Tubina nimi esineb esmakordselt eesti muusikaloos 1000 882. aastal. Eesti Postimehe muusika lisalehes ilmus siis kellelegi hii Tubina poolt üles kirjutatud eesti rahvamängu tükk. Liisa polka. Tubina arvates võis selle saatjaks olla kas tema isa või isa lell. Mõlemad olid Joosepit. Isa lell oli põline pillimees, klarnetimängija ja torila pasunakoorijuht. Isaga mängis 15.-st eluaastast alates trompetit ja Illim trombooni kohalikust iga koosseisu orkestris. Eduard Tubin lisas oma isa kohta veel. Otsekohest komponeerimist ma tema juures pole kunagi märganud, ainult üks kord seadis mingeid segakoorilaulumeeskoorile ja siis istus sellega terve päev. Keegi ei tohtinud segada toas vana kuub üle pea, et mõtted koos seisaks. Eduard Tubin sündis Peipsi-äärse kallaste küla lähedal väikeses hurtsikus 18. juunil 1905. Ta isa töötas seal Rätsepa ja kalurile. 1908, kui vanim poeg sai koolmeistril koha naela veres, asus kogu pere sinna ja isast sai kooli talu põllumees. Mõne aasta pärast koolmeistrist poeg suri. Eduard Tubina-le jäi pärandiks Piccolo flööt ja viiul. Ta kirjutab. Seakarjasepõlves, mis kestis seitsmendast kuni 13. eluaastani oli mul mu töö juures alati kaasas veidikene ja noodikesed igasuguseid noodikesed tantsutükkidest, kuni kontsertideni sead sõid ja karjus, mängis pillil viooti Roode ja teiste endiste meistrite tehnilisi fassaar sinna juurde. Ta kirjutab ka üheksa või 10 aastaselt võttis isa mind kohaliku kehtesse kaasma, vilistasin siis oma väikesel flöödid vapralt kaasa ja andsin orkestrile teatud sära. Mängisime läbi proovidel avamängud ooperitele Champa mustlasparun, popurrii troopilist, ooper on ja nõnda edasi. Marsid polkad ja kõik tantsutükid ka siis pidudel esines orkestri eeskava algul Tõi tuju sisse keskel ja mängis muidugi tantsuks kella kahest kuni kolmeni hommikul. See omapärane elu kestis 1000 920. aastani, mil läksin Tartu Õpetajate seminari oma kadunud venna eeskujul kooli õpetajaks ettevalmistama. Enne seminari õppis ta torila ministeeriumikoolis, kus mängis oma flööti, balalaika tee, mandoliini-ide ja Tomrade koosseisuga kooli orkestris. Pisut aega enne seminari astumist oli isa ostnud vana tahvelklaveri. Nüüd harjutas sellel ja püüdis midagi komponeerida. Suvel tegi põllutööd ja kui leidus mõni viiulimängija, siis musitseeriti mängiti biooti, roodi, Hendeli, korrelli, tartiini ja teiste teoseid. 1924. aastal astus Tartu kõrgemasse muusikakooli oreli ja kompositsiooniklassi. Orilist ta peagi loobus. Ta kirjutab, sukeldusin nii ülepeakaela kompositsiooni, et kõik puu jäi nagu kõrvalseminaris. Käisin muidugi edasi. Seminaris nagu kirjutab yks Tubina kaasaegne õpilane, oli kole vali kord. Ja Tubin oli uskurd millegagi hakkama saanud, mistõttu tema koolist väljaheitmine olla õppenõukogus. Jutuks tulnud kirjandusloolane Mihkel Kampmaa, kes oli ka asjaarmastaja helilooja tulnud õppenõukogu koosolekult ühte klassi ja lausunud. Ma ütlesin neile, kui teen niisuguse tühise eksimuse pärast selle kõige parima välja heidate, mis me sellest koolist siis edasi peamegi. See poiss on meie suurlootus. Õpetajatast ei tule, aga tast saab rohkem. Kas meie peame need olema, kes ta edasipääsu ukse kinni löövad? 