Mehed tõid kuuldavale võidukisa enda meelest nägid nad vaenlasi põgenemas ja tormasid neile korratult järele. Just nii, lumepall oligi plaaninud, niipea kui mehed olid ilusti õuel, ilmusid kolm hobust, kolm lehma ja ülejäänud sead, kes olid lehmalaudas varitsenud äkki nende selja taha, lõigates neil taganemistee ära. Nüüd andis lumepall rünnakusignaali. Ta ise sööstis otsejoonest Jonesi peale. Johns nägi teda tulemas, tõstis püssi palge ja tulistas. Haavlid jätsid verised jutid lumepalli seljale ja üks lammas langes surnult maha. Silma pilgukski peatumata viskus lumepall oma 15 naelase raskusega Johnsile jalgadesse. Jouns käis uperkuuti sõnnikuhunnikule ja püsse lendas tal käest. Kõige hirmuäratavamaid vaatepilti pakkus aga tümpsa, kes seisis tagajalgadel püsti ja jagas suurte rautatud kappidega hoope, nagu mõni varss. Kohe. Esimene hoop tabas ühte rebasemetsa tallipoissi kolmapihta ja sirutas ta elutult mudasse pikali. Seda nähes pillas mitu meest kepi käesti katsus punuma pista. Neid haaras paanika ja järgmisel hetkel ajasid kõik loomad üheskoos neid õuel ringiratast taga. Mehi pusati taoti jalgadega, hammustati trambiti neil otsas. Farmis polnud ühtki looma, kes poleks neile omal viisil kätte maksnud. Isegi kass hüppas äkki katuselt ühele lehmakarjadele õlale ja surus talle küüned turja, mispeale mees kohutavalt röögatas. Hetkel, kui väljapääs oli vaba, oli meestel õnne, et nad said õuest välja tormata ja maantee suunas plehku panna. Ja nii oli nende sissetungist viie minutiga saanud häbistav taganemine sama teed mööda, kust nad tulnud olid ning haneparv sisises neil kannul ja näpistas neid aina kintsust. Kõik mehed peale ühe olid kadunud aiast tagasi komplast ümpsa kabjaga tallipoissi, kes lebas näoli mudas, katsudes teda ümber pöörata. Poissi liigutanudki. Toon surnud, ütles tümpsa kahetsevalt. Ma ei kavatsenud sõnu teha, mul läks meelest ära, et mul on rauad, on kes usub, et mu süda meelega ei teinud. Ei mingit sentimentaalsus, seltsimehed, hüüdis lumepall, kelle haavadest ikka veel verd tilkus. Sõda on sõda, ainult surnud inimene on hea inimene. Ma ei soovi võtta isegi inimelu mitte kordast ümpsa ja tal olid pisarad silmis. Kus malli on, küsis keegi. Mollyt polnud tõepoolest kohal. Üheks hetkeks valitses suur ärevus. Kardeti, et mehed olid võinud talle kuidagi halba teha või ta isegi endaga kaasa viia. Lõpuks ta siiski leiti oma tallist, kuhu ta oli peitu pugenud ja pea sõime heina sisse pistnud. Niipea kui püssi lahti läks, oli ta pakku jooksnud ja kui teised teda otsimas stanaasid, võisid nad näha, et tallipoiss, kes tegelikult oli ainult uimaseks löödud, oli toibunud ning jalga lasknud. Loomad olid kõige metsikumates vaimustuses taas kokku kogunenud igaüks jutustas oma kangelastegudest lahingus, kuidas aga kõri võttis. Jalamaid peeti maha improviseeritud võidupidu. Lipp tõmmati vardasse ja lauldi mitu korda Inglismaa loomi. Seejärel maeti pidulikult maha langenud lammas. Tema hauale istutati viirpuu põõsas. Haual pidas lumepall lühikese kõne, rõhutades, et kõik loomad peavad olema valmis loomade farmi eest surema, kui see vajalikuks osutub. Üksmeelselt otsustasid loomad asutada sõjaväelise aumärgi esimese järgu