Sügisel olid loomad väsinud, kuid õnnelikud aasta oli olnud raske ning pärast osa heinte ja teraviljamüüki polnud toidulaud talveks mitte just liiga rikkalik kuid tuuleveski tegi kõik tasa. See oli nüüd peaaegu poolenisti valmis. Pärast viljalõikust hoidis jupike selget kuiva ilma ja loomad rügasid hullemini kui iial varem mõeldes, et kui nad võivad sellega müüri ühe jala võrra kõrgemaks saada, tasub küll päev läbi kivirahne tirida. Tümpsa tuli isegi öösiti välja ja töötas tunni või paar omal algatusel. Lõikuskuuvalgel. Vabadel hetkedel kõndisid loomad ringiratast, pool valmis veski ümber, imetledes selle müüride tugevust ja sirgust ning pannes imeks, et nemad olid olnud võimelised midagi nii mõjukat ehitama. Ainult vana Benjamin keeldus Veski osas entusiasmi ilmutamast, kuigi nagu tavaliselt ütlemata rohkemat peale mõistatusliku märkuse, et eeslid elavad kaua. Saabus November koos maruliste edelatuultega. Ehitamine tuli katki jätta, sest segu tegemiseks oli ilmiva liiga märg. Viimaks tuli öö, mil oli nii hull torm, et farmihooned vapusid alusmüüridel. Tuul viis küüni katuselt mitu katusekivi minema. Kanad ärkasid hirmust kaagutades, sest nad kõik olid üheaegselt unes näinud, nagu oleks kusagil eemal püssi lahti läinud. Hommikul tulid loomad tallidest välja ja nägide tuul oli lipumasti maha murdnud ja viljapuuaia otsas ühe jalaka nagu redise maast välja kiskunud. Just olid nad seda märgata jõudnud, kui iga looma kõrist pääses valla meeleheitekarje. Nende pilgule avanes kohutav vaade. Tuuleveski oli varemeis. Ühe valuga tormasid nad Veski paika. Napolion, kes harva ületas jalutamise tempo, kihutas kõige ees ja seal ta lebas kõigi nende võitluste vilimaatasa tehtud kivid, mis nad olid murdnud ja nii suure vaevaga kohale vedanud ümberringi igale poole laiali pillutatud. Esialgu tummaks löödud, seisid nad kurvalt, vahtides keset kivikülvi. Napolion sammus vaikuses edasi-tagasi, aeg-ajalt maapinda nuuskides. Ta saba oli kange ning peksis järsult ühele ja teisele poole, mis tema puhul oli tohutu vaimu ärksuse märgiks. Järsku ta peatus nagu otsusele jõudnult. Seltsimehed, ütles ta vaikselt. Kas teate, kes selle eest vastutust kannab? Kas teate seda vaenlast, kes tuli öösel siia ja lõhkus meie tuuleveski? Lumepall möiratas ta järsku kõuehäälel lumepall tegi seda puhtast õelusest, et meie plaane nurja ajada ja kätte maksta oma häbistama minema ajamise eest hiilis reetur öö varjus siia ja hävitas meie peaaegu aastase töö. Seltsimehed, siinsamas paigas kuulutama lumepallidest surmaotsuse. Teise järgu loom, sangar ja pool Buschelid õunu igale loomale, kes ta õiglusete toob. Terve buss igaühele, kes ta elusalt kinni võtab. Loomad olid hirmus kohkunud, kui kuulsid, et lumepall võib koguni säärases teos süüdi olla. Kostis nördimuse kisa ja kõik hakkasid nuputama, kuidas lumepalli kätte saada. Kui ta iganes peaks tagasi tulema. Peaaegu otsemaid avastati künka lähedal rohus seajäljed. Neid oli näha küll ainult mõne jardi pikkuselt, kui nad paistsid viivat hekis oleva augu juurde. Napoleon nuuskis neid põhjalikult ja teatas, et need kuuluvad lumepallile. Ta arvas, et tõenäoliselt oli lumepall tulnud rebasemetsafarmi poolt. Aitab viivitamise seltsimehed, ütles Napoleon, kui jäljed olid järele uuritud, tõotab kohe täna hommikul alustame uuesti tuuleveski ehitamist ja ehitame talv läbi 100 kui vihma või paistku päikene. Me näitame sellele viletsale reeturile, et ta ei saa nii kergesti meie tööd nurja ajada. Pidage meeles, seltsimehed, et meie plaanides ei tohi mingit muudatust olla. Igapäevaplaan peab täidetud saama edasi, seltsimehed. Elagu tuuleveski. Elagu loomade farm. Talv oli karm, tormisele ilmale järgnesid lörts ja