Kolm ööd hiljem tabas vanamajorit une pealt rahuline surm. Tema keha maeti viljapuuaia äärde. See oli märtsi alguses. Kolm järgmist kuud käis vilgas salategevusfarmi järksamates loomades oli majori kõne tekitanud hoopis uue vaate elule. Nad küll ei teadnud, millal majori ennustatud ülestõus aset leiab. Neil polnud mingit alust oletada, et see toimub veel nende eluajal. Kuid igatahes said nad selgesti aru, et nende kohus on selleks valmistuda. Teiste õpetamise ja organiseerimise töö langes muidugi sigade õlgadele, keda üldiselt peeti kõige targemateks loomadeks. Sigade hulgast küündisid kõige rohkem esile kaks noort kulti lumepall ja Napoleon, keda Chouns kasvatas müügiks. Napoleon oli suur, õige metsiku väljanägemisega mürksyri tõugu kult ainus oma tõu esindaja kogu farmis. Ta polnud suurem asi kõneleja, kuid oli tuntud selle poolest, et ta ikka oma tahtmise läbi surus. Lumepall oli Napolionist elavama loomuga, osavam sõnaseadja ja nutikam, kuid Napoleoni peeti loomult sügavamaks. Kõik ülejäänud isasloomad farmis olid nuumsead. Tuntuim neist oli väike paks siga nimega kiunats punnispõskne vilava silmne kärmete liigutuste ja kimeda häälega. Ta oli hiilgav kõnemees ja mõne keerulise küsimuse üle väideldes oli tal kombeks ühelt küljelt teisele kõikuda ning saba võngutada, mis mõjus kuidagi eriti veenvalt. Teised rääkisid kiunatsist, et ta suutvat musta valgeks rääkida. Need kolm olid arendanud vana majori õpetused terviklikuks mõttesüsteemiks, millele nad andsid nime animalism. Mitu ööd nädalas. Siis kui Johnsoni magama jäänud, pidasid nad küünis salakoosolekuid ja selgitasid teistele animalismi põhimõtteid. Esiotsa tuli neil kohata oi millist nõmeduste tuimust. Mõnedki loomad rääkisid oma kohusest jääda ustavaks Jonesile, keda nad isandaks nimetasid või tegid lihtlabaseid märkusi, nagu Johns toidab meid. Kui teda enam poleks, sureksime nälga. Teised esitasid sääraseid küsimusi nagu, miks peaksime selle üle muretsema, mis juhtub pärast meie surma või kui see ülestõus juba niikuinii ükskord toimuma peab, mis vahet siis on, kas me töötame selle heaks või mitte? Ja sigadel polnud üldse kerge neile selgeks teha, et see jutt on vastuolus animalismi vaimuga. Kõige tobedaid küsimusi esitas valge mära molli. Tema esimene küsimus lumepallile oli. Kas pärast ülestõusu veel suhkrut ka saab? Ei, vastas lumepall kindlalt. Suhkrut me ei suuda oma farmis valmistada. Aga sulle polegi suhkrut tarvis, sa saad kaeru ja heina, palju, aga soovid. Aga kas mul hakkas mint, tohin veel kanda? Küsis molli. Seltsimees ütles lumepall, need lindid, millesse sa nii kiindunud oled, on orjuse märk. Kas sa siis tõesti ei taipa, et vabadus on rohkem väärt kui lindid? Molly jäi nõusse, kui ta hääl ei paistnud just eriti veendunult kõlavat. Veelgi raskem oli sigadel ümber lükata valesid, mida levitas taltsas ronk Mooses Johnsi eriline lemmik, kes oli nuuskur, jalad ära, aga ühtlasi ka kaval jutumees. Ta väitis teadvat, et on olemas salapärane maa nimega kristallsuhkrumägi, kuhu lähevad kõik loomad pärast surma. See asetseb kusagil kõrgel taevas pisut pealpool pilvi ütles Mooses. Kristallsuhkrumäel olevat seitse päeva nädalas pühapäev. Ristik õitsevad seal aasta läbi ja tükksuhkrut ning linaseemnekooke kasvavad heki otsas. Teised loomad vihkasid Moosest, et see muudkui lobiseb ja tööd ei tee. Kuid mõnedki neist uskusid kristallsuhkru mäesse ja sigadel tuli tublisti vaeva näha, veenmaks neid, et seesugust paika pole olemas. Sigade ustavaimad jüngrid olid mõlemad tööhobused, tümpsu, ristik. Neil kahel oli suuri raskusi, et midagi omast peast