Kui kogu rahvas 40 aastat tagasi oli 21. oktoober laupäev tavaline tööpäev, nagu kõik laupäevad, kuni 1967. aastani, mil kehtestati viiepäevane töönädal. Nõukogude tagalas oli siis juba nii, et enamik töötajaid võis ühel nädalal päeval puhata mis tööjõu taastootmiseks oli hädavajalik. Sõja esimestel aastatel ei saanud sellest juttugi olla. Kuid seesama 21. oktoober 1944 oli ka suure isamaasõja 1218. päev ja sel päeval tuli punaarmeel pidada lahinguid väga paljudes paikades. Nõukogude informbüroo. 21. oktoobri sõjateade algas järgmiselt. 21. oktoobri jooksul hõivasid meie väed koostöös Rumeenia vägedega Põhja-Transilvaaniast, Sibüütsa jaapa, nirbesti, sulistidessesti, peideaari, ilba, mõryushi, homoroduldeedeeži, Cherausse, Beltjugi ja ketsi asula ning singel Liu raudteejaama. Ungarist telligheni linnast põhja ja kirde pool hõivasid meie väed pealetungi lahingute tulemusena üle 40 asula, teiste hulgas suured asulad ja raudteejaamad. Haidus Samson, Haydn hadas New radoon, neurhaligi Balkan, Kollossemen ja nadi Gallo. Kogu selle päeva sõjateate ettelugemine läheks pikale, sest 21. oktoobril pidas punaarmee võidukaid lahinguid ka seketi lähistel Ungaris, samuti Jugoslaavias subotitsast edelas ning Belgradis, kagus ja lõunas. Kuigi sõjateade seda ei maininud, jätkusid lahingud Saaremaal Sõrve poolsaarel, kus vaenlane püüdis igast jala täiest maast visalt kinni hoida. Ja paljudes rindelõikudes oli nii-öelda kohaliku tähtsusega kokkupõrkeid, aktiivset luuretegevust ja sõjaliste objektide pommitamist. Kuid niisugune juba oli sõja argipäev. Meie tänase saate eesmärgiks on aga rääkida tagala argipäevast, fašistlikust, okupatsioonist, vabanenud Eestimaa taassünni esimestest päevadest ja nädalatest. Tulgem kõigepealt Tallinna kujutlemaks, missugune oli vabariigi pealinn kuu aega pärast vabastamist. Mis oli selle ajaga muutunud, kas üldse midagi oli? Linnaväline pale oli endiselt nukker, alles olid sõjahaavad varemetele laotus üle kogu linna mõrkjat kõrbelõhna. Tallinlaste elu ei olnud kerge. Oli pimendamine, oli öine liikluskeeld olid õhtuti inimtühjad tänavad. Linnatranspordist oli suudetud tööle rakendada ainult üks trammiliin ja bussiliinid. Tallinn, Nõmme ja Tallinn. Merivadja. Õhtuti tuli kodus sageli pimedas või küünlavalgel istuda, sest voolu nõudmine ulatus elektrijaama võimsusest tublisti üle. Kaartide järgi saadav toidunorm oli sõjaajale vastavalt äärmiselt kasin. Ainult leiba sai piisavalt. Tõsi küll, turud olid tööd alustanud ja seal leidus head-paremat, aga rahakott pidi siis ka tüse olema. Asjatu oli minna poest hädapäraseid tarbekaupu küsima, neid lihtsalt ei olnud ei leti peal ega leti all. Ja üldse sellest, mida ei olnud, võiks veel pikalt-laialt rääkida. Kuid see polnud siiski peamine. Peamine oli inimene, tallinlane. Kui otsida kuu ajaga toimunud muutusi, siis tuli seda teha inimestest olenev viimasel ajal jutt Dajanud paljude tööveteranidega ja nende meenutustest olen võinud järeldada ainult üht. Kõigi meeltega tunnetati siis, kui vajalik on inimese töö. Paljudki ei mõistnud veel nõukogude võimu taastumise poliitilist tähendust, aga vajadust tööd teha mõisteti eranditult. Ja veel, äkki poleks just nagu sõda olnudki. Ajalehtedest, Küllooti sõjateateid, aga lahingud, need olid kuskil väga-väga kaugel. Saaremaa tegelikult polnudki kaugel. Mäletan, missuguse hämmastusega vaadati seda kui õuedesse ja hoovidesse seati üles traadi otsa, riputas tatud tühje suurtükiüldse nende