lumi ning siis kõva pakane, mis andis järele alles veebruari keskel. Loomad jätkasid nii hästi, kui suutsid tuuleveski taas ülesehitamist, teades täpselt, et välismaailm jälgib neid ja et kadedad inimesed rõõmustaksid, võidutseksid, kui Veske õigel ajal valmis ei saaks. Pahatahtlikkusest tegid inimesed näo, nagu ei usuks nad, et lumepall oli tuuleveski ära lõhkunud. Nemad ütlesid, et veski oli sellepärast kokkuvarisenud, et müürid olid liiga õhukesed. Tehtud loomad teadsid, et see polnud nii. Siiski oli otsustatud teha müürid varasemad 18 tolli asemel seekord kolme jalapaksused mis tähendas hoopis suurema kivikoguse kokku vedamist. Kivimurd oli kaua lumehangede töö seisis külma pakase ilmaga, mis järgnes, jõuti veidi edasi, kuid töö oli julm ja ei äratanud loomadest säärast lootust nagu varem. Neil oli alati külm ja tavaliselt olid nad ka näljased. Ainult tümpsu ristik ei kaotanud kunagi julgust. Kiunats pidas suurepäraseid kõnesid teenistuse rõõmudest ja tööväärikusest kuid teised loomad said enam innustust, ümpsa rammust ja tema vankumatus tühjust model veelgi rohkem tööd. Jaanuaris tuli toidust nappus kätte, teraviljaportsjonit oli drastiliselt vähendatud ning teatatud, et selle tasategemiseks jagatakse välja lisa kartuliportsjon. Siis aga avastati, et suurema osa kartulisaagist oli külm ära võtnud, sest aunu polnud küllalt paksult kinni kaetud. Kartulid olid läinud pehmeks ja plekiliseks ning vaid vähesed neist olid söödavad. Ajuti polnud loomadel päevade kaupa muud süüa kui aganaidia. Peete näljasurm paistis neile näkku, vahtimat. Oli eluliselt vajalik seda fakti välismaailma eest varjata. Tuuleveski kokku varisemisest kihutust saanuna mõtlesid inimesed välja uusi valesid loomade farmi kohta. Jällegi levitati juttu, et kõik loomad on nälga ja tõbedesse suremas, et nad võitlevad lakkamatult omavahel ning otsivad abi kannibalismi, st ja laste tapmisest. Napoleon tajus hästi neid halbu tagajärgi, mis võisid tulla, kui oleks teatatud tõelisi fakte toitluskorrast ning ta otsustas kasutada vingurit vastupidise mulje levitamiseks. Siiani oli loomadel olnud vähe või polnud üldse kokkupuudet vinguriga tema iganädalaste visiitidel. Nüüd aga instrueeriti üksikuid valitud loomi enamasti lambaid. Tema kuuldes puhuti mainima, et toiduportsjon suurendatud. Lisaks andis Napoleon korralduse, et peaaegu tühjad salved aidas tuleb ligi ääretasaliivaga täita ning kata see siis järelejäänud teraviljajahuga. Paslikule ettekäändel juhiti vingur läbi aida ja lubati tal heita pilk salvedesse. Ta laskis ennast tüssata ja viis muule maailmale teate, et loomade farmis pole toidunappust. Jaanuari lõpus sai siiski ilmsiks, et kusagilt tuleb teraviljale lisa hankida. Neil päevil ilmus Napolion harva avalikkuse ette ja veetis kogu oma aja elumajas, mille igatust valvasid metsiku väljanägemisega koerad. Kui ta välja ilmus, tegi ta seda tseremoniaalses moel kuue koera saatel, kes ümbritsesid teda tihedalt ja urisesid, kui keegi liiga lähedale tuli. Tihtilugu ei ilmunud koguni pühapäeva hommikuti lagedale, vaid laskis mõnel seal tavaliselt kiunatsil oma korraldused edasi anda. Ühel pühapäeva hommikul teatas kiunats, et kanad, kes just olid jälle munema hakanud, peavad munad ära andma. Vinguri kaudu oli Napolion sõlminud lepingu 400 muna peale nädalas. Nende hinnast piisaks, et maksta küllaldase koguse teravilja jahu eest, millega farm elaks välja suveni, mil tingimused hõlpsamaks lähevad. Kui kanad sellest kuulsid, tõstsid nad hirmsat kisa. Neid oli ette hoiatatud, et see ohver võib vajalikuks osutuda, ent nad polnud uskunud, et see tõesti võiks juhtuda. Nad olid parajasti pesi kevadiseks haudumiseks valmis sättimas ja protestisid, et