Tänapäeva psühholoogia teadus kõneleb eriti inimese varase nooruse ja kodumõjust tema kujunemisele. No teid on kujundanud pikk võitlusrohke võitlustee, aga missugune on kodu ja lapsepõlve osa selles? No kodu ja lapsepõlve osa arvan mina oma nii-öelda elu käigus üsnagi suureks ja tähtsaks. Kõigepealt pean ütlema, et ma sain tugevat Tervisekodust, sest ma kasvasin maal ja minu isa pani väga tõsist rõhku tervislikule toitumisele. Ja sellepärast pikkade vangla-aastate jooksul, kus paljud minu võitluskaaslased nende tervis ikka kõvasti kõvasti sai kannatada tuli tuberkuloos ja nii edasi. Mina jäin ainult väga kõhnaks, aga midagi niisugust tõsist häda ei tulnud mulle kallale, sellest meid päästis just see tugev tervislik vundament, mis ma kodus sain. See on nüüd üks asi, teine asi. Kuna kasvasin maal, siis juba lapsest saadik on mul nii-öelda silma ja tunnet ja loodusele loodusmendi rõõmustab. Aga mis kõige olulisem on, mina sain oma ilmavaatelise suunitluse kah kodustama isalt. Mina, isa oli kommunist. Ta oli nõndanimetatud punane kooliõpetaja ja astus partei liikmeks 1970. aastal bolševike partei liikmeks. Isa oli koolmeister, küllap oli siis kodus ka raamatuid, mis võisid ehk noorukesed tütarlast ja nõustada oli küll, oli küll raamatuid, meil oli lugeda. Ma armastasin ja lugesin vahest rohkem kui see nüüd meeldis emale, kes tahtis, et ma ikka läksin häbiks. Ja teeksin ühte ja teist. Ma mäletan, et karpe ronisin, meil oli aias, kasvas suur vaher vahtra otsa vahtra laiad lehed ja tema hästi varjab raamat kaasas. Seal võisin ma siis lugeda, all käib ja otsiti kusagilt mentoreid. Niisuguseid lugemise oli ka, kas võis ka läbi kirjanduse muidagi revolutsiooni jaoks vajaliku hiljem kaasa tulla ja näiteks just seitsmeteistkümnendal aastal tekkis iba sarnast kirjandust Nets Pöögelmanni hommikul, laulud, need mulle väga meeldisid. Õppisin pähe seal, aga siis olid ka brošüürid Sännesteste revolutsionääridest nägu seal Sophie deroos, raske siis Veera Siigner Nendest lugedes ja kuuldes need kah mõjutasid, aga kõige rohkem muidugi mõjutas mind isa, mitte et ta oleks minule rääkinud, aga ta rääkis seal neile, kes tema juurde tulid, küsima ja pärima ja ja mina kuulasin seda pealt. Mäletan, et esimest korda kuulsin Leninist ka isalt ja just selle tõttu, et tema juurde tulivad küsima. Lenini kohtas, tähenda kodanene propaganda ja otsekohe hakkas väga Lenini vasta tegema, laimavad kampaaniat. Ja tuldi siis küsida, mis on õigus, ma siis kah kõrvad kikkis, kuulasin. Ja isa suutis väga veenvalt rääkida, kes on Lenin ja mis on tema teid kunid mõeldud. Täiesti niiviisi, et minu kõrval on praegu inimene, kes on näinud oktoobrirevolutsioon Eestis seitsmeteistkümne aastaselt astusite Teis, olite meie kommunistliku noorsooühingu rajajaid. Öeldakse, et iga aeg kujundab oma põlvkonna. Kas oli ka sellel üks põhjus, et meie, noored, sellised olid revolutsiooni balancoli ju vaimselt ja pinges kohe olemas? No kindlasti see aeg, just see revolutsiooni aeg kujundas seda minu põlvkonda. Peale seda veebruari oktoobrirevolutsiooni seitsmeteistkümnel 18-l aastal oli väga palju noori, kes tulid selle võitlusega kaasa mitte ainult Venemaal isegi mujal maailmas, näiteks Saksamaal, jäljasi. See oli niisugune aeg, kus meie kõik ootasime, mõtlesime, et läheneb ka ülemaailmne revolutsioon. Et revolutsiooniliikumine oli väga ulatuslik ja see õhkkond ja nooria äratas, kujundas teadlikkust ja kujundas ka tugevat tahtmist võidelda selle eest. Mõistsime kohe, et ega siis need sündmused iseenesest ei tule, vaid nende eest tuleb võidelda. Teadsime, et see võitlus on ohvreid nõudnud ja saab veelgi nõudma. Ja nii siis kujuneski ma vaade ja iseloom ja kõik. Kuidas harisid ennast, sest kui mõelda, et tänapäeva noorte jaoks on viie aastane stuudium, kus peab kujunema maailmavaade ja, ja elukutse alged, siis teil