ET laialdaselt töötava rahvahulgad oma suurtel meeleavaldustel on nõudnud Eesti tööliste ja talurakku Nõukogude loomist. Sellepärast et minu ettepanek kuulutada Eesti vabariik sotsialistlikuks nõukogude vabariigid, kus poliitilise võimualuse moodustavad tööliste ja talurahvanõukogu, kus kõik point Eesti Sotsialistliku Nõukogude vabariigi kulub vankumatult nii linnas kui maal tööliste ja talurahvanõukogudele. Riigivolikogu koosolek 21. juulil 1940 ja kõnelemas Johannes Lauristin. Kuid täna 40 aastat tagasi oli selle ettepanekuni ja järgnenud ajaloolise otsuseni läbi käia veel üks teelõik Eesti töölisklassi võitlusteel. Meenutagem ja mõelgem. Ämblikuvõrk kui ilusal päikesepaistelisel, kas teisel hommikul siis särab iga niit vikerkaarevärvides. Ja kui sügis metsas leiad härmalõnga, siis aina imetled. Kuid ometi ei ole väikese putukakootud kangad mõeldud ilu jaoks. See on surm, mis salaCavaralt mässib endasse kõik, kes selle haardesse satuvad. 1939. aasta seitsmenda detsembri hommik Balti jaamas perroonil silindrites härrasmehed, reporterid ja fotograafid. 10 minutit 10-l veereb jaama etterong, mille rahvusvahelistest vagunitest pudeneb välja niisamasuguseid, härrasmehi oma korrespondentide saatjaskonnaga käepigistused, naeratused, magneesiumisähvatused ja juba veerevad limusiinid linna poole. Hommikulehtede lugejad saavad teada, et selsamal päeval algab Tallinnas balti riikide välisministrite konverents. Kes päeva hommikupoolel Toompeale juhtub, näeb neidsamu limu siine Vana-rüütelkonna Lanztoa ees. Seal paikneb Eesti välisministeerium, kus kõrge seltskond üsna varsti pärast saabumist juba kell 11 esimeseks istungiks kokku tuleb. Reporterid saavad loa enne avatseremooniat lühikeseks ajaks saali astuda. Ainult kaamera klõpsatused ei mingit intervjuud. Ajalehtedes avaldatud fotodelt võime näha, et Eestit esindas koguni kaks ministrit. Välisminister Ants Piibu kõrval istub ka majandusminister Leo Sepp, kelle kolleege konverentsil polnud. Inimesel, kes tol ajal poliitilisi sündmusi hoolega jälgis, pidi tekkima nüüd üsna mitugi küsimust. Kõigepealt kas balti riikide välisministrite seekordne kokkutulek on mingi erakorraline konverents erakorralise päeva korraga, sest alles sellesama aasta veebruaris oldi Kaunases koos ning ajalehtedes oli teatatud, et järgmine konverents toimub alles 1940. aasta märtsis. Siis oli lahku mindud üsnagi külmalt, nii et mõjukas Rootsi ajaleht Dagens Nyheter pidi oma kommentaaris märkima Eesti, Läti ja Leedu vahel ei valitse enam selline üksteise mõistmine kui varematel aegadel ja balti antaant seisab nüüd vististi ainult paberil. Lahkarvamused kolme balti riigi vahel on nii suured, et Eesti välisminister Selter deklareeris Kaunases avalikult, et ta kahtleb, kas Balti Antandil on tulevikus õigustust. Jah, lahkhelid olid olemas, eriti Eesti ja Leedu vahel. Oli ju Eesti avaldanud Leedule diplomaatilist survet nii Poola kui ka hitlerliku Saksamaa ultimatiivsete nõudmiste vastuvõtmiseks. Oleks muidugi naiivne arvata, et see oluliselt mõjutas Leedut nõustuma Vilniuse piirkonna kuulumisega Poolale ja Klaipeda piirkonna loovutamisega Saksamaale. Aga