loom, sangar, mis anti kohapeal lumepallile ja tümpsale. See oli valgevasest medal pühapäeviti ja pühade puhul kandmiseks. Õieti olid need mõned vanad riistakuurist leitud hobuste vàlja plaadid. Asutati ka teise järgu loom, sangari medal, mis postuumselt anti langenud lambale. Palju vaidlusi tekitas lahingule nime panemine. Lõpuks ristiti seal lehmalauda lahinguks, sest laudas oli olnud varitsuspost. Mudast leiti Jonesi, püssi ja elumajas teati padruneid tagavaraks olevat. Otsustati püssi lipuvarda kõrvale püsti panna nagu suur tükk ja temast kaks korda aastas tulistada. Ükskord 12. oktoobril, lehmalauda lahingu aastapäeval ja teinekord jaanipäeval, ülestõusu aastapäeval. Talve edenedes hakkas Mollyga üha enam tüli olema. Ta igal hommikul tööle hiljaks ja vabandas, et oli sisse maganud ning kurtis salapäraste valude üle. Ehkki söögiisu oli tal suurepärane. Igasugustele ette käänetele jooksis ta töö juurest ära ja läks joogitiigi äärde, kus ta seisis, vahtides tobedalt oma peegelpilti vees. Ent kuulujutud teadsid ka millestki tõsisemast rääkida. Ühel päeval, kui molli tuli lõbusalt lonkides õuele vehkides oma pika sabaga ja heinatuuste krõmpsutades kutsus ristik ta kõrvale. Molli, ütles ta. Mul on sulle midagi väga tõsist öelda. Täna hommikul nägin ma sind üles selle heki vahtimas, mis eraldab loomade farmi rebasemetsast. Teispool heki seisis üks pilkingtoni sulane ja siis ma olin küll kaugel, aga olen peaaegu kindel, et nägin seda. Ta rääkis sinuga ja sina lasid tal oma koonu sülitada. Mida see peab tähendama? Molli? Ta ei sülitanud, see polnud mina. Tuletaksin. Hüüdis molli hakkas perutama jama trumpima molli vaata mulle otsa. Kas sa annad ausõna, et mees ei sülitanud su koonu sepale, tõsi, kordas molli, kuid ei suutnud ristikule otsa vaadata. Ja järgmisel hetkel pani ta plehku ning galopeeris eemale põllule. Ristikul tuli üks mõte pähe, teistele midagi ütlemata läks ta molli talli ja keeras kabjaga põhu pahupidi. Põhu alla oli peidetud väikene kuhi tükksuhkrut ja mitu punti eri värvilinte. Kolm päeva hiljem kadus molli ära. Mõni nädal polnud tema asupaigast midagi teada, siis tõid tuvid sõnumi, et nad olid näinud teda Wellingtoni teises servas. Ta olnud punaseks mustaks värvitud elegantse jahikaariku aiste vahel. Kaarik seisnud kõrtsi ees, keegi paks punase näoga ruuduliste Califvee pükstega, jaga massidega mees, kes nägi kõrtsmiku moodi välja, olla talle nina sülitanud ja talle suhkrut andnud. Molli karv olnud äsjapügatud ja tuka ümber kandnud ta punast linti. Ta paistnud ennast mõnusasti tundvat, ütlesid tuvid. Ükski loom ei maininud Mollyt enam iialgi. Jaanuaris tuli kibe külm maa oli kõva, kui raud ja põllul ei saanud midagi teha. Suures küünis peeti palju miitinguid ja sead tegelesid tulevase hooajatööde planeerimisega. Oli saanud tavaks, et sead, kes olid ilmselgelt teistest loomadest nutikamad, otsustavad kõik farmi poliitika küsimused. Kuid hääletusel pidi enamus need otsused kinnitama. Seekord oleks toiminud küllalt hästi, kui poleks olnud vaidlusi lumepalli ja Napoleoni vahel. Need kaks olid igas asjas eri meelel, kus erimeelsus võimalik oli. Kui üks neist soovitas rohkem Aakreid odra alla panna, siis nõudis