Kõrvalised isikud. Autor Ilmar Tomusk. Loeb Märt Pius. Isa on pigis. Martin oli kõhuli eluda vaibal ning mängis autodega samal ajal kuule seda väga tähelepanelikult ema ja isa juttu. Ma olen nüüd täitsa pigis, ütles isa murelikult. Kas tõesti? Imestas ema. Kas sa käisid ise majadel katuseid tõrvamas? Õnneks ei käinud, vastas isa, sest iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Aga juba mitu nädalat sahistati, et meie firmas hakkavad pead lendama. Kõik muidugi lootsid, et need kõlakad on laest võetud. Aga kus suitsu, seal tuld. Minu töökaaslane Raivo. Haige eile kinga. See tuli küll nagu lambist, leidis ema. Mina arvasin, et tema on viimane, kes teel sule sappa saab. Mina arvasin samamoodi. Vastas isa. Aga sellises töökohas nagu minul võib ka luuavarrest pauk tulla. Seda, et välk võib tulla selgest taevast teadis Martin väga hästi. Sest ta oli seda omal nahal tundnud. See juhtus siis, kui ema endast välja läks. Lambist tuli Martini teada ainult valgust ja tal oli hea meel, et ta polnud kordagi onu Raivo kingi laelambist välja lendamas näinud. Luuavarre pauku pannud Martin samuti kunagi kuulnud, sest nende kodus luuda ei olnud. Põrandaid pühiti harjaga ning vaipu puhastati tolmuimejaga. Kas ka harjavarrest võiks pauk tulla, seda Martin ei teadnud. Tolmuimeja ei teinud kindlasti pauku, see ainult undas. Kuigi ükskord, kui nad veel vanas majas elasid, hakkas tolmuimeja sinist suitsu välja ajama. Isa ütles selle peale, et tolmuimeja viskas vedru välja. Isa vist tolmuimeja prügimäele, aga vedru jäigi kadunuks, kuigi Martin otsis seda mitu päeva. Nüüd tundus aga Martinile, et isa on rööpast väljas. Niisiis sai Raivo kinga, jätkas isa murelikult, kes meil omaarust esimest viiulit mängis. Kuigi just minul tuli tavaliselt kastanid tulest välja tuua. Martin teadis, et isa joonistab töö juures arvutiga majadest pilte. Ise nimetas isa seda projekteerimiseks. Aga seda, et isa töö juures ka kastaneid küpsetatakse, Martin varem ei teadnudki. Muidugi polnud ka Raivo ise patust puhas, rääkis isa edasi. Ta loopis direktorile alatasa kaikaid kodaratesse. Sellepärast pole mõtet imestada, et ülemusel läks hari punaseks. Hari, millega ema kodus põrandat pühkis, oli samuti punane. Emmel on ka hari punane, torkas Martin vahele. Ära aja pada, torises isa. Meie emme võtab kõike külma kõhuga. Siis jätkasid isa ja ema vestlust. Saan nüüd ka teie ninamehest aru, ütles ema. Kui sul on kogu aeg kellegagi kana kitkuda, siis sa lihtsalt ei jaksa pidevalt vasikaga võidu joosta. Muidugi ei jaksa, oli isa nõus, eriti kui see vasikas suure osa tööpäevast seanahka veab. Õhulosse ehitab ja udu ajab. Jajaa, meenutas ema. Raivo on vana rebane. Mäletad, kui ta meie vaesele naabrimehele Antsule katkise televiisori pähe määris ja siis tal naha üle kõrvade tõmbas. Ants oli lõpuks täitsa liimist lahti. See oli küll näotu tegu, lisas isa. Selle eest oleks võinud Raivo isegi kinni minna. Ma imestan, kuidas küll Antslasi endale tookord augu pähe rääkida. Mis seal imestada, leidis ema. Raivole meeldib kägu ajada ja lihtsameelseid inimesi haneks tõmmata. Minu arust pole Ants sugugi nii sinisilmne, kui ta laseb välja paista, arvas isa. Aga mõned kruvid on tal vist tõesti puudu ning tema katusekambris pole kõik korras. Aga ta on ju paljas nagu püksinööp, ütles ema. Elab peost suhu, kõhkleb alatasapillituba on nagu ussipesa. Kui me talle eelmisel talvel otsa komistasime, oli ta hing paelaga kaelas Poleks meie teda jalule aidanud. Oleks ta juba ammu lusika nurka visanud ja hambad varna pannud. Hea, et sa seda mulle meelde tuletasid, ütles isa. Ma tõmban tal õhtul traati. Uurin, kuidas tal käsi käib. See on õige mõte nõustusema, muidu ajab veel sussid püsti. Aga meie, tema naabrid, ei tea sellest ööd ega mütsi. Isa oli alustanud sellest Etampigis. Kuid nüüd oli jutt läinud hoopis onu Antsu peale. Martin otsustas isa õigele rajale tagasi juhatada. Issi, küsis ta. Mida see tähendab, et sa oled pigis? Kas sa tõesti ei saa aru? Imestas isa. See, et Raivo sai hundipassi, näitab, et igal oinal on oma mihklipäev. Aga nüüd on asjad meie firmas nagu puder ja kapsad ning õhk on nii paks, et kirves ripub õhus. Ma küll proovisin teisi töötajaid pehmeks rääkida ja neid ära moosida. Lõpuks selgus, et Pole mõtet sõelaga vett kanda. Kõik minu head sõbrad ja töökaaslased otsustasid meie firma tolmu oma jalgadelt pühkida. Ja nii ei jää ka minul muud üle, kui ma pean uppuvalt laevalt lahkuma ning hakkama uusi väljakutseid otsima. Nii et sa otsustasid töölt sääred teha? Küsis ema. Täpselt nii, kinnitas isa. Tõmban lesta ja kogu moos. Sa oled väga tubli, kiitis ema, et sa ei lasknud oma leivaisal endale pähe istuda. Aga mis siis saab, kui sa ei leia uut kohta? Muretses ta. Ära muretse, rahustas isa. Ka pime kana leiab tera. Ja ega selleski midagi halba ole, kui ma vahepeal veidi hinge tõmban või lihtsalt aega surnuks löön. Martin kuulas isa selgituse ära ja nüüd oli tal kõik selge nagu seebivesi. Ainult sellest ei saanud aru, miks isa aja surnuks lüüa, lubas. Sääsed ja muud vastikud putukad võib küll maha lüüa, leidis Martin. Aga aja võiks isa siiski ellu jätta. Raamatu kõrvalised isikud kirjutas Ilmar Tomusk, luges Märt Pius, režissöör Tiina Vilu, helirežissöör Andres olema.