heanaaberlikkuse, st oli Eesti võimude käitumine kaugel ja seetõttu okkad olid mõlema maa suhetes olemas. Detsembriks olid muidugi mitmed vastuolud tasanenud. Poola riik oli lakanud eksisteerimast ja nõukogude valitsuse otsusega oli Vilniuse piirkond Leedule 1939. aasta sügisel tagastatud. Ja loomulikult etendas olulist osa asjaolu, et kõik kolm balti riiki olid sõlminud NSV Liiduga sisuliselt kokkulangeva vastastikuse abistamise pakti. Konverentsi päevakorra kohal oli saladuskatte. Ei mingeid kommentaare ega selgitusi. Konverentsi lõpul avaldatud kommunike oli väga üldsõnaline, täis kõlavaid fraase. Ette rutates lisagem, et järgmist balti riikide välisministrite konverentsi, mis oli Riias 14.-st kuni 16. märtsini 1940. aastal koos varjas veelgi tihedam saladuskate. Nii salajased olid need konverentsid, et isegi arhiivide kõige salajase matesse materjalidesse ei ole neist muud jälge jäänud kui mõned mustandit avakõnedest detsembris toimunud konverentsil. Kuid needki on tähendusrikkad. Näiteks rõhutas Läti välisminister Munters. Esiteks, absoluutne vastastikune usaldus ja teiseks absoluutne vastastikune diskretsioon on vajalikud. Need ei tohi välja minna väljapoole meie kolmemaad. See on väga tähtis, muidu me rikume kõik üksteisele ära. Meil tuleb luua kolme riigi koostöökeskus, mis otsustaks küsimusi kiiresti ja otsustavalt. Tuleb leida moodus selleks. Mustandilehed näitavad, et Eesti piip ja leedu Urksis olid Läti kolleegiga päri. Piip isegi rõhutas, et usalduse puudus on meil läinud kalliks maksma. Loogiliselt võttes ei oleks saanud kellelgi kolme naaberriigisõbralike koostöösuhete vastu midagi olla. Aga miks kõik salastati? Eriti olukorras, kus vastastikuse abistamise leping eeldas usalduse ja sõpruse süvenemist Nõukogude Liiduga? Pärast detsembris toimunud konverentsi saatis välisminister Peep 18. detsembril Eesti välissaadikutele ja esindajatele salajase kirja, milles oli öeldud. Konverentsi peateemaks oli ühelt poolt vastastikune kõigekülgne informatsioon välisministrite eneste vahel ja majandusliste küsimuste arutamine vastavate ekspertide, see on väliskaubanduse osakonnajuhatajate ning meie poolt ka majandusministri vahel. Majanduslikku koostööd praktilisele alusele rajamiseks. Küllaltki udune ja muu osa kirjast läheb samas vaimus, nii et välisesindajad õiget tolku sellest ei saanud. Kuna ka rõhutamist leiavad majandusprobleemid samuti koostöömajanduse valdkonnas, siis tekib paratamatult küsimus, mis laadi võis see koostöö olla. Polnud ju ühelgi Balti riigil teisele pakkuda seda, mida see kõige rohkem vajas. Tööstuse leiba, toorainet püüame siiski selgust saada. Saate ettevalmistamise ajal käisin Georg Mere kodus. Tunneme teda teeneka Shakespeari tõlkijana, kuid 40 aastat tagasi oli ta välisministeeriumi väliskaubanduse osakonna juhataja ja kuulus detsembris Eesti delegatsiooni koosseisu. Kaeblustuslikude läbirääkimistega Tallinnas viibis just selle konverentsi üks päris rohkearvuline saksa delegatsioon kellega tuli arutada rahalisi ja seoses sellega ka teatavaid kaubanduslikke probleeme. Läbi läks selle delegatsiooniga, kes tol ajal kaks nädalat