oli aega üsna napilt. Nojah, ma ei tea, kui neid niimoodi seda asja võtta nagu tänapäeval, et õpitakse seda juba keskkoolis ja siis juba ülikoolis ja neil muidugi seda ei olnud, tuli selle võitlusega paralleelselt omandada teadmisi, teoreetilisi teadmisi. Ma mäletan, et näituseks põrandal nende komsomol kommenta asutasime, siis oli kohe üheks ülesandeks tingimata ka teoreetiline pus. Väikesed niuksed, õpperingid seal siis arutlesime läbi teoseid. Tähtis tol ajal tuli võidelda ideoloogiarindel vastastega üsna ägedasti. Võitlus käis nii sotsidega kodanluse esindajatega ja me pidime olema suhteliselt koosolekutel esinema, koosolekutel, vaidlema, vastaste väiteid ümber lükkama, meie oma tõde tõestama, veenma. Nendest aegadest ongi siis pärit teie veetlev esinemismeisterlikkus, sest paberit ei kasuta kunagi oma jutule. Vot seda nüüd küll mitte sellepärast, et meie ajal paberi pealt ei loe. Ja tänapäevalgi ma vaatan, et ainult see kõne ja see esinemine ja mida ei loeta mitte paberi pealt maha, see ikka suudab kuulajaid kaasa tõmmata, suudab ka veenda. Nüüd ma suure rõõmuga ja kaasaelamisega kuulasin seltsimees Gorbatšovi esinemist Leningradis ja vaatasin kuulajate nägusi, kuidas nad elasid kaasamiseks huviga kuulati ja kuidas Gorbatšov ise suutis veenda, oleks Tamacene lugenud paberi pealt maha, poleks pooltki seda tulemust olnud. Ja nüüd temast juba alates me näeme, et üks, teine hakkab juba kõnelema ilma paberita. Teie üliõpilasaastad, mida sageli peetakse väga ilusaks ja, ja otsustavaks inimese eluks jäid paraku. Aga need olid väga toredad. Tartu Ülikooli, ma ei läinud mitte vabatahtlikult, sest ma tahtsin peale keskkooli lõpetamist ära sõita nõukogude liitu ja seal hakata oma haridust jätkama. Aga põrandale, keskkomitee otsustas teisiti ja mulle öeldi, et tuleb minna Tartusse, astuda ülikooli, teha seal vastavat selgitustööd üliõpilaste hulgas värvata sealt noori töölispäritoluga nooriga. Et nad töölisliikumisest, aga peaasi abistada Ants Veidemanni ametiühingutest ametiühingute kesknõukogu esimeheks oli tulla, elan, Veideman ametiühingutes oli veel üsna tublisti sotsiaaldemokraatide või nii, nagu lühendatud tol ajal nimetasime sotside mõju oli tugev ja tuli ametiühingud sealt sotside mõju alt ära tõmmata, tuli töörahva ühiseväärne platvormile tõmmata ja selleks siis nende Tartusse ja seda tööd teha. Ja mina tegin seda tööd nii suure huviga. Ja innuga, organiseerisin Tartus ametiühingute juures nori esimese kommunistliku noorsooühingu rakukese niisugused tublid noored sinna tuule ja organiseerisin naisi. Tartus oli naistööliste ühing, see oli 22. aasta süüdiskama Tartu ülikooli astusin. Sama aasta sügisel oli teine ülemaaline ametiühingute kongress. Tartu naised, valisid need siis ka sellele teisele kongressile, Telegaadiks. Ma võtsin seal töölisliikumisest üsnagi aktiivselt osa. Ja see lühikene aeg üliõpilaspõlv seal Tartus läks nii-öelda täie eest ja üliõpilaste filosoofiseks jää, asutasime tartlasele. Sotsiaalfilosoofilise üliõpilaste seltsi. Selle ridades kasvas ka nii mõnigi noor haridusega inimene, kes võttis osa töödest liikumist ilm 40. aastal juba nõukogude korra taastamisest ärajäämisest Eestis. Ja siis tuleb juba kõige pikem, kõige kurvem tõsisem, aga ometi ka kindlasti kujunemisperiood, need on vangla-aastat 1000 924938. Me ei räägi sellest perioodist lähemalt, sest Eesti raadio heliarhiivis on mitu jutuajamist, milles Olga Lauristin seda perioodi põhjalikult meenutanud. Mind ajakirjanikuna lihtsalt isiklikult huvitaks. Üks küsimus. Mida tundsite siis, kui kohtuotsus 15-ks aastaks oli langetatud ja vangla uksed teie järel sulgusid, kas ei tundunud siis, et nüüd on kõik? Oh ei, oh ei. Passi ajal kohtus, ütlesin mina, ütlesid ka teised täitsa veendunult kohtunikele, et mõistke meile, kui palju tahate, ise istute need aastad ära, kui mulle