Järgmisel pühapäeva hommikul ilmus Napolion ise koosolekule ja pidas tümps auks lühikese kõne. Ta ütles, et taga leinatud seltsimehemaiseid jäänuseid polnud võimalik tagasi tuua, et need farmis Mahamat. Kuid ta oli andnud käsu teha farmi aia loorbereid suur pärg ning saata see tümpsa hauale panemiseks. Ja mõne päeva pärast kavatsevad sead pidada tümpsu auks mälestusbanketi. Napolion lõpetas oma kõne meenutusega tümpsa lemmik ütlustest. Modin veelgi rohkem tööd ja seltsimees Napolionil on alati õigus. Ning veel lisas ta, et iga loom teeb hästi neid omaks võttes. Banketiks määratud päeval sõitis Willingtonist farmi poemehe vanker, mis tõi elumajja suure puust pakasti. Öösel kuuldi kõva laulu üürgamist, millele järgnes midagi, mis kõlas nagu metsik riid ning lõppes kella 11 paiku kohutava klaasi klirinaga. Järgmise päeva lõunani ei andnud maja mingit elumärki ja käis ringi jutt, et sellel või teisel moel olid sead hankinud raha veel ühe vaadiviski ostmiseks. Aastaajad tulid ja läksid, lühikesed loomaelud lendasid mööda. Jõudis aeg, mil polnud enam kedagi, kes oleks mäletanud vanu päevi enne ülestõusu välja arvatud ristik Benjamin ronk Mooses ja osa sigu. Muriel oli surnud kellukast, Jessi ja pitsu olid surnud. Choundsigi polnud enam elavate killas. Ta oli surnud viinaravil maa teises otsas. Lumepall oli unustatud tümps saali unustatud. Teda mäletasid ainult need vähesed, kes olid teda tundnud. Ristik oli nüüd vana kogukas kangete liikmetega mära, kelle silmad kippusid vett jooksma. Tal oli kaks aastat pensioni east üle kuid tegelikult polnud ükski loom kunagi pensionile jäänud. Jutt karjamaa nurgaandmisest töövõime kaotanud loomadele oli kaua aega tagasi lakanud. Napolion oli nüüd küps 150 kilone kult. Kiunad, see oli nii paks, et ta silmad rasvasest vaevalt midagi nägid. Ainult vana Benjamin oli suuresti samasugune nagu ikka üksnes koonu ümbert natuke hallim ning tümpsa surmast peale veelgi tus, asem ja sõna ahtram. Nüüd oli farmis palju rohkem loomi, ehkki juurdekasv polnud nii suur, nagu oli oodatud. Varasematel aastatel oli sündinud palju loomi, kelle jaoks ülestõus oli ainult suusõnal elav ähmane traditsioon ning ostetud oli teisi loomi, kes enne oma saabumist polnud iial kuulnud säärast asja mainitavadki. Peale ristiku oli farmil nüüd kolm hobust. Need olid uhked rühikad, elajad, tublid tööloomad ja head seltsimehed, aga väga rumalad. Ükski neist ei osutunud võimeliseks tähestiku p-tähest kaugemale ära õppima. Nad olid päri kõigega, mida neile räägiti ülestõusust ja animalismi põhimõtetest, eriti kui seda tegi ristik, kelle vastu nad tundsid lausa lapseliku aukartust kuid oli kahtlane, kas nad sellest midagi aru said. Farm oli nüüd jõukam ja paremini organiseeritud. Seda oli koguni laiendatud. Kahe härra pilkingtonilt ostetud põlluvõrra tuuleveskiga oli lõpuks edukalt valmis saadud ning farmil oli viljapeksumasin ja heinaele vaator ning lisaks oli tulnud mitmesuguseid uusi ehitisi. Vingur oli ostnud endale vedruvankri, ent ometi polnud tuuleveskit kasutatud elektri tootmiseks vaid vilja jahvatamiseks ning ta tõi kenakesti raha sisse. Loomad tegid kõvasti tööd veel ühe tuuleveski ehitamiseks. Kui see valmis saab, nii oli jutt, siis pannakse talle dünamo sisse. Aga nendest luksustest, millest lumepall oli kunagi loomi unistama õpetanud elektrivalgusega ning kuuma ja külma veega tallidest ja kolmepäevasest töönädalast enam ei räägitud. Napolion oli kuulutanud, et need ideed on vastuolus animalismi vaimuga. Tõeline õnn on kõvas töös ja vähenõudlikkus elus, ütles ta. Kuidagi paistis, nagu oleks Farm rikkamaks saanud, kuid see ei teinud loomi endid rikkamaks. Välja