Kui kogu rahvas Me tulime suvise sünnima tuttavatel teedel sama päikese all, mis kunagi saatis meid. Siin põles põld, seal lõõmas laas. Nende teede veerde jäi nii mõnigi kallur, neis tulija istuvam teist. Me tulime koduste kutsel meelespea õis rinnas, kõrvus mürskude ulg ja maanteede tolmus valg. Koju tõi meid võite kodus hea on kõik teave selle hinda ja ei luba, et siin tallaks taas võõras. Kuuldud luuletus kannab pealkirja 1944. aasta sügis. See pole poeetiline retro, vaid meeleolude värsistus sündinud toll vabanemis sügisel 40 aastat tagasi, mil oli suur tulemiste aeg ja tulija, oli ka luuletuse autor, toonane suurtükiväelane Otto Roots, kes aastakümneid avaldamata seisnud värsid saate tegijale lahkelt kasutada andis. Kui optimistlikult see kõlab. Me tulime, raamatud löödi lahti, kui vaja, õieti kellu. Tegelikult oli see ju ajast ette rutamine. Sõjamehe töö oli veel lõpetamata. Pärast Eesti mandriosa vabastamist ootasid vabastamist saarelt. Vaenlane tuli lõplikult puruks lüüa. Kuid kodu jääb koduks ja iga mees tahtis korraks kodus ära käia. Kodu ja omaksed ära näha. Paljudel see õnnestus, paljudel mitte. Hingetõmbeaega ju polnud. Mäletan, kuidas meie külla tuli sõjamees, tuli pooljoostes oma veerandsada kilomeetrit ja pooljoostes läks taga tagasi, et mitte väeosast kaugele maha jääda. Aga kodu oli ära nähtud, kodustele terekätt antud. Noil soojadel sügispäevadel jõudis paljude tulijateni ka kurb sõnum. Ei ole enam kodu, ei ole lähedasi ega omakseid. Siin ei saanud keegi piirduda nentimisega, et sõda on sõda, sinna ei saa midagi parata. Need tragöödiad oli sünnitanud fašism kolme okupatsiooni aasta kestel. Ja fašism oli põhjustanud sedagi, et mõnel pool oli tulijate ja olijate vahel sõna otseses tähenduses rindejoon tekkinud. Mõelgem, kas oli see juhus, millest räägib nüüd endine 354. polgu võitleja Saaremaalt pärit pärastine kooli mees ja ajakirjanik Aleksander Sepp? Laadjalas tuli, vend oli nõukogude armees ja väeosa läks sealt läbi ja mõtlesin, et astub kodus ka, vaatab, mis vanemad teevad, mis kodusid teevad. Aga tema vend, noorem vend, kes siin oli Saksa sõjaväes ja see hüppastada pära viimasel minutil need ja läks koju vahetada, erariided selga panna ja on nagu noh, pääsenud sellest, aga vaatab, et üks Nõukogude armeerimine tuleb ruttu nende majja ja tema võttis relva ja tulistas ja see kukkus maha, läksid välja vaatama oma trepil, lasi venna maha. Kas oli see juhus nii palju ehk küll, et mõrvatuks osutus oma vend. Aga kui oleks mõni teine punaarmeelane tulnud samuti üksik ilma relvata ka toob, oleks pääsenud. Ja siit algabki see, mis juhus, ei olnud. Mees, kes oli oma naha päästmiseks Saksa sõjaväest jalga lasknud, sest muud võimalust enam ei jäänud, võis mundri küll minema visata, aga temasse oli alles jäänud kõik see, mis talle seal sisse oli süstitud. Nii et üksnes punaarmeelaste mundrinägemine sundis teda kätt relvaga tõstma. See polnud enesekaitse, see polnud ka hirmurefleks. See oli fašismi mürk, mis teda tegutsema pani. Olen korduvalt lugenud eesti emigrantlike ajaloo võltsijate arutlusi. Kõigest väest on nad püüdnud õigustada eestlaste sundimist fašistliku sõjaväkke ja vaat mis nad on välja mõelnud. Ehkki üheskoos olevat sakslased pidanud oma sõda, eestlased, oma sõda? Jah, sakslaste plaanis oli tõepoolest olnud vallutamine eestlastel, ent ainult oma maa kaitsmine sissetungijate vastu. Nii et üks vallutab, teine tema kõrval kaitseb. Tegelikult käsutasid neid vallutajaid