1000 924. aasta sügisel olime esimesel eri armoonia tunnis kohal koos Olav Rootsiga. Elmo Eller siis ütles, et tuleb veel üks poiss. Järgmisel tunnil ilmuski lihtne pikk maapoiss tagasihoidliku jutuga vahel aga millelegi olulisele mööda minnes vihjab ta, oli meist kõige töökam. Kevadel oli temal eksami prelüüd poole parim valmis kui meil. Ja see oli nagu küps kompositsioon. Piss 1000 925. aastal tuli meie rühmavileeduvat ojatunnid, toimusid kõigile, koos, oli väga kasulik näha, mis ja kuidas keegi oli ülesandeid lahendanud ja kuidas analüüsis ja hindas neid Eino Eller. 1926. aastal tugin lõpetas seminari ja sai nõus kooliõpetaja koha. Sealt ta käis muusikakoolis. Oli siis neli aastat ühtlasi õpetaja ja õpilane. 1928. aastal sai temast Tartu meeslaulu seltsi koorijuht. Aastail 1928 ja 29 valmisid temal juba klaverikvartett ja klaverisonaat. 1000 929. aasta kevadel lõppesid meie ühised õpingud. 1000 930. aastal sai Tubinast Vanemuise repetiitor ja väikseim dirigent. Loomikuks jäid vaid peale õunatunnid. Valmis süü Eesti motiividele, kus rahvaviisid on meloodilise edasiarendamise algeks ja nende olemusest tulenevad kõik sümfoonilise väljenduse elemendid. Nüüd mõningaid mõtteid tema loomingulisest ja tema loomingulisi eneseavaldusi. 1937. aastal valmis tema teine legendaarne sümfoonia. Tubin kirjutab Sümfoonia, lõpetasin eile, nüüd on nii tore tunne, et hüppa või lakke. 1000 938. aastal, kui sama sümfoonia pead ei tahetud võtta üldlaulupeo sümfooniakontserdi kavasse, ta kirjutab. Saan aru küll, et võin oodata veel mõni aeg kui saan kuulda seda, millest ma mõni kuu tagasi haige olin mingis palavikus, kui nii öelda tohib. Hääletan kahel käel, ettekande poolt samal aastal Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali poolt omandati esimene sümfoonia, kuid maksidki osade kaupa. Tubin kirjutas omad palgad kauad elamiseks. Esimese sümfooniarahadega aga tuleb teise sümfooniamaterjal kinni maksta. Kuid selle ajani, kui tuleb viimane summa esimese sümfoonia eest, on mul müügivalmis vähemalt neli uut ööd. Viiulisonaat kolmas sümfoonia, Tokaata kolm eesti tantsu. Neisson teise sümfoonia viiulisonaadi eest jälle mitu korda osade kaupa raha. Ja selle ajaga, kui olin kõik need neli tööd maha müünud ja rahad kätte saanud, ootab vähemalt kaheksa uut töödi järge. Nõtke, mis teenistusse on. Ja mu fantaasia hakkab pillutama. Olgu. Kui okupatsioonivõimud keelasid Vanemuises 1942. aasta kevadetel ära igavese legendi esitamise, milles oli juttu soome-ugri kongressist ja leidus sõbralikke jutuajamisi eestlaste, soomlaste ja ungarlaste vahel kirjutas tublim balti paruni poegadele, see ei meeldi. Oi-oi-oi, kui hakkad kõige selle asja peale mõtlema, siis läheb süda halvaks, käsi läheb rusikasse ja igasugune elutahe kaub. Ma vist ei suuda ennast väga kaua enam vaos hoida. Keelepeale on nii palju sappi kogunud, et kunagi selle eest lähen kas seina äärde või sunnitööle. Kui ta samal aastal sai teada, mis ajaks oli planeeritud kolmanda sümfoonia ettekandeta andi kirjutas Tubin. Katsun selleks ajaks valmis kirjutada, on jäänud veel finaali repriis ja kooda, siis ongi valmis vabale kolmandat päeva jalgagi toast välja saanud. Selle tõttu ongi finaal nii kaugel. Kolme päeva eest ei olnud finaali üldse veel olemas. 