Eestimaal on ikka tunnustust jagatud headele pillimeestele. Üle valla tuntud torupilli kandle-viiulimehed olid alati hinnas. Tänapäeval seovad meestega ühte sammuga tublid pilli naised ja vist üks tuntumaid nende hulgas kandleials see tähendab Eesti NSV teeneline kunstnik Els Roode, kes nüüd jõudnud oma esimese tõsisema juubelini temale pühendamegi, oma tänase saate. Ja kuidas üldse muusika tuli teie ellu. Ma ei oskagi nagu öelda, lapsepõlves õpetati mind pisut klaverit mängima varajases lapsepõlves, kuna oli sõjaaeg, siis üks õpetaja tuli, teine läks, niisugust tõsist pianismi algust ei saanud minu elus olla. Aga kui ma juba olin ikka päris suur tüdruk, 15 aastane, siis lihtsalt isa lugedes ajalehte, reageeris ühele teatele et Tallinna muusikakoolis avatakse kandleklass. Ja nii naljaviluks küsis, et kas sa, tüdruk ei taha proovida? Noh, miks mitte proovisingi ja sain sisse. Aga kuna põrati mind pisut liiga nooreks muusikakooli jaoks, siis tuli esialgu alustada laste muusikakoolist. Aga muidugi laste muusikakoolide ikkagi lõpuks järgmise muusikakool. Ja muidugi tänu oma tolleaegsele õpetajale Eik Toivile, kes väga visalt ühe suve minu ustest sisse ja välja käis ja veenis mind ikka astuma tõelisele muusikuteele. Siis sellepärast ma astusin muusikakooli ja hiljem ja edasi ka kõrgkooli seda pilli õppima. Jah, aga kuidas üldse juhtus, et see kõrgkool asus Riias härja konservatoorium? Lihtsalt meie vabariigis, ei tol ajal ega ka praegu ei ole võimalust seda pilli õppida kõrgkoolis. Aga Lätis oli see tol ajal olemas ja üks nende õppejõude, Sergei krossampeurov kunagi tuli siia komandeeringusse ja nii väga innustavalt rääkis sellest kandleklassist ja joomas siis niisukene õnneotsija tüüpi pale, et läksin jälle katsetama, äkki saan, siis jälle sai. Nojah, aga tegelikult Läti kandle ja eesti kandletüübid on väga erinevate, kuidas see nüüd siis seal kooskõlastus? Noh, see oligi niisugune tore lugu, et mina ise muidugi kujutasin ette, et mul tuleb ümber õppida läti kandle peal ja ja eksamiga oma sooritasin siis peale seda eriala, õpetaja läks välja klassist ja tuli tagasi koos rektoriga ja nad palusid uuesti mind mängida. Ja kui ma siis olin mänginud, siis rektor vaatas mulle otsa, ütles, et mispärast te siis tahate selle Läti kandle peal õppida, teie oma on ju palju parem. Ja nii lubatigi mind siis erandina. Aga kuidas läks sisseelamine meie Tallinna muusikaellu eesti muusikaellu? Tegelikult mind nagu suunati Lätimaale õppima vabariikliku kohaga. See mulle küll midagi muud ei andnud, kui õiguse tulla tagasi tööle oma koduvabariiki, muidu oleks mind suunatud mõnda Läti NSV laste muusikakooli õppejõuks. Ja kui ma siis siia koju tagasi tulin, siis selgus, et lihtsalt ühtegi õpilast enam ei ole, ei laste muusikakriisiga muusikaalise. Ja nii tuli täiesti tühjalt kohalt uuesti peale hakata, koju jõudes pakuti isegi filharmoonias rahvapilliorkestrijuhi kohta. Arvati, et võiks luua niisuguse orkestrit, aga siis tekkis niisugune kurioosne olukord, et ma oleks pidanud vist ühe käega takti lööma ja teisega kannelt mängima, sest rohkem kandlemängijaid ju ei olnud. Ja ma nagu päris hästi ei kujutanud ette, et ma selle tööga oleks hakkama saanud. Ja niisiis tuli alustada ikkagi õpetajaametist, ehk esialgu ainult kahe õpilasega. Varsti siis leidsin ma koha rahva Loomingu majja tolleaegsesse