ja nõndanimetatud kaitsjaid ühed ja needsamad Wehrmachti, kindralit ja essestlaste füürerit, kellele Eestimaa oli paljas õhk ja eestlane, palgasõdur, kes pidi nagu sakslasedki röövima, tapma ja hävitama. Eeskätt aga vihkama esimest sotsialismimaad, tema inimesi, tema armeed, mürk mõjub igasugustes annustes. Erand pole ka fašismi mürk püüdhagu seda tagantjärele kuitahes magusaks teha. Emigrantlikud ajaloo võltsijad jätavad seepärast targu vastamata küsimusele, kuidas saab ühitada oma maa kaitsmist veriste kuritegudega Venemaa Valge, Venemaa ja Ukraina külades ja asulates, kus märatsesid eesti politseipataljonis. Fašism jäätvassismiks igal ajal ja igal pool. Ta toitub kiskjatele ja kasvatab kiskjaid. Temast jäävad järele ainult verised jäljed. Seepärast alustas Eesti sõjamees uut sõjaretke fašistide vastu 40 aastat tagasi, mitmekordistunud vihaga. Ta oli näinud oma sünnimaa haavu ja vermeid. Eesti saared, kui palju olid pidanud fašistid 1941. aastal nende vallutamiseks vaeva nägema. Hiljuti ilmunud sõjamehest kirjaniku Juri Vinogradov raamatus mürskudest küntud saarte kroonika on see epopöa eredalt kirjas. Ent kuidas hakkavad fašistid saartel vastu panema? See oli küsimus, mis 1944. aasta septembrikuu viimasel nädalal Nõukogude väejuhatus eriti huvitas. Teada oli, et Eesti mandriosalt olid Saare ja Hiiumaale põgenenud hitlerlaste 20. 23. 218. ja 300. diviisi ning mõnede teiste üksuste riismed kokku umbes 14000 meest neist Hiiumaal 2000. Peale selle asusid vaenlasel Kuramaal suured jõud Irbeni väinas ja Riia lahes ristlast tugev laevastik. Teada oli ka see, et Eesti saarte, eriti Saaremaa enda käes hoidmine oli fašistidele strateegiliselt äärmiselt tähtis. Seepärast ei saanudki olla muud otsust. Vaenlane tuleb viivitamatult saartelt minema kihutada. 26. septembril hõivas seitsmenda Eesti laskurdiviisi eelsalk Virtsu ja kohe algasid ettevalmistused dessandi maandamiseks Muhumaale. See pidi toimuma 30. septembri hommikul koidu ajal. Leningradi rinde juhatus oligi teinud Saaremaa vabastamise ülesandeks kaheksandale Eesti laskurkorpusele. Hiiumaa pidi vabastama 109. korpus. Kõigepealt vabastas grupp merejalaväelasi 27. septembril Vormsi saare. See oli saarte vabastamise avalöök. Järk tuli Muhu saare kätte. 249. diviisi 925. polk pidi seal dessandiga Loomatugiala. Kaheksa kilomeetrit laia väina ületamiseks anti korpusele 96 amfiibautot. Balti laevastiku Omalt poolt eraldas 11 kaatrit. Virtsu kanti sealt üles korpuse mõlema diviisi suurtükid, kokku ligi 200 toru. 29. septembri hommikuks olid kõik ettevalmistused tehtud. Kindralleitnant Lembit Pärn kirjutab oma mälestusteraamatus. Kogu 29. septembripäeva oli suur väin peegelsile see viis mõttele. Dessandi võiks teha kohe päikeseloojangul, mitte ka 30. septembri hommikul. Väed ja parved olid ju selleks valmis. Kõnelesin esimese järgu kapteni Oleinikiga, kelle komandopunkt oli ka virtsus. Ta ütles, et tema laevade grupp võib igal ajal hakata dessanti vedama. Antagu ainult käsk. Arutasin asja kindral Lukasega, polkovnik Pustaga ja diviisi komandöri tega ning otsustasin väina ületamist alustada. Kell 19. Helistasin armee juhataja staarikovi staapi, kuid teda ennast ei olnud kohal. Õnneks oli seal armee sõjanõukogu liige kindralmajor subov. Rääkisin talle ära oma kavatsuse ja kandsin ette, et väädi laevastik on selleks valmis. Kohalikud elanikud ennustavad homseks, tormiväejuhatajad pole staabis. Aga aeg läheb. Kui täna alustada, tuleks kohe vägedele korraldus anda, sest kell läheneb seitsmeteistkümnele. Sõjanõukogu liige vastas selle peale rahulikult ja kindlalt. Ma tervitan teie otsust ja kinnitan, need Starikov oleks teie argumente kuuldes ka selle poolt. Nüüd teatasin Lukasele, et minema hakatakse kell 19 15. Tegutsege ja tegutsetigi. Kell 19 15 hakkasid esimesed dessantgrupid 925. laskurpolgu esimesest pataljonist liikuma. Korpuse suurtükid avasid tule vaenlase kindlustuste pihta Muhumaal. 