arvatud muidugi seade koerad. Ehk oli see osalt sellepärast nii et sigu ja koeri oli nii palju mitte seda, et need olendid poleks omal viisil töötanud nagu kiunats ei väsinud kunagi. Seletamast oli farmis palju järele valvamise organiseerimistööd. Suur osa sellest tööst oli säärast laadi, et teised loomad olid liiga rumalad selle mõistmiseks. Näiteks rääkis kiunats, et sigadel tuleb kulutada iga päev tohutut vaeva salapäraste asjade peale, mis kannavad nime toimik. Aruanne, protokoll, märgukiri. Need olid suured paberilehed, mida tuli katta tiheda kirjaga ja niipea, kui lehed said kaetud, põletati nad ahjus ära. Farmi heaolule oli ülima tähtsusega, ütles kiunats. Ometi ei tootnud ei seadega koerad oma tööga mingit toitu ja neid oli väga palju ning neil oli alati hea isu. Mis teistesse puutub, siis niipalju, kui nemad teadsid, oli nende elu selline, nagu see oli alati olnud. Üldiselt olid nad näljased, magasid põhul, jõid tiigist, töötasid põllul, talvel piinas neid külm ja suvel vaevasid kärbsed. Mõnikord pingutasid vanemad loomad oma ähmast mälu katsusid meelde tuletada, kas ülestõusu algajal, kuid Jounsoli äsja minema kihutatud olid asjad läinud paremini või halvemini kui nüüd. Nad ei suutnud seda meenutada, Polnud midagi, millega nad oleksid oma praegust elu võrrelda võinud neil polnud toetuda muule peale kiunad siia arvu ridade, mis näitasid alati, et kõik läheb üha paremaks ja paremaks. Loomad leidsid selle probleemi lahendamatu olevat. Igatahes oli neil nüüd ka vähe aega sääraste asjade üle järelemõtlemiseks. Ainult vana Benjamin väitis mäletavad igat üksikasja oma pikast elust ja teadvat, et asjad polnud iial olnud ega võinudki olla palju paremad või palju halvemad. Sest nagu ta ütles, nälg, raskused ja pettumus on muutumatu elu seadus. Ja ometi ei jätnud loomad kunagi lootust. Veelgi enam, nad ei kaotanud iial hetkekski au ja eesõiguse tunnet, et nad kuuluvad loomade farmi. Ikka veel oli see ainus farm terves maakonnas tervel Inglismaal, mis kuulus loomadele, kes seda ise pidasid. Mitte ükski neist, isegi noorimat mitte koguni mitte uustulnukad, kes olid toodud 10 või 20 miili taha jäävatest farmidest ei lakanud iial seda imeks panemast. Ja kui nad kuulsid püssi paukuma ning nägid rohelist lippu lipuvardas lehvimas, siis paisutas hävimatu uhkus nende südant ja jutt käänas ikka vanadele kangelaslikele aegadele, Chounci minema kihutamisele seitsme käsukirja panemisele, suurtele lahingutele, kus inimestest sissetungijad olid lüüa saanud. Ühtki vana unistust polnud maha maetud. Majori ennustatud loomade vabariigis. Kui Inglismaa rohelistel aasadel ei astu inimese jalg, usuti ikka veel. Ühel päeval jõuab see kätte, olgugi mitte varsti, olgugi mitte ainsa praegu elava looma eluajal, kuid kätte jõuab see ometigi. Ehk ümisete siin-seal Salakesi, isegi Inglismaa loomade viisi. Igatahes oli tõsi, et farmis teadis seda iga loom kuigi ükski poleks tihanud seda kõvasti laulda. Võis ju olla, et nende elu oli karm ja mitte kõik nende lootused polnud täitunud aga nad teadsid, et nende elu polnud selline nagu teistel loomadel. Kui nad olidki näljased, siis mitte sellepärast, et nad pidid türandlike inimesi toitma. Kui nad tegidki kõvasti tööd, siis vähemasti töötasid nad ise endile. Ükski loom nende hulgas, ei käinud kahel jalal. Ükski loom ei kutsunud mõnd teist loomaisandaks. Kõik loomad olid võrdsed. Ühel varasuvisel päeval käskis kiunates lammastel endale järgneda ja viis nad farmi teise otsa söötis maatükile, kus võrsusid noored kased. Lambad veetsid seal terve päeva kiunatsi kontrolli all, lehti nägitsedes. Õhtul pöördus kiunad siseelumajja tagasi, aga et ilm