Autor Ilmar Tomusk loeb Märt Pius. Kommid on otsas. Kui ema õhtul töölt koju tuli, oli tal tavalisele toidukraamile lisaks kotis kommipakk. Mitte keegi ei tohi võtta kommi enne, kui soolane toit on söödud, hoiatas ema. Martinile see ei meeldinud, sest tühja kõhu sisse mahub ju komme palju rohkem kui täiskõhu sisse. Martinile tundus mõnikord, et isa ja ema käsivatel meelega kõigepealt kõhusoolast toitu täis süüa. Et ta jaksaks vähem komme süüa. Ning need kommid, mis Martinile kõhtu ei mahu, söövad nad ise ära. Siis, kui komme oli väga vähe, unistas Martin magama minnes soolases toidust, mis on tehtud kommidest. Ta pani silmad kinni ja kujutas ette, et need kaks kotletti, mis ema talle otse pannilt taldrikule tõstab ei ole tehtud hakklihast vaid hoopis hakk. Šokolaadist. Kartulite asemel on taldrikul shokolaadiga kaetud sefiirikommid ning tomati kurgilõikude asemel värvilised marmelaaditükid. Kui aga ema peaks keetma suppi siis on see tehtud limanaadist, milles ujuvad lutsukommid. Ning magustoiduks on loomulikult jäätis. Kahjuks ei teinud ema mitte kunagi sellist soolast toitu, mis oleks olnud magus. Isegi isa ei teinud seda, kuigi ta proovis ükskord, kui ema oli kodust ära. Isa, tegi kartulipüreed ning pani sellele kogemata soola asemel suhkrut. Puder tuli nii vastik, et ei isa ega Martin ei tahtnud seda süüa ja nad viskasid selle ära. Nüüd aga läks Martin kööki soolast toitu sööma, et kohe pärast seda kommide kallale asuda. Ema asetas kommipaki suurest toast diivanilauale ning ütles isale. Täitsa kõiki ära, ise. Aga minuga sa ei pea arvestama, sest mul oli ühel töökaaslasel sünnipäev ning ma sain töö juurest torti. Aga Martin küsis isa, kui palju ma temale jätan? Ma ei tea, vastas ema. Ma loodan, et ta sööb kõhukotletti ja kartulit nii kõvasti täis, et ta ei jaksagi enam kommi süüa. Loodame, lausus isa ning võttis pakist esimese kommi. Kui Martinil oli taldrik tühjaks saanud, jooksis ta elutuppa ning hakkas kommipakki otsima. Seda ei olnud kuskil. Mina sõin soolase toidu ära. Kas ma saan nüüd kommi, küsis ta. Ma arvasin, et sa sõid kõhu nii täis, et sa ei jaksa enam kommi süüa, vastas isa. Kommid on kahjuks otsas. Palun võtta neid siis otsast ära ja anna mulle ka, palus Martin. Mille otsast ei saanud isa aru. Otsast vastas Martin lihtsalt otsast. Sa ju ise ütlesid, et kommid on otsas. Muidugi on need otsas, vastas isa. Kui mingid asjad on otsas, siis tähendab see seda, et need on täiesti otsas. Neid pole enam olemas, püüdis isa Martinile olukorda selgitada. Aga emme ostis terve paki komme, lausus Martin. Kui meil on terve pakk komme, siis ei saa olla, et neid pole olemas. Nad peavad kuskil olema. Kas sa siis ei saa aru, mida ma sulle räägin? Küsis isa. Ütlesin sulle sulaselges eesti keeles, et kommid on otsas. Martin ei saanud tõepoolest aru, mida isa talle öelda tahtis. Kõigepealt oli ta öelnud, et kommid on otsas. Aga siis, et neid pole olemas. Kuidas saavad kommid olla millegi otsas, kui neid pole tegelikult olemas? Äkki on need diivani otsas, pakkus Martin. Ta laskus käpukile, roomas diivani aknapoolsesse otsa ning piilus diivani alla. Selles otsas komme polnud. Seejärel läks ta diivani uksepoolsesse otsa. Seal polnud isegi kommide lõhna, rääkimata kommidest. Isa ütles ema, kes oli väikse õe teises toas magama pannud. Palun vaata mulle otsa. Kas ma kuulsin õigesti, et sa ütlesid, et kommid on otsas? Jah, vastas isa. Kuulsid õigesti? Kommid on otsas. Martin kargas diivanile, et ta ulatuks vaatama, kas kommid on ehk ema otsas. Kuid neid ei olnud sealgi. Siis ronis ta diivani seljatoele, mis oli diivanist palju kõrgem. Nüüd nägi ta kapi otsa ning see, mida ta seal nägi, oli nagu kõige ilusam unenägu. Kapi otsas oli seesama kommipakk, mille ema oli täna poest toonud. Aga lisaks sellele oli seal ka üleeilne sefiirikommide pakk, mille kohta ema oli öelnud, et see sai nii kiiresti otsa, et ta ei jõudnud neid nuusutadagi. Kapi otsas oli veel väga palju komme isegi need, mis rohkem kui pool aastat tagasi jõulude ajal otsa olid saanud. See on nii äge. Kapi ots oli Martin vaimustuses. Kuidas ma küll varem selle peale ei tulnud, et kui kommid on otsas, siis need ongi päriselt otsas. Meie kapi otsas. Raamatu kõrvalised isikud kirjutas Ilmar Tomusk, luges Märt Pius, režissöör Tiina Vilu, helirežissöör Andres olema.