rahvamuusikainstruktorina ja muidugi kogu aeg kõrval, ikka tegin seda õpetaja tööd edasi. Ja nii aastatega õpilaste hulk on nüüd niimoodi kasvanud, hetk on, kindlasti on konkurss. Konkurss ja, ja ma tean seda, et kui on muusikakooli kontsert, siis laval võib näha kuni 30 kannel. Jah, laste muusikakoolis on tõesti niimoodi, et osa endiseid õpetajaid käivad mul ka edasi mängimas. Meil on niisugune vilistlaste ansambel, kukulind kandleansambel ja meie laste muusikakooli avalikel kontserditel, nad tulevad alati meiega koos mängima ja siis on tõesti lava ikka kohe kandlik täis. Väga palju praegu üldse kanderlases õpilasi on kokku. Meid on kuskil 20 ringis, sest ma ei tööta enam üksinda. Üks minu endine õpilane Malle Vihul kes tegelikult on kutselt küll lasteaednik aga praegu, niikaua kui veel päris professionaalseid kandlemängijaid ei ole, tuleb ta igatahes suurepäraselt toime selle õpetamisega. Ja tal on ka kuus kandleõpilast, kes väga toredasti mängivad. Teise klassi lõpetasin kevadel. Ja siit võib ju järeldada, et kõigis meie rahvamuusikaorkestrites kandlemängijad enamasti tulevad ara maanteedelt ruude juurest. Noh, seda muidugi päris ei saa nüüd öelda, et kõikides orkestrites, aga ütleme, nendes orkestrites, kus noodi järgi mängitakse ja kus kasutatakse grammatilisi Kaldleid seal võib öelda, et kas minu õpilaste või minu käsi on ikkagi nagu juures olnud. Aga nüüd kontserttegevus, kus seal kusagil Ma ei oskagi öelda, eks esimesed soolomängimised kahtlemata olid koolipõlves juba konservatooriumi aegu. Ja peale seda noh, niisugust erilist suurt kontsert esinejat minust ei ole tulnud. Aga kontserditel osalenud solistina olen ma ikka väga palju. Rahvaloomingu majas töötades sai osa võetud paljudest kunsti dekaadidest nõukogude liidus Armeenias, Moldaavias, mis mul siin veel ette tuleb? Muidugi hästi varakult sai hakatud käima juba Moskva vahet, siis Leningradis filmimas näiteks oli meil omaaegne niisugune suur elamus ikka ühele 16 aastasele tüdrukule sõita Leningradi filmima. Meie valguskordist tehti tol ajal esimene värvifilm. Peaosas Georg Ots ja orkester oli tegelikult Leningradi sümfooniaorkester, kus siis üks rida väikseid kandlemängijaid ees istus, kes noorem, kes vanem. Ja nii me siis seal mängisime hirmus tähtsa näoga. No minu mälestuste põhjal on soolomängimist palju olnud, aga on mängitud aga mitmetes orkestrites ansamblites. Jah, kuna meili professionaalsete ansamblit kui niisugust lausa ei ole, vahepeal küll tegutsesin Uno Veenre juhtimisel Raadios Eesti Raadio rahvamuusikaansambel, aga selle tühi nagu vaibus. Seal ma mängisin kaasa. Siis olen ma palju mänginud ka taidlusorkestrites juba päris kandle õppimise algaastatest saadik. Eks pikemaks perioodiks minu elus oli muidugi rahvamuusikaorkestri Vikerlaste tühi aeg, Nad töötavad muidugi lähkubki edasi, ainult et mina enam lihtsalt ei jõua. Nii et järelikult, et kui me kuuleme Vikerlase talente, siis kandlehelid tulevad enamasti seal elektroode kätest Eks need vanemad lindid on jah, kahtlemata kõik veel ka minu mängitud, ainult et mitte minu üksnes, vaid ka koos minu endist õpilast. Aga nüüd natukene veel esinemistel, geograafiast me teame, et viimastel aastatel kultuurisidemed on ju tohutult laienenud võrreldes 50.