nüüd mune ära võtta, tähendaks mõrva. Esimest korda pärast Jonsi minema ajamist esines midagi mässu taolist. Kolme noore musta Minorca tõugu kana juhtimisel tegid kanad kindlameelselt katset Napoleoni soove nurja ajada. Nende meetodiks oli üles sarikaile lennata ja seal munaga maha saada, mis põrandale puruks kukkus. Napolion toimis kähku ja halastamatult. Ta andis korralduse kanadelt toit ära võtta ja dekreteeris, et igat looma, kes annab mõnele kanale kasvõi ühe tera viljakese karistatakse surmanuhtlusega. Koerad valvasid selle järele, et need korraldused täidetud saaksid. Kanad pidasid viis päeva vastu, siis andsid alla ja läksid pesadesse tagasi. Selle ajaga oli üheksa kana surnud. Nende kehad maeti viljapuuaeda ja teatati, et nad olid surnud koktsiitioosi. Vingur ei kuulnud sellest loost midagi ja munad anti üle nagu kord ja kohus. Poodniku furgoonauto sõitis kord nädalas farmi, et mune ära viia. Kõik see aeg polnud lumepallist mingit märki olnud. Kuulujutt teadis rääkida, et ta varjab ennast ühes naaberfarmis kas rebase metsas või Grööniveres. Sel ajal oli Napolionil teiste farmeritega veidi parem läbisaamine kui varem. Juhtumisi seisis hoovis puuriit, mis oli laotud sinna 10 aastat tagasi, kui pöögi padrikut harvendati. Puud olid hästi kuivanud ja vingur andis Napoleonile nõu need maha müüa. Nii Bill Clinton kui ka Frederik olid innukalt valmis ostma. Napolion kõhkles nende kahe vahel, suutmata asja ära otsustada. Märgati, et kui ta näis olevat valmis Frederik ikka kokkuleppele jõudma, siis teatati, et lumepall varjab end rebase metsas. Kuna Napoleoni pilkingdori kasuks kaldudes väideti, et lumepall on Grööniveres. Järsku varakevadel avastati ärevust tekitav lugu. Lumepall käis öösiti salaja farmis. Loomi, häiris see nii, et nad peaaegu ei suutnud oma ulualustes sõba silmale saada. Räägiti, et lumepall hiilib igal ööl pimeduse varjus sisse ja teeb kõiksugust kurja. Ta varastas vilja, ajas piima, lüpsikud kummuli, lõhkus mune, trumpi, seemnepeenraid segamini, näris viljapuudelt koort. Ükskõik, mis ka viltu läks, sai kombeks lumepallile süüks panna. Kui aken oli katki või kanalisatsioonitoru ummistunud, siis ütles kindlasti keegi, et öösel on käinud lumepall seda tegemas. Ja kui aidavõti ära kadus, oli terve farm veendunud, et lumepall oli selle kaevu visanud. Kummaline küll, see usk püsis isegi siis, kui võti ühe jahukoti alt üles leiti. Lehmad väitsid üksmeelselt, et lumepall hiilib nende lauta ja lüpsab neid, kui nad magavad. Sellel talvel tüli teinud rotte väideti samuti lumepalliga kambas olevat. Napolion andis korralduse, et lumepallitegevus tuleb täiel määral järele uurida. Oma koerte saatel tegi ta farmihoonetes hoolika kontrollkäigu teised loomad järgnesid talle au paklikus kauguses. Iga paari sammu järel jäi Napolion seisma ja nuuskis, kas maapinnal pole lumepallijälgi, mida ta väitis lõhna järgi ära tundvat. Ta nuuskis igas nurgas küünis lehmalaudas kanalas, köögiviljaaias ja peaaegu kõikjalt leidis ta lumepallijälgi tavani kärsamaadligi, tõmbas mõne korra sügavalt õhku sisse ja hüüdis hirmsal häälel. Lumepall, ta oli siin, ma tunnen selgelt tema lõhna. Ja sõna lumepall juures tõid kõik koerad kuuldavale verd tarretama paneva urina ning ajasid hamba direvile. Loomadel oli suur hirm. Neile paistis, nagu oleks lumepall mingi nähtamatu jõud, mis täitis õhku nende kohal ja ähvardas neid igasuguste ohtudega. Õhtul kutsus kiunats nad kõik kokku ja ütles ärev ilme näol, et tal on neile mõned halvad uudised teatada. Seltsimehed, hüüdis kiunats väikesi närvilisi hüppeid tehes. On avastatud kõige kohutavam asi. Lumepall on müünud ennast Grööniverre Frederik kile, kes just praegu peab aru, kuidas meile