vastu, tagumine pidi olema häiresignaaliks gaasirünnakute puhul sest mine tea, mida fašistid agoonias Ferete võtavad. Ja eks oli teisigi sõja ebakõlasid, ent need ei pidurdanud tahet kiiremini normaalse eluni jõuda. Töökollektiivid ilmutasid omaalgatust ja avaldasid soovi ning 13. oktoobril 1944 võttiski Tallinna linna täitevkomitee vastu otsuse taastamistööde läbiviimisest ühiskondlikus korras. Selle otsuse esimene punkt kõlas järgmiselt. Lugeda iga kodanikumehed 16 kuni 60 ja naised 16 kuni 55 eluaastani aukohuseks töötada ühiskondlike tööde korras pärast tööaega linna koristamise taastamistöödel 15 kuni 25 tundi kuus. Sõltuvalt päevade pikkusest teatud kuudel. Otsus nägijat. Te linnaorganite ja töökollektiivide juhtide konkreetsed ülesanded taastamistööde organiseerimisel aga nägi ette ka eriti silma paistnud taastajate esiletõstmise. 22. oktoobril oli suurte taastamistööde avaakord ülelinnalise pühapäevaku näol. Arvestati, et välja ilmub umbes 6000 inimest, aga tuli üle 7000. Töötada kavatseti viis tundi, aga enamik töötas seitse kuni kaheksa tundi. Siia juurde lõik 1944. aasta 23. oktoobri rahva hääle pikas taastamisreportaažist pealkirjaga põlenud korstnat värisevad. Sakala tänava ja Estonia puiestee nurgal töötav grupp koosneb peamiselt naistest. Siin on tubakatehase leek rahvas. Nad on põlenud maja püsti jäänud korstnale ümber pannud köie ja tahavad nüüd korstna maha tõmmata. Köiest haaravad kinni kõik lähedalolijad, ka vabriku direktor, loot, peainsener, Paldrok, ajutise käitis, komitee esimees Antback ja teised. Üks kaks korraga. Köis tõmbub pingule. Veel kaks-kolm korda, kõlab komando. Siis kukub korsten mürinal ümber. Õhus hõljuvat suured tolmupilved. Insener Paldrok seletab, et sel pühapäeval on kõik leegi inimesed vabatahtlikena tööl. Osa on siin varemeid koristamas, osa sõitis vabrikute allu tubakat korjama. Mehhaanikud aga panevad vabrikus masinaid korda. Leegi inimeste kõrval teevad koristamistöid punaväelased. Liivalaia tänaval töötavad kõrvuti ringhäälingu ja põllutöö rahvakomissariaadi rahvas. Laoplatsil on aga kauba poodide rususid koristamas. Lihakombinaadi arvukas pere. Siin lubas pühapäeval tööle tulla 500 inimest tuli aga 578. Välguvad valget kitlit. Lühikese ajaga on laadaplats puhas. Harju tänaval lastakse õhku ühe hoonejäänuseid, et koristamistöid oleks hõlpsam läbi viia. Koorem koorma järel veereb linnast välja. Valju hääldajatest kostab muusika. Labidate ja kangidega töötajad, ajades puhkehetkel selja sirgu. Vaatavad asfaldil jalutajaid ja nende pilkude. See on küsimus. Miks te tänasel päeval jalutate, miks ei võta osa koristamistöödest? Arvan, et sellel 22. oktoobril oli Eesti NSV sõjajärgses ajaloos kaugeltki tähtsam koht kui olla ainult siin-seal möödaminnes ära märgitud daatum. See oli võimsa aastaid kestnud ühistöö algus mitte ainult Tallinnas, vaid kogu Eestimaal. Aga kui paljude inimeste nõukoguliku elutunnetuse nõukogude patriotismitunde nurgakivi pandi just selles töös maha? Olen lugenud mitmeid memuaare, mille autorid on väitnud, et 1944. aastal pärast vabastamist tuli Eestimaal kõigega alustada algusest peale. Päriselt nii see siiski polnud. Kuigi vaenlane oli kavatsenud jõudnud ta endast järele jätta täiesti tühja maad. Linnad olid rohkem või vähem kannatanud, Maal oli purustusi suhteliselt vähe. Osa tööstusettevõtteid oli varemes Agoliga täiesti terveid tehaseid ja vabrikuid. Algusest alustada ei tulnud aga Laosest ja hirmsast korratusest küll. Organiseerimist ja ümberorganiseerimist oli väga palju ja seda esimesest vabastamispäevast peale Nõukogude Eesti valitsus. Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu loetakse nagu ürikud näitavad taas tööle asunuks 25.-st septembrist 1944. Kuidas ja millest alustas iga rahvakomissariaat, seda pole meil ka parima tahtmise korral võimalik näidata. Seepärast leppigem põgusa meenub tusega akadeemik Harald Abermannilt kes 1940. aasta augusti lõpust alates töötas Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu asjadevalitsejana. Mõnda aega oli ta sellel kohal ka 1944. aasta sügisel, enne kui Tartu ülikool ta endale nõudis. Mis meelde tuleb? Kui esimestest muljetest rääkida? Seif ja sellel oli siis vägevat terrorsruu ukse ees. Kui ma ära läks, siis panin lukku prantsuse revolutsiooni šifriga vähem siis esimesena vaatama, et mis sellega on saanud, siis? Sakslased ei olnud seda ikka kuidagi lahti muukida. Siis olid keevitatud lihtsalt need hinged ära ja see suur oksjoni seal põrandal maas. See oli siis esimene mulje teisigi seal eksi siis oma endisesse kabinetti. Ja leidsin suure üllatusega et raamaturiiulil olid minul raamatut veel järel seal ja eksatsi, isegi virolaid, kantselei pograid, Need olid pooleks lõigatud, meie pea oli sinna pandud tagasi, teise poole peal oli trükitud siis jälle mingisugune. Ma ei tea, mis standard füüreri paberit sinna siis läks. Lahti hakati inimesi värbama. Kaks endist. Töötajad tulid välja või ei kuulutuse peale meestes. Teised olid kõik vahepeal ära kadunud, kes siia maha jäid. Nii põhiaparaat tuli siis uutest inimestest kõik moodustada, siis oli ju väga suured, murrad kõigi tööstustega. Põllumajanduse küsimus, siga nii edasi, esimesed mälestused on nii, kuidas me sõitsime siis mööda käiti siis taimeriga Allik oli siis väga aktiivne seal tegelemas oma kaubanduse asjade seadmisega, siis said need operatiivgrupid, kes veel tagalas olid, noh, need olid siis selleks baasiks, kes ministeeriumitele nii-öelda alused planeedi jalad alla seadsid ja hakkasid siis jooksvate tegema. Ministrite nõukogu istus siis ka väga usinasti ka vist peaaegu igal teisel päeval kõiki neid jooksvaid küsimusi Dublinis otseselt vastu võtta ja mina olin siis juba rohkem bürokraat tuli neid asju siis trükkida ja riigi teatajas avaldada ja nii edasi. Kui vabastajad jõudsid Tallinna, ei suitsenud siin ükski vabrikukorsten. Ent elu tuli ettevõtetesse vägagi ruttu. Kuigi tohutuid raskusi oli igal sammul. Kuulaja loaga, teeme nüüd ekskursiooni mõnesse Tallinna ettevõttesse. Meid on saatmas töö veteranid, kes mäletavad sündmusi 40 aastat tagasi. Kõigepealt astume sisse Viktor Kingissepa-nimelisse tselluloosi ja paberikombinaati endisesse põhja paberi- ja puupapivabrikusse. 1941. aastal taganedes viidi vabrik rivist välja, kuna tema toodang olnuks kasulik Saksa sõjatööstusele. Okupandid suure hädaga mõndagi seal taastasid, kuid lahkumisel tahtsid kogu ettevõtte maatasa teha. Üks vabrikukaitsjaid oli meie vestluskaaslane, 77 aastane veteran Konstantin patrow, kes okupatsiooni ajal töötas ettevõte tuletõrjes osales aktiivselt tema kaitsmises ja taassünnis. Kui hakkas pundar lähenema Tallinnale siis juhtkond Lagolmegümneri retroroose põgenesid ära. Noh, ja siis, kui teie saime teada, et tahavad ikka õhku lasta vabrikut. Ja võtsite Valgre oma peale fosfeegoldega jäime igavesse väravasse ja ei lasknud muidugi tasid sisse pääseda sakslasi. Sõda muidugi, kui nad tulid sisse. Aga see, kui