loeti kohtuotsus eluaegseks sunnitööks, olime täiesti veendunud, et selle kodanliku riigi eluiga on märksa lühem ja merel oli ka pikem. See ei ole niisama ooplemine, räägime, see oli kindel veendumus. Ja näete, see osutus õigeks. Jah, aga ikkagi üksikkongi aastat jäi silmad, olid teil haigeid, ähvardas pimedaks jäämine. Aga vaadake, vanglas oli ikka, oli võitlus ja oli ka töö ja olid seltsimehed. Mina organiseerisin vanglas kohe õppimise, minu võitluskaaslastest olid ju väga paljud saanud koolis käia ainult neli-viis aastat. Nad olid poliitiliselt väga teadlikud ja väga tublid, aga kooliharidust oli vähe. Ja kui oli määratud meile niisugused suured karistused, oli ette näha, et tuleb üsna palju aastaid vanglas istuda siis tuli see aeg võimalikult kasulikumalt ära kasutada. Mäletan juba, see oli veel eeluurimise ajal, siis istusime Vene tänaval. Kong oli selline, millel ei olnud aknaid, ta oli niuke lõvipuuri taoline koridori pool olid drill seina, siis läbi selle trellide ja koridori. Kitsagnad tuli meile valgus. Meil oli seal palju sees. Istusime seal seina ääres maas, istus minu kõrvale Leena Laid, see oli minu protsessi kaaslane, Hiiumaa tüdruk, Lutheri vabrikus töötanud. Temale mõisteti muuseas ka eluaegne sunnitöö, sest ta oli puutööliste ametiühingu juhatuse liige ja naiskomisjon riigi valitud ka linnavolikogus. Istus minu kõrvale sinna ja ütle mulle, tead, ma tahaksin vene keelt, mida. Ma mõtlesin, et kuidas seda nüüd korraldada. Raamatuid ei olnud meil mingisuguseid. Tahtmine oli muidugi väga hea ja õige. Ütlesin, hakkame siis millegistki peale ja nii siis hakkasime nii nagu väikesele lapsele kohedat, mis on laud ja mis on tooli, mis on raamat ja muu. Ja seal juba siis tegusõnade pööramine. Nõia see oligi esimene õppimise huvi ja ja minupoolne sooga seda kõigiti abi, seda, kui meil olid juba karistus meil ära oli mõistetud, siis meid saadeti palka naiste sonide vangla oli välgas, Sämbet topiti üsna tihedasti kongidesse kahte ruumi. Üks oli niivõrd väike, et me ei mahtunud põrandal kõik magamagi ühte ritta, võitjal tulid magamiskotid lühemaks teha, teised teisipidine pea otsa veel mahuksid ja no vot, ja seal siis juba organiseerisime korralikud koolid tunnid vastavalt sellele, mida keegi nüüd oskas juba jää, millest alata. Minaerustasin õige keelsusega, et õpiksid õieti kirjutama tublid naiskomisjoni liiget, vabrikust ja tähtsam alati, et nad saadaksid meile sõnumeid ajalehe jaoks ja selleks oli tarvis kah ikkagi kirjaoskust. Võtsin kohe selle eesti keele siis matemaatikas, siis tuli täitsa algkooli programm korralikult ja viisimesi suuremas numbris pärast oli seal, kus suurem number, kus meid oli midagi vist 16 inimest. Viisime sisse niisuguse korra, et on tunnid ja selle järel on vaikne aeg, kus igaüks, sest kui kõik räägivad ja õiendavad, siis on raske selline raamatasime õppida. Siis oli nii, et kõik on raamatute taga, on täielik vaikus, õpime ja peale selle siis juba jälle üldine jutt. Ja aastate jooksul saavutasime seda mitmed minu vanglakaaslased, kui nad vangist välja tulid. Õppisid veel, täiendasid ennast ja andsid ära keskkooli lõpueksamid eksternina, nii tegid telmanid nendegi laid, nii tegi reedel ja mitmed teised. Mina isiklikult hakkasin vanglas õppima inglise keelt, koolis olin õppinud saksa keelt ja prantsuse keelt ja hakkasin inglise keelt. Nende aastate jooksul jõudsin ikka nii kaugele juba lugesin seal Dickensilt ja ühteteist inglise klassikut täitsa vabalt, isegi ilma sõnaramate abi. Aga minu nii-öelda lemmikuks oli matemaatika. Koolis oli see mind huvitanud ja nüüd kah nii ajaviiteks lahendasin seal ülesanded ja ärge pressin jänes. Aga mul tuli istuda, nagu te ise nimetasite üksikus mälule istuda Pärnus kolm aastat peaaegu üksinda, Viljandis kolm aastat üksi, kus need aastad läksid mul juba siis täiesti oma teoreetiliste