Lõppev nädal tõi meile ka kurva sõnumi Stockholmist. Seitsmeteistkümnendal novembril suri 78. eluaastal Rootsis elav eesti tuntud ja tunnustatud helilooja Eduard Tubin. Eduard Tubina pikki aastakümneid kestnud loometöö sai alguse juba 20.-te aastate keskpaiku Tartu kõrgemas muusikakoolis. Heino Elleri juhendamisel jätkus kuni elu lõpupäevadeni Läänemere teisel kaldal. Vähesed meie heliloojatest on saavutanud sellist loomingulist produktiivsust ja žanrilist mitmekesisust, kui Eduard Tubin. Suurese foonikuna jäävad teda 10 sümfoonia ja kahe viiulikontserdi kõrval meenutama oopereid Barbara von diisel, Hooseni Reigi õpetaja, paletid, Seuro lindia krat, mitmeid kammerteoseid, hulgaliselt klaveripalu, sooloya koorilaule. Veel hiljaaegu tundsime rõõmu tema viieosalise reekviemi üle meeskoorile, orelile, trompetile, keelpillikvarteti ja flöödisonaadi üle. Teie Vardo Rumessen alati üks neid muusikainimesi, kes on õige mitmel korral Eduard Tubin aga kokku puutunud ja kuuldavasti üks nendest, kes temaga Pealegi hiljuti kokku sai, ma mäletan Eduard Tubina, et tema külas käikudelt kodumaale nii 76. aastal kui ka tema viimasel koduma külaskäigul 1979. aasta novembris. Ja nüüd, möödunud aastal, 1981. aasta juunis seoses kontserdiga Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia saalis oli samuti mitmel korral kokkupuuteid helilooja endaga need kokku puutumised. Need olid väga palju loomingulist laadi. Helilooja jagas nagu nii mitmedki tähelepanekuid ja näpunäiteid tema klaveriteoste esitamise kohta rääkis väga palju nende teoste kirjutamisest saamisloost. Mulle oli eriti rõõmustav ka see, et autor viibis ise veel sellel kontserdil. See kontsert kuuendal juunil 81. aastal Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia saalis oligi nagu viimaseks kontserdiks heliloojale, kus ta ise viibis oma heliteoste kuulamisel. Nagu Eduard Tubin ise on ühes oma intervjuus nimetanud, olid tema elu kõige rõõmustavamad hetked just need, kui ta sai avalikel kontserditel kuulata oma helitöid. Ja selliste kontserdite poolest oli tema elu siiski õige rikas. Viimasel ajal on maailmas ju teatavasti huvi Eduard Tubina loomingu vastu väga ja vägagi kasvanud ja ka kodumaal. Tema teoste ettekannete puhul oli tihti ikka helilooja ise siia sõitnud, et järjekordselt viibida oma helitööde ettekannete juures. Ja on väga rõõmustav, et eriti just tema suurvormid nii mitmed sümfooniad kui ka mõlemad tema ooperid ja ballett mis on kodumaal ette kantud. Nende esiettekannete juures on viibinud ka helilooja ise. Kuidas meenutate Eduard Tubina, et kui inimest Eduard Tubin inimesena oli eelkõige suur muusik. Ja muusikuna. Eduard Tubin oli suur inimene. Tundub, et võib-olla just nii. Ehk oleks võimalik kõige täpsemalt iseloomustada seda inimlikku ja muusikalist vahekorda tema kui isiksuse iseloomustamisel. Heliloojana ääretult nõudlik enda vastu, kompromissitu jäägitu oma sisemises andumuses heliloomingule ei olnud ju tema jaoks helilooming midagi muud kui paratamatu sisemine eneseväljenduse tung mida ta kaua kandis endas, mida ta endas läbi elas läbi tunnetas. Ja kui siis see kõik oli võtnud juba tema peas kindla vormi. Alles siis istus ta oma väikese kirjutuslaua taha ja maalis hoolikalt oma kalligraafilise käekirjaga kõik need sümfooniad paberile. Nii on sündinud enamik Tubina helitöid ranges loogilises järgnevuses väga selge dramaturgilise ülesehituse ja samas väga intensiivselt läbitunnetatud kunstnikunatuuriga. Tubin oma loomingus ei ole kunagi teinud järeleandmisi moevoolude suunas. Ei ole teinud järeleandmisi ajastu moodsatele vooludele. Ta on jäänud oma loomingus alati kindlaks oma sisemisele veendumusele muusika õilsest missioonist ja jäänud truuks oma seismisele ettekujutusele suurest muusikast. Ja seetõttu tema looming võib-olla välismaal elades ei saavutanudki esialgu mitte kohe nii suurt tunnustust, kui see looming seda oleks väärinud. Ja alles oma elu kõige viimastel aastatel võis helilooja kogeda seda, et tema teoste vastu hakati üha rohkem huvi tundma ka laias maailmas. Ja kahtlemata nii tema teoste ettekanded viimasel ajal nii Ameerikas kui Euroopas ja ka Rootsis, kus ta ise pikemat aega nagu oli peaaegu et tähelepandamatult elanud pikema aja oma elust hakkasid tema looming omandama sellist tähelepanu, mis see looming kahtlemata väärib. Oma külaskäikudel kodumaale oli Eduard