-te aastatega. Ja enamasti ikka niisugusel puhul, kui läheb välja meil kontsertbrigaadis, tahetakse anda ka midagi niisugust eestilikku koloriit sinna ja tavaliselt taanlastega kannerse koloriidiandja olnud, kui suuliselt geograafia on. Jah, tänu sõprusühingule tõepoolest olen ma ikka kohe päris palju reisida saanud ja mänginud, ütleme Kesk-Euroopas ma võiks öelda isegi vist peaaegu pooltes maades seal Prantsusmaad ja Inglismaad. Luksemburg, Belgia. Kaugemad maad ja siis eksootilistest maadest mannil kõige nimetaksin Küprose saart, mis oli minu jaoks täiesti elamus, esimene ehk suhteline, maha. Ja siis veel Süüria, Jordaania, India ikka väga toredaid reisijana olnud, tänu sellele meie vanale kandlel Nüüd partneritest sest et tihti on tulnud ju saata soliste. Kas lemmikesinejad ka? Noh, eks lihtsalt on ikkagi jah, niimoodi komplekteeritud tavaliselt need grupid, et on tulnud ka saata, muidugi hirmus meeldiv on saata meie kaaluges. Lihtsalt elab niivõrd muusikas, et paratamatult tekib niisugune hea kontakt. Aga kuidas üldse muulame kandlemängu vastu võtab? No eks see ole teiste jaoks eksootika ja väga hästi võtab, isegi ma olen vahest mõelnud küll niisugust asja, et kui me nüüd tavalises kleidis esineks ja ei tea, kas sisse menu olekski nii suur, aga kui ikka rahvarõivad selga panna, siis nad sobivad kokku ja ja kahtlemata võetakse hästi. Nii et aplaus emalt kuuldud küll ja küll. Mulle tuleb praegu meelde üks väga eriline aplaus, üks väga soe aplaus. Nüüd juba tagasi tulles siia kodulinna. See oli 81. aastal, kui tantsupeo eel oli sõpruskontsert lauluväljakul ja kui läks selle suure ühendatud rahvamuusikaorkestri etaks. Lühemat kasvu naisterahvas, oli siis Els Roode ja lõi pilliloo lahti ja pani elama mitte ainult orkestri, vaid ka terve laululavatäie vaatajaid, kuidas SAISis interpreedi dirigent. No tegelikult meil juba muusikakoolis õpetati ikka dirigeerimist ka, nii et muusikakooli diplomile mul on ka dirigendi õigused. Konservatooriumis oli võimalus lõpetada embal kumbal erialal kas dirigendina või solistina. Mina isegi alguses nagu tahtsin mõlemad taotleda, aga siis selgus, et kuna ma olin oma kursusel üksinda, siis oleks pidanud minu jaoks palkama terve õppeorkestri. Noh, see oleks natuke teise vabariigi jaoks suur ohver olnud. Ja nii jäigi mul kolmandal kursusel CD pooleli. Aga elu on paratamatult seadunud. Nüüd selle fakti ette, et takti lüüa on tarvis ja tuleta mul siis välja nii hästi kui halvasti. Paistab, et pillimehed ikka aru saavad, kus on üks ja ja nii edasi. Aga seekord lihtsalt ma ei tea, mis see oli. Küllap rahvale oli külm ja nad tahtsid plaksutama hakata, aga hea tunne oli küll, kui tundsid, et kõik olid seal nagu käes. Kas ma mäletan õigesti, et siiski teatud tõuge dirigeerimisel tulenes ka vabariiklikust orkestri juhtida rahvamuusikaorkestrist, mille üks asutaja Els Roode olla? Ma ei teagi, kas ta nüüd sealt võib-olla, et ma ise dirigendina rohkem hakkasin nagu tööd tegema oma endasele vilistlaste ansambliga kukulind. Ja seal paratamatult tuleb ju ikkagi näidata, kui on suurem ansambel, kust see keegi midagi mängib. Aga sealt ka võib-olla ma sain rohkem julgust astuda suure orkestri ette, sest ega see koolipraktika ei anna küll nüüd niisugust julgust, et sa lähed ikka selle mitmesajapealise ja nagu meil sel suvel oli Rakveres ligi 1000 pealise orkestri ette ja hakka takti lööma siis on ikka niisugune tunne, et sa oled väga