiste tualettide sädelevad juveelid, lõhnade kirevus, oivalised, tantsupõrandad, orkester. Olite noori vallaline, naeris Elsa ja teilegi meeldis tantsida. Minu meelest oli pallidel naisi rohkem kui mehi, nii et tantsupartneritest oli neil alati puudus. Lepik mõtles hetke. Mu ema oli populaarne sõna, seda siis rahulolevalt. Mõlemad naersid. Kuidas teil siis õnnestus abiellumist vältida? Norris Elsa. Vältimist ma otseselt ei mäleta, vastas Lepik. Aga eks ma armusin küll õige mitu korda alati abielu naistesse, lisas ta naeratades. Kohe meenus krahvinna Bobrovska tõmmu kaunitar, kellele meeldis Lepikuga flirtida. Krahv ise oli korpulentne ega tantsinud, oli aga alati kohal seires tantsijaid. Printsess saab keha oli liiga vana, et temasse armuda. Aga nooruke krahvinna krabovska peenike nagu pajuvits lõi küll lepiku ja paljude teiste südame kiiremini põksuma. Ja siis veel ameeriklanna Rubistetson. See oli küll hoopis teistmoodi lugu. Ja siinsamas pargipingil jutustas Lepik oma esimesest tõsisest tutvumisest ameeriklastega. Juuda oli tollast USA saadikut Poolas ühel või teisel vastuvõtul kohanud, ent tõeline tutvus tekkis üpris eriskummalistel asjaoludel. Lepik oli tagasiteel Varssavisse üüriautoroolis, kui märkas väikelennukit, mis kaotas kõrgust. Lepik ei teadnud lennukitest suurt midagi, ent taipas, et too oli ilmselt sattunud hätta ja peatas auto. Siis nägi ta jahmunult, kuidas lennuk tegi hädamaandumise tee äärsel põllul aga nii õnnetult, et lennuki nina jooksis üle põllu serva jõkke. Lennuk oleks kui ninali mutta jäänud tiivad ja saba õhus. Midagi taolist polnud ta ealeski näinud. Missugune vaatepilt. Ent ainult hetke sai lepiks seda hämmastavat vaatepilti nautida. Ta kargas autost välja nagu erilasest nõelatud, tõttas jooksujalu appi. Lennukitest ei teadnud ta midagi, aga mõtteinimestest lennukis sundis teda tegutsema jooksma. Piloot oli teadvusel, polnud oluliselt viga saanud, vastas lepiku küsimustele. Ta oligi ainuke inimene lennukis. Lepikul oli kõvasti tegemist, et teda kabiinist välja saada. Mees oli kogukas ja üllatavalt raske. Ükski teine autonist mööda ei sõitnud, ühtki abimeest polnud käepärast. Lepik sai siiski vägiteoga hakkama, tassis mehe kuidagimoodi oma autosse, viis lähimasse haiglasse. Alles seal selgus, et tegu on Ameerika saadikuga Poolas, kel oli Poola lennuklubi liikmekaart taskus. Sellest sai alguse suur sõprus Ameerika miljonäri John viis detsoniga, kes oli määratud USA saadikuks Varssavis. See oli mehe esimene roll diplomaadina. Spets on ja tema abikaasa ruumi olid üldse, kui võõrkehad diplomaatilises korpuses kumbki ei osanud poola keelt ei olnud Euroopas reisinud, ei tundnud kombeid. Ameerika suurim kaabutööstur ja tema abikaasa olitseini elanud omatahtsi ega osanud sulanduda diplomaatide perre. Eriti raske oli see ruubistetsoni jaoks, kel ei olnud Varssavis mingeid ülesandeid. Seega palju vaba aega. Ta oli huvitav naine. Ent välimuselt kui väike varblane säravate Poola krahv linnade kõrval lepikust sai provostetsoni sagedane saatja ja kaitseingel. Kuulujutud lepiku armumisest ruumisse jõudsid isegi Tallinna, kus terve välisministeerium kihistas romaani üle naerda. Hispaania treppi mööda astusid nad kesklinna näljastena, leidsid restorani, mis ei erinenud oluliselt eelmise õhtu omast. Sinise ruudulised