teine kindlasti enam matkaerale. Ja kui üks ütles, et nii ja niisugune põld on just õige kapsaste jaoks siis kuulutas teine, et põld ei kõlba millegi muu kui juurvilja kasvatamiseks. Kummalgi olid oma poolehoidjad ja esines tormilisi vaidlusi. Miitinguid võitis lumepall oma hiilgavate kõnedega enamuse, tihti enda poole, kuid Napoleon oli tugevam endale vahepeal toetust hankima. Eriti suur edu oli tal lammaste juures. Viimasel ajal oli lammastel kombeks saanud nii sobival kui ka sobimatult. Küll mähkida neli jalga hea, kaks jalga halb. Ja sageli katkestasid nad sellega miitingu. Pandi tähele, et eriti kaldusid nad oma kisa. Neli jalga hea, kaks jalga halb. Lahti päästma lumepallikõnede otsustaval hetkel. Lumepall oli põhjalikult uurinud mõningaid maaharimise ja karjakasvatuse vanu numbreid, mis ta oli elumajast leidnud ning oli tulvil uuenduste ja paranduste ideedest. Ta rääkis õpetatult maa kuivendamisest Sileerimisest ja Toomas räbust ning oli välja töötanud keerulise plaani, kuidas kõik loomad lasevad oma hunniku otse põllule iga päev ise paika säästmaks. Sõnnikuveovaeva. Napoleon ei esitanud omalt poolt mingeid plaane, kuid vaikselt ütles ta, et lumepalle ei jõua kuhugi välja ja näis ootavat õiget silmapilku. Ükski nende lahkarvamustest polnud aga nii terav kui see, mis puhkes tuuleveski asjus. Avaral karjamaal. Farmihoonete lähedal asus väike küngas, mis oli farmi kõrgeim punkt. Pärast pinnase uurimist teatas lumepall, et see on just õige koht tuuleveski jaoks, mille võib panna dünamat ringi ajama ja farmile elektrit andma. Elekter valgustab, tallisid ja soojendab neid talvel ning paneb tööle kreissae eks Limasinapeedi lõikuri ja elektrilise lüpsimasina. Loomad polnud iial varem midagi seesugust kuulnud, sest farm oli vanamoodne ja varustatud ainult kõige algelisemad masinatega ning kuulasid hämmastunult, kuidas lumepall manas esile pilte fantastilisest masinatest, mis nende eest tööd teevad, sellal kui nemad mõnusasti aasal rohtu söövad või lugemise ja vestlusega oma mõtlemist arendavad. Mõne nädalaga olid lumepallil tuuleveski plaanid täiesti välja töötatud. Mehhaanilised detailid pärinesid peamiselt kolmest Jonesile kuulunud raamatust. Majapidamise käsiraamat, müüri ladumine, iseõppijaile ja algteadmised elektrist. Töötoana kasutas lumepall kuuri, kus kunagi olid seisnud inkubaatoris ja millel oli joonestamiseks kõlbulik sile laudpõrand. Ta lukustas end sinna terveteks tundideks ühtejärge. Kivi raskuseks raamatutel peal kriiditükk sõrgatasite vahel sõelus ta kärmesti ringi, tõmbas ühe joone teise järel põrandale ja tõi kuuldavale paikseid vaimustuse kiusatusi. Aegamööda muutusid plaanid keeruliseks väntvõllide hammasrataste rägastikuks, mis kattis üle poole põrandast ja oli teistele loomadele täiesti arusaamatu, aga jättis väga võimsa mulje. Kõik loomad tulid vähemalt üks kord päevas lumepallijooniseid vaatama. Tulid koguni kanad ja pardid ning püüdsid hoolega kriidijoontele mitte peale astuda. Ainult Napolion hoidis eemale. Ta oli algusest peale kuulutanud, et on tuuleveski vastu. Ühel päeval ta siiski ilmus, uuris teraselt plaanide, igat detaili ja nuuskis neid korra või paar seisis siis plaane silmanurgast, piieldas