kokkulepet oli raske saavutada ja ma mul olid siis ka läbirääkimised käimas. Nii et ma ei võitnud mitte mõlemal päeval kõik konverentsid tunnid koosolekul. Kuna mina olin konverentsile kutsutud, siis küsiti minult, kas on mõeldud balti riikide majanduslik koostöö Läänes salanud 100 puhul. Küsimus, mida ma jätsin, ma ütlesin, et ma olen oma Läti ja Leedu kolleegidega kontaktis olnud ja arvatavasti niipea kui mahti saan kutsuvat üks korrapäraseks nõupidamiseks kokku selleks et asju konkretiseerida. Meil kõikidel oli ju üks ja sama raskus ja nimelt Saksa ja Inglismaa vahelist blokaadialad kus meil oli väga raske oma laevu läbi saada. Võisime neil laevadel vedada ainult kaupu, mis kuidagi ei meenutanud mingisugust sõjalist konter pandi. Ja peale selle saime neid osta ainult poolikutelt riikidelt. Aeg-ajalt, kust vill midagi kosta sai, olid peamiselt mõlemad Ameerikat ja Kariibi mere riigid kust võis tulla meie suhkur. Müügiloast olid paremas seisukorras tänu sellele, et Ameerika ühendriikides on võrdlemisi palju leedulasi ja leedulast, sealt ka teatud majanduslik jõutama. Palkadega oli fashingtonis. Ennast korralikult sissetöötanud, leidub saatkond ja New Yorgis peakonsulaat ja sedalaadi vastu operatsioonideks inimesed olemas. Meil ei olnud seal. Kontserdiga konsulaat New Yorgis, kuid oma personalipoolsed väga väike, ainult üks masinakirjutaja. Eks, mitte diplomaadlik sekretär, et meie kaubandusvõrk ja ka riigiaastased olid sunnitud täiesti juustlikude välismaiste kontra Hentidega otseselt Telegraph teel oleme veenus. Ilma omadel inimestel oleks seal võimalik olnud abistavalt vahele astuda. Seoses sellega ma oletasin, et kas loomes istamilkas väiksest Kansliku agentuuri ylesse insult või teeme seda koos lätlaste ja leedulastega. Atlus tulid meiega peaaegu võrdselt seisukorras, välja arvatud neil saadik Washingtonis oli Veedolostolit märksa paremal järjel ja mis ei oleks mitte keeldunud et mõnel määral nii-ütelda oma tiiva alla võtmast. Kuna neil organisatsioonid ja kindlalt arst juba olid. See oli siis minu ettekanne sellel konverentsil minu ettepanekut sel alal tegevust koordineerida, kirdi jaks, otseseid praktilisi tulemusi see ei andnud. Niisiis üks episoode konverentsilt, selge on, et ei arutatud ainult majandusküsimusi. Kui enne detsembri konverentsi, balti riikide lähenemist ja koostööst ajakirjanduses üldse ei räägitud siis nüüd muutusse juba alaliseks teemaks. Esialgu arglikult, siis aga järjest avalikumalt võeti kõne alla selle koostöö kõikvõimalikud aspektid. Küllaltki tähendusrikas oli näiteks peatoimetaja Harald Tammeri juhtkiri 24. veebruari 1940 päevalehest. Poliitiline majanduslik ja kultuuriline lähenemine surub end iseenesest ja käskivalt päevakorrale. Võib-olla ei ole üleliigne selles suhtes pöörduda tagasi mõne seesuguse kava juurde, mis on liigutanud meie meeli eelmise iseseisvusvõitluse perioodil kuid mis on hilisematel aastatel mattunud pärast mõningaid pettumusi muude aktide alla. See, mis kunagi meeli liigutas, oli balti riikide föderatsiooni ehk nõndanimetatud Balti Ühendriikide mõte mille ümber 20.