teadmiste täiendamiseks Tallinnas oli väga raske, sest meil ei antud Tallinnasse midagigi. Karistati alalõpmata lugemisõiguse äravõtmisega abistavaid viimane raamat ära pliiatsi paberi ära, aga mis puutus nüüd nende poliitilistesse teostesse marksismi-leninismi klassikute töödes ja siis neid kahte sandi väga visalt kätte. Kui ma istusin Pärnus, seal seal küll ülem kobak oli. Pean ütlema, et ta oli võrdlemisi niisugune, ei taha hullust ütelda, aga Khanis ikka halb inimene oli. Aga vot tähtis tema siiski kuidagi oma haridusega uhkustada, nagu näha, ta andis mulle seal sisse Marxi töid, Engels'i töid, ainult mitte Leninit, Lenin, kommunist, ütles ta. Aga need on filosoofid. Nihesaiva seal lugeda märksi. Vitali, lugesin seal läbi kohta programmi kriitika. Engels'i Luther Treier, pahjandideeringu seal sain juba omale täiesti süstemaatiliselt teoreetilise aluse kogusele. Ilmavaatele. Pärast olin veel Viljandi vangimajas. Seal oli kah parem, seal sai ahhaa, seal sain isegi Leninit. Need olid siis tõelised elu ülikoolid ja, ja kuule ja mõistab, et me ei saa pikemalt sellel ajaperioodil peatudes. Me tahaksime tingimata jõuda oma jutuga välja tänapäeva. Seepärast keeraksime nüüd ilusama, päikeselise Maalehekülje. See on 1940. aasta juuni ja juulikuupäevad. Mida tegite juulikuupäevadel 45 aastat tagasi, missugused olid siis teie üles anud? Juunis Ma võtsin osa sellest suurest demonstratsioonist, käisin välja kuni sinna Kadriorgu lossi, neid sealt siis läksime Patarei vangla vange vabastama ja nii edasi. Ja järgmine kuu oli muidugi väga tegevusrohke. Ma mäletan, et üks õhta tulime Johannes Lauristiniga koju ja kodus ei ole mitte midagi süüa. Siis me naersime vangi, mees oli ikka vähemalt lähisupleja kartul kindlustatud, nüüd ei ole meil enam mitte sedagi. Ei olnud aega olnud, poodi minna, polnud aega olnud midagi valmistada. Olid ju valimised. Valimiseelset koosolekut esitati kandidaadiks Harju maakonnas. Sellesse riigivolikogusse ja juulikuus tuli juba riigivolikogu kokku. Ja aga enne veel nendest koosolekutest, missugused need olid, sest tegelikult ju teame, et rahvas teadis Nõukogude maast ja sellest korrast suhteliselt vähe tuli üsna palju agiteerida, rääkida. Teate, sellepärast oligi nüüd Kosovo olnud alati väga räpparid, kad, väga rahvarikkad ja küsimusi oli palju ja seletada tuli palju. Mul jäänud üks juhus, kus oli koosolekule tulnud mõningaid vastaseid. Järvakandis või Raikkülas vist peaaegu Raikküla vabaõhukoosolek oli ja siis nagu näha niisugune noor kulaku võsu või hakkas siis õiendama ja segama ja rahvas kohe siis ta sealt minema lõi korra ja koos sellega läksid väga hästi, minu rajoon oli aga selline rapla kuulus sinna ja Kohila ja kus ma olin kasvanud ja kus minu isa juba seitsmeteistkümnendal aastal tegi seda kihutustööd, seal tunti ja mäletati Jemendile, siis võeti rõõmuga vastu. 21. juuli 1940 Toompeal kuulutatakse välja Eesti nõukogude sotsialistlik vabariik. See päev on minu mälestusse jäänud väga päikesepaistelise päevana kui läksime üles Toompeale. Seal oli punased lipud ja loosungid, seal olid ka loorberipuud, trepile pandud ja sääri sisenemine rõõmsate nägudega kõik vanad sõbrad ja uued ja koosolek ise. See oli nii tormiline. Nii palju avatsioone unustamatuks jääb. Kui Lauristin tegi ettepaneku kuulutada Eesti nõukogude vabariigiks, kus teda siis loobiti õhku jäägariti hurraa. Nimetasite oma sõpru, uusi ja vanu, kes olid teil kõige lähemal. No kõigepealt minu abikäsi Johannes Lauristin siis Juljana Delman, tema oli valitud ülemnõukogu saadikuks, vangist vabanenud test olid veel ja Melanie Lepik, Oskar Sepre ja nii edasi, aga uutest oli Neeme Ruus. Temaga oli juba 39. aastal vägedise kontakti tekkinud. Nimetaksin just näisid Väliti sellesse riigivolikogusse. Neid naisi, kui ma ei eksi, vist seitse naist, Delman, Nadežda Vertjanova, Elena