oli soe, siis käskis lammastel jääda sinna, kus nad olid. Asi lõppes nii, et lambad olid seal terve nädala, mis aja kestel teised loomad ei näinud neid üldse. Suurema osa igast päevast oli kiunats nendega. Ta ütles, et õpetab neile uut laulu, milleks on vaja rahulikku paika. Ühel kenal õhtul just pärast lammaste naasmist, kui loomad olid töö lõpetanud ja farmi hooneisse tagasi pöördusid, juhtus nii, et õuelt kostis kohkunud hobuse hirnumist. Loomad jäid jahmunult seisma. See oli ristiku hääl, ta hirnus jälle ja kõik loomad pistsid galoppi jooksma ning tormasid õuele. Siis nägid nad, mida ristik oli näinud. See oli tagajalgadel kõndiv siga. Jah, see oli kiunats veidi kohmakalt, nagu poleks ta veel päriselt harjunud oma küllaltki kogukat keret selles asendis hoidma, kuid täiusliku tasakaaluga jalutas ta üle õue. Ning hetk hiljem väljus elumaja uksest pikk rodu sigu, kes kõik käisid tagajalgadel. Mõned tegid seda paremini kui teised. Üks või kaks olid isegi kübeke ebakindlad ning jäi mulje, nagu oleks neile meeldinud kepile toetuda. Kuid nad kõik tegid edukalt ringi, ümber õue. Ja lõpuks kostis koerte kohutavat haukumist ja mustad ikka kriiskavad kiremist ning välja tuli ma Essteetlikult. Püstin Napolion ise, kes heitis mõlemale poole upsakaid pilke ja kelle ümber karglasid koerad sõraskandistab piitsa. Valitses surmavaikus. Hämmastunud kohkunud loomad vaatasid kobarasse tõmbudes pikka sigade rivi aeglaselt ümber õue marssimas. Tundus, nagu oleks maailm pea peale pööratud. Siis tuli hetk, mille esimene šokk oli möödas ja millal kõigest hoolimata hoolimata hirmust koerte ees ning pikkade aastate jooksul tekkinud kombest mitte iialgi kurta, mitte iialgi kritiseerida juhtugu mis tahes, oleksid võinud mõne sõnaga protestida. Kuid just sel hetkel puhkesid lambad otsekui märguande peale märuliselt mäegima. Neli jalga hea kaks jalga, parem neli jalga hea kaks jalga, parem neli jalga hea, kaks jalga parem. See kestis vahetpidamata viis minutit. Ja selleks ajaks, kui lambad olid maha rahunenud, oli protesti avaldamise võimalus möödas, sest sead olid elumajja tagasi marssinud. Benjamin tundis kellelegi nina oma õlga müksivat. Ta vaatas ringi, see oli ristik. Tema vanad silmad näisid hägusamad kui iial varem. Midagi ütlemata sikutas ta pendiumini tasakesi lakast ja viis tolle ringiga suure küüni otsaseina juurde, kuhu oli kirjutatud seitse käsku. Minuti või paar, seisid nad ning vahtisid tõrvatud seina, millel oli valge kiri. Mu silmanägemine on viletsaks jäänud, ütles ristik lõpuks. Isegi noorena ei oleks ma suutnud lugeda, mis sinna on kirjutatud. Kuid mulle paistab, et see sein näeb teistmoodi välja. Kas seitse käsku on ikka needsamad, mis nad tavaliselt olid? Benjamin. Korraga nõustus Benjamin oma reeglit rikkuma ja lugesin ristikule ette, mis seinale oli kirjutatud. Nüüd polnud seal midagi peale ühe ainsa käsu, mis kõlas. Kõik loomad on võrdsed. Aga mõned loomad on võrdsemad kui teised. Pärast seda ei paistnud enam imelik, kui sigadel, kes farmitöö järele vaatasid, oli kõigil piits sõras. Ei tundunud imelik kuulda, et sead olid ostnud endale raadioaparaadi, valmistusid telefoni sisse panema ja olid tellinud Jon pulli. Chitpitsi ja Daily Mirrori ei paistnud kummaline näha Napoleoni piip suus elumaja õuel jalutamas. Ei isegi see mitte, kui sead võtsid kappidest välja härradžounci riided ja need selga panid. Napolion ise ilmus mustakuue Califeede ja nahka massidega ning tema lemmik kemisel oli seljas moareesiidist kleit, mida provot Jonsil oli olnud kombeks kanda pühapäeviti. Nädal hiljem sõitis ühel õhtupoolikul farmi hulk vedruvankreid. Naaberfarmerite delegatsioon oli