Olen Argo Aadli ja loen jutu kommikoletis. Autor Juhan Voolaid. Elas kord kommikoletis. See oli mitme inimese suurune loom, kes meenutas natuke krokodilli ja natuke kängurud. Aga oli väga sõbralik ja oskas inimeste moodi rääkida. Kommi koletise pea oli vaarikapunane rinnaesine, banaanikollane keha, šokolaadipruun ja saba kiivi roheline. Kommikoletis sõi ainult komme. Kui ta möirgas paiskus tema suust mitmekümne meetri kaugusele šokolaadi ja kookoslõhna. Kommikoletis kolis sinisesse majja tänava nurgal just hambaarsti kõrvale korterisse. Ükskord, kui ta trepist alla läks, tuli talle vastu kolmanda korteri tädi. Tädi nägi koletist, pistis karjuma, jooksis ära ja helistas politseisse. Varsti sõitiski maja ette vilkuritega auto. Politseinikud lasksid kommi kolletise ukse taga kella. Kommi kolleti sabas ukse ja naeratas. Ütles ta sõbralikult. Tere, tere. Ütlesid politseinikud, mis siin toimub? Kummikoletis vaatas trepikotta, müüdo toimub, ütles ta. No kuidas ei toimu midagi, pahandasid politseinikud. Majaelanikud kaebavad, et nad kardavad koridori trepil käia. Sest nad kardavad teid. Hüüatas kommikoletis. Mind pole tõesti vaja karta. Ma olen hästi heasüdamlik. Politseinikud arutasid midagi omavahel. No vaadake ette, ütlesid nad siis ja lahkusid. Kommikoletis vajutas naabri uksekellale. Tema naaberhambaarst peenike lokkis juustega naine, avas ukse ja surus käe ehmunult suule. Appi. Sosistas ta koletist nähes. Appi. Ärge kartke, lausus kommikoletis soome, hoopis sõbraks. Mina olen kommis koletis. Mina olen hambaarst, sosistas hambaarst ja surus koletise suurt šokolaadi värviga. Ma ei teadnudki, et koletised võivad nii toredad olla, ütles ta. Kommikoletis punastas nii, et tema punane pea lillaks värvus. Oh mis tünn. Mis nüüd, hüüdis ta hoopis, teie, olete tore. Teie suust tuleb magusa lõhna, ütles hambaarst. Kas võiksite öelda, mida te sööte? Ainult kommi. Hambaarst muutus seda kuuldes väga tõsiseks. Ainult kommi süües lähevad teie hambad katki, ütles ta. Pisikud sätivad end sisse ja hakkavad käike uuristama, palun avage suu. Kommikoletis ajas suu ammuli. Kohe täitus trepikoda. Šokolaadi lõhnaga. Hambaarst pistis oma pea suurte lõugade vahele. Väga imelik, pomises ta ja tõmbas pea välja. Mis on imelik? Küsis kommikoletis. Kummalisel kombel on kõik teie hambad terved. Kas kõik 132 tükki? Küsis koletis. Ja hiljem sai kommikoletis majaelanikega suureks sõbraks. Linnaski harjus rahvas temaga ära. Teda ei kartnud keegi, sest ta oli alati viisakas, jäi müüranud kunagi. Aga ükskord kommikoletis ikkagi möirgas siis kui ta kommipoest tulles varbalaternaposti vastu ära lõi. Möirgas kommikoletis. Inimesed kuulsid seda ja ehmatasid. Kommi koletise suust paiskus šokolaadi-kookos ja banaani lõhn. See lõi lähemate majade aknad uduseks. Kui inimesed head lõhna tundsid, muutusin julgemaks ja kogunesid kommi kolletise ümber. See ei ole päris koletis, vaid kollektiivse kujuline vahukomm. Hüüdis keegi ja inimesed püüdsid kommikoletist hammustada. Hüüdis kommikoletise vehkis sabaga, nii et üks onu pikali kukkus. Parish koletis, dusi, kommi oma. Kas sa oled šokolaadist, küsisid inimesed ja katsusid kommikoletise keha pruuni osa. Mao jule. Šokolaadist. Hüüdis kommikoletis. Aga meile tundub, et oled jule. Kommikoletis, püüdis ära minna, aga rahvast oli tema ümber liiga tihedalt. Aga miks sa siis nii lõhnad sööstma, söön palju kommi, jätke mind rahule. Enamik inimesi jättiski kommikoletise rahule. Rumalamad üritasid aga tema saba soomuseid närida, sest arvasid, et 100 on tehtud kiivi maitselisest karamellist. Inimeste hambad krõbisesid saba soomuste vastu. Kus Hemmustul Volus poole küsis, kommikoletis on ikka, vastasid rumalad inimesed. Aga sa lõhnad nii isuäratavalt, et me ei saa närimist järele jätta. Lasime närime, rumalad inimesed rikkusid oma hambad ära ja pidid hambaarsti juurde minema. Kui üks neist trepikojas kommikoletisega kohtus, ütles ta. Sina oled süüdi, et meil hambad katki on. Õnneks kuulis seda hambaarst ja hüüdis. Kommikoletis ei ole milleski süüdi, igaüks vastutab oma hammaste eest ise.