Neli päeva hiljem õhtu eel andis Napolion kõikidele loomadele korralduse õuele koguneda. Kui kõik olid kohal, ilmus elumajast Napolion kandes oma mõlemat medalit, sest ta oli ennast hiljuti au tasustanud esimese järgu loom, sangari ja teise järgu loom sangarimedaliga. Üheksa hiiglasuurt koera karglesid tema ümber ja kurgus tõusis neil urinat, mida kuuldes teistel loomadel judinad üle selja käisid. Nad, kõik ässitasid vaikselt oma kohtadel näides otsekui ette teadvat, et midagi hirmsat peab juhtuma. Napoleon seisis süngelt oma kuulajaid uurides, siis tõi ta kuuldavale kõrgehäälse kiunatuse. Otsekohe sööstsid koerad ette, haarasid neljal seal kõrvast kinni ning tirisid valust ja hirmust kriiskavad loomad Napoleoni jalge ette. Sigade kõrvad veritsesid, koerad olid veremaigu suhu saanud ja hetkeks näis, et nad lähevad päris marru. Kõigi hämmastuseks viskusid kolm neist ümpsa kallale. Tümpsa nägi neid tulemas ja sirutas välja oma suure kabja, püüdis ühe koera veel lennult kinni ja naelutas ta maa külge. Koer kiljus armu ja ülejäänud koerad panid saba jalge vahel plehku. Tümpsa vaatas Napoleoni poole, et teada, kas koer surnuks lömastada või tal minna lasta. Napolion ilme näis muutuvat ja Teraval toonil andistatimpsale käsu koer vabaks lasta. Mispeale see tõstis kabja ja muljutud koer Luukas ulgudes minema. Lärm jäi silmapilk vaka neli siga ootasid värisedes igale näojoonele kirjutatud teadvus oma süüst. Nüüd käskis Napolion neil oma kuritööd üles tunnistada. Need olid needsamad neli siga, kes olid protestinud, kui Napolion pühapäevaseid miitinguid ära kaotas. Pikemalt vastu ajamata tunnistasid nad üles, et olid pidanud salajast ühendust lumepalliga tema minemaajamisest saadik et olid talle tuuleveski hävitamisel kaasa aidanud ja neil oli temaga kokkulepe loomade farmi üleandmise osas Frederick-ile. Lumepall olla neile eraviisil tunnistanud, et ta olnud juba varem Johnsi salaagent. Kui nad olid ülestunnistused lõpetanud, rebisid koerad neil pikemata kõri lõhki ja Napolion küsis hirmsa häälega, kas mõnel teisel loomal on midagi üles tunnistada. Nüüd astusid ette kolm kana, kes olid olnud üritatud muna mässu ninameesteks ja teatasid, et lumepall ilmunud neile unenäos ja õhutanud neid Napolini korraldusi eimiskiks panema. Siis astus ette üks hani ja tunnistas, et oli viimase aasta lõikusest kuus viljapead salaja kõrvale toimetanud ja öösel ära söönud. Siis tunnistas üks lammas, et ta oli kusnud joogiveetiiki lumepalli sunnil, nagu ta ütles. Ja veel kaks lammast tunnistasid, et nad olid mõrvanud vana jäära, eriti andunud Napoleoni poolehoidja, jooksutades teda ümber lõkketule, kui ta kannatas, köha käes. Nad, kõik tapeti koha peal. Ja nii jätkusid tunnistused ning hukkamised, kuni Napoleoni jalge ees lebas terve kuhi surnukehi ning õhk oli raske vere urmast, mida polnud tuntud Johnsiminema ajamisest saadik. Kui kõik oli möödas, hiilisid alles jäänud loomad peale sigade koerte ühes summas minema. Nad olid vapustatud ja löödud. Nad ei teadnud, mis oli kohutavam kas lumepalliga liitunud loomade reetmine või see julm kättemaks, mille tunnistajaks nad olid just praegu olnud. Läinud aegadel oli sageli olnud niisama hirmsaid veresaunu, kuid neile kõigile näis, et kaugelt halvem oli see nüüd, mil see juhtus nende endi keskel. Sellest peale, kui Johns farmist lahkus. Kuni tänase päevani polnud ükski loom tapnud teist looma. Mitte ühte rottigi polnud tapetud. Loomad läksid väikesele künkale, kus seisis pooleliolev tuuleveski ja heitsid ühe korraga maha nagu sooja pärast kobarasse võttes ristik Muriel Benjamin lehmad, lambad ning terve parv hanesid ja kanu. Kõik peale kassi, kes just enne seda, kui Napolion oli käskinud loomadel