midagi uusi ta ülesastmele, uus juhtkond tuli, seltsimees taru, oli meil seal siis oli nii siin nagu väga palju töölisi elasel Lasnamäel. Need muidugi tulid kohe vabrikusse hakkasid tööle sellepärast, et iga tahab tööd teha ja kõigepealt oligi asi solidaarset taastuma, katuselt jaburus juba masinaid. Kõigepealt oli tarvis taastada järk hotechi, kõige vanem tööline kana oma peades katelde taastamist ja 25. septembri juba ligi Troviid käiku, et anda voolukaablil linnale 21. oktoobril juba teine masina kass andma paberid elama liival, riik oli juba sees raviks ehtiga pikad päevad vaid 12 tundi. Kuidas juhtus? Siis töölised olid siis olid nõus. Kuidagi muide rutta saaks vabrik tööle ja ta aga ta töötab vabrikus. Nii et inimesed või töölised, kes lahkusid midagist okupatsiooni ajal kohe peale Tallinna tähendab vabastamist tulid tagasi nominatiiv. Millal tuli esimene käitistestallinnas, kes taastas oma. Nüüd teine ettevõte ja uus meenutaja Tallinna vineeri ja mööblikombinaat endine Tatarivabrik oli samuti saanud sõja ajal kannatada, kuid sealgi panid töölised kõik kiiresti käima, meenutab 82 aastane veteran Andrei Elmanovits, kauaaegne ettevõtteosakonna juhataja. Laagri püsida ja jäi see tegemata selle tõttu, et nad ei ole jõudnud lihtsalt ja vaata, siin on meil suur masinaruum. Ja meie mehed päästsid selle masinaruumi just sellest tulekahjust. Mida me ostsime just siit Eestist? Ideelise kasvatamise peale ja meil oli organiseeritud siin kaunis palju ka loengutes, esiteks peab jälle selle partei koolides ametiühing võiks olla tegelikult kõige rohkem siseküsimustega oli tõeliselt küsimustega siis söögiküsimustega tegelikult palju. Jah, töötajate toidumure oli siis peamisi probleeme. Vineeri ja mööblikombinaat oli 1944. aasta lõpul esimesi ettevõtteid Tallinnas, kus avati töölissöökla. Ja veel ühe ettevõtte taassünnist meenutab hiljer Boltmann Kalinini nimelise elektrotehnika tehase tsehhijuhataja. 1944. aasta sügisel kandis ettevõte veduri-vaguniremonditehase nime ja meie vestluskaaslane oli siis veduriremondilukksepp, millest seal alustati. Tehas alustas põhiliselt sellest, et neid saksa tüüpi vedurid mandaažidega sobitada meie teedele pidid olema tehtud laiemaks. Meie teed olid laiemalt kui saksa teed vagunites oli sama olukord, tööriistadest tuli puudus, siis oli sisseseadmetes tulid puudus, sest saksa okupandid jõudsid siiski osaliselt sisseseaded ära viia. Küttemured olid, valgustamisega oli raskusi. Aga üldiselt siiski tehase töö hakkas laabuma võrdlemisi ruttu. Ei tulnud üldse sarnaseid asju esile nagu töö juures, alkoholi tarvitamine ei tulnud ette puudumisi. Ja kui oligi sarnane juhus, siis mul on meeles, et praegusesse kolmanda tsehhi ruumides tehti tehase üldkoosolek, kus kaks töödistsipliini rikkujad andsid kollektiivile aru, miks nad seda tegid ja miks nad ei olnud sel päeval tööl. Kollektiiv häbistas teda, neid inimesi ja need inimesed olid väga löödud, nad kartsid kollektiivile silma vaadata. Mina astusin komsomoli 41. aastal, siis mulle tehti ülesandeks taastada komsomoliorganisatsioon meie veduri-vaguniremonditehases. Alguses neid oli väga vähe, 46.