10 minuti jooksul lasti saarele ligi 5000 mürsku. Esimese kaatriga läks teele ka 925. laskurpolgu agitaator. Praegune erualampolkovnik Friedenthal sepp. Poliittöötajana oli ta kohus olla esimeste ründajate hulgas. Tema meenutustega jätkamegi. Dessandi ajal, kui kihutasime Muhu saare poole, jõudsime juba kaldast veidi eemale, kui avas Meie suurtükivägi oma tule. Katjušade tuleleegid lendasid üle, meie oli tõesti moment väga-väga ülev, väga romantiline. Meil seal nii improviseeritud Weisse miitingugi kaatril pidasime maha, arutasime ja rääkisime, et meie võime võit ainult siis, kui üksmeelselt tormame edasi. Sest lai meri tabame enam tagasi. Nii-ütelda ujumiseks võimalusi ei ole ja kaatrid neid ka ei hakka ootama merel. Ja nii kui me jõudsime juba kalda ligidale. Meie suurtele tuli pandust sügavusse. Kolmandal kaatril, mis nüüd järjekorras liiklus oli pataljoni komandör. Kapteni vange, Low, Sirzai surma, kergekuulipilduja ja raskekuulipilduja panime parda äärde, avasime tule, kui nägime, millised punktid olid vaenlasel alles jäänud ja tormasime kaldale. Meie kaator sildus Kuivastu sadama kail. Me hüppasime maha, et meil tegelikult ei tulnud isegi varvast märjaks teha. Mehed hüppasid maha ja ei olnudki muud kui ainult edasi. Nii algas see Muhu vabastamise operatsioon. Kuivastu sadamas näitasid ennast salduvust ja vaprust. Ja kus Reps on ise eeskätt olid ka tema võitlejad kõik järele. Ja ma mäletan väga hästi, kui rekton hüppaskaatorilt merre ja oma meestega sama Kuivastu sadamasse välja tuli. Ta sai selles lahingus Kuivastu sadamas kaks korda haavata mõlemates kätes kuid ta ei lahkunud lahinguväljalt. Vapralt võitlesid ka Nikolai. Nüüd aga on jutujärg Nõukogude Liidu kangelasel Nikolai Mattiassinil. Alustame sellest, kui kaatrilt kaile. Patty ja siis mina tormasin kohe kai otsa kohe ja nägin kohe käigud peal, kus need graafikul külalassid. Mõju lasin omade taud kergekuulipildujast peale, natukese aja pärast oma vaikis, natukese pärast jälle hakkas jälle laskma. Ja ma mõtlesin, et ma ei tohi Ühtki sekundis pidada, sellepärast tema võib meil kirbu peale uita kurtma, tormasin niivõrd peale suure kiiruga täitis sprint jooksu. Ja siis käigu all võtsid selle granaadi pihku puru granaadi, purunenud aknad sisse kuni külje peale. Nii surusin selle maha, ise tormasin maja kõrvale ja siis rühma, mis olid esimesed, tulid sinna, võtsid aheliku, hakkasid peale tulema, siis hakkas äikest, tuli tulu tulema, kuulipilduja tuli, ei saanud tika liigutada kuskilt. Poisid võtsid kohe pikali ja siis hakkasin lühikese vana lugu selle kuulipilduja peale panema selle mõttega, et keerata selle kuuli pile, tuli oma peale. Palju see läks aega, ma ei tea, aga tema pööras oma tulle minu peale. Ja meie kahe vahele tekkis mõni üle 10 minuti to yell kiisuke. Minu kergekuuli küll tema on raskem kuulipilduja ja ma tundsin juba nagu kärbsed käivad siin ümber, mehed oli niivõrd tublid mehed, et nemad said aru, et mina lükkasin selle nende kuulipilduja, tuli oma peale, tormasid püsti ja läksid edasi. 