-te aastate alguses rohkesti juttu tehti, oli pooldajaid ja oli Pilajaid. Oli neidki, kes küsisid, mida see annaks, kas muudakse meid tugevamaks. Balti riigid on kõik oma võimaluste poolest võrdselt nullid. Kui nullid kokku liita, on summa ikkagi ainult null. Kõnealune juhtkiri oli veel rääkimine läbi lillede kuid viis päeva hiljem, 29. veebruaril avaldas seesama peatoimetaja uue juhtkirja, kus kõneleb juba avalikult balti riikide sõjalise liidu vajalikkusest. Niisugune avameelsus tulenes nähtavasti sellest, et oli ilmne ponnistused seda liitu luua ei jää nagunii kauaks märkamata. Nõela pole ju võimalik kotti peita. Huvitavam peatoimetaja põhjendus. Liit olevat vajalik sellepärast, et kõigil balti riikidel on ühesugune liiduleping Nõukogude Liiduga, mis isenesest tingivat omavahelist tihedat koostööd. Kuid päevalehte ei anna vastust sellele, miks kõige võimsam liitlane kõrvale jäetakse. Miks aetakse asju tema eest salaja. Võidakse muidugi öelda, et paljugi, mis üks ajakirjanik välja mõtleb Päevaleht ei olnud pealegi valitsuse ametlik häälekandja. Et aga midagi ei olnud tuulest võetud, see selgus peagi. Välisministrid võisid omavahel või ka presidendi juures kohvi ja likööri rüübates koostööasjus veel abstraktsiooni lubada. Kuid kui asjad läksid juba sõjaväelaste kätte, siis võis jutt olla ainult konkreetsetest sammudest. Lubage siinkohal esitada kõnekas kronoloogia. 23.-st kuni 25. jaanuarini 1940 olid Eesti sõjavägede staabiülem kolonel Jaakson ja staabi luureosakonna ülem kolonelleitnant Saarsen Riias Läti kindralstaabiülema kindral Rose Steini külalisteks. Viiendal veebruaril 1940 saabus Tallinna Leedu sõjaministri abi kindral reklaitis. Ta oli erariietes, ajakirjandusel oli kästud suu kinni pidada. 12. ja 13. veebruaril oli Tallinnas Läti sõjavägede ülemjuhataja kindral Berkis. President Päts autasustas kindralit Eestis viibimise ajal esimese klassi kotkaristiga. 18. märtsil jõudis Riiga Eesti merejõudude juhataja, mereväe kapten Sandbank kohtumiseks Läti sõjavägede ülemjuhataja ja merejõudude juhatajaga. Maikuus külastasid Lätit Eesti sõjaväe varustusvalitsuse ülem kolonel Martens ja tema Leedu kolleeg kindral Kerulaitis. Need olid tippude visiidid, kuid sõja, ministeeriumide ja kindralstaapide osakondade vastutavad ohvitserid kursseerisid üsna tihedalt marsruudil Tallinn-Riia-Vilnius. Loomulikult ei sõidetud kolleegide juurde bridži mängima, vaid tegelema hoopiski tõsisemate asjadega. Kronoloogiat oleks saanud veel jätkata, kui balti riikide töörahvas poleks nendele sõitudele lõpu peale teinud. Nimelt pidi kindral Laidoner juuni keskel tegema visiidi Leedu sõjavägede juhatajale kindral rastikkisele. Kuid too mees oli selleks ajaks koos president Smetona ka hitlerlikule Saksamaale jalga lasknud ja Laidoneril endalgi lood kodus halvad. Ära jäid ka 1940. aasta suveks kavandatud Eesti ja Läti merejõudude ühismanöövrid, sest kummalgi maal võimule tulnud rahvavalitsusel polnud mingit tarvidust niisuguse jõudemonstratsiooni järele. Sõjaline liit loomulikult ei ole mäng tinasõduritega. Sellise liidu olemasolu nõuab juba teatavaid jõudusid, mida saaks arvestada ja teistega ühendada. Igatahes null ei tule siin enam tegurina arvesse, missugused sõjajõud olid kodanliku Eesti ladviku käsutada ja mida nad võisid arvestada selleks jutuajamine erukindralmajor Richard Tombergiga, kes tollal kuulus Eesti sõjaväe juhtkonda temalt lühiiseloomustus. 