farmiga tutvuma kutsutud. Neile näidati kogu farmi ja nad väljendasid kõige nähtu, eriti tuuleveski osas suurt imetlust. Loomad rohisid naeri põldu. Nad töötasid usinalt vaevalt pead kergitades ega teadnud, keda rohkem kartma. Ta ka sigu või inimestest külalisi. Sel õhtul kostis elumajast valju naerulaginal laulujoru ja neid läbisegi hääli kuuldes haaras loomi äkki uudishimu. Mis võis seal majas küll toimuda. Nüüd, mil loomad ja inimesed kohtusid esimest korda kui võrdne võrdsega. Ühel nõul hakkasid nad nii vaikselt, kui said elumaja õuele hiilima. Väraval nad peatusid, pooleldi hirmul, kas edasi minna, kuid ristik viis nad edasi. Nad läksid kikivarvul maja juurde ja piisavalt kõrget kasvu. Loomad piilusid söögitoa aknast sisse. Pika laua ümber istusid sealpool tosinat farmerit ja pool tosinat tähtsamat siga. Napoleonile endal oli aukoht laua otsas. Sead paistsid Enn toolidel täiesti hästi tundvat. Seltskond oli veetnud aega kaardimänguga, kuid mäng oli hetkeks katki jäänud ilmselt selleks, et millegi terviseks juua. Suur kann käis ringi ja kruusidesse valati õlut. Keegi ei märganud loomade imestavaid nägusid, mis aknast sisse vahtisid. Rebasemetsa pilkington oli kruus käes püsti tõusnud. Otsekohe ütles ta, palub ta seltskonnal klaasi tõsta, kuid enne seda tunneta endal kohust mõni sõna lausuda. Ta ütles, et talle ja ta on kindel, et ka kõigile kohalviibijatele on suure rahulolu allikaks tunda, et nüüd on lõppenud pik, umbusalduse ja arusaamatuste periood. Oli olnud aeg, mitte tema või mõni teine praegusest seltskonnast oleks sääraseid tundeid jaganud, aga oli olnud aeg, mil inimestest naabrid olid vaadanud loomade farmi, lugupeetud omanikke. Ta ei ütleks vaenulikult, kuid vahest teatava kahtlusega oli esinenud õnnetuid vahejuhtumeid. Ringi olid käinud vääriti mõistetud ideed. Oli olnud tunne, et sellise farmi olemasolu, mida omavad ja peavad sead, on kuidagi ebanormaalne ning võib naabruskonnas segadust tekitada. Liiga palju. Farmereid oli ilma vajaliku uurimiseta oletanud, et sellises farmis on ülekaalus minnalaskmise ja distsiplineerimatu. See valim. Nad olid muretsenud mõju pärast, mida see avaldab nende loomadele ja isegi nende teenistuses olevatele inimestele. Nüüd aga olid kõik säärased kahtlused hajutatud. Täna olid tema ja ta sõbrad külastanud loomade farmi ning vaadanud igat tolli sellest oma silmaga ja mida nad leidsid? Mitte ainult kõige tänapäevasemad meetodid, vaid säärased distsipliini ja korra, mis peab igal pool farmeritele eeskujuks olema. Ta arvas, et ei eksi, kui ütleb, et loomade farmi alamad loomad teevad rohkem tööd ja saavad vähem süüa kui ükskõik milline loom kogu maakonnas. Tema ja teised külalised olid näinud täna palju säärast, mida nad kavatsevad otsekohe omagi farmidest sisse viia. Ta ütles, et lõpetab oma tähelepanekud veel kord, rõhutades neid sõbralikke tundeid, mis valitsevad või peaksid valitsema loomade, farmi ja tema naabrite vahel. Sigade ja inimeste vahel ei ole ega pruugigi olla ükskõik millist huvide kokkupõrkamist. Nende pürgimused ja nende raskused on ühesugused. Kas pole tööküsimus kõikjal üks ja see sama. Siin paistis välja, et härra pilkington valmistus postitama seltskonda mõne hoolikalt ettevalmistatud teravmeelsusega kuid hetkel oli ta ise liialt naeru võimuses, et seda välja öelda. Pärast pikka köhimist, nii et kõik ta lõuavoldid punetama lõid, õnnestus tal kuuldavale tuua. Kui teil on loas hoida teie alamad loomad, siis meil meie alamad klassid. See vaimukus ajas laudkonna naerust looka. Ja härra Bill Clinton õnnitles veel kord sigu väikeste toiduportsude, pikkade tööpäevade ja selle puhul, et üldiselt kedagi