10 meetrit läksid siis kuulipilduja uudsepeurosele, meeste peale tuleb suurus jälle need maa peale kinni. Mina vahetan oma koha selle mõttega, et mul tarvis ikka niimoodi minna temale külje peale ja külje pealt siis lähemale minna. Ja nii ma saingi, tema laskis sektorisse välja minu teine number, päris hea poiss oli, roomab peatselt jääkimina, kuulan oma selja tagant, vaata, üks on juba teine, on juba kolmas olnud omapärast ütelda, kuule, ütle, kas see tähendab, on juba. Kuule, sa Nikolajev oma eraldi rahulikult, mina kaitsen sind, mina lasen nagu Saksamaa-visiidi sinu peale ja mina tähelepanu nigga kuulipilduja, aga mis seal kaeve, kus toimub, seda ma ei näe. Ja tema muudkui selle passib selle peale ja laseb ysna. Ja nii et ma sain selle lähemale umbes 50 60 meetriga ja koht, kus lasta ja mina lasin kohe selle kuulipilduja meeskonda maha. Meemehed hüppasid kaeviku sisse seal, mis oli sakslased, üksikud olid tädiga, nad lõid need maha ja hakkasid ootama meetory pataljoni peale tulema. Repsoni jõudis ka oma aheliku sinna, siis kuulen kuskilt, kahur laseb Eino kuule möödas, juba, heinakuhjad on tehtud. Ja äkki mina nägin ühes tehna kuhjalt käivad välgud. Välk käib ja siis kuulen pauk või suled reserve kuuliga, pani Leila põlema. Heinakuhja hakanud, põles. Aga juba teeme, kõik on näha, kuna sealsed sakslased ümber jooksid sellel kahuri, kuidas need tassid, mürsud tassitud, kassid hakkasid põlema, kui ta sealt kõrvale jalaga kõigil sõitsid, bussid, kõik muutku, lasen sellelt reservi. Kuule, kuidas nende suurte meeste peale oleks siis ei vahetanud. Tead, pimedasse Sitraseeriv trass on näha ja sakslane tema pani tähele metsas. Miinipildujad hakkasid minu peale miinist laskma siis, kui ma sain aru, et ma olen miinituule all tarvis ära minema. Kui ma tegin paar sammu TRÜ, sain seal kogu aeg niisugune patsuga. Muidugi kukkusin, tõusin püsti jälle edasi. Tormasime metsa, minu järgi mehed ka, tulid metsa ja saime kätte. Miinipadoli pani peeka valangulasin tsüklonipilduja meeste kuusekesele patarei peale soodule koop, Nikolai seal väga hea töö, tegid nii pahteldatud pilgu vastu selga. Kuid tema patsutasin, kukkusin, tema vaatab mulguris, sellelt polegi riided, kõik räbalad. Tervelt üheksaks kuuks viisid miini-kildude tekitatud haavad vapra mehe rivist välja. Kuid oma otsustavusega rajas Nikolai Mattiasin teistele sõjameestele teed edukaks vaenlase ründamiseks. See oligi kangelastegu. Ent Friedenthal Sepp jätkab. Ja asjade edasine kulgemine Muhumaal. See operatsioon oli ootamatu mis näitab, et näiteks kui me läksime edasi maanteed mööda paremal pool ühes talus oli tuli. Me astusime sisse, oli pidulaud kaetud, aga kui meie operatsioon algas, siis olid kõik äkki kadunud. Maja õues oli samuti veel veoauto, mootor oli, ta töötas. Meie muidugi kasutasime seda ära laskemoona pataljonile järele tuua. Meie autosid veel ei olnud üle väina jõudnud. Kogu töö käis väga äge lahing, kui meil juba saime ta Tubjala teha. Kogu kogu öö kuni hommikuni juba Orissaare tamme nii välja ja kui jõudsime hommikul Orissaare Tammeni siis poolt võttis positsioonid mere äärde, meie liinimisel Tammlarti mitmest kohast õhku. Järgmisel ööl. Üksikud meie sapööride grupid liikusid sinna nende augudeni ja püüdsid taastada, et oled võimalik üle minna, kuid see ei õnnestunud käigu pealt. 