laudlinad, küünlavalgusmajavein, lühike menüü, sama hoiatus seinal. Rahvusvahelise poliitika arutamine ja ennustuste tegemine on rangelt keelatud. Elsa oli juba rääkinud, kuidas nad Francisco tuttavaks said. 10 aastat tagasi ühel koosviibimisel, kus neil oli mitu ühist tuttavat kui tuli kelner ja võttis neilt tellimuse. Sellel mehel on samasugused silmad ja juuksed kui frantsiskol, sosistas naine. Kui kelner oli kuuldekaugusest väljas väga sarnane. Üllatavalt sarnane, vangutas ta pead. Lepiku pilku köitis laudade vahel õõtsub paarike taustaks viiulimäng. Mussolini oli musikaalne, mängis ise viiulit, armastas tantsida, oli sisse seadnud spetsiaalsed tantsuklubid. Aga restoranides tavaliselt ei tantsitud, polnud ruumigi. Täna ja praegu täitis lepikutega mingi rahutus. Kas tantsime? Kutsus ta nüüd kaaslast. Kätt naise pea ümber asetades tundis ta, nagu oleks terve päeva soojus sinna kokku kogunenud. See mõjus kui tugev punane vein. Nad olid terve päeva koos olnud. Ent see oli nende esimene füüsiline kokkupuude. Mõtlen praegu restorani peale, kus me Francisco ka esimest korda tantsisime meenutas Elsa silmad poolkinni. See oli tango nimega armukadedussalu siin. Võib-olla teate. Elsa vaatas küsivalt Lepikule otsa. Tuur raputas pead. Elsa üritas viisi ümiseda, ent Lepik ei kuulnud midagi tuttavat. Restoranis oli ka palju müra. Tango puhul on oluline, et oleks ruumi tantsimiseks improviseerimis, eks, aga toorrestoran ei olnud palju suurem sellest siin. Naeris Elsa. Kujutan ette diplomaatiliselt, pallid on loomult elegantsemad. Toimuvad Alaramates ruumides elegantsemad kordades, lepik muheledes. Nad olid tagasi laua ääres, pikad sõrmed leidsid sigaretti ja sülitasid, selle. Pallid olid muidugi võimsad nii Leedus kui Poolas. Juba õhkkond oli selline kõrgklass võimas orkester, imeilus muusika. Meenub just üks taoline elegantne ball, kus oli palju rahvast, vast liigagi palju. Krahvinna osalinskat tundsin ma hästi. Ta oli väga hea tantsija, meeldiv vestluskaaslane. Teadsin, et ta mees on pööraselt armukade. Kaunis daam ise julgustas mehi flirtis nendega ja üks neist mitte mina, julges teda tantsimise ajal suudelda. Krahh Osolinski nägi seda ja läks põlema. Kuidas lubas naine sel juhtuda ja veel teiste nähes täielik stseen. Naisel ei jäänud midagi muud üle, kui suudleja duellile kutsuda. Seisin tol hetkel üsna krahvinna lähedal ja nii ta palus mind sekundandiks. Pidin palavusest erutusest peaaegu minestama. Jõudsime isegi niikaugele, krahvinna valis relvad, püstolid, olukord oli elektrit täis. Mina kui kõrvalseisja ja džentelmen pakkusin, et lähen ise krahvinna eest laskma. Naisel, liiati veel grafinnal ei sobi juu duellile minna. Ja mina olen üsna hea laskja. Lepik, rind ees nagu kiidu, kukel naeris üle meelikult. Aga lõpuks asi sumbus. Pooled leppisid ära. Elsa ginaaris ei tea, miks ma naeran. Oleksite võinud surma saada ja see pole sugugi naljakas. Armasta. Kas polnud duellid ammugi keelatud? Aga krahvinna ilmselt usaldas teid, tahtis teid sekundandiks? Elsa kujutas stseeni elavalt ette. Ta polnud varem kuulnudki, et naine võiks meest duellile kutsuda. Mul on veel parem lugu siitsamast Roomast jätkas Lepik korra juba aristokraatlik tutvuste teemat alustanud grafindamis konti kinkis mulle viiuli sõnasta uhkusega amaati viiuli. Mees vaikis hetkeks, et öeldu jõuaks