1000 943. aastal kooli cracki esietendus, ütles Tubin intervjueerijale krati kirjutades sattusin rahva loomingulisele ainestiku eriti lähedale. Isemoodi võluriik, nii et kui sinna satud, siis valla enam ei saa. Esimest korda me kuuleme oma balletimuusikat, mis on eestilinega seal, kus ta ei toetu rahvamuusikale. Esimesest sõjajärgselt saadud kirjas Rootsis Tubin kirjutab. Tegelen ikka edasi oma huviga, muusikaga eriti hästi, midagi pole saavutanud, kuid nuriseda ka ei saa. Teen, mis jõuan ja oskan. Kaks aastat hiljem ta kirjutab. Arvan, et see õigustab igasuguse muusika olemasolu, mis elab oma elu. Ja hiljem selge ülevaade oma töö eest. See on arvatavasti üks närv, mille olemasolu on eriline rikkus. Neil, kellel seda pole või on vähe välja arenenud, pole midagi teha, puudub lihtsalt. 1000 969. aastal saatis oma süüdi vana piga piiga laulud naiskoorile ja kirjutas mille tekst ja viisid on Tampere raamatust, mis on üks kullaauk, kui seesugust laadi loomingut tahad harrastada. 1971 Tubin lõpetas kahe päeva, kirjutas, et lõpetab kahe päeva pärast ooppeli Reigi õpetaja ja märgib lõpustseen. Surmamõistetute ringi viimine Tallinna raekoja platsil sai enese arvates päris hästi. Kuna seda nüüd partituuri kirjutades ei saa muidu rahulikult kaaluda, kui söö närve vaigistavaid Pille. Vanadus on vist kallal. 1972. aastal pandi Tubin pensionil. Ta töötas nimelt tottingolmidiaatri juures restaureerides seal vanu ooperi ja muid partituuri. 1000 973. aastal ta teatab 10. sümfoonia kohta. Kaunis lihtne muusika, kerge oli kirjutada. Olin kolme kuuga valmis esialgsetest Kissidest kuni puhta parturini. 1975. aastal trottingolmidiaater ajas talle veel pea lepitsiini ooperi Labonovia kordaseadmise. 1000 976. aastal kirjutas prelüüdid number neli kuni Nummert 10978 79 telliti kvartett. Selle skis. Valmis ja ta kasutas selles rahvaviisi ja otsustas pühendada selle Eesti üliõpilaste seltsile, sest see asutus oli ju suurim koguja. Algatas kogumist, kirjutab Tubin. 1000 979. aastal valmis veel reekviem meeskoorile orelile ja trubas orule. 1979 ta kirjutab seda järgmist sümfooniat, olen natuke plaanitsenud ja on ka üks väikeskis alguse kohta. Nyyd tuli see kvartett vahele ja kui olen selle valmis saanud, jätkan ettevaatlikult. Pole ju kuhugi kiiret. Sama aasta novembris Eestis viibides ütles koduma usutlejale. Neljateistkümnenda eskiisid seisavad sahtlis juba mitu aastat. Sinna need loovmõtted jäid, mida kuulda ei saa. Peas oli viimse noodini kõik valmis, aga jõud lõppes enne esimese osa lõppu. Jah, teiega on, lastel olid neid väga pikki aastakümneid seotud, Eduard Tubin, aga tõbiste koos? Teil on palju toredaid noorusmälestusi ja muidugi muusikakriitikuna arvustan, olete jälginud ka tema loomingulist tegevust. Kuidas te võite hinnata teda inimesena ja heliloojana, tema