Kõrvalised isikud. Autor Ilmar Tomusk. Loeb Märt Pius. Kättevõtmise asi, isa töö on selline, et tal tuleb mõnikord välismaal käia ning seal teiste inimestega rääkida. Soomes käimisega saab ta hästi hakkama, ta ei oska küll soome keelt, kuid soome keel ja eesti keel on sarnased. Soomlased saavad tema jutust peaaegu päris hästi aru. Peaaegu sellepärast, et soome ja eesti keeles on sõnu, mis on üsna ühesugused, aga tähendavad erinevaid asju. Kui Soome sõbrad ütlesid isale, et ta võib reisile oma vaimu kaasa võtta ütles isa, et ta ei tunne ühtegi vaimu ega kummitust, kellel oleks aega temaga koostööreisidel käia. Aga tegelikult ei tähenda see mitte vaimu, vaid hoopis abikaasat. Selle üle oli isal väga hea meel. Kui soomlased pakkusid talle lõunasöögiks soppa, ütles isa, et tema soppa ei söö. Kuid tegelikult tähendab see hoopis suppi. Kui aga mõnel soomlasel on midagi Willi, siis pole tal tegelikult ühtegi villi, vaid villi tähendab metsikut. Kui soomlane läheb linna, siis ei lähe ta tegelikult mitte linna, vaid lossi või koguni vanglasse. Keksi ja ei keksi. Vaid leiutaja. Halledus on valitsus ja pulma Pole üldsegi tore asi sest see tähendab häda ja viletsast isale piisas sellest, et ta õppis selgeks paarkümmend soomekeelset sõna ja sai soomes igal pool hakkama. Kuid teistes maades, kus tuli rääkida inglise keelt, ta hakkama ei saanud, sest inglise keelt ta ei osanud. Ta teadis, et jess tähendab inglise keeles jah, ping nõu tähendab ei, kuid rohkem inglisekeelseid sõnu ta ei teadnud. Koolis olid õppinud saksa keelt kuid nendes riikides, kus temal tuli käia ei osanud saksa keelt peaaegu mitte keegi. Ma pean kahe kuu pärast Šotimaale sõitma, ütles isa ühel õhtul emale. Sina pead selleks ajaks puhkuse võtma, sest sa tuled minuga kaasa. Ma ju ei oska inglise keelt, aga sina oskad? Ma ei saa tulla, vastas ema. Sest ma pean tööl käima. Aga kui sul on kaks kuud aega, siis jõuad sa inglise keele selgeks õppida? Ei jõua. Oli isa lootusetu. Mitte keegi ei õpi inglise keelt kahe kuuga selgeks. See on kättevõtmise asi, ütles ema. Kui sa ennast igal õhtul kas või paariks tunniks kätte võtad, saad keele nii selgeks, et võid kõikuma jutud inglise keeles ära ajada. Martinil oli isa ja ema vestlust väga põnev kuulata sest täiskasvanute jutt oli alati palju põnevam kui laste oma. Täiskasvanuid kuulates sai teada väga huvitavaid asju. Esiteks sai teada, et isa sõidab varsti Šotimaale. Kui isa käis Soomes, tõi ta sealt alati komme, mis olid teistsugused kui Eestis. Martin uskus, Šotimaa kommid on veelgi põnevamad kui Soome omad. Teiseks sai teada, et ema oskab inglise keelt. Varem Martin seda ei teadnud, sest isa Martini ja väikese õega rääkis ema alati eesti keelt. Siis Martin teada veel seda, et isal tuleb Šotimaal mingid jutud inglise keeles ära ajada. Esiuuris Martin, kuhu sa need inglisekeelsed jutud ajad, kui sa Šotimaale lähed? Mis mõttes, kuhu ma need ajal ei saanud ise aru? Emme ütles, et sa saad Šotimaal oma jutud inglise keeles ära ajada, seletas poiss. Ei ajama neid kuskile, oli isa veendunud. Maju ei oskagi inglise keelt. Kuid kõige tähtsam asi, mille Martin täna teada sai, oli see, et inglise keele õppimine on kättevõtmise asi. Ja see on pealegi veel väga lihtne sest selleks tuleb ennast iga päev ainult natukeseks ajaks kätte võtta. Martin teadis, et peale inglise ja soome keele on olemas veel saksa keel vene keel, läti keel ja veel mõned keeled. Ta võiks ju neilt kõik ära õppida. Ainuke mure oli selles, et ta ei teadnud, kuidas ennast selleks kätte võtta. Martin vaatas oma käsi. Need olid väikesed, palju väiksemad kui isa ja ema käed. Väike mandariin, mis oli köögilaual kausis, mahtus Martinile väga hästi kätte. See oli ilmselgelt kättevõtmise asi. Kätte mahtus ka väike kohvitass, millest ema ja isa hommikul kohvi jõid. Suurema kruusi kättevõtmiseks oli aga juba kahte kätt vaja. Kruus oli seepärast kahte kättevõtmise asi. Väike õde, kes ei osanud veel rääkida ega käia, oleks heal juhul mahtunud Martinile sülle. Aga kätte ei mahtunud ta mitte mingil juhul. Väike õde ei olnud üldse kättevõtmise asi. Dali süllevõtmise asi. Martin kükitas köögilaua kõrvale, pani mõlemad käed põlvede alla ning üritas ennast kätte võtta. Ta ei mahtunud sinna mitte kuidagi ära. Pissi küsis Martin. Kas sa võtad ennast kätte? Mul vist ei jää muud üle, vastas isa. Kui ma ennast kätte ei võta ja inglise keelt ära ei õpi, siis pole mul mõtet Šotimaale minna. Kui ma sinna ei lähe, ei sama palka, aga kui ma ei saa palka, siis ei saa me maksta pangale tagasi maja ehitamiseks võetud laenu ega poest süüa osta. Siis pead sa ennast kindlasti kätte võtma, ütles Martin. Martin lootis, et isa hakkab inglise keelt kodus õppima, sest siis ta näeks, kuidas isa endal käes on. Kuid ta ei hakanud kodus õppima. Järgmisel õhtul ütles isa, et pani ennast inglise keele kursustele kirja ja et need on kiirkursused, peab ta igal õhtul kaks tundi koolis käima. Ma ju ütlesin, kiitis ema, et see on ainult kättevõtmise asi. Aga mulle tundub, et ka mina pean ennast kätte võtma ja hakkama maha võtma. Mul hakkavad seelikud väikseks jääma. Sellest jutust ei saanud Martin enam üldse aru. Raamatu kõrvalised isikud kirjutas Ilmar Tomusk, luges Märt Pius, režissöör Tiina Vilu, helirežissöör Andres olema.