kohale. Elsa tegi suured silmad, amaati viiuli. Kordas ta kajana. Kõige viimase viiulimeistri Hieronymus amaati omavalmistatud kremonas. Aastaarvuks pakutakse 1700, ütles Lepik peaaegu pühalikult. Ta ise ei mänginud viiulit, tundis aukartust amaatide perekondliku viiulivalmistamise traditsiooni ees. See kingitus tuli mulle täieliku üllatusena, rääkis Lepik. Jutustas, kuidas teda oli ühel vastuvõtul vanaldasele grafinnale tutvustatud ja toolidele muusika õhtule kutsunud. Rooma oli küll hoopis suurem ja tähtsam pealinn kui Varssavi või Kaunas, aga seltsielu oli siin tagasihoidlikum. Diplomaatilisi palle korraldati harva. Muusikaõhtul palus krahvinna lepikul klaverit mängida. Tema valis Sibeliuse Finlandia, millega sealne publik polnud üldse tuttav. Seda ma just tahtsingi mängida midagi sellist, mida nad polnud varem kuulnud. Ja nad plaksutasid kõvasti. Grafinnagi jäi rahule. Jutustas Lepik. Hiljem käis ta veel mitu korda krahvinna muusikasalongis. Naise sünnipäevaks, kirjutas Finlandia noodi käsitsi ümber, laskis selle kaunilt köita. Grafinnale avaldas sünnipäevakink muljet ja nii kinkis kida lepikule hinnalise viiuli. Täiesti ootamatult. Ilma igasuguse ettevalmistuseta. Vaatas mulle silma, ütles Te meeldite mulle ja ulatas viiuli, naersin Lepik. Kes neist aristokraatide tegelikult aru saab, mõtles lepik. Krahvinna vis konti, võib-olla ise ka ei mänginud viiulit, tahtis seda kellelegi edasi anda, kes oskaks pillist lugu pidada. Ja Lepik oli juba lubanud selle edasi kinkida kolleeg Heinrich Laretei tütrele, kes samuti ei olnud viiuldaja, ent kelle muusikaanne oli lepiku meelest märkimisväärne. Elsa kujutas mõttes Krahvinna vis kvantiteet terve stseeni, nii nagu Lepik oli jutustanud. Mehel oli muidugi välimust ja kombeid. Need võisid võluda igaüht ta eakat naist. Elsa kujutas ette, kuidas naised võisid lepikule tormi joosta. See oli päris usutav. Temas oli midagi väljapeetud aristokraatiat. Samas ikkagi rahutut. Närvilisus oli kui pahupool, mis end vahel näitama tuli. See ei olnud lihtsalt poos. End. Kuidas saab ühes inimeses peituda väljapeetus ja närvilisus? Kuidas küll oleks niisuguse mehega elada? Kuidas teie naine siis teid maha jättis? Seda küsimust oli Elsa tahtnud ammu esitada, aga polnud seni leidnud sobivat momenti. Lepik mängis tikutopsiga, keeras seda selili, siis jälle külili. Tema kõrgele otsaesisele oli tekkinud mitu kurdu. Tükk aega sihtis ta tikutopsi silti, mõtted ilmselt kusagil mujal. Siis raputas ennast. Läksime kapitaalselt tülli, ehkki erimeelsus algas suhteliselt väikesest asjast. Suu sulgus kokku surutud, käed kivinesid. Ilmselt ei tahtnud mees rohkem rääkida. Elsa ei tahtnud väga pigistada, ent tundis vajadust omalt poolt midagi lisada. Meie Francisco k ei tülitsenud, vähemalt ühtki tüli ei tule meelde. Mõttes rändas ta tagasi koju, minevikku õnnelikumas aega. Aga meil juhtus suur perekondlik tragöödia. Meie tütar suri, menin kiiti. Ja varsti pärast seda läks Francisco Hispaaniasse. Meningiit muutis paljutki. Lepik tõstis pea. Tema näkku, oli tekkinud helgust. Näojooned olid pehmenenud, kurrud laubalt kadunud. Siis võiksite minustki aru saada. Tuli tal üle huulte. Meie tüli oli lapsega seotud. Nüüd ei hoidnud teda enam miski tagasi. Ta rääkis Elsale kogulu tõsiselt, jõuliselt end toolile ettepoole kallutades naise pilku püüdes.