Mina olen Argo Aadli ja loen jutu jõulugana. Autor Juhan Voolaid. Miia ja Kaur olid õde ja vend. Miia oli nelja-aastane tüdruk ja talle meeldis söögitegemist mängida. Kaur oli kuueaastane poiss, kes tahtis saada rongijuhiks. Nad olid terve aasta kuulanud vanemate sõna, ei olnud kakelnud ja olid söönud kõik pudru taldrikud kenasti tühjaks. Jõuluõhtul katsid ema ja isa laua ning lapsed aitasid neid. Köögist viidi elutuppa aina uusi kausse. Leibade kõrvale said mustad verivorstid verivorstide kõrvale kollased kartulid. Siis tulid kõrvitsatükid, lihaviilud ja kringel. Toanurgas seisis kuusk mitmevärviliste ehete ja säravate elektriküünaldega. Lapsed vaatasid jõuluvana oodates televiisorist multifilme ja mängisid. Umbes kell seitse koputati uksele ja isa tegi lahti. Jõuluvana asemel seisis trepikojas aga kana. Kanal oli peas punane hari ja nokal pikk habe. Ühe tiivaga hoidis lind seljas koti. Halloo, ütles kana ja siba sisa jalge vahelt krabinal elutuppa. Ta viskas kingikoti tugitoolile ja kargas tiibu lehvitades järgi. Kas siin majas häid tibusid on? Nohh lausus ema areldi. Meie lapsed on terve aasta väga sõnakuulelikud olnud. Siis on tubli, ütles kana ja sättisin istuma. Nonii me kuulame. Kas sa oled jõulumehe väike abiline? Küsis isa. Mulli võib öelda küll, vastas kana, aga ärme pikal globisele, ma hakkame luuletustega pihta, teised tibud ootavad. Isa kehitas õlgu ja noogutas Kaurile. Poiss astus kuuse ette. Ta luges kanale luuletuse lumepallist, mis sulailmaga ise veerema hakkas ja maja suuruseks sai. Ilus luuletus. Kiitis kana. Ta torkas nokakoti, võttis sealt punase vingerdama vihmaussi ja ulatas Kaurile kampa pesta Parske, ütles ta. Kaur läks ema juurde ja sosistas. Emme, ma tahtsin rongi. Järgmine käsutas kana. Nüüd astus kuuse ette Miia. Ta luges luuletuse sõbrast, kes ühe oma triibu ära kaotas, aga pärast selle jälle üles leidis. Kiitis kana. Ta pistis nokakoti ja võttis sealt musta mardika ja andis tüdrukule. Soovista Miia läks isa juurde ja sosistas. Issi, aga ma tahtsin nukukööki. Navi lausus kana Ja viskas ühe koiva üle teise. Kas siin majas veel häid tibusid on? Talle ei jõutud vastata, sest järsku kostis ukse juurest jäme hääl, mis siin toimub. Kui toasolijad ukse poole vaatasid, nägid nad jõuluvana. Jõuluvanal olid käed puusas ja ta silmitses nõudlikult kana jõulukana. Mis sina siin tööd? Küsis ta. Ma kuulan luulet ja jaganud kingitusi, vastas kanu. Kui jõulude ajal. Kas on midagi seegi ei ole ajanud seegi, aga mida siis? Näiteks aadressi lausus jõuluvana. Mis aadressile sa minema pidid? Kana otsis kotist märkmiku välja ja vaatas järgi. Carre tänav kaks, korter neli, ütles ta. Aga see siin on kõrre tänav kaks, korter, neli, ütles jõuluvana ja vangutas pead. Kõrre. Tänav asub kanalas. Võta nüüd oma uss ja mardikas ning lippa sinna. Tored hüüdis kana. Ta kargas tugitoolilt maha, võttis laste käest ussi ja mardika ning tõttas minema. Lapsed aga lugesid jõulumehele uuesti oma luuletused ette ja said kätte õiged kingid. Miia sai roosa köögi ja kaur sai sinise rongi.