kokku tulla, oli järsku ära kadunud. Mõnda aega ei ütelnud keegi sõnakestki. Ainult ümpsa jäi püsti. Ta tammus siia-sinna, peksis oma pika musta sabaga vastu külgi ja tõi vahetevahel kuuldavale lühikesi üllatus, hirnatusi. Lõpuks ta ütles. Ma ei mõista seda, ma poleks uskunud, et meie farmis võib sääraseid asju juhtuda. See tuleb kindlasti sellest, et meil endil on midagi viga. Lahenduseks, nagu mina seda näen, peab olema rohkem tööd teha. Nüüdsest tõusen hommikul tervelt tund aega varem. Ja oma raskel särgil tegi ta minekut ning läks kivimurdu kohale jõudnud kogusta ühtejärgi kaks koormatäit kive ja vedas need tuuleveski juurde, enne kui ööseks puhkama heitis. Loomad olid ristiku ümber kobaras koos sõnagi, rääkimata künkalt, kus nad lamasid, avanes avar vaade maa kohale. Suurem osa loomade farmist jäi neile pilku. Lai karjamaa, mis ulatus maanteeni heinamaa, võpsik joogiveetiik üles küntud põllud, kus haljendas tihe noorvili ja farmihoonete punased katused. Kus korstnatest säbrutas suitsu, oli selge kevadõhtu. Rõhtsad päikesekiired kuldasid rohtu ja pakatavaid hekke. Iialgi polnud farm ja iselaadi, üllatusega tuli neile meelde, et see on nende farm, iga toll sellest nende omandus paistnud loomadele nii ihaldatava paigana. Nõlvast alla vaadates täitusid ristiku, silmad pisarais. Kui ta oleks suutnud mõtteid väljendada, oleks ta pidanud ütlema, et mitte seda polnud nad taotlenud aastaid tagasi inimsugu kukutama asudes. Mitte need õuduse ja tapatalgute pildid polnud täitnud neil meeli tol ööl, kui vana major neid esimest korda ülestõusule õhutas. Kui ristmikul endal oli olnud mingit pilti tulevikust, siis oli see kujutanud näljast ja piitsast vabade loomade ühiskonda, kus kõik on võrdsed. Kõik töötavad oma võimete kohaselt. Tugevad kaitsevad nõrk nagu tema oli kaitsnud esijalgadega verisulis pardipoegade pesakonda tol ööl, kui major kõnet pidas selle asemel päris tiki teadnud, miks olid nad jõudnud aega, mil keegi ei julgenud mõtteid välja ütelda, kus kõikjal luusisin ringi metsikud põrisevad koerad ja kus sa pidid pealt vaatama, kuidas su seltsimehi tükkideks rebitakse pärast seda, kui nad on oma vapustavat kuriteod üles tunnistanud. Vastuhaku või sõnakuulmatus ei tulnud ristikul mõttessegi. Ta teadis, et isegi nii nagu asjad olid, oli neil palju parem elu, kuid Johnsi päevil ja et ennekõike muud oli tarvis ära hoida inimeste tagasitulek juhtugu, mis tahes tema ristik jääb ustavaks, teeb kõvasti tööd, täidab saadud käske ja nõustub Napoleoni juhi rolliga. Ja ometi mitte selle jaoks polnud tema ja kõik teised loomad vaeva näinud. Mitte seda polnud nad lootnud. Mitte selleks polnud nad tuuleveskit ehitanud ega astunud võitlusse Jounci püssikuulidega. Säärased mõtted olid tal peas, ehkki puudusid sõnad nende väljendamiseks. Lõpuks hakkas ta Inglismaa loomi laulma, tundes, et see asendab kuidagi sõnu, mida ta ei suutnud leida. Teised loomad, kes istusid tema ümber, tulid lauluga kaasa ja nad laulsid selle kolm korda läbi. Väga meloodiliselt, kuid aeglaselt ei, kurvalt nagu nad polnud seda veel kunagi laulnud. Nad olid just lõpetanud kolmandat korda laulmise, kui kahe koera saatel lähenes kiunats sellise näoga, et tal on neile midagi tähtsat öelda. Ta teatas, et seltsimees Napolioni eri dekreediga on Inglismaa loomad ära kaotatud. Nüüdsest peale on keelatud seda laulda. Loomad olid jahmunud. Miks. Hüüatas Muriel. Seda pole enam vaja, seltsimees, ütles kiunatus jäigalt Inglismaal, loomad oli ülestõusu laul, ülestõus olnud ju lõpule viidud reeturite hukkamine täna õhtul oli viimane akt. Nii välis- kui ka sisevaenlane on puruks löödud. Inglismaa loomades väljendasime oma igatsust parema tuleviku ühiskonna järele, aga see