välja mõelda. Aga kui nad kord juba sead õpetajaks olid tunnistanud, imesid nad endasse kõik, mis neile räägiti ja vahendasid seda lihtsate argumentidega muudelegi loomadele. Nad ei puudunud üheltki küünis peetud salakoosolekult juhatasid Inglismaa loomade laulmist, millega iga koosolek lõppes. Juhtus aga nii, et ülestõus sai teoks palju varem ja hõlpsamini, kui ükski loom oli oodanud. Siiani olid Jouns ehkki peremehena karm olnud edukas põlluharija kuid viimasel ajal olid tema asjad võtnud halva pöörde. Ta hakkas norutama, sest oli ühe kohtuprotsessi läbi raha kaotanud ja pööras jooma enam, kui see talle hea oli. Vahel korrutas ta päevad läbi köögis korvtoolis, luges lehti, napsitas ja mõnikord söötis Moosest õlles leotatud leiva koorukestega. Tema sulased olid laisad ja sulid, põldudel lokkas umbrohi, hoonete katused oleksid parandamist tahtnud, hekid olid prügamata ja loomad said liiga vähe süüa. Jõudis kätte juuni ja heinategu seisis ukse ees jaanipäeval, mis oli, laupäev, läks untsu, Wellingtoni jõi ennast punases lõvis nii täis, et koju jõudis alles pühapäeva lõunaks. Sulased olid varahommikul lehmad ära lüpsnud, kuid siis ise jänesejahile läinud, tundmata muret, kuidas loomad söödetud, saavad koju jõudnud heitist Johns kohe elutuppa, Sophale magama. Maailma uudised varjuks näo peal, nõnda et õhtu saabudes olid loomad ikka veel söötmata. Viimaks ei kannatanud nad enam välja. Üks lehmadest murdis aida ukse sarvedega lahti ja kõik loomad tormasid salvedest sööma. Just siis ärkas Choun süles. Kohemaid olid tema ja Taneli sulast piitsad käes aidas ning jagasid igas suunas hoope. See oli näljastele loomadele liig nagu üks mees. Ehkki midagi sarnast polnud ette plaanitsetud, sööstsid nad piinajaile kallale. Jones ja tema sulased tundsid äkki, et neid pusatakse igalt poolt sarvedega ja taotakse. Kapjadega. Toimuv hakkas neil kontrolli alt välja pääsema. Mehed polnud kunagi näinud, et loomad nõnda käituksid ja kui olendid, keda nad olid harjunud oma suva järgi piitsutama ja halvasti kohtlema, nüüd kõik korraga vastu hakkasid, siis kaotasid nad hirmust vaata et täiesti pea. Õige varsti ei üritanudki nad end enam kaitsta ja pistsid plehku. Hetk hiljem lagasid kõik viis üksteise võidu mööda maanteele viivaid vankrijälgi ja loomad ajasid neid võidukalt taga. Proua Johns vaatas magamistoa aknast välja, nägimis toimub, korjas kähku mõned asjad sumadani ja tegi teist teed kaudu farmist minekut. Mooses kargas õrrelt alla ja lendas talle valjusti kraaksudes järele. Vahepeal olid loomad kihutanud Jounci ja tema sulased välja maanteele ja nende taga karjavärava kinni löönud. Nõnda peaaegu veel enne, kui loomad jõudsid arugi saada, mis toimub, oli ülestõus edukalt läbi viidud, chows minema aetud ja karjafarm nende päralt. Esimesel hetkel suutsid loomad vaevalt oma õnne uskuda. Kõigepealt tegid nad Troppis joostes farmile tiiru peale, otsekui veendumaks, et kuskil pole enam ühtki inimest peidus. Siis kihutasid nad tagasi farmihoonetesse. Johnsi vihatud valitsus ajab viimasedki jäljed minema pühkida. Talli ühes otsas asuv riistakuur murti lahti. Suitsed, ninarõngad, koeraketid, hirmsad noad, millega Jounsuli põrsaid ja tallesid kohitsenud. Need kõik heideti kaevu. Ohjad, päitsed, silmaklapid ja alandavat söödakotid visati rämpsu lõkkesse, mis aias lõõmas? Sama teed läksid piitsatki. Kõik loomad kepslesid rõõmust, nähes piitsu leekides hävivat. Lumepall heitis tullega lindid, millega turupäeviti oli kombeks olnud hobuste lakka ja saba kaunistada. Linte tuleb vaadelda kui riietust, mis on inimese tunnus, ütles ta. Kõik