Tookordse viljas oli kord armastus teema variatsioonidega, kõik jääb inimestele, kui suudaksid uskuda igaühel oma peaosapalat, trepp, diplomaat, eideke, tema kõrgeausus, Kaheksateistkümnes kaamel. Küllap on neist mõned aga võib-olla, et ka kõik nimetatud näidendid teile tuttavad. Kõik jääb inimestele ja palat ehk ka samanimeliste filmidena ja väga õnnestunud filmidena. Õnnestumiste krooniks kujunes Lenini preemia andmine näitleja Nikolai Chercassovile akadeemik troonovi osatäitmise eest filmis. Kõik jääb inimestele. Ka tookordse viljas sai filmiks Tallinnfilmis Don Juan Tallinnas. Ehk meenub kui ja siis küllap meenub seegi, et Tallinnas ei läinud meie Donsuanil just eriti hästi silmapaistev ekraaniteos jäi sündimata. Kas nõustun öelduga ja eriti selles osas ette stsenaristi töö sarnaneb balleti libretistil omaga kuid ühes nõustume me ilmselt üksmeelselt. Väidetu annab selgelt mõista, et mees on teatrikunstile andunud mees ja seepärast on mõistetav, miks meie edaspidine jutt on põhiliselt ikka teatrist näidendist, näitekirjanikust, lavastajast, näitlejast ja Pärnu teatrist. Täna oleme külas dramaturg Samuel Alošinil. Oleme külas Pärnus. Kui nendel eespool loetletud näidendites olnuks all märge, kus need on kirjutatud, siis seisnuks neist paljude all Pärnu või siis Pärnu, Moskva. Pärnu on Eestis ka see koht, kus kõige rohkemal Yoshini näidendeid lavastatud. Selle põhjus ilmselt võimaluses otsesteks kontaktideks. Algas kõik sellesama Don Juaniga tookordse viljas. Pärnus kujunes sellest menutükk kuigi huvitav ju, et nii teatris kui filmistuudios juhtis tööprotsessi üks ja sama mees Arvo Kruusement. Alossini näidendeid on Pärnu teatris lavastanud ka Kaarin Raid, Ingo Normet, Vello Rummo. Pärnu teatrilaval on olnud Aljošini palata peaosa. Teine naine oli kord armastus, kui suudaksid uskuda. Nagu kuulsite, jääks olnud rõõm kuulda, et tuntud dramaturgidele meeldib, kuidas Eestist teatrisse suhtutakse? Teatrisse ei minda, kogemata. Teatrisse minek on vajadus paljude eestlaste ellu orgaaniliselt sisse sulanud. Ega me selle aastate pikku kujunenud tähelepaneku vastu saagi. Nii see tõesti näikse olevat ja hea, et seda head teisedki märkavad. Nii iseloomustas meid eesti teatripublikut, dramaturg Kaljužnõi. Aga kuidas võiksime meie iseloomustada dramaturg kaljušinit? On olemas isiklikud tähelepanekud, see tähendab, need, mis teatrisaalist saadud. On olemas kirjandus- ja teatriteadurite tähelepanekud. Püüame siis selle varal seda lühikest iseloomustust luua. Aloshini näidendite tegelaste galerii on väga kirev ja värvikas. On Don Juan on koogol. Ošeczpir On advokaadid, arstid, näitlejad on direktor ja tema kõrgeausus, see tähendab kuninganna. Aljošini näidendite tegevusaeg on ka väga avar. Sajandeid haarav, on tookordse viljas kusagil aastat 400 tagasi on 20. sajandi kahekümnendad aastad ja on ka tänapäev. Vist on õige hoida nende kilda, kes väidavad, et Alošin ei otsi materjali elust enesest vaid otsib elust seda materjali, mis kattub tema dramaturgi mõtte ja hingelaadiga. Aljušini näidendid. See on nagu üks pidev monoloog. Tal on kõik kasutades tema ühe viimase aja menunäidendi pealkirja teema variatsioonidega. Muidugi märgatav on tema kui dramaturgi meisterlikkuse kasv, kuid kõiki tema näidendeid läbib mõtisklus tiksuvast, kellast mõtisklus elust ja surmast, surma paratamatusest. Miks me küll seda ei mõista? Täie tõsidusega? Miks me ei mõista, et me elame vaid üks kord ja kas tõesti see ükskord ei vääri rohkemat, kui me tahtsime välja pakkuda? Miks me ei püüa teha oma elust meistriteost? Keldiksub Te, kuulete, et tiksub. Paraku mitte alati. Halloshin püüab meid seda alati märkama panna. Aljušinil on palju näidendeid armastusest ta ei uuri armastust ega ütle, mis see on. Tookord viljas ütleb ta, et see, kes oskab armastuse ära seletada, pole ise armastust üle elanud. Aljušin jälgib, mis toimub selles suure tundmatuga armastusega meie keerulises maailmas. Näidendis