ühiskond on ju nüüd kehtestatud. Selge, et sellel laulul Pole enam otstarvet. Nii kohkunud kui loomad olidki, oleks mõni neist tõenäoliselt protestinud. Kuid sel hetkel pistsid lambad nagu tavaliselt mängima. Neli jalga hea, kaks jalga halb. Siis mitu minutit ja tegi lõpu igasugusele diskussioonile. Nõnda siis Inglismaa loomi enam ei kuuldud. Selle asemele oli poeet minimus kirjutanud teise laulu, mis algas nii. Loomafarm. Loomafarm ei jäta sind, las olla elu karm. Ja seda lauldi igal pühapäeva hommikul pärast lipuheiskamist. Ent kuidagi näis loomadele, et ei sõnad ega viis suutnud võistelda Inglismaa loomadega. Paar päeva hiljem, kui hukkamistest esile kutsutud õudus oli vaibunud, tuli mõnele loomale meelde või nad arvasid nii et kuues käsk oli öelnud. Ükski loom ei tohi tappa teist looma. Ja kuigi keegi ei tihanud mainida seda sigade või koerte kuuldes, oli siiski tunne, et aset leidnud tapatalgud ei sobinud sellega kokku. Ristik palus Benjamini, et see talle kuuenda käsu ette loeks. Ja kui Benjamin nagu tavaliselt ütles, et tema keeldub end säärastesse asjadesse segamast kutsus ristik Murieli. Muriel luges talle käsu ette. See kõlas nii. Ükski loom ei tohi tappa teist looma ilma põhjuseta. Nii või teisiti olid viimased kaks sõna loomadel mälust kadunud. Nüüd aga nägid nad, et käsku polnud rikutud, sest ilmselgelt oli küllaga põhjust tappa reeturid, kes olid lumepalliga liitu löönud. Terve aasta töötasid loomad veel rängemini kui mullu. Tuuleveski ülesehitamine kaks korda paksemate seintega kui varem ja sellega määratud tähtajaks valmis saamine hariliku farmitöö kõrvalt oli tohutu ülesanne. Oli aegu, mil loomadele paistis, et nad tegid pikemaid töötunde ja said halvemini süüa kui Jounci päevil. Pühapäeva hommikuti luges kiunad spikka pabeririba sõras, hoides neile ette arve, mis tõestasid, et igat sorti toiduainete toodang on kasvanud 200 300 või 500 protsenti. Kuidas kunagi? Loomad ei näinud põhjust teda mitte uskuda, eriti kui nad ei suutnud enam selgelt mäletada, millised olid olnud tingimused enne ülestõusu. Ükspuha, oli päevi, mil neile tundus, et parema meelega oleksid nad tahtnud vähem arve ja rohkem süüa. Kõik korraldused jagas nüüd välja kiunates või mõni teine siga. Napoleoni ennast polnud avalikkuses näha tihedamini kui iga kahe nädala tagant. Kui ta nähtavale ilmus, ei saatnud teda mitte üksnes koerte auvahtkond, vaid ka üks must Kikas, kes kõndis tema ees ja oli iselaadi pasuna puhujaks, tuues kuuldavale valju Kikeriki. Kui Napolion kõnelema hakkas, räägiti, et Napolionil on isegi elumajas ruumid teistest sigadest lahus. Oma lõunaid sõida üksinda, kusjuures teda teenindasid kaks koera. Ta ikka ground ööbi lõunaserv viisist, mis oli seisnud elutoa klaaskapis. Samuti anti teada, et püssi lastakse iga aasta nagu muul kahel tähtpäeval, nii ka Napoleoni sünnipäeval. Napoli neist ei räägitud nüüd kunagi, kui lihtsalt Napolionist formaalses stiilis nimetati teda meie juhiks seltsimees Napolioniks ja sigadele pakkus lõbu talle sääraseid tiitleid välja mõtelda. Nagu kõigi loomade isa, inimsoo hirm, lambatara kaitsja, pardipoegade sõber ja muud säärast. Kiun Ants rääkis oma kõnedes pisarsilmi Napoleoni tarkusest temast südameheadusest ja sügavast armastusest, mida ta tunneb kõikide loomade vastu igal pool, isegi ja eriti nende õnnetute loomade vastu. Teistes farmides, kes elasid siiani pimeduses ja orjuses oli saanud tavaks pidada igat edusammu ja õnnemärki Napoleoni teeneks. Sageli võis kuulda mõnd kana teisele ütlemas. Meie juhi seltsimees Napoleoni juhtimisel olen kuue päevaga munenud viis muna. Või kaks lehma, hüüdsid tiigi ääres vett juues. Tõnu seltsimees poolioni ees juhtimisele. Kui hästi see vesi