Kõrvalised isikud. Autor Ilmar Tomusk. Loeb Märt Pius. Maal vanaema ja vanaisa juures. Martinil oli vedanud, sest tal oli kaks vanaema ja kaks vanaisa. Üks vanaema ja vanaisa elasid linnas nende majali Martini majast ainult paari kilomeetri kaugusel. Sinna võis sõita trolli ja bussiga, kuid kõige kiiremini sai sinna hoopis jalgsi, sest siis ei olnud vaja peatusest sõiduvahendit oodata. Teine vanaema ja vanaisa elasid maal. Nende külastamiseks tuli sõita rongi või bussiga mitusada kilomeetrit sest Martini vanaema ja vanaisa, kes olid samal ajal ka Martini isa ema ja isa elasid teisel pool Tartut. Loomulikult oleks sinna pääsenud jalgsi, kuid see oleks mitu päeva aega võtnud. Ühel päeval sai Martin isa ja ema jutust aru, et neil on plaanis paariks päevaks Soome sõita sest isa kutsuti sinna tööle ning tal lubati ema kaasa võtta. Üks vanaemadest seegis elas linnas, ütles, et tema võib hoolitseda Martini väikese õe eest. Martini kohta ütles aga isa, et viib ta oma ema ja isa juurde Tartumaale. Kas vanaemal ja vanaisal on Tartumaad juured? Imestas Martin. On küll, kinnitas isa. Ja kui päris aus olla, siis on ka minu juured Tartumaal. Aga kus minu juured on? Küsis Martin. Ta uuris oma jalgu, et välja selgitada, kas ka temal on juured. Kuid ta ei näinud neid. Isegi varvaste küljes polnud mitte ühtegi juurt. Ma arvan, et sinu juured on ikka Tallinnas, pakkus isa. Ma tahan neid näha, nõudis Martin. Nõmmemetsas mändide all jalutades oli ta näinud mitut suurt puud, mille juured ulatusid maa seest välja. Need olid Martini arust väga ägedad, sest nende pealse istuda, isegi turnida. Küllap sa kunagi leiad need üles, arvas isa. Aga kui ma lähen maale vanaema ja vanaisa juurde, kas ma nende juuri näen? Uuris Martin kindla peale, oli isa veendunud. Martin oli tegelikult ka varem Tartumaal vanaema ja vanaisa juures käinud. Kuid sel korral oli ta sõidust väga põnevil. Ta ei olnud varem kunagi selle peale mõelnud, et kui ta on maal vanaema ja vanaisa juures et siis võiks ta neid juuri põhjalikumalt uurida. Kui päris aus olla, siis ei meenunudki Martinile, et ta kunagi vanaema või vanaisa juuri oleks näinud. Nüüd otsustas ta, et tahab neid kindlasti näha. Pühapäeva hommikul vara viis isa Martini balti jaama ning pani rongi peale. Isa ise kaasa ei sõitnud, kuid päris üksi Martin rongis siiski ei olnud. Isa oli ühe oma tuttavaga kokku leppinud, et see sõidab Martiniga kaasa ja annab poisi Tartus vanaemale üle. Vanaema jube teadis, et ta peab lapselapsele Tartu raudteejaama vastu minema. Kuhu sa sõidad? Küsis isa tuttav tädi, kui nad kahekesi rongis istet olid võtnud. Tartumaale lastes poiss, ma lähen vanaema ja vanaisa juurde. See on küll tore, lausus tädi. Sinu isa on rääkinud, et ka temal on juured Tartumaal. Ja leid Martini silmad särama. Need on kindlasti väga ägedad juured, sellised suured pruunid ja krobelised nagu nõmme, mändide juured. Kindla peale. Ja vanaisal ja vanaemal on ka Tartumaal juured, lisas poiss. Ma arvan, et vanaisa juured on suuremad kui vanaema juured, sest vanaisal on ka habe ning ta on vanaemast tükk maad pikem. Siis saab sul vanaisa ja vanaema juures kindlasti väga põnev olema. Kahe ja poole tunni pärast jõudis rong Tartusse. Vanaema seisis perroonil, juba ootas martinit. Isa tuttav tädi juhatas Martini vanaema juurde ning läks linna peale oma asju ajama. Martin aga ütles vanaemale tere. Mul on väga hea meel, et sa mulle lõpuks külla tulid, ütles vanaema. Sa pole ju mitu kuud minu juures käinud. Aga kus su juured on? Küsis Martin. Oh, ära parem küsi, vastas vanaema. Kui ma seda isegi teaksin. Kui ma olin väike tüdruk, siis olid mu juured natuke aega Põlvas. Kui ma koolis käisin, siis olid need Elvas. Nüüd peaksid need olema Tartu taga, aga mulle tundub, et need on ikka seal, kus ma väiksena elasin. Kahju, ütles Martin. Miks ei saanud vanaema aru? Ma oleks tahtnud neid näha, vastas Martin ja uuris edasi. Aga kus vanaisa juured on? Vanaisa juured on just täpselt seal, kus me elame, vastas vanaema. Tan seal sündinud ja terve elu sealsamas elanud. Kas tal on väga suured juured? Oli Martin, põnevil? On küll, kinnitas vanaema. Raudteejaama lähedal tellis vanaema takso, mis viiski nad otsejoones vanaisa juurde. Vanaisa lehvitas Martinile juba kaugelt. Vastuda Martinile tulla ei saanud, sest tema juured olid tugevasti maas kinni. Vanaisal olid väga suured juured. Martin jooksis otsejoones vanaisa juurde, hüppas talle sülle ning kallistas teda. Vanaisa ja vanaema juures oli üliäge olla. Raamatu kõrvalised isikud kirjutas Ilmar Tomusk, luges Märt Pius, režissöör Tiina Vilu, helirežissöör Andres olema.