loomad peavad alasti olema. Seda kuuldes tõid ümpsa väikese õlgkübara, mida ta oli kandnud suviti, et kärbsed kõrva ei läheks ja viskas sellegi kõige muu sekka tulle. Üsna lühikese ajaga olid loomad hävitanud kõik, mis meenutas neile Cheonzi. Siis viis Napoleon nad aita ning jagas igaühele topeltportsu, viljateri ja kaks kakku igale koerale. Seejärel laulsid nad seitse korda algusest lõpuni Inglismaa loomi ja heitsid viimaks unele magades nii magusast nagu ei iialgi varem. Hommikukoites ärkasid nad nagu tavaliselt ja kui neil äkki meenus, milline suurepärane asi oli juhtunud, tormasid nad kõik üheskoos välja karjamaale. Samas lähedal oli väike küngas, kus peaaegu kogu farm kätte paistis. Loomad kihutasid künkale ja vahtisid kirkas hommikuvalguses ringi. See oli siis tõesti nende jaagu. Kõik, mida nad nägid, kuulus neile. Sellest mõttest. Joovastuses keerlesid nad ringi, kargasid vaimustusega kõrgele õhku. Nad pühendasid kastes, ahmisin magusat suvist rohtu, peksin musta mulda üles, nuhutasid selle rammusat lõhna. Siis tegid nad kontrollretke läbi kogu farmi ja vaatlesid keeletus imetluses künni põldu, heinamaad, viljapuuaeda tiiki ja võpsikut. Tundus nii, nagu poleks nad neid kohti enne kunagi näinud. Ja nüüdki suutsid nad vaevalt uskuda, et see kõik on nende päralt. Hanereas läksid nad hoonete juurde tagasi ja jäid vaikides elumaja ette seisma. Seegi oli nende jagu, kuigi neil oli hirm siseneda. Hetke pärast tõukasid Napolion ja lumepall ukse siiski õlaga lahti ning loomad astusid üksteise järel sisse liikudes äärmise ettevaatusega, et nad midagi katki ei teeks. Nad kõndisid kikivarvul toast tuppa, ei usaldanud rääkida muidu kui ainult sosinal ja vahtisid isemoodi aukartusega seda uskumatut toredust. Sulgmadratsite voodeid, peegleid, jõhvtäitega sohvat brüsseli vaipa, elutoa kamina kohal rippuvat kuninganna Victoria liitot. Nad hakkasid just trepist alla tulema, kui avastasid, et Molly on puudu. Tagasi minnes leidsid nad, et Molly oli jäänud kõige uhkemasse magamistuppa. Ta oli võtnud prouad Johnsi tualettlaualt juppi sinist linti selle endale kaela riputanud ja imetles end nüüd peeglist õige lolli näoga. Teised tegid talle teravaid etteheiteid ja läksid kõik välja. Mõned köögis rippuvad singid võeti kaasa, et neid maha matta ja köögist seisva õllevaadi lõi tümpsu kabjaga sisse. Muu külge ei puututud. Siinsamas võeti vastu üksmeelne otsus, et elumaja on vaja säilitada muuseumina. Kõik olid ühel nõul, et ükski loom ei tohi sinna kunagi elama asuda. Loomad sõid hommikust ja siis kutsusid lumepalle ning Napolion nad jälle kokku. Seltsimehed, ütles lumepall. Kell on pool seitse ja meil seisab pikk päev ees. Täna alustame heinategu, enne aga tuleb veel üks asi ära teha. Nüüd andsid lumepall ja Napoli on teada, et viimase kolme kuu jooksul on Johnsi lastele kuulunud vanast aabitsast, mis oli prügihunnikusse visatud, lugema ja kirjutama õppinud. Napolion käskis tuua purgi musta ja purgi valget värvi ning läks ise kõige ees maantee poolse karjavärava juurde. Siis võttis lumepall, kuna tema oli kõige osavam kirjutama pintsli sõrgatsite vahele ja kattis värviga värava ülemisele põiklatile maalitud nime karjafarm. Ning selle asemele maalis loomade farm niipidi nüüdsest peale olema maavalduse nimi. Seejärel läksid kõik tagasi farmihoonete juurde, kus lumepalli Napolion käskisid tuua redeli ning panna selle suure küüni otsaseina vastu. Nad selgitasid, et viimased kolm kuud kestnud õpiscalu jooksul oli sigadel õnnestunud animalismi põhimõtet seitsmeks käsuks kokku võtta. Need seitse käsku tuli nüüd seinale kirjutada. Nad