28. aastal määrati viis miljonit krooni nende muretsemiseks. Kätes sain kuue aasta jooksul midagi neli miljoni kroonisest seda veidi. Ja alles 38. aastal. Kui ka sõjalisel tegevust? Tõepoolest, sealt ei olnud enam midagi saada. On küsitav, kas sealt oleks tahetudki. Uue allikana domineeris hitlerlik Saksamaa, kuhu 30.-te aastate lõpus suunati põhilised sõjalised tellimused milleks kulus hulk miljoneid kroone. Saksa sõjatööstusettevõtted nagu Grupi tehased, firma Raimetal börsing, Deutsche vahvenunud Munitsioon, vabriiken ja teised muutusid ka Eesti sõjaväearsenalist. Samal ajal käisid Eesti sõjaväe väljaõpet inspekteerimas kõrged saksa ohvitserid, kes tundsid sügavat huvi ka ehituste, rannakaitse ja veel palju muu vastu. Muide, erukindrali loetelus ei olnud merejõude. Kaks kallist ja moodsat allveelaeva oli ostetud Inglismaalt. Peale selle olid merejõudude koosseisus torpeedopaat, miiniabilaevad tegutses Peipsi flotill. Lisada tuleb ka 28 rannakaitse patareid, mida järjekindlalt moderniseeriti. Hulk raha kulutati kaitse ehitustele Narva jõe kaldal ja Irboska piirkonnas. Niisiis pearõhk pandi kaadri väljaõppele. Kindlasti on huvitav teada, kui palju oli Eesti sõjajõududes 1940. aasta alguses mehi. Statistika näitab, et sõdureid, ohvitsere, sõjakoolides, õppijaid ja piirivalvureid tuli kokku peaaegu 15000 inimest. Kuid kodanliku Eesti relvajõudude hulka arvati ka kaitseliit ja tema abiorgan naiskodukaitse, kuhu kuulus ligi 60000 inimest. Kui need arvud kokku lüüa, oli kodanik Eesti elanike arvu ja Lerva jõudude suhte seisukohalt üks militariseeritud maid maid Euroopas. 20 aasta jooksul valmistati Eesti sõjaväes ette ligi 150000 reservväelast. Kalkulatsioonid näitavad, et üldmobilisatsiooni korral võis Eesti välja pannagi umbes poolteist 100 meest lootuses neid hambuni relvastada oma liitlaste kaasabil. Kuid lootused lootusteks käed rüpes igatahes ei istutud relvastuse moderniseerimiseks, meeste väljaõppeks, laskemoona muretsemiseks ja sõjalisteks ehitusteks kulutati rohkem kui veerand riigieelarvest. Iseloomulik oli see, et 1939. aastal läks iga Eesti kodaniku kohta sülelapsed, kaasa arvatud sõjalisteks kulutusteks 19 krooni ja 22 senti. Kes mäletab tolleaegseid palku, teab, mida see raha tähendas. Balti sõjalise liidu plaanide realiseerimisel hakkasid need kulutused järjest suurenema. Lühikese aja jooksul pidid need kahekordistuma. See raha sai tulla ainult rahva tas. Ämblikuvõrk need haprad härmalõngad ei lase kunagi oma ohvrit lahti. Mida rohkem ta rabeleb, seda tugevamini võrguniidid, teda köidavad. Lõpptulek. Lõpp on paratamatu. Kodanliku Läti välisminister Wilhelm Munters kirjutas 60.