esimene naine on vaataja ees. Iseenesest lihtne lugu. Muide, Aljušini lood on üldse kuidagi väga lihtsad. Selles näidendis arutatakse, kas võib perekonda lõhkuda või ei. Kas võib või ei, Aljušinit ei huvita. Aljušinit vaevab selle arutluse juures hoopis muu kõrvaliste isikute sissehaaramine. Aljušin arvab, pole vaja sekkuda teiste inimeste isiklikku ellu. Aljušin avaldab arvamust, küsib, kuid ei vasta. Ta tahab, et vaataja ise vastab. Retseptide andmine on talle vastuvõtmatu. Edasi alossinile sümpatiseerivad Maxima listid. Inimesed, kellel on printsiibid, on alati tema lemmikud. Muide, tal on mitu tegelast, kes kannavad nime Maxim või maksimum. Selle lähtepunktiks, seesama termin Maximalism. Aljušin ei luba tehtud käiku tagasi võtta. Ta ei luba seda ka iseendale, kuigi vahel on see ju tulistel sütel käimine. Ta ei pelga ka vaidlusi muidugi ainult siis, kui need on läbi viidud. Vaidlus kultuurireegleid arvestades olgu näide toodud väga tuliselt diskuteeritav teema vallast ja nimelt dramaturgia ja selle mahajäämust. Resümmeerime Aljušini arvamuse, mis avalikustatud ajakirjas teater võib lõpmatuseni leinata seda, et häid näidendeid on vähe. Kui neid aga oleks kuhjaga, siis toimuks paratamatu evalvatsioon. Ja üldisest massist küüniksid jällegi üle vaid üksikuid teoseid. Häid näidendeid on alati olnud ning on ka edaspidi. Jutt dramaturgia mahajäämusest saatis ka paremate Nõukogude näidendite ilmale. Tule. Kuid keegi ei esita küsimust, kellest või millest maha jäädakse. Kas teatrist. Kuid miks ei ulatu siis näitlejate järjesii meisterlikkus klassikaetendustes üle sellest, mida nad ilmutavad meie kaasaegsete autorite näidendites. Kas dramaturgia jääb maha elust kuid konkreetselt, millisest elust? Kas saavutustest, teaduses, tööstuses, põllumajanduses või ehk hoopis kaubanduses või ehk teatrisaalisistuja kõlbelisest hariduslikus tasemest? Aljušin väidab. Dramaturgia ei jää millestki maha. Teatris ei jää keegi kellestki maha, sest kõik on omavahel tihedalt seotud. Küsida võib ka nii. Äkki jääb dramaturgia maha kirjanduse teistest liikidest näiteks proosast nii ju väidetakse ka vahel miks on märgatav inseneeringute rohkus nüüdisteatris. Dramaturg Ali Ossin arvab, et selle üheks põhjuseks on näidendi hoopiski keerulisem tee autori töölaualt lavale kui proosateose trükijõudmisel. Ja veel juhib dramaturgal juhtinud tähelepanu sellele, et teatrid võtavad inseneerimiseks seda proosat, mis on kutsunud esile elevuse juba ilmumisel luues endale niimoodi vaatajamenu lugejamenu najal. Ja veel üks näide sellest detaljošin ei karda avalikku vaidlust. Astub teadlikult nii-öelda tulistele sütele. Näiteks tema kirjutist ajakirjas Sovetski ekraan võiks iseloomustada kui südamest tulevat soovi filmi, režissööri, tele, märgake andekaid näitlejaid. Filmistuudiod kasutavad teatri näitlejaid, kuid nagu harva, paljošin halvasti sest kasutatakse kord filmile avastatud näitlejaid. Me näeme ühtesid nägusid filmidest, filmidesse. Kas filmiloojad kardavad riski? Populaarne filmis populaarseks tehtud näitleja ju läheb alati publikusse. Või pole režissööridel riskiks aega, et otsida, otsida, otsida või lihtsalt režissöör ei oska näha, milleks on näitlejavõimeline. Nii või teisiti, aga palju suurepäraseid näitlejaid pole end filmikunstis leidnud. Tõsi, palju on ebaselge, et kõiges selles, mida me nimetame näitle saatuseks kuid üks on selge talent peab saama talendile vastavat tööd. Ja kui soovid kuulsust, mida ta väärib oma näidendites, aga jah, ta pole nii konkreetne, sest see on juba teine oblast. Laval, pakub ta välja probleeme lükkab vaatajad võimalikele lahendus moodustele kuid ei, pressi peale. Oma seisukoht. Toome ühe näite näidendist teema variatsioonidega. Teadmiseks või meeldetuletuseks, et see läheb väga menukalt kõikjal praegune pärlteos, nii näib, on Sergei orski lavastus, temaga mängib, mängivad ka Margarita Terrhowa ja Rostislav plejat. Eesti raadios tehti