30. septembri õhtuks oli muhuma Hitleri lastest puhas. Samal päeval oli Leningradi rinde staabiülemal kindralpolkovnik Markian Popovil telefoni teel jutuajamine kõrgema ülemjuhataja marssal Staliniga, kes ütles. Nagu ma aru sain, suunati muhusse ja Saaremaale Eesti korpus. See on õige. Eestlastel on praegu, mille eest? Teisel oktoobril võtsid 109. ja 131. diviisi väeosad laevadel Kursi rohukülast Heltermaa-le. Hiiumaal paiknenud vaenlase garnison ei olnud tugev, nii et järgmiseks päevaks oli kogu saar vabastatud. See lõi soodsad eeldused Saaremaa vabastamiseks. Kuid selleks tuli ületada väike väin, kolm kilomeetrit lai, aga kaunis madal. Niiet kaatrite abile enam loota ei saanud. Tuli paate muretseda, parvi ehitada ja kõike tuli kiirustades teha. Väike väin otsustati ületada koguvasti Aljavast 249. laskurdiviisi jõududega kelle esimeses ešelonis oli 921. ja 900 seitsmeteistkümnest polk ja Muhu edelapoolsest osast seitsmenda laskurdiviisi 300. polgu jõududega. Eesti korpusele allutati ka Hiiumaal paiknev 131. laskurdiviis, mille 109. polk pidimaabuma saare kirdeosas. See operatsioon algas viiendal oktoobril kell kolm, mil läksid teele luurajate grupid. Kell neli 20 hakkasid tulistama kogu korpuse suurtükid ja tulistamise ajal sõitsid Saaremaa idakaldale kolme polgu eesmised pataljonid. Kohe algas ka tammi parandamine, millega tuldi toime sama päeva õhtupoolikuks. Niimoodi algasid lahingud Saaremaal. Dessantoperatsiooni ajal üles näidatud mehisuse ja vapruse eest anti Nõukogude Liidu kangelase nimetus 300. polgu teise pataljoni luurerühmakomandörile August Allikule. Rühma ülesandeks oli pärast maabumist läbi murda vaenlase esimesest kindlustatud vööndist ning läbi lõigata rannikust umbes kahe kilomeetri kaugusel asulteerist kustkaudu vaenlane võis reserve juurde paisata. Kuid umbes 800 meetri kaugusel rannast sattus rühm vaenlase tugevale tuuletõketele. Edasi aga räägib praegune erualampolkovnik toona teise pataljoni partorg vanemleitnant Endel Sõgel. Meenutus August Allikust. Ta oli nagu sündinud komandör. Kui me maandusime selle luurerühmaga Saaremaa rannal siis oli ülesanne LiveCD rist võtta enda alla ja luua seal platsdarm vaenlane tale esimese tulistamise just nagu laskis meid kergelt läbi, sest küllap temagi nägi, et tulijaid oli vähe, nende jõud olid seal üsnagi soliidsed. Ja kui me võtsime sisse ringkaitse siis nad hakkasid ründama meid igast küljest. Õieti kolmest küljest rünnati ja rünnati nii-öelda täiskäigult, veoautodelt tulistati, autod olid mehi täis. Ja meie kõige suuremad relvad olid raskekuulipildujad ja tankitõrjepüssid. Tankitõrjepüssimehed tegutsesid väga hästi. Saime need rünnaku tagasi lüüa, aga siis juhtus niisugune olukord. Me nägime, et vasakul meist käib mingi sekeldamine, seatakse üles miinipilduja patareid ja, ja me arvutasime niimoodi, et kui see patarei tuli meie peale, tuleb siis sellest vaprast grupist ja alles mitte midagi, seal oli mitusada meetrit lage väli oli vaja minna ja teatada raadiot meil ei olnud, telefonisidest rääkimata. Polgu peajõud hakkasid ju praktiliselt kõik, kõik maale jõudma. Oli vaja sinna minna, tellida tuli vaenlase miini, pil pataljon, seal. Üks mees läks, langes, teine läks, langes, Allik tahab minna. Aga ta ise oli juba kaelast haavata saanud. Taavi olnud küll raske, tema tahab minna Aldei augus, sina ei lähe. Sina jääd ringkaitset juhtima, mina lähen, ma teisi ei lähe, et lähen, mina, tellin selle tule ära ja tulen tagasi. Tema vaidleb vastu, tsime minekul, väga ohtlik. Mina räägin selle, et aga mina olen sinust auastmelt vanem ja siiski niisugune sõjavägi mitte