vähe aega paigal, tõstis korraga jalga kusi plaanide peale ja sammus sõnagi lausumata välja. Kogu farm oli tuuleveski asjas kaheks jagunenud. Lumepall ei eitanud, et selle ehitamine on raske. Ettevõte pidi murdma kive ja neist seinad püstitama, siis tuli teha tiivad ja seejärel oli vaja dünamaid ning kaablit. Kuidas neid hankida, seda lumepall ei öelnud. Ta kinnitas aga, et selle kõik võib teha ühe aastaga. Ja seejärel teatas ta. Säästetakse nii palju töövaeva, et loomad peavad töötama ainult kolm päeva nädalas. Teisest leerist vaidles Napolion vastu, et tungivaks hetke vajaduseks on suurendada toiduainete tootmist. Ja kui nad raiskavad aega tuuleveskile, siis surevad kõik nälga. Loomad jagunesid kahte leeri loosungite all hääletage lumepalli ja kolmepäevase töönädala poolt ning hääletage Napoleoni ja täissõime poolt. Benjamin oli ainus loom, kes ei liitunud kummagile eriga. Ta keeldus uskumast nii seda, et toitu saab olema rohkem kui sedagi, et tuuleveskitööd säästab. Ükspuha, kas tuuleveski või ei, ütles ta. Elu läheb edasi, nagu ta ikka on läinud, see tähendab halvasti. Tuuleveski asjas käivate vaidluste kõrval oli küsimuseks ka farmi kaitsmine. Loomad mõistsid hästi, et kuigi lehmalauda lahingus olid inimesed lüüa saanud, võisid nad teist korda ja sihikindlamalt katset teha, farmi tagasi vallutada ning Johns jälle võimule panna. Selleks oli neil seda enam põhjust, et sõnum nende lüüasaamisest oli levinud kogu maakonnas ja teinud naaberfarmide loomad tõrksamaks kui iial varem. Lumepalli Napolion olid nagu tavaliselt eri meelt. Napoleoni järgi pidid loomad tulirelvi hankima ja neid käsitsema õppima. Lumepalli arvates pidid nad üha rohkem ja rohkem tuvisid välja saatma ning teiste farmide loomi mässule õhutama. Üks väitis, et kui nad ei suuda ennast kaitsta, siis saadakse neist tingimata jagu. Teine väitis, et kui igal pool toimuvad ülestõusud, siis polegi neil vaja ennast kaitsta. Loomad kuulasid esiteks Napoleoni, siis lumepalli, oskamata otsustada, kummal on õigus. Nad jäid aga ikka nõusse sellega, kes parajasti kõneles. Viimaks tuli päev, mil lumepalliplaanid olid valmis. Järgmise pühapäeva miitingul pandi küsimus hääletusele, kas hakata tuuleveskit ehitama või mitte. Kui loomad olid suurde küüni kokku kogunenud, tõusis lumepall püsti ja ehkki lammaste mäegi mine teda puhuti katkestas, esitas oma põhjendused tuuleveski ehitamise poolt. Siis tõusis vastamiseks püsti Napolion. Ta ütles väga rahulikult, et tuuleveski on mõttetus ja tema ei anna kellelegi nõu selle poolt hääletada ning istus hoobilt jälle maa. Ta oli kõnelnud vaevalt 30 sekundit ja tekitatud efekti suhtes näis peaaegu ükskõikne olevat. Seepeale hüppas jalule lumepall ja lammastest üle karjudes, kes olid jälle mängima hakanud, esitas kirgliku üleskutse tuuleveski ehitamiseks. Siiani olid loomad oma poolehoius umbes võrdselt jagunenud. Kuid lumepalli ilukõne haarasand ühe hetkega kaasa. Hõõguvate lausetega maalis ta pildi loomade farmist, nagu see võiks olla, kui must töö on loomade turjalt ära võetud. Tema fantaasia läks nüüd palju kaugemale Heksli masinais diabeedilõiku reist. Elekter võis panna tööle rehepeksumasinaadrad, äkked, valdsid ja lõikus ning