sellest näidendist kuuldemäng ja kuulakem, nüüd paari minutit selle finaalist. Ma ei hakka sisu ümber jutustama. Siin on tähtsam hoopis muu. Kuulakem tees on Maria Klenskaja ja Gunnar Kilgas. Kalli. Ja kõrgesti austatud Dmitri Nikolajevitš. Ma kirjutan just nimelt teile. Nüüd ma juba tean, kellele kirjutan. Tean ja mäletan ka seda, et käitusin teiega heledalt ning solvasin teid teenimatult. Enda õigustuseks võin öelda vaid seda, et tulin tookord endast väljas ja toibusin alles rongis. Ma ei saanud terve tee rahu, jooksin rongis edasi-tagasi, tahtsin isegi välja hüpata ja käte enda külge panna. Sellises meeleseisundis jõudsin koju ja jäin haigeks. Lamasin pimedas toas lubanud minutikski tuld süüdata. Vaevlesin solvumispiinades. Tahtsin end surnuks näljutada, kuid pikapeale hakkas minu enda solvumisse imbuma arusaamine. Kui julmalt Ma teid olin solvanud. Alusetult põhjuseta. Mul on küll häbi tunnistada, kuid just nimelt see arusaamine on mind jalule aidanud. See on kole, et teisele ülekohut vaibub oma valu. Aga nii see paraku on. Mida enam aeg läheb, seda sügavamaks muutub mu süütunne teie ees. Olen seda kirja mitmel korral alustanud ja pärast lugemist katki rebinud, nii et andke andeks, kui midagi on viltu, sest ma saadan selle kirja läbi lugemata või muidu rebiksin jälle katki. Mind painab pidevalt tunne, et kirjutan, mitte nii, nagu oleks tarvis. Kuid miskitmoodi tuleb see asi südamelt ära öelda, mina vajan seda isegi siis kui see ei lähe enam korda ei lähe. Ärge mõelge, et minu elu on purustatud. Ma õpin usinasti inglise keelt. Varsti hakkangi Inturisti gruppidega Krimmis ringi sõitma. Ma püüan tütrele rohkem aega pühendada. Kuigi mees väga palus. Ma ei läinud tema juurde tagasi ja ükski jõud ei sunni mind minema. Kuigi haiguse ajal hoolitses ta minu eest liigutavalt. Nüüd ma alles saan aru, et ega ta polegi halb. Ta käib meie juures ikkagi ühine tütar. Ja vist isegi armastatud veel. Kui mina hinges on tühjus. Ja ma usun, et mitte kunagi ei anna ma enam oma tunnetele hooli, mulle piisab kõigest selle järele, mis on olnud ja mida pole olnud. Võin ma teie arusaamisega öelda? Minut kaotus? Oletati. Mitte tema. Igal juhul teadke seda. Ootan ma jään Teie vastust alati ootama. Teie tumba. Ma ei tea, mis ma pean talle vastama. Ja kas ongi enam mõtet. Mis siis üldse oli? Oli see armastuse ülejääk, mida ma kogu oma elu jooksul polnud jõudnud ära kulutada. Või soov ta sind noorena tunda vaatamata riskile, naeruväärseks jääda. Või hirm üksinduse ees, mida aastatega üha teravamalt tunned. Nüüd on sellest pool aastat, mil too lugu lõppes. Kuid ma isegi ei tea, kas see ongi lõppenud. Muusikat pole sellesse saatesse asjatult toodud. Dramaturgaljušin mängib ise väga hästi klaveril. Jah, tal on ka muusikaline haridus. UVA Sveits muusikaline ja prosiooni. Suurest Nõukogude Liidu entsüklopeediast on lugeda, et dramaturg, kali, Ossinon, tehnikakandidaat või Akuntšili või ennu akadeemia või kandidaat tihnik kioskis lauk. Nüüd ei jää muud üle, kui imestunult küsida, miks ta siis veel kirjutab. Iga inimene peaks leidma oma tee selle, mille kaudu ta saab end kõige paremini väljendada, teostada. Igal inimesel, dramaturg on selles veendunud, on mingid eeldused anne millekski. Kuid seda leida on väga raske. Ja leidmises vist kogu küsimus ongi. Ehk jõuab teadus kunagi nii kaugele, et oskab inimesele öelda, mis asja peale ta andekas on. See teeks õnnelikuks inimese ja eks ühiskondki saaks sellest kasu. Mis puutub dramaturgi endasse, siis kirjutamine, nagu ta mäletab, on talle meeldinud juba koolipõlvest. Ja vaatamata kõigele, mis ta elus olnud, jõudis ta siiski tagasi oma koolipõlve. Meelistegevuse juurte ring on sulgunud, loomulikult nüüd juba teisel tasandil. Teha endale selgeks probleeme ja need kahjuks või õnneks on maailmas väga palju ja kui nendesse süvenetud, siis tekib vajadus oma mõtteid ka teistega jagada. Samuel Ali ostsin, teeb seda siis teatrilava vahendusel.