armetu ja keegi sind ei kuule ega näe. Orkester läheb lihtsalt käest ära. Aga vot just nimelt tänu selle väikse ansambli tööle mul juba ammu on igasugune hirm suurte orkestrites kadunud. Kas see nüüd õige järeldus viimasel ajal õige, mitmel meie heliloojad kirjutavad, kandlelugusid ja kandle? Siin on vist ikka Ellelsrude inspireerida. Noh, kas nüüd just inspireeri, aga lihtsalt peale käia, ütleme niimoodi tüütu peale käia. Sest ega ise ei tule küll ükski inimene pakkuma sulle lugu. Ja nagu siin hiljaaegu muusikakoolis kohtudes anti margustega ta ise ka kinnitas, et käige kohe kindlasti heliloojate liidus väga tihti ja muudkui rääkige, et lugusid on vaja, küllap siis mõnegi süda haledaks läheb sealjuures ta lubas ka ennast lasta pehmeks rääkida. Aga seni on mulle kirjutanud, no mitte nüüd ainult mulle, vaid ütleme kandle. Ants Sõber. Gennadi Taaniel ja Harri Otsa. Heina lemmik kirjutas siin ka omal ajal pael väikest lugu. Ja võib öelda, et isegi Gennadi Podolski luigelauluks jäi kandlekontsert Tiina. Mida me kuuleme tuleval suvel vabariiklikul rahvatantsupeol? Jah, sellest kolmandat osa, mis sai pisut lühemaks, tehtud, et ta sobiks tantsu saateks ja seda veel autori enda nõusolekul. Ja siis me tulime ühe uue töö tahu juurde. Muusika üldjuht Vabariiklikel rahvatantsupidudel. Mida see tähendab? No see tähendab esialgu kohutavalt palju jooksmist, organiseerimise tööd, mida ma ei pea just isegi vahest päris õigeks, et just kandlemängija peab see olema. Aga midagi ei ole parata. Töö on huvitab, aga tõepoolest seal tuleb palju otsi kokku viia, orkestreerida seda mitte muidugi ise teha, sest selleks ei ole võimeline kõikideks asjadeks. Aga leida see õige inimene, kes õige tantsu paika paneb ja orkestrilt ega kokku leppida, lindistamise osas kokku leppida. Noh, siin ikka on üksjagu nägemist. Nii et kui tantsupeo muusikaline külg õnnestub, siis on siin ikka väga, väga palju tööd selja taga. Jah, muidugi, aga õnneks ei tee ma seda üksinda, vaid mul on siin kaasas hästi palju toredaid inimesi. Aga millised on üldse meil Eestis oleksid kandlemängu perspektiivid? No raske on nihukesi suuri perspektiive ette seada, mina üldiselt seda ei tee. Ma lihtsalt olen mänginud ka need sellepärast, et ta mulle meeldib ja mina usun temasse. Paljud minu koolikaaslased omal ajal muusikakoolipäevist õppisid jõuga kannelt, aga nad kõik jätsid selle pooleli. Isegi paljud lõpetasid kooli ära, aga siis ütlesid õisi, pole ikka Pillega midagi. Ma ei ole seda kunagi öelnud. Pill ise ei saa olla midagi, tema peal peab midagi lihtsalt näitama, viiulit võib ju ka kohutavalt jubedast mängida ja mitte ei ole viiul selles süüdi. Ja ma ütleks, et veel ei ole niisugust inimest olemas, kes kannelt mängida oskaks. Mina olen sellest väga kaugel. Mul on liiga palju ameteid selleks, et ma saaksin kannelt niimoodi harjutada nagu üht pilli harjutatakse. Ja ma usun, et siin mõne põlve möödudes saab see asi enam-vähem kooliliselt paika pandud. Ja kannelt tunnistatakse võrdõiguslikuks muusikainstrumendiks. Aga muidugi ei tähenda see seda, et peavad kaduma kolme tuuri kandled viie tuuri kandled ja need toredad küla pillimehed. Hoopiski mitte. Kandleid on palju erinevaid tüüpe ja kõikidel nendel on oma eluõigus. Kindlasti leiavad kõik endale õige koha elus nii vanad pillitüübid kui kaugemad. Laskem siis kannel kõlada.