Lepik, mine siis, Valli Haldre. Alide pesur, Wanda hirss, ma tundsin neid kõiki ka ikka juba varem. Teame kinokroonikast on mälestused sellest isegi häälest ja sellest pildist, kui Johannes Lauristin Eesti riigikorra asjus sõna võttis. See oli noh, selline terav, tugev, impulsiivne poliitilist pinget täis kõne. Aga samal ajal Johannes Lauristin inimesena teile lähedase inimesena Polusmann eelmises saates meenutas, et tal oli väga suur kultuuriline, tagama paatne ja armas inimene ja sisemiselt rikastav olnud temaga vestelda. Oli küll, ühest küljest oli tema võitleja ja poliitik ja riigimees, aga teisest küljest ikka kirjanik ka kirjanikud oli tal kah palju teravat silma ja sügavat inimeste mõistmise tundmist. Ega te ei mäleta midagi Wabariigi saatusest, sellepärast et on öeldud taas, et kui ta oleks saanud selle raamatu lõpuni kirjutada, õieti katkendid on ainult säilinud, et sellest oleks võinud tulla Eesti töölisklassi tõde ja õigus. Vangimäest välja tulles ta hakkas seda käsikirja viimistlema ja trükivalmis seadme, nii et 40. aastal läkski, esimene osa trüki siis sõda algas, mina sõitsin ennem minelan, tema jäi viimaseni sisega, mina lähtusin eestist kolmandal augustil, sest meil oli väike Ja see tuli ikkagi sõja jalust eemale viia andis ta minu kätte selle osa sellest vabariigist, mis oli tal teostikutesse kirjutatud, aga mis ei olnud veel trükki antud. Aga nüüd on jutt veel sellest vahepealsest ajast, mida ei ole kusagil. Mul on niisugune arvamine, et seda ta ei olnud veel kirjutanud sest kaduma ta poleks saanud minna. Ja tema ei rääkinud ise ka, et tal midagi kaduma läinud on. Selge, ja nüüd me olemegi jõudnud uude raskesse perioodi. Elu ei ole veel teie jaoks päikesepaistelist poolt pööranud. Terve rahva jaoks ei ole ta seda teinud, sest algavad sõja-aastad ja nemad, küsiksin teie käest. Mida ütleb teile kuupäev, 18. september 1941. Kaheksateistkümnes september 1940. Üks ja ma aitan, see on päev, millal Olga Lauristin alustas Moskvast eestikeelsete raadiosaadetega, nii et võime teda ka oma töökolleegiga. Pidada ta kõike kena, et seda kuupäeva teate, mina ise vaid mäletan seda, et kui mina jõudsin Moskvasse esimesena siit Tallinnast esimesena just selle tõttu, et nagu juba nimetasin, oli mul väike laps, Johannes Lauristin ütleski mulle, et tuleb ikkagi lapsee jalust ära viia ja mul tuleb ära sõita Dmitri viimase minutini siia jääda. Ja nii siis ma sõitsingi minema ja jõudsin Moskvasse ja Moskvas, otsekohe oli keskkomitee juba oodanud, millal Eestis keegi tuleb, et saaks eestikeelseid raadiosaateid hakata saatma ja saadetigi meid sellele tööle. Aga Moskva oli küll rindest väga kaugel, aga ometigi rinne väga lähedal. Saksa pommitajad käisid peagu iga öösi pommitamas, Moskvali pimendatud. Mäletan, kui ma siis sealt raadiost tulid, meie eestikeelsed saated olid õhta, hilja, öised saated, täiesti pime linn, jõudsime enesis soovinovski tänavale, kus esindas, oli ja siis ma katsusin käsikaudu, kui leidsin selle tall aia praegugi alles veel ja minu meelest küll on selle maja ees, siis ma teadsin, et ma nüüd olen jõudnud selle sobinovskid nädalasele majani. Kas need olid teie esimesed esinemised mikrofoni ees? Ei, ei. 40. aastal, kui need valimised olid, siis käekiri tuli mul kah raadiosse esineda, aga seal päris Räädias tööle hakata oli siis just 41. septembris. Seal tuli siis otsida kiiresti häbilisi. Õnneks selles Moskvas eestlanna Liidia, too tema tulijat ja ülemnõukogu toimetustes töötas siis Eduard tõkler. Nemad tulidki säpi tõlkijatena, sest me andsime edasi Soff informbüroo materjale. Tähtsamaid kirju Disiga Pravdast. Me saime hiljem veel masinakirjutaja juurde Pariisist eesti koderzysi saatkonnast. Oli üks eesti perekond suure ringiga lahkunud Prantsusmaalt ja jõudnud välja nõukogude liit Moskvasse. Mees läks punaarmeesse, aga naine jäi siis kahe