tööstiili la laadi meetodeid. Tubin oli siiski väga kaineisi loomuga inimene ja suhtus muusikasse aga üldse ka ellu, minu arvates väga tõsiselt. Ja selle tõttu ka tema kogu helilooming on väga tõsiseilmeline. Kusjuures ma julgeksin kohe siin lisada, et ma ei tea ühtegi teost, mis temal ei oleks hästi kirjutatud. Ta püüdis igatahes alati mingisugused Teed olulised-elulised mõtted seal realiseerida. Edasi. Nii palju kui ma tean, olid tal alati igast teosest sümfooniast tervikuna valmis konspekt nii-ütelda peas. Enne ta ei hakanudki kirjutama ja siis ta juba kirjutas üksikud osad väga ruttu, väga lühikese ajaga ja väga kontsentreeritult juba õppeajal. Tubin kirjutas mõningad teosed, mis on säilinud tänaseni ja mis äratasid otsekohe tähelepanu. Need olid väga vormi kindlalt aga ühtlasi sisutihedalt kirjutatud teosed. Ja tuginal ikka oli alati mõte selge, mida ta kirjutab ja kuidas ta kirjutab, enne kui ta kirjutama hakkas. Kohtusime temaga näituseks enne, kui ta ei olnud kirjutanud veel teist sümfooniat ja ta rääkis ära kõik, kuidas ta on, kuidas ta seda kirjutab, millised need üksikud osad on, millised on nende erierinevused ja nende edasi. Enne ta üldse ühtegi teost kirjutama ei hakanud, kui tal oli selge plaan, selge kontseptsioon olemas. Ka sel perioodil, kui Eduard Tubin elas ja töötas juba emigratsioonis sälitasite de heliloojaga tiheda kontakti nii kirjavahetuse näol, mida me siin äsja kuulsime kui ka isiklike kohtumiste näol, kui helilooja oli külas sünnimaal, mida nendest kohtumistest temaga on teoks eelkõige meelde jäänud. Kõigepealt. Tubin oli huvitatud sellest, mis siin on tehtud, mis eesti heliloojad on kirjutatud ja ta oli huvitatud ka nendega kohtumistest. Ta käis näituses konservatooriumis, kus esitati igasuguseid küsimusi ja vahetati mõtteid. Samuti käis ta heliloojate liidus muidugi, kus ta kuulas plaadistatud ja lindistatud uusi eesti helilõid käis ka muusikamuuseumis ja ta oli huvitatud kõigest sellest, mis meil oli vahepeal sündinud ja tahtis hoida tihedat kontakti just oma kodumaa heliloojate loojatega. Üldse huvi Eesti vastu nagu varem oli ehk juttu ka rahvaloomingu vastu ja nii edasi, see sellega oli ta väga tihedasti seotud. Nii et võime öelda, et tema loomingu juured jäid ikka Eestimaapinda. Ja päris kindlasti, sest koguda loomingust siiski on tunda seda, et see on põhiliselt siiski Eesti helilooja looming. Seda ei saa viia ühegi teise maa helilooja loomingu pinnale või isegi sinna lähedale. Ja tean isegi ühte väljendust, et üks Soomegi helilooja on öelnud, et see, mis Sibeliuse on Soomele, seda on Tubin Eestile kodumaal käimisega oli algul võib-olla mõningaid raskusi ja tekkis tema uuel kodumaal isegi etteheiteid selle suhtes. Tubinaga ise märgib. Pahandused ei. Eruta eluloo elan oma elu, teen, mida õigeks pean ja tean, et olen senini nii talitanud. Ta lisab, et need pahandajaid ei näe sageli oma ninaotsast kaugemale. Nii et tema ei arvestanud, kuidas suhtutakse temasse, kui ta tuleb omale oma vanale kodumaale. Teda huvitas siiski sidemeid hoida ja ja just loomingulised kontakte alal hoida.