Suvi läbi käis farmis töö nagu kellavärk. Loomad olid õnnelikumad, kui nad iial oleksid osanud ette kujutada. Igast suutäiest oli neil suur hea meel, sest see oli nüüd nende oma toit. Nad ise olid selle tootnud omaenda tarbeks ega saanud seda nagu almuse palukest toreda peremehe käest. Nüüd, mil need kasutud parasiidid inimesed olid kadunud, jätkus kõigile rohkem süüa. Ka vaba aega oli rohkem, ehkki loomadel polnud kogemusi, mida sellega peale hakata. Neil tuli võidelda paljude raskustega. Näiteks sügisel, kui nad vilja koristasid, pidid nad seda peksma ennemuistsel viisil ja eraldama terad aga naist puhumise teel. Sest farmis polnud rehepeksumasinat. Kuid sigade nutikus ja tümpsa võimsad lihased aitasid nad hädast välja. Kõik imetlesid tümpsat. Juba Johnsi ajal oli ta olnud tubli töömurdja, aga nüüd neist rohkem kolme kui ühe hobuse eest väljas olevat. Oli päevi, mil paistis, et kõik tööd farmis seisavad tema vägevatele õlgadel. Hommikust õhtuni rassis punnis ta ikka seal, kus töö kõige raskem. Ta oli ühe noore kukkega kokku leppinud, et see kireta hommikul pool tundi teistest varem maast üles ja enne tavalise tööpäeva algust tegi ta siis vabatahtlikult seda tööd, mis parasjagu kõige pakilisem paistis. Igale probleemile igale tagasilangusele oli tal üks vastus, Mothin veel rohkem tööd. Selle oli ta endale isiklikuks loosungiks võtnud. Aga eks igaüks teinud tööd oma võimete kohaselt, näiteks kanad ja haned säästsid viljakoristusel maha pudenenud teri üles noppides viis push litri, hilja. Keegi ei varastanud, keegi ei nurisenud söögiportsu üle, kõik riiud nääklemised ja kadedus, mis endise aja elus olid olnud tavaliseks asjaks olid peaaegu täiesti kadunud. Keegi ei viilinud tööst, kõrvale võib peaaegu mitte keegi. Tõsi küll, molli oli hommikuti laisk tõusma ja tal oli kombeks töölt varem lahkuda, mis juures ta tõi ettekäändeks, et on endale kivigapi astunud. Ka kassi käitumine oli kuidagi iseäralik. Peagi märgati, et kui oli vaja kusagil käed külge panna, ei olnud kassi leida. Ta kadus mitmeks tunniks ära, aga söögiajaks või õhtul, kui töö oli juba lõppenud, ilmus välja nagu õige mees kunagi. Kuid ta leidis alati suurepäraseid vabandusi ja lõi nii mahedalt nurru, et tuli võimatu tema heades kavatsustes kahelda. Vana eesel Benjamin ei paistnud pärast ülestõusu üldse muutunud olevat. Ta tegi tööd niisama aeglasel jäärapäiselt viisil nagu Johnsigi aegu ega hoidnud kunagi kõrvale. Kuid ei pakkunud, ent ka kordagi vabatahtlikult mõnele ekstra tööle. Ülestõusu ja selle saavutuste kohta ei avaldanud mingit arvamust. Kui talt küsiti, kas ta pole õnnelikum nüüd, kuid Jon sära on, ütles ta vaid. Elavad kaua. Ükski teist ei ole iial näinud surnud Ööslik. Ja selle salapärase vastusega pidid teised leppima. Pühapäeviti tööd ei tehtud. Hommikust söödi tund aega tavalisest hiljem ja sellele järgnes tseremoonia, mida kunagi ära ei jäetud. Esmalt tuli lipu heiskamine. Lumepall oli leidnud riistakuurist provot Johnsi vana rohelise laudlina ning maalinud sellele valge värviga sõra ja sarve. See tõmmati igal pühapäeva hommikul farmi aias seisvasse lipumasti. Lumepall seletas, et lippu roheline värv kujutab Inglismaa rohelisi niite. Sõrge sarvaga tähendavat tulevast loomade vabariiki, mis sünnib siis, kui inimsoostun lõplikult võitu. Saadud lipuheiskamise järel marssisid kõik loomad suurde küüni üldkoosolekule, mida kutsuti miitinguks. Seal tehti järgmise nädala tööplaanid, pandi otsuseid arutusele ja vaieldi nende üle otsuste välja. Pakkujaiks olid alati sead. Muud loomad oskasid küll hääletada, kuid ei mõistnud kunagi omast peast ettepanekuid teha. Lumepall ja Napolion olid väitlustes teistest kaugelt üle aga pandi tähele, et need kaks polnud iialgi ühel meelel. Kui üks neist, mida tahes ette pani, võis ikka oodata, et teine on sellele vastu. Isegi