-ks aastaks umbes juba 15 noort. Meie pidime Tarmo osak taastamistöödest siin meie tehase territooriumil. Pärast seda, kui need ülesanded olid juba enam-vähem rahuldavalt täidetud siis me käisime Tallinn-Pääsküla elektriraudtee taastamistöödel perroonide taastamistöödel. Põhiliselt oli siiski ainult töö, sest need olid ju niisugused mured, mida pealesõjaaegsetel noortel oli vaja üle elada riietusesemete pärast küttemured. Toidumured olid nii et eriti öeldakse lõbus noorte elu sel momendil küll ei olnud. Tõepoolest, Discode ja saunapidude aeg oli siis veel väga kaugel. Nii vanadel kui ka noortel tuli palju valu ja vaeva näha õige tüür piss saavutamiseks toonastes, ülikitsastes tingimustes aga ka vastuolude ületamiseks iseenese suhtumistes ja tõekspidamistes. Nõukogude elu korra taassünd maal see on teema, mida ühe saatelõiguga on võimatu ammendada. Seepärast piidugemgi täna vaid mõnede piirjoontega Harju maakonna täitevkomitee töödest-tegemistest 1944. aasta viimasel veerandil. Sellest palusin rääkida personaalpensionär Aleksander strishil kes 40 aastat tagasi oli maakonna täitevkomitee sekretär ja peatselt ka aseesimees. Suure peo oli muidugi sellest, et meil oli toidukum Sommer, Lincoln, temal oli suured poliitilised kogemused ta üldse kogenum inimene, ta oma siuke ettekujutus sellest ajast peale, tänu sellele meil näeb, see töö sai algusest peale mingisuguse kindlama suunitlus. No oli vaja taastada maakonna täitevkomitee aparaat. No inimesed tulid kokku üldiselt. Kusjuures meil operatiivgrupis olid terve rida positsiooniga mehed olid tublid kaaslastest maakonna täitevkomitee, nagu, nagu juhtivsõlm, kaadrivallik nagu no kui oligi, ei teinud probleemi, tiimidest juba tulid. Kui head või pahad nad olid oma tööalase seal pärast elu näitas, aga vähemalt nad olid ja ajasid asju. Siis muidugi iga oma valdkonnas hakkas taastamas seda võrku. Meie ülesandeks oli muidugi valdade asja taastada. Peab ütlema, et valdade täitevkomitee sõnad Peaaegu igas vallas telefoni keskjaam asus valla täitevkomitees vahetult nende ruumides. Inimesed on hästi distsiplineeritud rahvas ja nemad käimusid väga kiiresti, järelikult sai üpris kiiresti taastunud, sest side olid inimesed, kes uskusid, jäi truuks Nõukogude võimule, vaatamata raskustele ja üldised. Üpris kiiresti sai taastatud see organisatsioon. Sõda ju käis ja see jättis oma pitseri. Pidime kohe Ammas normis, on, olid vastu võetud määrus veel, muidugi, neid vormid olid äärmiselt vaiksed. Esimesele, mingisugused niiske klassivahet, nagu tol ajal me ei teinud veel külas kulaku nimetus sele terminoloogiat. No metsatööd, eks ole, maanteed oli tarvis kordade tol ajal see kõik tehti nägu, küüdi korras, üksik talugi teetegi mingiks kolhoos ei olnud, üksik talupidaja KUI MINA XL 12000 ümber Nad tulid oma hobustega ja nii edasi. Igal juhul, nagu ma ütlesin, et üpris kirjutasid, sai loodud nende nimetatud külavolinikke instituut. Igas külas oli miskine Sis volinik, kelle kaudu siis köögis organisatsioonil käis ja muidugi, mis oli hästi komplitseeritud ülesanne ja see, mis täravdas kahtlemata klassivõitluse elemendi ja ja avaldas mõju ka pärast sises klassi puiskuskused, bandiidid julgemas läksite ja lause vastu. See oli muidugi maareform taastamine, kusjuures see ei olnud lihtsalt taastamine, tähendab selle, mida likvideerida sakslastele. Valitsuse poolt on vastu võetud määrust, see määrus nägi ette, et saksa käsilastel nende perekondadel, kes aktiivselt aitasid kaasa panti talud, vähendada viie kuni seitsme mitte 30-ni, nagu üldine oli. Ja seda pidi tegema töötajate üldkoosolek, määrata need, kes siis käsilased olid nõiatalupoegade kooselu, seda tehti maal noh ühesõnaga inimesed, kes võisid midagi tunnistada. Igaüks võib ette kujutada, kuivõrd keeruline probleem see oli. Inimest olid