Kõrvalised isikud autor Ilmar Tomusk, loeb Märt Pius. Martini isal on selline töö, et tal tuleb mõningaid välismaal käia ja seal inglise keeles rääkida. Aga kuna ta seda hästi ei osanud, võttis ta end kätte ja läks inglise keelt kursustele õppima. Isal on keeled suus. Kui isa viimasest inglise keele tunnist koju tuli, oli ta väsinud, aga õnnelik. Ema askeldas köögis, ta keetis perele õhtuks aedviljasuppi. Martin istus laua taga ning mängis lego klotsidega. Väike õde magas oma toas. Mul on nüüd inglise keel ka suus, ütles isa. Palun näita, palus Martin. Isa tegi suu lahti. Inglise keel oli tõesti isal suus, see oli peaaegu täpselt samasugune nagu eesti keel. Nende kõrval oli aga veel üks keel, mis oli teistest mitu korda väiksem. See oli soome keel, mida isa oskas ainult hästi. Natukene. Inglise keel on täitsa ilus keel, kiitis Martin. Aga ema, inglise keel on ilusam kui minu oma, arvas isa. Sa oled nii tubli, kiitis ema, et ma ei oskagi sinu kiituseks mitte midagi öelda, ma olen lausa keeletu. Ära sa siin meelita midagi, oli isa tagasihoidlik. Sinu libekeelne jutt paneb mind punastama. Aga sa oled ju väga tubli, jätkas ema isa kiitmist. Sa õppisid inglise keele ära ainult paari kuuga. Nüüd leiad sa kõikide inglaste ameeriklastega ühise keele. Ja lausus isa, teda küll. Kuid ega see uue keele õppimine minu eas enam väga lihtne olegi. Mõnikord tuli tunnis nii kõvasti pingutada, et keel vesti peal. Aga issi torkas Martin vahele. Ma pole sind kunagi vestiga näinud. Inglise keele tunnis oli mul alati vest seljas, et keel ikka korralikult testi peal oleks, selgitas isa. Seejärel rääkis isa lähemalt, milliseid põnevaid ja naljakaid asju inglise keele tunnis juhtus. Ühes tunnis andis õpetaja meile ülesande rääkida oma perest, jutustas isa. Mina rääkisin emast ja Martinist ja Martini väiksest õest. Aga üks tädi, kes ei osanud ühegi oma pereliikme kohta midagi head ütelda hakkas kõikide teiste ees keelt peksma. Täitsa õudne lugu, lausus ema. Kas ta sai haiget ka, kui ta oma keelt peksis? Küsis Martin. Tema ise küll haiget ei saanud, arvas isa. Aga kõikidel teistel oli seal päris paha olla. Miks õpetaja teda ei keelanud uursema kõigepealt arvasid teised, et tal lihtsalt keel sügeleb, seletas isa. Aga kui kõik olid aru saanud, et ta peksab keelt siis muutus ka õpetaja rangemaks. Alguses hoidis ta oma keele hammaste taga, kuid lõpuks läks tal keel lahti. Õpetaja palus naisel keelepeksmine ära lõpetada, aga kui see ikka edasi lasi, sai õpetaja pahaseks ning hakkas koguni keelt teritama. Kui teravaks õpetaja oma keele teritas uuris Martin taga teravaks, vastas isa, sest isegi sõnad, mis tema suust välja tulid, olid väga teravad. Kui ma ausalt ütlen, siis mina nii terava keelega inimesega vaielda ei julgeks. See on küll väga kurb, kui inglise keele tundi keelepeksu ja keeleteritamise peale peab kulutama, arvas ema. Ega siis kõik tunnid sellised ei olnud, jätkas isa. Meil sai mõnikord nalja ka. Palun räägi sellest ka, utsitas Martin. Üks lugu oli selline, mis oli tõesti väga naljakas. Aga ma ei tea, kas ma tohin sellest rääkida. Alustas isa. Miks sa ei tohi? Küsis ema. Sellepärast selgitas isa, et teil võib jääda mulje, et ma kannan keelt ning see pole sugugi ilus. Räägi ikka, palus ema. Mina küll ei usu, et sina keelekandja oled. Olgu pealegi, ütles isa. Eelmisel kolmapäeval pidime kõik lugema klassi ees peast inglisekeelset luuletust. See mees, kes enne mind luges, ajas juba alates esimesest reast kõik sõnad segamini. Pahest panuta korralikult õppinud, pakkus ema. Oli küll. Lausus isa, aga kui ta minust mööda läks, siis sain ma aru, et tal on. Isa, tegi pausi. Oli näha, et sõnad, mida ta tahtis öelda, olid tal keele peal aga ta ei taha neid välja öelda. Minu keel ei paindu seda ütlema, vabandas isa. Pütleica mangus, Martin. Hästi otsustas isa, ma siis ütlen. Kui see mees minust mööda läks, sain ma aru, et tal on keel pehme. See on küll kole lugu, leidis ema. Kui keel on pehme, siis ei tasu mingil juhul inglise keele tundi minna. Selline inimene peaks hoopis vaikselt kodus istuma. Sul on õigus, nõustus isa. Aga meie saime kõvasti naerda. Nüüd oli emal lõpuks ka toit valmis saanud. Supp on nii maitsev, et viib keele alla, kiitis isa. Millise keele, küsis Martin. Kõik keeled vastas isa, soome keele, inglise keele, isegi eesti keele, see supp liigska hispaania keele alla. Aga seda mul kahjuks ei ole. Raamatu kõrvalised isikud kirjutas Ilmar Tomusk, luges Märt Pius, režissöör Tiina Vilu, helirežissöör Andres olema.