küll maitseb? Farmi üldist tunnet väljendas hästi luuletus pealkirjaga seltsimees Napolion mille oli kirjutanud miinimus ja mis kõlas nii vaeslaste lohutus vaenlaste kohta. Tus Mollide käskija, oo sina loodu kroon su pilgu päikse all mängib ka väikseim tall hing õnnest värinal o Suur Napoleon. Sinu käest saame kõik sull eme tänu hõik kaks korda päev täis, meil kõht pehme, põhk puhas koon. Rock on meil nina ees loom, puu kab rahu sees valvab meid seltsimees O Suurna poole, joon põrsaid, kui tooksin maa hariks neid hoolega, et nad maast madalast teaksid, mis õige on olema, õpivad sulle truud, ustavad, ruigavad kooris naad oo, Suur Napoleon. Napolion kiitis luuletuse heaks ja laskis selle kirjutada suure küüni teise otsa just seitsme käsu vastu. Luuletuse kohale oli kiunats valge värviga maalinud Napoleoni profiili portree. Vahepeal oli Napolion vinguri vahendusel alustanud keerulisi läbirääkimisi Frederik ja Bill Clintoniga. Puuvirn oli ikka veel müümata. Neist kahest oli Frederik avaram puid endale saama, aga ta ei pakkunud mõistlikku hinda. Samal ajal liikusid ringi taaselustunud kuuldused, nagu hauduvat Frederik ja tema mehed plaani loomade farmile kallale tungida ja tuuleveski maha lõhkuda. Ehituse, mis olevat Frederik ägedat kadedust äratanud. Lumepallist teati, et ta luurab siiani Grööni merefarmis. Kesksuvel ajas loomad ärevusse teade, et kolm kana on end üles andnud ja tunnistanud, nagu oleksid nad lumepalli õhutusel liitunud vandenõuga Napoleoni tapmiseks. Nad hukati otsekohe ja Napoleoni julgeolekuks võeti tarvitusele uued ettevaatusabinõud. Neli koera valvasid öösiti tema voodit, iga koeri seal nurgas ja üks noorsiga nimega punasilm sai ülesande maitsta igat rooga, enne kui Napolion sellest sõi, et kas see mürgitatud ei ole. Umbes samal ajal teatati, et Napolion oli otsustanud müüa puud härra pilkingtonile. Ta oli ka valmis sõlmima regulaarselt kokkulepet teatud toodete vahetamiseks loomade, farmi ja rebasemetsa vahel. Napoleonile ja pilkingtonil olid nüüd peaaegu sõbralikud suhted, ehkki neid vahendas ainult vingur. Loomad umbusaldasid pilkingtoni kui inimest aga eelistasid teda suuresti Frederik yle, keda nad nii kartsid kui ka vihkasid. Suve edenedes ja tuuleveski valmimise lähenedes levisid üha rohkem kuuldused ähvardavast reeturlikult. Kallaletungist. Räägiti, et Frederik kavatsevad tuua nende vastu 20 meest, kel kõigil on püssid ning et ta olevat juba ära ostnud magistraadi ja politsei. Nii et kui ta peaks kord loomade farmi omistus paberit kätte saama, ei esitaks nood mingeid küsimusi. Rohkemgi. Grööniverest imbus välja hirmsaid jutte julmustest, mis Frederik oma loomade kallal korda saadab. Ta olla ühe vana hobuse surnuks piitsutanud ta näljutavat lehmi. Ta olla ühe koera ahju heitnud ja sel viisil tapnud. Ta lõbustavat end õhtuti kukevõitlusega, olles kinnitanud kukkedele žiletiteratükke kannuste külge. Loomadel läks veri keema, kui nad kuulsid, milliseid asju nende seltsimeeste kallal toime pannakse. Ning mõnikord nõudsid nad valjul häälel, et neil kõigil üheskoos lubatakse rünnata Grööniverefarme inimesed välja ajada ja loomade vabaks teha. Kiunatsaga andis neile nõu hoiduda rutakates tegudest ning usaldada seltsimees Napoleoni strateegiat. Frederik vastane tunne püsis siiski äge. Ühel pühapäeva hommikul ilmus Napolion küüni ja seletas, et ta pole iial mõelnud puuvirna Frederik ile müüa. Ta ütles, et ta peab oma väärikust alandavat säärast sorti lurjuste ka tegemist teha. Tuvidel, keda ikka veel välja saadeti, et nad kannaksid laiali sõnumit ülestõusust, keelati laskuda rebasemetsa territooriumile ja neile anti käsk vahetada oma senine hüüdlause surm inimkonnale uue vastu. Surm Frederik-ile.