ärahirmutatud, aga ma mõtlen, et kohalikest inimest, kes elasid okupatsiooni läbi vaevalt keegi kahtles sõja lõpptulemustes. Kuid siiski keegi ässitas sõdesse, keegi soojendas neid, neid teistmoodi meeloolisi süsteemal niiskend, ainult igasugusele maareformikomisjon, selle komisjoni koosistumiste kohalikud inimesed No inimesed mäletasid, kus need piirid olid mõnes kohas isegi piiripostid olid all solvuge, neid ei tunnistatud üldiselt elanikkonna nonii, suhtumine kõige laiemas mõttes üpris kiiresti muutus muidugist sellel avaldus kahtlemata võid. Asi oli selge, väänama. Ja, ja siis hakkas selguma tunduvalt teravamalt, kes seal, kes ma räägin praegu ainult ühest lõigust, eks ole, paralleelselt meiega töötasitud teised oleks täiesti väär ette kujutada, et näiteks täitevkomitee nüüd me tegime kõigele, kogu see nõukogude võimud taastumisprotsess, no kogu selle alusepanek, mille, mille me täna sööme, see oli mitmete ametkondade ja paljude inimestega. Partei ja valitsuse otsusega moodustati kohe pärast Tallinna vabastamist saksa fašistlike röövvallutajate ja nende käsilaste kuritegude kindlakstegemiseks ja uurimiseks erakorraline riiklik komisjon. Komisjon uuris mitte ainult ettevõtetele, asutustele ja organisatsioonidele tekitatud kahjusid, vaid kutsus üles kogu elanikkonda kõiki kodanikke teatama ka nendele isiklikult tekitatud kahjudest. Fašistlikele roimaritele esitatav arve pidi kujunema täielikuks ja põhjalikuks. Ma mõtlen, et meie kogupilt taassünnist 1944. aasta lõpus jääks poolikuks, kui meie heidaks pilgu ka hariduse ja kultuurivaldkonda. Näiteks kuidas alustas tööd Tartu ülikool, mis okupatsiooni ajal oli määratud väljasuremisele. Anname veel kord sõna akadeemik Harald Abermannile, kellest oktoobris 1944 sai Ülikooli prorektor. Nii et tuli Tallinnast Tartusse ümber asuda. Lüüs tema oli tol ajal kohaliku tööstuse minister. Ja tema andis mulle siis 100 liitrit piiritust kaasa. Ülikoolikogud tahavad muidugi kõike uuendada ja see on kindlasti kõik ära joodud, mis ka tõele vastas, et peale selle siis selle piiritusel praegusel ajal kulla eest, sellega saab kõigega hakkama. Et esimene asi, mis meil siis oli, kõik aknad olid praktiliselt puru, tuli siseklaaside organiseeruda, saime hädavaevalt hakkama, siis case tehtav reselliks paukus. Lõhkeainet olid õhku lastud ja laineid jälle sisse. Ja teine asi oli kütti, küsimus. Eesti ülikoolil ju mitte mingisugust kütta Tagoorošeriga medalid, lahendasime seda siis ka väga popsilikult. Kõigepealt saagisime toomemäelt puid maha, mis Rigas Porsche tulid ja neid on hästi palju. Ja nii mõnegi saag läks sillaotsa tuksi, et mürsukillud olid seal sees. Tuli hea idee, et oot, kuulutame maameistrile date, oksid linnapuid, igaüks, kes toob, saab klaasi viina ja hakkas tulema päris hästi. Nii et meil oli siis suur puude ladumine, äsja oli üks esimestest asjadest nende laialikandmine. Selleks, et jälle ruumid soojaks saada. Muidugi, ülikooli hooned ja värgid, need olid ju ka kõik korrast ära, öösel oli olnud sõjaõed ja haiglad ja mis seal kõik sees olid, need tuli korda saada. Siis oli see esimene haldusprorektor oli vana Räägo professor tema pani päris usinalt asjati käima ja. Nii et siis, eks ma siis ülikoolis käima läks, siis oli juba ikkagi kuhu paigutada. Ja siis, mis veel väga laialdaselt käima läks, oli ju muidugi siis ülikooli ümbruse ja varemete taastamine, kõrvaldamine ja nii edasi käis väga suurejooneliselt. Võiks mõne episoodi ka sellest