Autor Ilmar Tomusk loeb Märt Pius. Talv on käes. Oh kui mõnus, ütles isa välisuksest sisse astudes. Toas on nii hea soe. Õues on täna väga külm ilm. Aga selle üle pole mõtet nuriseda. Talv on ju käes. Näita palun, ütles Martin. Mida ei saanud ise aru. Näite talve täpsustes poiss. Vaata aknast välja, soovite sisa? Puud on raagus, lumi sajab ja inimesed lõdisevad. See ongi talv. Ma ei taha seda talve näha, mis õues on pannud Martin isaga päri. Ma tahan näha seda talve, mis sul käes on. Sa ju ütlesid, et talv on käes. Kummas käes, püsis isa vasakus käes, ütles Martin, sest paremas käes oli isal portfell. Isa ulatas Martinile oma vasaku käe. Poiss pani näpu vastu isa kätt ja katsus seda. See oli täiesti külm. Täitsa külm talv, ütles Martin. Muidugi nõustus isa. Õues on peaaegu 10 kraadi külma, minul aga polnud täna kindaid käes. Kui isa oli pärast töölt tulekut riided vahetanud ja kõhu täis söönud, küsis ta martinit, kas see tahab õue minna? Valge vaipa maas? Me võiksime isegi kelgu kaasa võtta, pakkus isa. Muidugi tahan õue minna, oli Martin rõõmus. Aga palun panemast kiiresti riidesse, palus isa. Ma loen veel oma toas natuke lehte, aga kui sa valmis oled. Tule, ütle mulle. Mis riided ma panen? Küsis Martin. Kõigepealt pane soojad sokid jalga, seejärel pane jalga soojad püksid. Siis pane kampsun selga, kui kampsun seljas. Pane sall kaela ja siis pole muud kui veel soe jope selga, talvemüts pähe ja kindad kätte. Nii lihtne, leidis Martin, jooksis vudinal oma tuppa, tegi kapiukse lahti ning otsis sealt välja soojad sokid, soojad püksid, salli sooja kampsuni, sooja jope, talvemütsi, kindad. Seejärel istus ta põrandale, võttis sokid ning jäinik põrnitsema. Isa käskis sokid jalga panna, mõtiskles Martin. Aga ma ju ei saa neid jalga panna. Ma saan panna jala soki, mitte soki jalga. Seejärel vaatas Martin oma ilusaid uusi talvepükse, mille kohta isa oli öelnud, et ka need tuleb jalga panna. Aga mismoodi ma nad jalga panen? Pahastes Martin. Ma saaksin panna jalad. Pükste sisse. Hakkab pükse jala sisse ma küll panna ei oska. Põrandal lebas ka Martini villane kampsun. See oli sinist värvi ning selle kõhule oli joonistatud punase ninaga põdel. Kampsuni seljale polnud aga midagi joonistatud. Martin oli segaduses. Kuidas ma saan panna kampsuni selga, kuid tegelikult läheb hoopis selg kampsunis. Koos seljaga läheb kampsunis, sega kõht. Miks isa ütles, et ma pean panema kampsuni selga, mitte kõhtu? Sama lugu oli sooja talvejopega, ka seda ei olnud võimalik selga panna, sest koos seljaga sattus jope sisse kõht ja isegi natuke tagumikku. Ja loomulikult sattus jope sisse kampsun, mille sees olid juba selg, kõht, tagumik. Ma panen siis vähemalt salli kaela, otsustas Martin. Kuid ka seda ei saanud teha. Ainuke võimalus oli mässide sall ümber kaela. Aga see tähendas hoopis seda, et nüüd oli tal kael sallis, mitte sall kaelas. Martini kindad. Kuigi need olid üpris väikesed, ei läinud sugugi kätte, vaid tema käed läksid hoopis kinnastesse. Ja müts ei läinud pähe. Paid pea läks mütsi. Isa istus samal ajal teises toas, luges ajalehte ning vaatas aeg-ajalt kella. See sai kuus, siis pool seitse ja lõpuks seitse. Martinit polnud, aga kuskil. Martin koosa jääd, hüüdis isa. Me pidime ju õue kelgutama minema. Kui poiss ka nüüd välja ilmunud, läks isa vaatama, miks Martinil riietumine nii kaua aega võtab. Martin istus keset põrandat, ise üleni higine ning üritas endale talvemütsi pähe toppida. Küll proovis ta nina poolt kukla poolt küll vasakust kõrvast, küll paremast kõrvast, kuid müts ei tahtnud kuidagimoodi pähe minna. Otse vastupidi. Iga kord, kui ta proovis mütsi pähe panna, juhtus hoopis vastupidine ning pea läks mütsi. Ma ei oska ennast niimoodi riidesse panna, nagu sa käskisid. Nuuksus Martin. Aga pane siis niimoodi, nagu sa oskad. Soovita sisa. Pane jalad šokkidesse ja seejärel pükstesse. Siis pane selg koos kõhuga kampsunis ja kampsun koos selja ja kõhuga jopesse. Siis pane peamütsi sisse, kael salli sisse, jalad koos sokkidega, saabastesse, käed kinnastesse. See oli väga hea mõte ja nüüd läks riietumine nagu ludinal. Vähem kui kolme minuti pärast oli Martin õue minemiseks valmis. Isa pani ka ennast soojalt riidesse, tee verandalt kelgu ja võttis Martinil käest kinni. Läki nüüd ruttu kelgumäele, lausus ta. Muidu ei jõuame üldse kelgutada, sest õhtu on ammu käes. Missugune see õhtu oli seda Martini näinud, sest nii emal kui ka isal olid kindad käes. Raamatu kõrvalised isikud kirjutas Ilmar Tomusk, luges Märt Pius, režissöör Tiina Vilu, helirežissöör Andres olema.