-te aastate alguses. Ta töötas siis Läti NSV Teaduste Akadeemia teaduslikus raamatukogus. Balti riikide sõjalise liidu plaat vormiks oli kokkulangev suhtumine hitlerlikus Saksamaasse. Mööda erinevat teed olid smeetena Ulmanis ja päts ühte punkti välja jõudnud. Ja see punkt oli, et kõik lootused Saksamaale või ainsale reaalsele jõule mis võib nende režiime päästa. Kõik olenes ainult sellest, millal ja kas jõutakse. Õhus oli juba palju äikestmise, ähvardas balti riikide staatust. Elu näitas, et see orientatsioon oli üksnes kujutluste võtmine tegelikkuse pähe. Saksamaalt oodati abi, kuid ka Saksamaal anti abinõukogude vastase luurega, oli kodanliku Eesti sõjaväeline ladvik eesotsas kindralite, Laidoneri ja Reegi ka tegelenud aastaid. Pärast Nõukogude baaside tulekut Eestisse suurendati luureorganisatsiooni tunduvalt. Midagi ütleb seegi, et hitlerliku luure, Apueeri kõikvõimas juht admiral Kanaaris käis isiklikult kolmel korral Eestis ja et 1939. aastal määrati Apeeri resident kapten sellaarius eriülesannetega ohvitseriks Eesti sõjavägede staabi juurde. Endine Saksa sõjaluureülem kindralleitnant Hans pikem Brook tunnistas ülekuulamisel 25. veebruaril 1946 muuhulgas. Eesti luurel olid meiega väga tihedad sidemed. Meie andsime neile pidevalt rahalist ja tehnilist abi. Eesti luuretegevus oli eranditult Nõukogude liidu vastu suunatud luureülem. Kolonel Maasing käis igal aastal meie juures Berliinis. Meie töötajad aga sõitsid vajaduse korral ise Eestisse. Tihti käis Eestis kapten sellaarius, kelle ülesandeks oli jälgida puna lipulist, balti laevastiku, selle asetust ja manöövreid. Meile jäi mulje, et Eesti luure ei töötanud halvasti. Meid huvitavatele küsimustele andis Eesti luure kiiresti ja tõepäraseid vastuseid. 1939. aasta teisel poolel hakkas Saksamaalt Tallinna saabuma pakaste iselaadi sisuga. Peamiselt oli tegemist raadiosaatja kuuldeaparaatidega, mis kohe paigutati mitmele poole üles, eriti nõukogude riigipiiri lähedusse. Tervelt neli raadiojaama püüdis Nõukogude raadiogramme, jälgis Nõukogude raadiojaamade tööd. Saadud materjalid edastati Saksa luurele. 18. juunil 1941 tunnistas kindralleitnant Nikolai Reek nõukogude võimudele. See oli üldse täiesti uus asi. Raadioluurepunktide asukohti muudeti ja need asusid Tallinnas, Petseris, Tartus ja Narva lähedal. Seda tööd juhtis kapten Kalmus. Raadiojaamades töötas erikaader, kes valdas vene keelt dešifreerida raadiogramm. Saksamaaga vahetati pidevalt informatsiooni. Kui oli vaja teateid üle anda, kandis teise osakonna ülem mulle ette, et algas teadete vahetamise periood. Mina kandsin sellest ette ülemjuhatajale ning kõike seda tehti tema loal. Luureandmeid koguti hoolega ka Nõukogude sõjabaaside piirkonnas Nõukogude Liidu ja Soome vahel puhkenud sõja ajal anti luureandmeid edasi Soomele. Need olid ainult mõned seigad sellest autust spionaažiloost. Omaette lugu on üldine sõjaline koostöö hitlerliku Saksamaaga. Nendes tingimustes ei saanud loomulikult juttugi olla, et kodanliku Eesti juhtkond oleks tahtnud või pisutki püüdnud ausalt täita. Eesti ja Nõukogude liidu vahel sõlmitud vastastikuse abistamise pakti sõpruse ja koostöötee asemel valiti sõjatee ja esimese sõja aasta talveharja aegu olid ettevalmistused selleks täies hoos. Sellest avantürist päästis Eesti tema töörahva resoluutne väljaastumine. Vähem kui viie kuu pärast 40 aastat tagasi.