lapsega Moskvasse ja tema oli jäämasinakirjutaja. Kas see sõjasõit oli teie esimene kokkupuutumine Moskvaga ja Nõukogude Liiduga üldse? Oh ei, mind valiti jaanuaris 41 Nõukogude Liidu ülemnõukogu saadikuks. Esimene sõit oli muidugi ülemnõukogu istungil. Esimene kord, kus ma siis nägin Moskvat ja see oli siis teete nagu lihtsalt muinasjutt. Kremli palee sellest suurest punasest trepist ülesminemine rahvasaadikuna siis tuli tahtmatult meelde, kui ma istusin Viljandi vangimajas üksikkongis Songi oli tibatillukene ja pime, aken üleval kõrgel ja ja ronid sinna selle radiaatori peale, mis aknal ulatad natukene aknast vaatama ja vaatad siis kaugusesse ja kaugel, kaugel, nagu näed, Moskvad ja kremlitorni pärast mõte ikka Nõukogude Liidust, Temas ehitatavast, uuest korrast ja kommunismist. See oli see, mis andis jälle uut jõudu. Ja nüüd siis äkki olen ma ise Moskvas ja olen Kremlis ja Samost treppi mööda üles, mida ta televisiooni kaudu ja kõik tunnevad ja näevad sedasama. Trepp on ikka tänapäeval ja sealtkaudu mindaks üles Kremli suurde saali. Giorgi saali suurte koosolekute saalis on samad, mis tänapäeval. Ma olin valitud Nõukogude Liidu ülemnõukogusse kolmel korral isegi teises koosseisus tsement presiidiumi liikmeks, kirja. Aga nagu te küsisite, et kas seal nüüd esimene kord, kus ma Moskvas olin, seal, siis tuleme selle juurde tagasiteed. Esimene kord oli ikkagi, et kui ma ülemnõukogu istungil olin ja järgmine kord oli juba 40 aasta suvel kevad-suvel ennem seda kui koos Johannes Lauristiniga, sõitsime esimest korda puhkusele Kaagresse Sotši. Kuulaja pani jube tähele, et jutt läks tööle ülemnõukogu saadikuna Moskvas ja vabariigi ülemnõukogu saadikuna nimetame tööd Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee liikmena ameteid sotsiaalkindlustuse ministrina, kinematograafiaministrina. Nüüd tekibki küsimus, et mida te märgite dokumentidesse oma elukutseks. Jah, aga kui mõeldakse, ongi niiviisi, et kui revolutsioon on võitnud, siis revolutsionäärid saab ühiskonna tegeleda. Nii ta on ja, ja noh, mõned muidugi omandavad elukutse ja edasi, minulgi oli tahtmine ikka ikkagi elukutset omandada, ma mõtlesin selle peale juba vangimajas. Mõtlesin, nii et noh, kui ma ükskord vangist lahti saanud Nõukogude liidus on, siis on ikka väga palju eriala omandanud inimesi ja spetsialisti, ige lävel ja et ma peaksin midagi sarnast, kus ikka võiks tööd leida, mis see võiks olla, mõtlesin, noh, et Nõukogude Liit on suur ja lai teede ehitamisega nad kahtlemata ei ole selleks ajaks nii kaugele jõudnud, et teede ehitamise inseneri vaja ei ole. Ja aga sõja ajal Moskvas, kui ma töötasin seal kirjastuses, siis ma üritasin astuda Moskva ülikooligi, et midagi midagi õppida. Aga ikkagi seda aega oli vähe ja mulle, ütles Karotamm. Ma tahtsin, et meid vabastatakse töölt ja ma saaksin tõesti õppima asuda, kes teie kõrval ei saa õppida, aga tema ütles, et ainult töö kõrvaltöö kõrval ma muidugi ei saanud seda teha, et no läksin ülikooli astunud ja nii oli mul võimalik siiski alles kõrgem haridus omandada parteilise kõrghariduse näol, kõrgemas parteikoolis, Masso kõrgkoolis ka töö kõrval. Lõpetasin 147. aastal. Ja ka ühiskonnategelane, see on ka kõige vajalikum elukutse ja nagu te isegi võite märgata ka sellel töövaldkonnale, ei ole tööpuudus teil tänaseni. Jah, see on küll õigus, selles valdkonnas ikka teed, leiab, te olite meie Eesti sõprusühingu, ütleme seejuures ja olete ühinguga tänaseni seotud, samuti rahukaitsekomitee ja Nõukoguderahufondi juhtimas viimase Eesti kaastöökomisjoni esimees tänase päevani. Mida need tööd teile nüüd annavad? No nagu te isegi teate, on see võitlus rahu eest tänapäeval eriti pingeline, eriti vajalik. Ja mina teen seda tööd ka suure rahuldustundega, ma näen, et meie rahvas mõistab selle vajalikkust ja tuleb selles asjas alati väga kaasa. Ma lähen rahufondi