ei hellitada, nagu ta oli loomade farmis täheldanud. Ja nüüd ütles ta lõpuks palub ta seltskonda püsti tõusta ning vaadata, kas neil on klaasid täis. Härrased Lõpetas, pilkington, härrased, tõstkem klaasloomade farmi õitsengu terviseks. Kostis vaimustatud hõiskamist ja jalgade trumpimist. Napoleonile oli nii hea meel, et ta lahkus oma kohalt ja tuli ümber laua, et kannu enne selle tühjendamist härra pilgingtoniga kokku lüüa. Kui hõiskamine oli lakanud, teatas Napoleon, kes oli püsti jäänud, et temalgi on mõni sõna öelda. Nagu kõik Napoleoni kõned, oli seegi lühike ja käis asja kohta. Ta ütles, et temagi on õnnelik, et arusaamatuste ajajärk on lõppenud. Kaua aega olid käinud ringi kuulujutud, mida levitas, nagu tal oli põhjust arvata mõni õel vaenlane, nagu oleks tema enda ja ta kolleegide vaadetes midagi õõnestavad või koguni revolutsioonilist. Neile oli omistatud kavatsus naaberfarmide loomi mässule õhutada. Midagi ei võinud jääda tõest kaugemale. Nende ainus soov nii nüüd kui ka minevikus on elada rahus ja normaalsetes ärisuhetes naabritega see farm, mida tal on au juhtida, lisas Napolion, on kooperatiivne ettevõtte tema valduses olevad omistus. Dokumendid on kõikide sigade ühisvara. Ta ütles, et ei usu ühtegi vanadest kahtlustustest enam elus olevat kuid et hiljuti oli farmielukäigust tehtud teatud muudatusi, millel peaks olema see mõju, et usaldus veelgi kasvab. Siiani oli farmiloomadel olnud üpris tobe komme kõnetada 11 sõnaga seltsimees see tuleb ära kaotada. Samuti olnud väga veider komme, mille päritolu oli teadmata marssida igal pühapäeva hommikul mööda mingist kuldi kolbast, mis oli aias posti külge naelutatud. Seegi komme tuleb ära kaotada ja pealuu ongi juba maha maetud. Külalised olid ehk näinud ka lipuvardas lehvivat rohelist lippu. Vahest olid nad märganud siis sedagi, et varem lippu märgistanud valge sõrg ja sarv on kõrvaldatud. Nüüdsest peale on lipp üleni roheline. Napolion ütles, et tal on härra pilkingtoni suurepärast ja heanaaberlike kõnet ainult ühe koha pealt parandada. Härra Bill Clinton oli rääkinud loomade farmist. Muidugi võinud ta teada, sest tema Napolion teatab sellest alles nüüd esimest korda et loomade farmi nimi on ära kaotatud. Sellest hetkest peale on farmi nimeks karjafarm, mis tema meelest on selle õige ja algupärane nimi. Härrased, lõpetas Napoleon. Ma panen ette, juues sellesama terviseks, mis ennegi, kuid teistsuguses vormis. Täitkem, klaasid pilgeni, härrased, joogem, karjafarmi õitsengu terviseks. Kostis niisama südamliku hõiskamist nagu varem ja kruusid tühjendati tilgatumaks. Aga kui väljas olevad loomad seda pilti vahtisid, näis neile nagu toimuks midagi kummalist. Mis oli sigade näos muutunud. Ristiku vanade häguste silmade pilk rändas ühelt näolt teisele. Mõnel neist oli viis lõuga, mõnel neli, mõnel kolm, aga mis see oli, mis näis sulavati muutuvat. Kui aplaus oli vaibunud, võttis seltskond jälle kaardid kätte ning jätkas katkestatud mängu. Ja loomad hiilisid vaikselt minema. Nad polnud aga veel kahtekümmend jardigi minna jõudnud, kui jäid äkki seisma. Elumajast kostis kisa-kära. Loomad tormasid tagasi ja vaatasid jälle aknast sisse. Jah, oli tekkimas äge tüli, karjuti, põrutati lauale heideti teravaid kahtlustavaid pilke, salati tormiliselt. Pahanduse põhjuseks näis olevat see, et Napolion ja härra Bill Clinton olid kumbki käinud välja poti ässa. 12 häält karjusid vihaselt ja nad kõik olid äravahetamiseni sarnased. Nüüd polnud enam kahtlust, mis oli juhtunud, sigade nägudega. Väljas seisvad loomad vaatasid sealt inimesele ja inimeselt seale ning jälle sealt inimesele. Ent oli juba võimatu öelda, kes oli, kes.