rääkida, mõtiskumisel, Ülikooli taga olevaid varemeid seal likvideerisime, seal on praegu enam-vähem park eksam, siis olid seal väiksed majad ja muidu olid kõik ära põlenud, seal rahvas kõik koos teevad tööd ja vaatanud tekki, vana professor ka seal ja. Et siis juurde ja ütlen, et see vist professor, et teil vist muud tööd teha, et vanamees sestap reha ja labida ülesse. Mina olen eluaeg olnud mees ja praegu on neid tööriistu kõige rohkem tarvis. Nüüd ma teen, mis ma jaksan ja mu süda on puhas. Väga meelde jäänud näitena see, missuguse intensiivsusega siis tõesti inimesed seda taastamise tööd tegid. Kõik olid selleks väga vaimus olemas, sõid ülikooli enesetöösse puut lõplusel või kõigepealt siis. Tõsi, loengute plaanid, esituli välja töötada ja teha rektoril oli siis ka komme, et kõiki asju kollektiivselt ikka arutada. Et istusime ilmast ilma, seal siis oma kabinetis arutasime tassi, õitseb otsuseid, vest, viisime nad siis pärast ellulõikudes, oskasime, suutsime. Tõsine töö oli kabeli üliõpilaste vastu visega. Sest seal oli ka tuli, ikka näib väga hoolega vaadata ja igasugust rahvast oli ja nii edasi. Aga käima ta läks. Käima ta läks nii et seitsmeteistkümnendal novembril 1944 toimus Tartu riiklikus ülikoolis pidulik aktus õppetöö alguse puhul. Kuid jätkame Tartust. Eesti vanim teater Vanemuine oli jäänud koduta. Sakslased süütasid selle kahuritule ka siis, kui nad olid juba tartust välja pekstud. Nüüd meenutab teatri juhiks määratud NSV Liidu rahvakunstnik sotsialistliku töö kangelane Kaarel Ird, milles tema alustas. Mul on, ma juba teadsin, et Vanemuine on ära põlanud seal alles suitsus, alumine fuajee, see oli terve, isegi trepp küliselt ülevalt alla, seal seinte peal isegi peeglid veel täitsa terved. Ja, ja seal kõrval olid paarisruumis natuke mingi osa Vanemuise arhiivist, nende epikäsipuud olid ka terved Jane trepi käsipuud me võtsime ära, sealt viisime ära, panime ylesse balletisaali Muideks hakkasime siis seal saksa teadis kohe ennast, siis meil hakkas kiiresti rahvast tulema peale taina vabastamist, suurem osa olid ju kõik, Vanemuises tuldi sealpool küljest, tuli tuligi kohe päris nii rongi täiega, kõik juba eile oli ka lakka ja poiss. Aga siis oli kino sees olnud, meil tuli ümber ehitada see kinoruum välja ovaalsaalist raiul siis tulime lor kestel ruum ümber ehitada, sellepärast et see oli väga pisikene, mis vana oli, et sinna ei mahtunud sisse. Aga siin me kõik, kõik serdid, ööd, orkester, rõõmees lõhkus orkester ise kõik Mäeternit. Näiteks Mayder on meie praegune elektrik. Maja eraldusid mingisugusest reostaadid, tegi siis selle lülid sisse Puur rataste peale, aga see mõisaim 16 korda valgustus vahet etatud ja kõik tehti, käsid, vanad prožektorid korjati sealt ülesse, klopiti ülesse, valati klaasist lääts saad ja sedasi me saime oktoobripühadeks. Me andsime juba kontserdi, esimene etendus tuli enne kukke ja koitu. See on huvitav asi, et kaks teater tavasid sellega. Vanemuine ja Estonia, see oligi Kitzbergi ainukene näidend, kus seda näidati, seda sakslase ja eestlase ajaloolist vahekorda. Ooper tuli kohe karman, avastas heina huuli, siis tuli see mul jääri. Ihnusaluoja tuli ka tagasi Vanemuisesse lavastajaks, siis juba tuli silma või vene inimesed ja siis masin juba täis. Tõepoolest, see oli erakordne hind ja hoog, mis inimesi valdas toona kõikidel elualadel töötati selle nimel, et muuta elu paremaks, töötati homse nimel. 21. oktoobril 1944 jäi suure isamaasõja lõpuni veel 200 päeva.