Eesti vabariikliku osakonna esimese ju palju aastaid. Meil aastast aastasse suureneb panuste hulka rahufondi ja me püüame seda väga rangelt läbi viia. Et see oleks ikka tõesti vabatahtlikult panused, annavad meile pensionärid oma hoiuseid, lähtsa summasid ja annavad töölised rahu jääks, rahuvalve annavad selle päeva sissetuleku ja aastast aastasse on need summad kasvanud. Naised on hakanud üritama oma käsitöödega Rahufondi toetada, millest me korraldame siis juba vist neljandat korda neljandat aastat järjest nende käsitööde näitusmüügi. Aga samal ajal muutub maailm meie ümber aina meeletumaks terrorismi, kõiki neid plahvatusohtlikke koldeid. Nii see asi on, aga võitlus läheb ikka ägedamaks, mul oli tal aega v 10 päeva tagasi kohta meile tööliskeldris Aafrika maade esindajatega, Need oli neljast riigist. Just eelmisel õhtul olin ma televisioonis näinud suurt demonstratsiooni, Lõuna-Aafrikas pidasid politseinikud laiali ajasid, aga ma vaatasin nende võitlejate nägusid käskige käest kinni hoides, Tihedate ridadena sammusid. Nendes oli nii palju otsusekindlust, nii palju veendumust, et see võitlus, olgu ta nüüd nii raske kui tahes, viib võiduni. Ja kui ma nüüd tööliskeldris nendele jutustasin sellest võitlusest, mis meie rahvas omal ajal pidas sellest, kuidas meilgi oli tõsiseid momente ja kus me kõrvelt seltsimehi surma saadeti. Kuidas meie protsess siiski kolmandal protsessi päeval Jaan Trump maha lasti, Viktor Kingissepp, Bucati ja kõige sellest hoolimata võitlus jätkus, siis mul oli rõõm vaadata, milliste säravate silmadega, et kuulasid ja kuidas nad lõpuks mal kätt surusid ja ütlesid, et need kogemused, millest mina rääkisin, need aitavad tublisti kaasa nende võitlusteel. Tuleksime nüüd maailma probleemide juurest meie kodueesti oma probleemide juurde ja ja kui mõelda, et teil on selja taga nii pikk elu, tõstaasia mõtlemisaeg siis kui nüüd kõrvutada neid ideaale ja noorus, unistusi, mis omal ajal olid seitsmeteistkümneaastasel tütarlapsel, te rääkisite siis maailmarevolutsioonist. Täna teame, et meil on küllalt tõsiseid probleeme oma igapäevaeluga veel. Kahtlemata on kommunistliku ühiskonna ülesehitamine on tegelikkuses osutunud palju raskemaks keerulisemaks probleemid rikkamaks kui mina ja minuvanused noored seda ette kujutasid. Meie arvasime, et see läheb palju kiiremini ja kergemini. Praegu teeb rõõmu, et meie partei uus peasekretär on alustanud suurt ja tõsist võitlust nende puuduste vastu, mis meie edasiminekut pidurdavat ja takistavat rõõmann kuulata tema veenvaid kõnesid ja rõõm on ka näha, kuidas nad vastukaja rahva hulgast leiavad. Aga samal ajal me kõneleme ka meie tänaste noorte hilinevast kodaniku küpsusest sageli vähesest huvitatusest, ühiskondlikest probleemidest või materiaalse maailma esile tõusmisest. Jah, kõik on tõsi ja see on mulle tõsiselt muret teinud, ma olen vaatanud ja mõtelnud seda. Ma olen käinud ju palju nende aastate jooksul noortega kohtumistel ja nad on muutunud nagu öelda. Tummaks räägid, kas küsimus on? Ei ole, kui lähed pioneeridega kohta, vaat seal on alati küsimusega. Aga noortel ei ole olnudki küsimusi, nende jaoks on see kõik väga kauge neid huvitavate näeb ühe probleemid ja tõesti väga ja väga materiaalsed huvid on nendel tugevad. Ikka esimesel kohal on, mis ma ühe või teise töö või tegevusest saan, missugused mugavused on minul sellega seotud? Ega noored ei ole selle sisenilega süüdi, minu arvates on see imbunud meie elustiili ja see on noorima Jutanud ka näiteks minu tütretütar. Tema nüüd lõpetas ülikooli esimese kursuse, möödunud sügisel oli siis kaks kuud tööl, esimene Kuu oli, kui ta lõpetas selle ettevalmistuskursus, siis nad saadeti kohe kolhoosi. Ja siis nad olid saanud ametlikult esimese kursuse üliõpilasteks ja kohe veel teist kuud. Ta ei nurisenud, tegi seda tööd, ante rääkis mulle näiteks Nad olid