oleksid siis vääramatuks seaduseks, mille järgi kõigil loomade farmi elanikel tuleb siitpeale elada mõningate raskustega. Sest ega seal ei ole lihtne redelil tasakaalu hoida. Ronis lumepall üles ja hakkas tööga pihta. Kiun otsaga hoidis mõni pulk allpool värvipoti. Käsud kirjutati tõrvatud seinale suurte valgete tähtedega, nii et neid võis lugeda 30 jardi tagant. Käsud olid järgmised. Seitse käsku. Esiteks kõik, mis käib kahel jalal, on vaenlane. Teiseks kõik, mis käib neljal jalal või lendab, on sõber. Kolmandaks, ükski loom ei tohi kanda rõivaid. Neljandaks, ükski loom ei tohi magada voodis. Viiendaks. Ükski loom ei tohi pruukida alkoholi. Kuuendaks, ükski loom ei tohi tappa, teist looma ja seitsmendaks. Kõik loomad on võrdsed. Kiri sai väga kena ja kui jätta kõrvale, et sõna sõber oli kirjutatud Sõeber ja üks s-täht seisis tagurpidi oli õigekiri täiesti veatu. Lumepall luges selle teistele kõva häälega ette. Kõik loomad noogutasid täieliku nõusoleku märgiks ja terasemad neist hakkasid käske kohe pähe õppima. Nüüd aga heinamaale, seltsimehed, hüüdis lumepall ja viskas pintsli alla. Tehke endale auasjaks, et saame heina kiiremini küüni, kuid Jones ja tema sulased seda suutsid. Sel hetkel aga hakkasid kõik kolm lehma, keda juba mõnda aega oli midagi ilmsesti vaevanud, valjusti ammuma. Neid ei olnud terve ööpäeva lüpsnud ja nende udarad olid lõhkemas. Hetke mõelnud. Käskisid seadlüpsikud tuua ja lüpsid lehmad õige edukalt ära, sest nende sõrad sobisid selle töö jaoks päris hästi. Peagi said viis lüpsikud täis vahutavat rammusat piima, mida paljud loomad üsna suure huviga vahtisid. Mis kõigest sellest piimast saab, küsisid mõned. Joun segas seda vahel pisut meiegi söögi sisse, ütles üks kana. Ärge piima pärast muretsege, seltsimees, hüüdis Napoleon ja astus lüpsikute, et küll selle eest juba hoolt kantakse. Heinategu on tähtsam, seltsimees lumepall juhib teid, mina tulen mõne minuti pärast järele. Edasi, seltsimehed hein ootab. Nii marstasidki loomad niidule heinategu alustama. Ja kui nad õhtul tagasi jõudsid, siis märgati, et piim on kadunud. Kuidas küll loomad rühmasid, rügasid, et hein katuse alla saaks. Aga nende ponnistused tasusid end ära, sest heinasaak oli paremgi, kui nad olid lootnud. Mõnikord oli töö tõesti raske. Tööriistad olid tehtud inimeste, mitte loomade tarvis. Ja õnnetuseks ei suutnud ükski loom käsitseda sääraseid tööriistu, mis nõudsid tagajalgadel püsti seismist. Kuid sead olid väga leidlikud ja oskasid kõikidest raskustest üle saada. Hobused omakorda tundsid igat viimset kui põllulapikest ja taipasid niitmisest ning riisumise eest õigupoolest palju rohkem kui Jound ja tema sulased üle pea. Sead õieti tööd ei teinud, vaid juhatasid ja valvasid teisi. Kuna nemad teadsid rohkem, siis oli loomulik, et neile jäi juhi roll. Tümpsu, ristik rakendasid end niidumasina või hobureha ette. Suitseid või ohja nüüd mõistagi enam vaja ei läinud ja sõtkusid kindlal sammul mööda heinamaad. Kannul siga, kes muudkui hüüdis, lase käia, seltsimees või seltsimees. Nii kuidas olukord nõudis. Ja kõik loomad, kuni pisemateni välja võtsid osa niidetud heina paarutamisest, kogumisest isegi hanede kana, Dukerdasid väike heinatuust nokas päev läbi palava päikese käes edasi-tagasi. Lõpuks tulid loomad heina unistusega toime kaks päeva lühema ajaga, kuid Johnsil ja tema sulastel selleks tavaliselt oli kulunud. Pealegi saadi suurim saak, mida see koht iganes oli andnud. Miski ei läinud raisku. Terava pilgulised kanad ja haned korjasid üles viimase kui kõrrekese ja ükski loom farmis polnud suutäitki varastanud.