siis, kui otsustati, et väikene karjamaa viljapuuaia taga jäetakse puhkusepaigaks töövõime kaotanud loomadele mille vastu iseendast kellelgi midagi olla ei võinud. Sündist tormiline vaidlus selle üle, milline on ühe või teise loomaliigi õige pensioniga. Miiting lõppes alati Inglismaa loomade laulmisega ja õhtupoolik kulus puhkusele. Sead olid riistakuurist oma peakorteri teinud. Seal õppisid nad õhtuti seppa ja puusepatöökunsti ning muid tarvilikke oskusi elumajast toodud raamatuist. Lumepall tegeles ka teiste loomade organiseerimisega looma komiteedeks, nagu tema neid kutsus. Sellel üritusel oli ta väsimatu. Ta asutas muna tootmiskomitee kanadele puhta savaliste liidu lehmadele metsikute seltsimeeste ümberkasvatamise komitee. Selle sihiks oli rottide ja jäneste taltsaks tegemine valgema villa liikumise lammastele ja mitmeid teisi. Selle kõrval moodustas ta ka lugema ja kirjutama õppimise kursusi. Kõik kokku läksid need plaanid aia taha. Näiteks üritus metsloomi taltsaks teha jooksis peaaegu otsemaid tühja. Need pidasid end üleval nagu ennegi ja kui neid koheldi suuremeelselt, siis kasutasid nad selle lihtsalt ära. Kas astus ümberkasvatamist komiteesse ja oli selles mõnda aega väga aktiivselt tegev. Ühel päeval nähti teda katusel vestlemas mõne Varblasega, kes istusid parasjagu väljaspool kassi haardeulatust. Kas rääkis neile, et nüüd on kõik loomad seltsimehed ja iga varblane, kes heaks arvab, võib tulla ja tema käpale istuda. Kuid varblased hoidsid siiski eemale. Lugemise ja kirjutamise kursused seevastu saavutasid suurt edu. Sügiseks olid peaaegu kõik farmiloomad mingil määral kirjaoskajad. Mis iganes see muutub, siis nemad lugesid ja kirjutasid juba laitmatult. Koerad õppisid küllaltki hästi lugema, aga neid ei huvitanud lugeda muudkui seitset käsku. Kits Muriel oskas pisut paremini lugeda kui koerad. Ja mõnikord õhtuti tavatses ta teistele prügihunnikust leitud ajaleheräbalad ette lugeda. Benjamin luges niisama hästi kui ükskõik milline siga, kuid ta ei kasutanud seda oskust kunagi. Ta ütles, et nii palju, kui tema teab, pole midagi lugemist väärt. Ristik õppis kõik tähed selgeks, aga ei suutnud sõnu kokku veerida. Tümpsa ei jõudnud teetähest kaugemale. Ta joonistas tähed A B C D oma suure kabjaga tolmu sisse ja seisis siis ning põrnitses neid tähti kõrvu lingutades, vahetevahel tukka raputades, püüdes kõigest väest meelde tuletada, mis järgmiseks tuleb. Kuid see ei õnnestunud tal kunagi. Mitmelgi puhul sai talle selgeks F G H aga nii kaugel olles selgus, et on A-B-C- ja D ära unustanud. Lõpuks otsustas ta leppida esimese nelja tähega ja kirjutas neid iga päev korra või paar, et mälu värskendada. Molli keeldus õppimast rohkem kui neid viit tähte, mis moodustasid tema nime. Tal oli kombeks need kenasti Bilbastest kokku seada ja ehtida neid ühe-kahelillega ning siis imetledes nende ümberringi käia. Farmi ülejäänud loomadest ei jõudnud ükski A-tähest kaugemale. Veel ilmnes, et rumalamad loomad nagu lambad, kanad ja haned ei suutnud seitset käskugi pähe õppida. Pärast hoolikat järelemõtlemist kuulutas lumepall, et seitse käsku võib õieti taandada ühele hüüdlausele. Nimelt neli jalga hea, kaks jalga, halb. Selles on animalismi põhiidee, väitis ta. Igaüks, kes on seda täielikult mõistnud, on kaitstud inimese mõjude eest. Linnud olid esiotsa vastu, kuna neile tundus, et neilgi on kaks jalga. Aga lumepall tegi neile selgeks, et asjalugu pole kaugeltki nii. Linnu tiib, seltsimehed ütles, ta on edasiliikumise, mitte manipuleerimise elund. Sellepärast tuleb seda vaadata, kui jalga. Inimese eraldusmärgiks on käsi see elund, millega ta sooritab kõikuma nurjatused. Linnud küll ei mõistnud lumepalli pikki sõnu, aga nad olid tema seletusega päri ja kõik alamad loomad hakkasid usinasti uut hüüdlauset pähe õppima. Neli jalga hea, kaks jalga, halb