kartulivõtmisel. Seal on kiirus peal, seal on see, kes üldsaagi eest vastutab, selle saatis, teekastidega antakse pooled kastid täie eest. Muidugi need, kes täidavad, on sellega nõus, kui võetakse niimoodi vastu, nad saavad täie kasti hinna. See, kes terve põllusaagi eest vastab, on ka väga rõõmus, ütleme seal tuleb 200 kasti 100 kasti asemel. Aga niimoodi noor inimene kohe õpib ju petma kuidagi elu selgas liugu laskma selle asemel, et kõikjal oleks meil niisugune ausus, ausus on jäänud vähemaks ja vähemaks ja ikkagi mõistagi sõnade ja tegude ühtsus, mille nüüd viimasel ajal oleme. Noored on väga tundlikud. Vot ja, ja see ongi hea, kui need lõppude lõpuks tõesti saane nii kaugele, et peab olema sõnade ja tegude ühtsus, seda nõuab praegu seltsimees Gorbatšov. Ütleb see otsekohe minu arvates nooriga ja nüüd keerake veel üks lehekülg intiimsema külje peale. Kui teil on vaba aega, siis mida teete oma vaba ajaga, mida mina siis nüüd teen rabajaga? Jah? Seda vaevalt et oligi, huvitav on seal küll, et minu elus seda nad aega on kuidagi hääletanud väga napilt. Ja vaba aja veetmise probleemi palju olnud. Olen tahtnud häben ajal muidugi lugeda. Aga ega pole nii palju saanud lugeda, kui oleks tahtnud. Praegu loeksin ka rohkem, kui ma tegelikult loen, sest nüüd juba paar aastat hakkavad mulle muret tegema silmad. Praegu mina oma vaba aega meelsasti täidan oma lapselastega. Mul on neid neli, kaks on lapselapsed ja lapselapselapsed, aga nad on enam-vähem kõik ühevanused viiest kuni seitsmeni. Toredad. Nende hulgas on kolm poissi ja üks tüdruk, lekkima veetsin ühe nädala maal ja neid oli seal kolm. Olid siis minu poja kuueseks just saanud tütar seitsmele poeg ja minu tütretütre viieaastane poeg, kas see või tunduda lossitava vana, kui ülemnõukogu saadik olla ei teata? Ei tunne, ma ei tunne, et see oleks vastu tuttav olema. Ma tunnen nendest kangesti palju rõõmu, sest nad on toredad ja tublid lapsed ja kui ma näen, et neile minu selts kah huvi pakub ja nad tahavad, et memm käiga seal oleks nendega kaasas, mängimagi tuleks ja nii edasi. Jalutame, tegime metsas, tegime looduslu tunni, käisime metsas nende käia, siis on täitsa väga tore kuulaja, paneb tähele, kuidas ring saab täis. Kord õpetus Olga Lauristin, iso teda loodust armastama. Müüdud. Lõpetab tema oma lapselapsi sedasama tegema. Nii on järjepidevus, niisugused traditsioonid. Nimetasite jutu alguses hommikulaule. Kas luule, mis võis 17 aastasele tütarlapsele väga hinge minna, on teiega tänaseni lähedaseks jäänud? On teil oma lemmikluuleautoreid? Mul on neid kohe mitu, nooruses oli tõesti see kelme Temaviku laulud tõid mulle väga meeldivad meeldivat Betti Alveri meeldivat, Kersti Merilaasi, Debora Vaarandi, Juhan Viidingut loen suure huviga, ta ütleb mulle palju ja meeldib mulle siis noortest kirjanikest nimeks loen praegu Viivi Luige seitsmes rahukevad. Kuna just praegu rääkisin teile, kuidas ma oma lapselastega toredasti aega liidan meeldivad siis vaatan seda tüdrukut, keda tema kirjeldab, on, aga on. Ma ei oleks uskunudki ja keegi pole meile niimoodi näidanud lapse hinge ja üleelamisi, nagu sa nüüd Viivi Luik teeb. Eks niisugusi oli rohkem, kus sa neid tead, aga see tüdruk on küll niisugune, et mõne koha pealtvaatajad, nii nagu ta vanaema ütleb, et saatana Hingrits on tarvis tõesti litsandaris. Mina oma lastele ei ole just vitsahirmu palju pruukinud anda, nad on mul kuidagi niisugused arusaajad, lapsed juhtunud olema. Ma mõtlen praegu, mida öelda meie vestluse. Lõpetuseks. Kõigepealt muidugi aitäh teile meenutasite minevikku. Tabasite ennast saime sisse vaadata teie tänase päevatöödesse ja mõtetesse ja rõõmudesse. Ja ma arvan niiviisi, et teie elukutse, millest rääkisime saate keskel, ongi teha head, vajaliku kasulik, kui siis te vist olete ise ka õhtul rahul ja kas magate hästi? Vaatan, et te olete täiesti.