kallale tungida ja meilt farmi ära võtta. Kui pealetung algab, hakkab lumepall juhiks. See aga pole veel kõige halvem. Meie mõtlesime, et lumepalli mässu põhjusteks olid tema edevuse auahnus, aga me eksisime, seltsimehed, kas teate, mis oli tõeline põhjus? Lube pall oli algusest peale Chounsiga ühe mütsi all. Ta oli kogu aeg Charlesi salaagent. Seda kõike tõendavad dokumendid, mis ta endast maha jättis ja mis me alles nüüdsama avastasime. Minu meelest seletab see paljutki, seltsimehed, kas me ei näinud ise, kuidas ta üritas õnneks edutult saavutada meie lüüasaamist ja hävingut lehmalauda lahingus? Loomad olid nagu puuga pähe saanud. See lumepalli nurjatus oli juba säärast mõõtu, mis ületas kaugelt veski hävitamise. Ent võttis mõne minuti, enne kui see neile täiesti pärale jõudis. Nad kõik mäletasid või arvasid, mäletavad, kuidas nad lehmalauda lahingus olid näinud lumepalli kõige ees edasi tormamas, kuidas ta oli neid igal võimalusel koondanud ja julgustanud ning kuidas ta polnud hetkekski peatunud, isegi kui haavlipüssist teda seljast haavasid. Esialgu oli veidi raske taibata, kuidas see sobis kokku väitega, et ta oli olnud Johnsi poolel. Isegi tümpsa, kes harva midagi küsis, oli hämmeldunud. Ta heitis maha, tõmbas esijalad enda alla, pani silmad kinni ja alles kõva pingutusega suutis ta oma mõtteid sõnadesse panna. Ma ei usu seda, ütles ta. Lehmalauda lahingus võitles lumepall vapralt. Ma ise nägin koos, me ei andnud talle kohe pärast lahingut esimese järgu loom sangari medali. See oli meie miga seltsimees, sest nüüd me teame, tegelikult katsus ta meid hukatusse ahvatleda. See kõik on kirjas neis saladokumentides, mis me leidsime. Auto sai haavata, ütles tümpsa. Me kõik nägime, kuidas ta verd jooksis. See kuulus nende plaani juurde, hüüdis kiunats, Charlesi lask, ainult kriimustas teda. Võiksin seda näidata teile tema enda käega kirjapanduna. Kui te ainult suudaksite lugeda. Lumepalli osas nägi nende plaan ette kriitilisel hetkel põgenemist signaali anda ja lahinguväli vaenlasele jätta. Ja see peaaegu õnnestuski. See peaaegu õnnestuski tal. Ma julgen koguni öelda, seltsimehed, et see oleks tal õnnestunud, kui poleks olnud mehe kangelaslikku juhti, seltsimees nopoolioni. Kas te ei mäleta, kuidas? Lumepall just sel hetkel, kui George ja tema mehed olid õue sisse tulnud, ringi pööras ja plehku pistis ning kuidas paljud loomad talle järgnesid. Kas te ei mäleta sedagi, et just sel hetkel, kui oli puhkemas paanika ja kõik näis kadunud olevat, sööstis ette seltsimees Napolion öödega surm inimkonnale ja lõi hambad säärde? Seda mäletate ju kindlasti, seltsimehed. Hüüdis kiunats küljelt küljele kõikudes. Nüüd kui kiunates kirjeldas stseeni nii piltlikult tundus loomadele, et nad mäletavad seda. Igatahes oli neil meelesid, kriitilisel lahinguhetkel oli lumepall põgenema pööranud. Tümps aga ei suutnud ikka veel rahu leida. Ma ei usu, et lumepall alguses reetur oli, ütles ta lõpuks, mis ta hiljem muidugi on iseasi. Aga ma usun, et lehmalauda lahingus oli ta hea seltsimees. Me ei, ohud, seltsimees Napolion teatas kiunat väga aeglaselt ja kindlalt. On öelnud kategooriliselt kategooriliselt, seltsimehed, et lumepall oli algusest peale. Akenk jah, ammu enne kui ülestõusule üldse mõtlemagi hakata. Oo see unise asi, ütles tümpsa. Kui seltsimees Napolion seda ütleb, siis peab see tõsi olema. Nii on õige seltsimees. Hüüdis kiunats, kuid pandi tähele, et ta heitis oma väiksest vila paist silmist tümpsale väga õela pilgu. Ta pööras minekule, peatus ja lisas mõjukalt. Ma hoiatan igat looma selles farmis, et ta silmad lahti hoiaks, sest meil on põhjust arvata, et mõni killume palli salaagent luurab sel hetkel meie seas ringi.