kirjutati küüni otsaseinale seitsme käsu kohale ja veelgi suuremate tähtedega. Kui lambad olid selle ükskord pähe saanud, oli see neile väga meeltmööda ja niidul olles hakkasid nad tihti mängima neli jalga hea, kaks jalga, halb, neli jalga, hea, kaks jalga, halb ning tegid seda kordagi väsimust tundmata. Mitu tundi järjest. Napoleoni ei huvitanud lumepallikomiteed. Ta ütles, et noorsookasvatamine on tähtsam kõigest sellest, mida võib teha nende heaks, kes on juba täiskasvanud. Juhtumisi olid nii jazzi kui ka kellukas varsti pärast heinategu kutsikat sünnitanud kokku üheksa toredat kutsut. Kohe, kui kutsikad olid võõrutatud, jättis Napolion emad neist ilma öeldes, et võtab vastutuse nende kasvatamise eest enda peale. Ta viis nad üles riistakuuri pööningule, kuhu pääses vaid redeliga ja hoidis neid seal sellises eraldatuses, et farmi muud asukad unustasid varsti nende olemasolu sootuks. Piima kadumise mõistatus lahenes peagi. Piima segati IGA PÄEV sigade rokka sisse. Suviõunad hakkasid nüüd küpseks saama ja tuulega potsatas neid hulganisti. Viljapuuaiarohtu loomad olid pidanud endastmõistetavaks, et mahakukkunud õunad jagatakse võrdselt kõigi vahel. Kuid ühel päeval tuli käsk, et kõik õunad tuleb kokku korjata ja riistakuuri sigade käsutusse tuua. Mõned muud loomad nurisesid selle üle, aga sellest polnud tulu. Selles asjas olid kõik sead täiesti ühel meelel, sedakorda isegi lumepalle. Napolion kiunats saadeti teistele vajalikku selgitust andma. Seltsimehed, hüüdis ta. Loodan, et ei mõtle ometi, nagu teeksime meie sead seda isekusest ja privileege jahtides. Pealegi ei maitse nii mõnelegi meist piimja aunad üldse. Mulle endale nad ei maitse. Meie ainsaks eesmärgiks neid võttes on oma tervist hoida. Teadus on tõestanud seltsimehed, et piimja õunad sisaldavad aineid, mis on absoluutselt vajalikud, et seab end hästi, tunneksid. Meie sead, teeme mõttetööd. Selle farmi juhtimine ja organiseerimine on täiesby meie õlul. Ööl ja päeval valvame meie teie heaolu pärast. Tehke pärast joome me seda piima ja sööme neid õunu. Kas teate, mis juhtuks, kui meie sead ei suudaks oma kohust täita? Charles tuleks tagasi. Charles tuleks tagasi, olen kindel, seltsimehed. Killus kiunud peaaegu anuvalt küljelt küljele, kõikudes ja saba põngutades. Olen kindel, et teie hulgas pole kedagi, kes tahaks näha. Tuleks kui loomad üldse millestki päris kindlad olid, siis selles, et nad ei taha Chounci tagasi. Kui asi esitati neile, selles valguses polnud neil enam midagi kosta. Oli päevselge, kui tähtis on sigade hea tervis. Nii nõustutigi pikema vaidluseta, et piim ja mahakukkunud õunad nagu kogu õunasaak, kui see küpseks saab, jääb ainult sigade päralt. Suve lõpuks oli uudis loomade farmi sündmustest levinud pooles maa kandis. Iga päev läkitasid lumepall ja Napolion teele tuviparvi, keda instrueeriti, kuidas seguneda naaberfarmide loomade hulka jutustada neile ülestõusust ja õpetada Inglismaa loomade laulu. Enamiku sellest ajast oli Johns veetnud Wellingtoni Punase Lõvi kõrtsis istudes ja igale kuulda soovijale sellest hirmsast ülekohtust jutustades, mis talle osaks sai, kui kari tühi kargajaid, elajaloomi, tema omandi Anastas. Teised farmerid suhtusid temasse üldiselt poolehoiuga, kuid talle esialgu suuremat abi andmata. Sisimas kaalus igaüks jalakesi, kas ei saaks kuidagi Johnsi õnnetuse pealt kasu lõigata. Õnneks elasid ka loomade farmiga piirnevate farmide omanikud omavahel pidevas riius. Üks neid farme, mida nimetati rebasemetsaks, oli suur, hooletusse jäetud ja vanamoodne, enamalt jaolt metsa kasvanud. Kõik selle karjamaad olid välja kurnatud ja hekid viletsas seisukorras. Farmi omanik pilkington oli muretu härrasmehest farmer, kes suurema osa ajast kulutas kalapüügi või küttimise peale, nii kuidas aastaaeg seda lubas. Teine farm nimega Gröönivere oli väiksem ja