põinimis masinad peale selle anda igale tallile elektrivalguse, kuuma ja külma vee ning elektriküte. Kõne lõppedes polnud enam kahtlust, kuidas hääletus välja kukub. Ent just sel hetkel tõusis Napolion püsti ja heitnud lumepallile iseäraliku viltuse pilgu tõi kuuldavale kõrgehäälse kiunatuse, mille sarnast keegi polnud kunagi varem tema suust kuulnud. Seepeale kostis väljast kohutavat haukumist ja küüni tormasid üheksa hiiglaslikku koera, kes kandsid messing ogalist kaelarihma. Nad sööstsid otsejoones lumepalli poole, kes jõudis just õigel hetkel eest ära hüpata, et mitte nende laksuvate lõugade vahele jääda. Ühe hetkega oli ta uksest väljas, koerad kannul. Liiga jahmunud ja kohkunud midagi ütelda. Tunglesid loomad neile järele, et jahti pealt vaadata. Lumepall kihutas üle pika karjamaa, mis viis maanteele. Ta jooksis nagu ainult siga võib joosta, kuid koerad olid tal tihedasti kannul. Järsku ta libastus ja näis olevat kindel, et ta on neil käes, siis olid jälle jalul, joostes kiiremini kui kunagi varem, aga koerad jõudsid talle taas järele. Üks neist sai lumepalli sama, peaaegu juba hammaste vahele, kuid lumepall vehkis selle viimasel hetkel vabaks. Siis tegi ta ekstra spurdi ning vahe oli veel ainult mõni toll, kui ta lipsas läbi heki augu ja rohkem teda ei nähtud. Õudusest vait, hiilisid loomad küüni tagasi. Hetke pärast naasid koerad haukudes. Esiotsa polnud keegi suutnud ette kujutada, kust need olevused välja olid ilmunud. Kuid probleem lahenes peagi. Need olid kutsikad, kelle Napolion oli emadelt ära võtnud ja eraviisil üles kasvatanud. Kuigi veel mitte täiskasvanud, olid koerad hiiglasuurt kasvu ja metsiku ilmega nagu hundid. Nad hoidsid Napoleoni ligi. Pandi tähele, et nad liputasid talle samal kombel saba nagu teised koerad olid Johnsile liputanud. Koerte saatel tõusis Napolion nüüd kõrgemale põrandaosale, kus kunagi oli seisnud major ja kõnet pidanud. Ta teatas, et nüüdsest peale on pühapäeva hommikustel miitingutel lõpp. Nad on tarbetud, ütles ta. Raiskavad aega. Tulevikus otsustab spetsiaalne sigade komitee, kõik farmitööga seotud küsimused. Komitee eesotsas on tema ise. Komitee tuleb kokku omavahel ja annab hiljem oma otsustest teistele teada. Loomad kogunevad pühapäeva hommikuti siiski lipule au andma, Inglismaa loomi laulma ja nädala töökäske vastu võtma, kuid vaidlusi enam ei ole. Lumepalli välja tõukamise vapustusest hoolimata jahmatas see teadaanne loomi. Ometi mitmedki neist oleksid protestinud, kui nad oleksid suutnud õigeid argumente leida. Isegi tümpsa oli ebamääraselt mures. Ta tõmbas kõrvad lingu, raputas mitu korda tuka ja pingutas kõvasti, et oma mõtteid valitseda, kuid lõpuks ei suutnud midagi ütlemisväärset välja mõelda. Sigade eneste hulgast olid mõned siiski selgema keelega. Neli noort nuumsiga esimeses reas tõid kuuldavale kiledaid, halvakspanu, kiunatusi ja kõik neli kargasin jalule ning kukkusid ühe korraga rääkima. Äkki aga hakkasid Napoleoni ümber istuvad koerad sügavalt ähvardavalt urisema ja sead jäid vait ning istusid jälle maha. Siis puhkesid lambad tormiliselt. Mäe Kiva neli jalga hea, kaks jalga halb. Mis jätkus peaaegu veerand tundi ning tegi lõpu igale diskussiooni võimalusele