niisama. Aga me oleme väga ammused tuttavad, sest ma olin temale soovituse andnud komsomoli astumiseks parteisse astumiseks ja ma tõepoolest kartsin, et kui Allike jää seda juhtima, kas suudetakse seda ringkaitset hoida. Ja õnnestus mul siiski läbi minna. Tulistati, aga tulistati praktiliselt ikka nii, et juhtus mööda minema. Tuli teha niinimetatud siksak roomamist. Ja hirm oli muidugi tõsine küll, ega siin midagi. Tuli, sai tellitud, tuli tuli. Siis hakkas allikakangelaste teine voor tuleb saksa auto. Nii te nähtavasti ei teadnud, meie seal oleme, pidasime omadeks. August Allik astus tee peale, tõstis käe üles, auto peatas, nii oli kohe granaat auto all. Õnneks mitt, kui see oleks auto kastil enda auto oli granaati täis. Niimoodi ta oskas ringkaitset korraldada ja mitte ühe auto, vaid mitu autot sedamoodi kinni võtta. Ja pärast, kui hakati kokkuvõtet tegema, siis selgus, et meie kaotused olid minimaalsed, aga, aga vaenlase kaotused olid õige õige suured ja see Alliku niisugune tegevuse viis oli. Vaenlase vastupanu oli visa, korduvalt tuli ta vasturünnakule, tema lennukid pommitasid õhust meie vägede positsioone. Kuid meie võitlejad olid veelgi visamad ja miski ei suutnud nende edasiliikumist takistada. Sündisid uued kangelasteod, näiteks Herbert Kaleviste eneseohverdamine oma seltsimeeste eest. Tegemist oli luurerühma kuuli pilduriga, kes võitles viimse padrunini. Rindeajakirjanik Voldemar Kapp on seda kangelastegu meenutanud niimoodi. Nooremseersant Kalevist vaatas oma lahingukaaslasele, kelle päevitunud nägu oli rohke verekaotuse tagajärjel muutunud kahvatuks. Püüa jõuda omadeni, ütles ta häälega, mis ei lubanud vasturääkimist. Minul on kuulipilduja. Mine. Ta vaatas hetke oma lahkuvale lahingukaaslasele järele. Siis surus ta uuesti päästikule. Herbert Kalevist ja oli nüüd üksi vaenlase allüksuse vastu. Kuulid kraapisid, krigin aga maapinda. Miinide plahvatused puistasid ta üle mulla ja kiviprügiga läbi kuumusest virvendava õhu, nägida hüpetega lähenevaid sakslasi. Kaleviste pani kuulipilduja-le uue magasini. See oli viimane, kuni kuulipilduja tulistas, hitlerlased kukkusid, tuksustasid juubeldades kaasavalangute rütmil. Siis vaikis kuulipilduja. Rauast oli väljunud viimane kuul. Tal oli veel üks granaat. Selle oli ta hoidnud enda jaoks viimaseks silma pilguks. Ent kui ta haaras granaadi ja nägi enda poole sööst vaid hitlerlasi, tõusis ta põlvili, oli väga raske. Pingutades rebis ta granaadi splindi ja viskas granaadi teda haaravate hitlerlaste sekka. See oli kommunistliku noore seersant Herbert Kaleviste viimne panus oma rahva sünnimaa vabastamisse. Saaremaa vabastamislahingud arenesid samm-sammult. Saare pealinn Kuressaare vabanes okupantide ikkest seitsmendal oktoobril keskpäeval, kui linna tungisid 27. polgu sõjamehed. Kuid heitlus jätkus. Kaheksandal oktoobril oli äge kokkupõrge tiiri metsa piirkonnas. Vaenlane hakkas oma jõudusid tagasi tõmbama, et kindlustuda Sõrve poolsaarel, kus olid olemas 1941.-st aastast alles jäänud kaitserajatised. Vaenlase tagasitõmbumist toetas merelt Saksa laevastik. Samal ajal oli meie kaheksanda armee juhtkond arvamusel, et Sõrve poolsaare tipuni võib välja jõuda Mitve tugevdatud väegrupi üheaegse löögiga. Kaheksanda oktoobri pärastlõunal moodustatigi 249. diviisi jõududest. Löögigrupp eesotsas major Milleriga. Grupi koosseisu arvati kaks roodu 921.-st polgust, 307. üksik tankihävitus-division kaks rühma automaatoreid, tankidel 925.