paremas korras. Selle omanik oli Frederick kange ja riukaid täismees, kellel oli alati mõni kohtuprotsess käimas ja selle mehe kuulsus, kes äriasjus ei tunne halastust. Nende kahe vahel valitses säärane vaen, et neil oli raske koguni omaenda huvides mingile kokkuleppele jõuda. Sellest hoolimata ajas loomade farmi ülestõus neile mõlemale hirmu nahka ja nad olid väga mures, et nende enda loomad sellest liiga palju teada ei saaks. Esialgu ajas mõte, et loomad võiksid ise farmi pidada, neid põlastavalt naerma. Nad rääkisid, et kogu see asi on kahe nädala pärast möödas. Nende jutu järgi olid karjafarmiloomad. Nad jäid karjafarmi nime juurde loomade farmi nime. Nad ei kannatanud omavahel pidevalt vaenujalal ja neile pidi saabuma kiire näljasurm. Kui aeg oli edasi läinud ja loomad ilmselt polnud nälga surnud, võtsid Frederik ja Pill Kingdom teise tooni ning hakkasid rääkima kohutavast rikutusest, mis nüüd loomade farmis valitsevat. Levitati kuuldust, et sealsed loomad harrastavad kannibalismi, piinavad 11 tulipunaseks aetud hobuseraudadega ja et naised on neil ühised. Vaat kuhu viib mäss looduse seaduste vastu, ütlesid Frederick ja Bill Clinton. Täiesti neid lugusid siiski ei usutud. Hämmasel ja moonutatud kujul käisid lakkamatult ringi Kumud imelisest farmist, kust inimolendid minema kihutatud ja kus loomad ise oma asju ajavad. Ning kogu see aasta Veerles maakonnas mässumeelelaine enne alati leplikud pullid läksid äkki marru. Lambad murdsid hekke maha ja ahmiseid ristikut süüa. Lehmad virutasid, lüpsikud kummuli, ratsahobused keeldusid tõkkeid ületamast, viskasid ratsanikud teisele poole tõket. Ennekõike tunti igal pool Inglismaa loomade viisi ja koguni sõnu. See oli levinud jahmatava kiirusega. Seda laulu kuuldes ei suutnud inimesed raevu vaos hoida, kuigi nad tegid näo, et see pole muud kui naeruväärne. Nad ütlesid, et ei suuda mõista, kuidas võivad loomad laulda säärast vastikut jampsi. Iga loom, kes selle laulmisel tabati, piitsutati koha peal läbi. Ja ometi ei õnnestunud laulmist alla suruda. Musträstad välistasid seda hekides. Tuvid kudrutasid seda jalakais. Seda kostis sepikodade paukumisest ja kirikukellade kõmast. Ja inimesed värisesid salamisi seda kuuldes, sest nende kõrvu kostis sellest tulevase huku ennustus. Oktoobri hakul, kui vili oli lõigatud ja kuhja pandud ning osa sellest juba pekstudki, lendas tuviparv vuhinal läbi õhu ja laskus kõige pöörasemad ärevuses loomade farmi aheda. Shows ja kõik tema sulased koos veel poole tosina rebasemetsast ja Grööniverest olid karjaväravast sisse tulnud ja sammusid mööda vankriteed, mis viis farmi juurde. Neil kõigil olid kepid käes, välja arvatud Johnsil, kes marssis kõige ees püssiga. Ilmselt tulid nad tegema katset farmi tagasi võtta. Seda oli kauaoodatud ja kõik oli ette valmistatud. Lumepall, kes oli uurinud üht peahoonest leitud vana raamatut, Julius Tsee sari sõjakäikudest juhtis kaitseoperatsioone. Ta andis kärmesti käsklusi ja mõne minutiga oli iga loom oma postil. Inimeste farmihoonetele lähenedes alustas lumepall esimest rünnakut. Kõik tuvid arvult umbes 35 lendasid meeste peade kohale edasi-tagasi ja roojasid neile madallennult kaela. Sel ajal, kui mehed end puhastasid, tormasid välja heki taga peidus olnud haned, näpistasid neid õelalt kintsust. See oli siiski üksnes kergeel manööver, mille sihiks oli veidi segadust tekitada ja mehed ajasid haned keppidega hõlpsasti eemale. Nüüd paiskas lumepall välja oma teise rünnakurivi. Muriel Benjamin ja kõik lambad lumepall eesotsas tormasid edasi ning pistsid ja puskisid mehi igast küljest. Pensiaminega pöördus ringi ja haiglas neile oma väikeste kappidega kuid meeste keppide naelutatud saabaste jõud käis neist jälle üle ja lumepalli Ruige peale, mis oli taganemissignaaliks, pöörasid kõik loomad äkki ringi ja põgenesid läbi värava õuele.