Tubin ju alati ka väga huvitatud koduma muusikaelust. Ta oli ju kirjavahetuses mitmete meie muusikutega ja oli väga hästi kursis meie kodumaa muusikaeluga üldse. Ja viibides Tallinnas võis teda ka ikka kohata heliloojate liidus kuulamas meie uudisloomingut. Meie heliarhiivi on talletatud mitmeid jutuajamisi, Eduard Tubin aga käivitame siinkohal intervjuu Eduard Tubin, aga tema kodumaa külaskäigu ajal 1976. aasta mais. Heliloojaga ajas juttu Toivo karis kaotanuna. Juba kodumaal viibinud seekord möödunud esmaspäevast saadik. Huvitav nüüd, mis on mahtunud peale muusika veel sinna siis oh, siin on nii palju olnud tuttavaid ja siis igasuguseid novelliloojate liidus. Ma sain kokku noorte noorte heliloojate muusikat kuulata kuidas mulje? Väga vähe, väga hea ja neil on kindel alus. Ma ütlesin seal ka, et ega ma niisugust muusikat talle kodumaa ei kuule kuskil. Vaata, see on vargsi, on üks alus, mis oma loomult on Terde nagu sealpool, kus mina elan, seal on ta kuidagi haige. Aga siin on ta terve. Ma ei, ma ei oska seda täpselt väljendada, aga see on nii. Te mõtlete kogu loome tagapõhja ja just seda inimestel on olnud korralik ettevalmistus, kes asuvad tööle. Nendel on üks põhiüks kindel alus, mille peal nad oma loomingu rajavad katsetusi on, muidugi ma tahtsin öelda, et ei ole katsetusi, on muidugi katsetusi, aga need on kõik selle baasi või põhjaalusel toimuvad. Need ei tule kuskilt õhust iseenesest ja et vot nüüd ma teen just jonni pärast niisuguse asja, nüüd ma teen niisuguse asja, niuksed, niuksed, kerged ideed, mida ma olen kuulnud. Lääneb pool, palju need tulevad ja lähevad, tulevad ja lähevad, neil ei ole mingit püsi, aga siin siin ja muusika on, minu arvates peaks püsimajäämise pärast, tal on suuremad väärtused sees kuid ainult üks kord läbi kuulata. Näiteks kui te need kuulasite kastele, jäi mõni noor autor meelde või teos, mida teisterite nimetaksid, Kuldar sinki sonaat klaverile, see jäi küll hästi meelde, samuti Ester Mäe kuus pala eesti motiividel viiulile ja klaverile. Kuuldavasti olete pianistina läbi mänginud pea kogu Eduard Tubina loomingu. Millise hinnangu annaksite Eduard Tubina loomingule? Ühelt poolt intepreidine pianistina, teiselt poolt aga. Muusikateadlasena klaveriloomingu osatähtsus Eduard Tubina enda loomingus ei ole vast nii suur kui tema sümfoonilise muusika osatähtsus sest eelkõige on Tubin siiski sümfoonik. Aga eesti klaverimuusika ajaloos omab kahtlemata Eduard Tubina klaverilooming väga väljapaistva koha, Tubina klaveriloomingus vast kõige rohkem paeladki selle väga suur sümfooniline mõtlemine, sümfooniline arendus. Ja see avaldub mitte ainult puht nii pianistlike väljendusvahendite kasutamise poolest mitte ainult klaveri faktuuris vaid see avaldub ka tema vormikontseptsioonis, milles on midagi erakordselt haaravat, kus iga noot on nagu lõpuni läbitunnetatud, läbi paika pandud ja on täiesti võimatu jääda interpreedid seejuures ükskõikseks. Ja ma usun, et seda loomingut kuulates Ei saa jääda ükskõikseks ka ükski kuulaja. Hinnates kogu Eduard Tubina loomingulist pärandit tuleks vast eelkõige nimetada seda, et erakordselt suure loomingulise andena on tema loomingus nagu kokku võetud kujul üldistatud kogu meie Eesti klassikalise muusika eelnenud periood loomingule kahtlemata omapärase joone annab. See on tema muusika. Rahvuslikus Tubina helilooming on rahvuslik juba kogu oma olemuselt ja tema töö Eesti rahvaviiside kasutamisel on kahtlemata andnud üldse eesti rahvaviiside kasutamise ajaloos nagu täiesti uue kvaliteedi. Ja nagu on ka märgitud just nendes teostes, kus Tubinud kasutanud Eesti rahvaviise on ta leidnud nagu mingid järjekordselt uued väljendusvahendid mida ta seejärel on kasutanud oma originaalloomingus Tubinud oma loomingus väga tihedalt seotud meie klassikalise heliloomingu suurkujudega ja tundub, et Tubina looming oleks nagu otseselt välja kasvanud kogu meie eelnevast muusika loomingust. Tubin tundis suurt huvi Tobiase, Mart, Saare ja loomulikult ka oma õpetaja Heino Elleri vastu. Võiks vist väita, et just nende heliloojate loomingust oleks nagu Tubina enda helitööd välja kasvanud. Kuid mõeldes veelgi laiemalt. Eduard Tubina Loomingu tähtsus ei piirdu mitte ainult eesti muusikaga vaid kogu eelnenud Eesti klassikalise muusika kokkuvõttena omab tema looming kahtlemata juba meie kaasaegses muusikamaailmas väljapaistvat kohta.