-st polgust, 14 tanki ja patarei liikursuurtükke. Kokku oli grupis 370 võitlejat. Ülesanne oli jõuda kogula Tatterselja Tehumardi kaudu Sõrve poolsaarele. Major Milleri löögigrupp asus lahinguülesannet täitma. Edasi meenutab erupolkovnik Eduard Sau, kes oli sellesse gruppi kuulunud tankitõrjepatarei komandör. Kella viie paiku löögi grupergi hakkas liikuma, murdis rindest läbi lahingutel kogu aeg tingitult ö. Tangid, Rolkud tegid oma töö. Hävitati tee peal, mis ette tuli. Jõudsime tõhumardi küla juure välja, kui hakkas juba hämarduma enne töölistele jõudmist. Saksad tulid ja andsid meile kuulipilduja tuld. Natuke aega oli seal vastastikku laskmist ja jumalatangid ja kõik see grupeering jõudis juba nalja Kuressaare Sõrve sääre tee peale. Seal on kolmetööde sõlmpolka. Terve kolonn olid pikki tööd tangid muidugi ees siis ivani pimedus käes. Sakslane tulistas meid, aga mitte väga intensiivselt. Kolm suurtükki ja parempoolsel teelõigul oli neli suurtükileitnant ranna juutidele. Tuli tagasi tõsistandistoris püsti, andis kamanda kahurit Taavi haakida ja Sõrve sääre tippu nalja. Kui sai miljardit sõnata ära öeldud, siis tuli see saksa kolonn pääle. Ees oli sakslasest üks iseliikuv suur tükk kaks tanki soomustransportööri, millel oli suure kaliibri kuulipildujad ajal. Muidugi selles pimedas ja laskmises saad aru, mis tuleb tagant. Üüdid omatia minu kahurid olid Lillisi üks kahur oli tee ääres, viimased tankist oli. Ei olnud tellidel rannad korda pandud natud suunaga Salme küla poole. Ennem ei saanud keegi meist aru, mis õieti toimub, kui saksa tahtis raketi õhku ja siis oli selge pilt, nende ohvitser kandis kavandu edasist suure saksa meest. Ja siis hakkasid hakas hargemasse kaloda merepoolse küljele. Meie minu kahur peale tuli iseniku kahur, kõige lähevad tööle suurtükisõdis sellest ülemeeskond hüppas viimase tanki varju. Mitmed sotsial haavata keeras veel ka minu korpi pole see samast soomustransportööri, see tulistas ta kuulide kaitsele, laskmisest oli kõik ümbrusriba ele minu kaks kahurit, mis need lassid siis sina, ylim kolonni kümne-kaheteistkümne sammu kauguselt, nagu see vürst läksina impolondi. Ja inimHunit vajus kohe kokku kaks kahurid seal lasta ära, ega nad ei saanud palju, kui nad tahtsid kumbki 10 mürsku rohkem ei olnud vajagi, siis oli see hajutatud ja oli ka seal tapetud. Siis ülejäänud kolonni vajus teise patarei ta-le, kus oli neli kahurid, siis need neli kahurit lõid selle kolonni uuesti meile selga, laskemoon otsas, meetistusid kilbi varjus automaadist tulistades ja sakslased läksid, piss painab. Sealt tuli ainult hoidvad, et endale ligi lasta ja aga mis seal imestada, et nii kaugutati näinud. Ühest kerast ainult tornis ja panid need nende soomusmasinad kõik kõik sinna maha mitte üksnes läbi, vaid see, kui sa teda lahingud segamini läks ja kui teda söökalooda juba sealt veel jala jalakassa sopp pikali maas, siis muidugi ühinesid ja siis hakkas laine, ükskõik milleks saadi. Hommikul siis oli köik naa, mis, kui see, mis seal oli toimunud maa oli kaetud tihedalt laipadega. Äikse platsdarmi, Barutiin. Niimoodi läks ajalukku ohvriterohke Tehumardi öö lahing. Ka Eesti korpus kandis seal kaotusi. Teiste hulgas langesid korpuse staabiauto-tankiosakonna ülem alampolkovnik heimirosse ja löögigrupi ülem major Vladimir Miller. Lahingud Saaremaal jätkusid, kulus veel peaaegu poolteist kuud, kuni lõpuks heisati punane võidulipp ka Sõrve sääre tippu ja vaenlase tallata ei jäänud enam ühtegi jalatäit. Eestimaapinda.